Roland Tokko - "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma"

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Järgnev jutt pärineb Edu akadeemia ühe juhi Roland Tokko raamatust "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma".

Raamat:

Olen tänulik kõigile neile inimestele, koolitajatele, mentoritele ja coach’idele, kelle toel ma olen eri eluvaldkondades märkimisväärse sammu paremuse poole teinud. Olen tänulik oma sõpradele ja inimestele minu ümber, kes on lasknud mul olla see, kes ma olen. Olen tänulik oma armsale kaaslasele Bretile, kes mind igal moel toetab. Ma olen tänulik oma tiimiliikmetele, kes on kaasa tulnud mu hullumeelsete ideedega ja aidanud need teoks teha. Eriti tahan välja tuua Edu Akadeemia kaasomanikke Kadri Kaljumetsa ja Kaido Sõmerat, samuti Kristina Orlovat, Kerttu Hrustaljovi ja Kairi Kissi, kes panustavad igapäevaselt kõige enam meie tegevusse. Olen tänulik kõigile, kes selle raamatu tekkimisele on kaasa aidanud. Aitäh, Pilleriin Pedras, et mu salvestatud jutu kirjalikuks tekstiks tegid; aitäh, Kadri Koppel, teksti esialgse kokkupanemise eest. Aitäh, Jaana Maling, et sa kõik raamatuks kirjutasid, ja aitäh, Karin Kastehein, et sa seda toimetasid. Aitäh, Eva Unt, raamatu kujundamise eest. Olen tänulik kõigile neile inimestele, kes on selle raamatu eelkäijaks olnud e-raamatu alla laadinud ja kirjutanud selle kohta tagasisidet, mis on andnud mulle usku ja tahtmist välja anda see raamat. Olen tänulik kõigile inimestele, kes on osalenud Edu Akadeemia koolitustel, veebiseminaridel, online-kursustel jm üritustel.

Sisukord
Sissejuhatus 7

 Minu lugu 19
1. Kutsumus ja kirg 31

 2. Ettevõtlus 49

 3. Eesmärgid 65

 4. Suhted 76 

5. Produktiivsus 90 

6. Energia 103 

7. Mõju ehk müük ja turundus 117

 8. Eneseväljendus ja avalik esinemine 130

 9. Juhtimine  149 

10. Spirituaalsus 158

 11. Finantsid ja investeerimine 166

 12. Motivatsioon 182
Boonus  190 

Mis edasi? 195

Sissejuhatus
Kindlasti oled küsinud mõne noore inimese käest, mida ta elus teha soovib, ja saanud vastuseks: „Ma ei tea.” Kahjuks käib see liigagi paljude koolilõpetajate kohta. Nad ei tea, millega nad tegeleda tahavad ja milles nad head on. Miks see nii on? Enamasti käime koolis kaksteist aastat. Selle eesmärk peaks olema meid reaalseks eluks ette valmistada, tegelikkuses saame koolist aga suure hulga teoreetilisi teadmisi, millega päris elus pole suurt midagi peale hakata. Noorel inimesel on oma esimesele töökohale keeruline kandideerida, sest tal ei ole ühtegi praktilist kogemust ette näidata. Nii teoreetilised kui praktilised teadmised peaksid tulema koolist, kuid täna see nii ei ole. Kui lubad, siis võrdlen koolisüsteemi loomaaiaga, kust sealsed elanikud loodusesse lastakse. Neil lihtsalt puuduvad oskused, et igapäevaeluga hakkama saada. Inimestena elame õnneks tsiviliseeritud keskkonnas, nii et keegi meid päriselt murdma ei hakka. Ent sellegipoolest tuleb pärast kooli kiirkorras selgeks õppida täiskasvanueluga kaasas käivad igapäevaoskused, mida kaheteistkümne või enama aasta jooksul sisuliselt ei õpetatud. Tean, millest räägin, sest täpselt nii juhtus ka minuga. Lõpetasin gümnaasiumi, teadmata, mida elult tahan; mis on minu tugevad küljed ja tegelik potentsiaal. Mul puudus enesekindlus ja julgus rohkem kui kolme inimese ees oma arvamust avaldada.
8      SISSEJUHATUS
Läksin ülikooli õppima midagi, mis mulle tegelikult huvi ei pakkunud ja millega ma pole ka hilisemas elus tegelenud. Tänu sellele, et olen üle kümne aasta enesearenguga tegelenud ja enda arendamisse umbes 100 000 eurot investeerinud, tean nüüd, mida ma elult soovin ja kuidas oma tugevaid külgi kasutada saan, nii et võimalikult paljud inimesed sellest kasu saaksid. Minu jaoks ei ole enam probleem astuda lavale kasvõi 10 000 inimese ette. Tean, et minu tugevuseks on inimestega kontakti loomine ja koostöö tegemine – asjad, mida koolis tõlgendati kui teiste segamist ja nende pealt maha kirjutamist. Kirjutasin selle raamatu selleks, et sina valesid otsuseid tegema ei peaks. Selle raamatu eesmärk on rääkida sinu teekonnast: kuidas jõuda praegusest seisust sinna, kus sa tahad olla, ükskõik mis eluvaldkonnas. Käsitlen kahtteist teemat, mida koolis ei õpetata, kuid milleta reaalses elus hakkama ei saa. Toon sinuni maailmakuulsate koolitajate ja inimeste kogemused, kes on oma alal suurt edu saavutanud. Need teadmised on miljonite inimeste elu üle kogu maailma paremaks muutnud, sealhulgas ka minu oma. Paljud nõuanded, mida raamatupoodides leida võib, on Ameerika või mõne muu maa kesksed. Selles raamatus siin olen aga välja toonud selle, kuidas neid teadmisi Eestis ellu rakendada. Räägin asjadest nii, kuidas need reaalses elus on. Nii headest kui ka halbadest. Kui arendad neid valdkondi, millest siin raamatus juttu tuleb, ja mõistad, kuidas maailm tegelikult toimib, on sul võimalik saavutada enneolematu vabadus ja sõltumatus; saad tegeleda südamelähedaste asjadega ja nautida elu; olla õnnelik hoolimata sellest, mis väljakutseid elu sulle pakub. Sa võid täita oma unistusi: minna näiteks ümbermaailmareisile, panustada aega ja raha heategevusse, veeta palju aega pere ja sõpradega, selle asemel et sõltuda kellestki, kes ütleb sulle, millal ja mida sa tegema pead, kui palju sa väärt
SISSEJUHATUS     9
oled ja millal sa võid puhkusele minna. Need teadmised aitavad parandada nii sinu suhteid, tervist, finantsseisu kui kõiki muid eluvaldkondi.
Millest selles raamatus juttu tuleb    Korraldasime 2014. aastal Edu Akadeemias küsitluse, kus tahtsime teada, mis on vastanute arvates kõige olulisemad teemad, mida koolis ei õpetata, aga ilma milleta elus hakkama ei saa.      Mõned näited vastustest: • Palju raisatud ja valesti kulutatud/elatud aega. • Kool annab palgatöötaja mõttemaailma. Raske sellest välja tulla ja riskida. • Tahaks osata rohkem teisiti mõelda. • Palju pusimist, valusaid lööke, ise avastamist, kahetsemist – suhete purunemist, meeleheidet, depressiooni, kaotamist, kurbust ... Päris elus pidi kõike hakkama otsast peale õppima, kuna kooli lõpetamise järel ei olnud päris elust tegelikult aimugi. • Kinnistunud arvamus, et pean ise kõigega hakkama saama ja abi küsimine on nõrkuse tunnus. • Kõige suurem probleem meie koolides on fakt, et õpetajatena töötavad inimesed, kes usuvad siiralt, et ainuke võimalus elus läbi löömiseks on hariduse omandamine ja kindel töökoht. • Ei oska võimalusi ära tunda • Ilmselt on jäänud eksimise või läbikukkumise hirmus nii mõnigi asi lihtsalt tegemata või algatamata.   
 
Millest küsitlusele vastanud unistasid ja mida soovisid? • Soovin oma püstitatud eesmärke saavutada, kuid samas osata ka ootamatusi avasüli vastu võtta.
10      SISSEJUHATUS
• Olla oma aja peremees. Leida/ehitada üles korralik passiivne sissetulek. Leida sisemine tasakaal (positiivsus ja rahulolu) ning nautida kõike seda, mida elu pakub. • Et Eesti Vabariik saaks oluliselt paremaks kohaks, kuhu kõik sooviksid tulla ja jääda. • Muuta maailma paremaks. • Elada nii et jääks midagi head minust alles peale minu surma. • Et inimesed ärkaksid üles ja saaks aru, et me oleme siin palju rohkemaks kui 8st – 5ni süsteemi orjadeks. Et toimuks tõeline muutus ühiskonna toimemehhanismides, et me saaks elada vabadena. • Olla muutja selle osas, kuidas uue põlvkonna inimesi/lapsi kasvatatakse täisväärtuslikeks, loovateks, õnnelikeks ja kirega elavateks inimesteks.     Ma küll ei tea, milline on sinu lugu ja millised takistused sinu elus praegu on, kuid kindlasti suudad sa nii mõnegi vastajaga samastuda. 2018. aasta alguses viisime läbi veel teisegi samasisulise küsitluse, millele vastas 1500 inimest. Vastuste läbitöötamisel kogesin väga palju erinevaid emotsioone, sh kurbust ja pisaraid. Küsitlus andis arusaama, kui suurel määral tegelikult nende teemade koolis õpetamata jätmine inimesi hiljem mõjutab. Kui palju on tehtud kulukaid vigu, mida oleks saanud lihtsasti ära hoida. Kurb on lugeda sadade inimeste vastustest, et nad on raisanud aastakümneid, enne kui on aru saanud, mis neid elus tõeliselt köidab. Väga tihti vastasid inimesed, et nad soovivad, et oleksid varem õigete raamatuteni jõudnud või oleks keegi neist teemadest varem rääkinud.
SISSEJUHATUS     11
Teema Vastanute arv Osakaal
Oma kire / tõeliste annete leidmine
1069 71.2%
Raha ja finantsid 975 64.9%
Eesmärkide seadmine ja nende saavutamine
934 62.2%
Motivatsioon 800 53.3%
Ettevõtlus 749 49.9%
Suhted 745 49.6%
Energia (toitumine ja tervis) 718 47.8%
Eneseväljendus ja avalik esinemine
637 42.4%
Spirituaalsus 625 41.6%
Leadership/juhtimine 613 40.8%
Mõju (müük, turundus) 582 38.8%
Produktiivsus 530 35.3%
Küsitluse vastuseid analüüsides oli ka hetki, mis tõid naeratuse näole, näiteks lugedes seda: „Pole siin päikese all ju midagi lihtsamat kui teada neid asju ning elu maapeal on puhas nauding.“
Mis on suurimad takistused ja väljakutsed, miks inimesed nendes valdkondades edu ei saavuta?
Küsitluses osalenud tõid välja: 1. Olen omandanud teadmised katse-eksituse meetodil omal käel suurema raha, aja ja energiakuluga ning teinud vigu, mida oleks saanud ära hoida. 2. Ebakindlus, enesekindluse, -usu ja julguse puudumine, madal enesehinnang
Suurimat puudust tuntakse selliste valdkondade teadmistest:
12      SISSEJUHATUS
3. Avaliku esinemise, enda väljendamise hirm, suhtlemisjulguse puudus 4. Vale(d) elukutse, eriala ülikoolis, valikud elus, suund, otsused 5. Probleemid suhetes - südamevalu, valedel põhjustel suhetesse astumine ning suhete purunemine 6. Oravarattas olemine, finantsidega mittetoimetulek, teadmatus juhtida oma finantse, probleemid rahaasjade korraldamisega 7. Motiveerituse puudus, mugavustsoonis olemine, laiskus, madal energiatase 8. Ebatervislik, vale toitumine, probleemid tervisega, energiapuudus, väsimus 9. Võimalustest ilma jäämine, oleks saavutanud rohkem 10.  Stress, rahulolematus, depressioon, liigne muretsemine, emotsioonidega toimetulek, läbipõlemine, ärevusprobleemid
Täismahus küsitluse kokkuvõtte leiad lehelt www.eduakadeemia.ee/12asjakysitlus
Selle raamatu kokkupanemisel arvestasin nende küsitluste tulemusi, omaenda kogemusi ja paljude nii Eesti kui ka välismaiste edukate inimeste intervjueerimisel saadud teadmisi. Need on valdkonnad, mille tundmine on vajalik õnneliku elu elamiseks. Järgnevatel lehekülgedel võtan põhjalikumalt ette järgmised teemad…
1. Oma kutsumuse ja kire leidmine
Igal inimesel on mingi eriline anne, milles ta on maailma parim – usun seda siiralt. Annan sulle nõu, milliste protsesside ja tegevuste abil sina saad oma ande üles leida. Minul võttis oma kutsumuse leidmine 6–7 aastat, konkreetsete harjutuste abil on seda aga võimalik kiiremini teha.
SISSEJUHATUS     13
2. Ettevõtlus
Igaühest võib saada edukas ettevõtja, kui ta teab, millele edu saavutamiseks keskenduda tuleb. Tähtsaim on väärtuse loomine võimalikult paljudele inimestele. Toon sinuni tänases majanduses kõige paremini toimivad praktilised teadmised, mis aitavad sul oma ettevõtte luua ja seda kasvatada.
3. Eesmärkide seadmine ja nende saavutamine
Näitan, kuidas jõuda oma suurte ja väikeste eesmärkide saavutamiseni protsessi nautides, ilma et peaksid vere ninast välja punnitama. Väga oluline on luua suhteid õigete inimestega, kes aitavad sul soovitud eesmärgid lihtsamini ja kiiremini saavutada.
4. Suhted
See on teema, mille olulisust tihti alahinnatakse. Kui sa pole näinud ega kogenud suurepäraseid suhteid – ja paljud meist ei ole – siis on äärmiselt keeruline olla oma suhetes edukas. Kui aga tead, kui erinevad tegelikult mees ja naine oma arusaamadelt ja käitumismustritelt on, võib see sinu eraellu märkimisväärseid muutusi tuua. Toon sinuni teadmised, mis aitavad sul oma suhte hoopis uuele tasemele viia.
5. Produktiivsus
Kuidas jõuda vähema ajaga rohkem ning samal ajal vabastada enda jaoks aega, mida täiel rinnal nautida.
14      SISSEJUHATUS
Kõige enam tasub oma otsustes usaldada sisetunnet. Paljudel inimestel on raske öelda ei. Mõtle aga sellest nii, et sa ei ütle mitte kellelegi teisele ei, vaid ütled jah millelegi, mis on sinu jaoks olulisem.
6. Energia (toitumine ja tervis)
Sinu füüsiline keha on kõige alus selleks, et sa saaksid siin maailmas üldse midagi teha. Jagan selles peatükis nõuandeid, mis on aidanud mul juba viimased viis aastat terve püsida ilma pisemagi külmetuseta, rääkimata hullematest haigustest. Aitan sind, et sul oleks märkimisväärselt rohkem energiat, sa püsiksid terve ilma rohtude ja arstideta ning saavutaksid oma ideaalse kehakaalu. Kui muudad kasvõi seda, et hakkad sööma rohkem veerikkaid toitaineid, vähendad märgatavalt haigestumise tõenäosust.
7. Mõju (müük, turundus)
Räägin, kuidas mõjutada positiivselt nii iseennast kui ka kõiki teisi, kellega kokku puutud (lapsed, vanemad, sõbrad, töökaaslased, äripartnerid, kliendid jne). Kuidas teha nii, et teistel on soov kaasa tulla sinu ideede ja mõtetega, ning kuidas müüa ja turundada iseennast. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas suurendada oma olemasoleva või alles loodava ettevõtte sissetulekuid märkimisväärselt. Kõige olulisem on mõista ja aru saada, mis teisele poolele korda läheb. Enne kui sa seda ei tea, ära isegi püüa kellelegi midagi müüma hakata.
SISSEJUHATUS     15
8. Eneseväljendus ja avalik esinemine
Räägin selles peatükis sellest, mis on aidanud mul üle saada suurest lavahirmust ja kartusest oma suud lahti teha rohkem kui kolme inimese ees. Jagan kogemusi, kuidas astuda enesekindlalt ükskõik kui suure publiku ette ja anda edasi oma olulist sõnumit ennast selgelt väljendades ja seda tegevust nautides.
9. Juhtimine
Mida tähendab olla tõeline liider, ilma et peaksid selleks olema juhiametis? Tõeline liider ei tee kunagi asju selleks, et näida teistest parem, vaid selleks, et päriselt midagi olulist korda saata. Ta tunnustab oma võitude puhul inimesi, kes on aidanud tal nendeni jõuda.
10. Spirituaalsus
Kuidas saavutada sisemine rahulolu, ükskõik kui raskes seisus sa oled või missugusesse olukorda satud? Selle valdkonna arendamine jõudis minuni ühena viimaste seas, aga on toonud suuremaid muutusi kiiremini kui ühegi teise valdkonna arendamine. Kõik algab meie enda seest ja kui mõni inimene või tema tegu sind ärritab, siis ei ole asi temas, vaid selles, et ta toob sinus esile mõne lahendamata olukorra või halva kogemuse, mis vajab lahendust hoopis sinus endas.
16      SISSEJUHATUS
11. Raha ja finantsid
See valdkond on oluline, et saaksid olla iseenda peremees ja tegeleda just nende asjadega, mis sulle kõige rohkem korda lähevad, ja lubada endale sellist elustiili, nagu sina soovid. Kõik algab su enda finantside kontrolli alla saamisest ja nende teadlikust juhtimisest. Juttu tuleb ka investeerimisest ehk kuhu ja kuidas paigutada oma raha, nii et saavutaksid finantsvabaduse just sulle sobival viisil. Kui sinu tegevuste valik ei sõltu enam sellest, kas ja kui palju sa tasustatud saad, vaid sellest, mis loob ühiskonna jaoks kõige rohkem väärtust ning teeb samal ajal sind õnnelikuks, siis muutub sinu jaoks kõik.
12. Motivatsioon
See on valdkond, millega on tõenäoliselt iga inimene mõnes oma eluetapis maadelnud. Jagan seda, kuidas hoolimata välistest teguritest ennast seesmiselt käigus hoida. Muide – motivatsiooni on sul eelkõige vaja siis, kui teed midagi sellist, mis sulle ei meeldi. Küll aga on mõningaid hetki ja perioode, mil on vaja ennast käima tõmmata ka tegevuste puhul, mis sulle meelt mööda on.
•
Kui sa nüüd neile teemadele peale vaatad, siis kas ei tundu uskumatu, et neid koolis ei õpetatud? Tegelikult on veelgi hullem see,
SISSEJUHATUS     17
et keegi üldse ei rääkinud, et need on eluks vajalikud. Elame nagu paralleelmaailmades, kus koolis antakse edasi teadmisi, aga hoitakse saladuskatte all seda, mis elus tegelikult toimub. Ja mis veel kõige hullem: lisaks sellele, et tänane koolisüsteem ei õpeta paljusid eluks vajalikke asju, võtab see enamikult inimestelt soovi ka ise midagi juurde õppida. Me kõik tahame õppida ja areneda, nagu taimed kasvada, kuid mitte sellisel viisil. Iga halb kogemus on õppetund ja suunanäitaja, ent kuna koolis pidi läbikukkumist häbenema, siis arvab suur hulk inimesi, et nad ongi tegelikult läbi kukkunud. Selle raamatu abil näitan sulle, et see nii ei ole. Kui sul on tahtmist ennast arendada, siis annan sulle selleks vajalikud tööriistad. Paljude inimeste elu ei ole selline, nagu nad sooviksid, ja tavaliselt on selleks neli suuremat põhjust. Samas on kõigile neile hea lahendus olemas.
1. Psühholoogia See, kas me midagi saavutame või mitte, on enamasti meie enda peas kinni. Nagu on öelnud Henry Ford: „Kas sa usud, et suudad või mitte, sul on mõlemal juhul õigus.” Õpetan sind selles raamatus asjadest mõtlema nii, et sa hakkad uskuma, et oled võimeline saavutama just sellise elu, nagu sa soovid, või veelgi parema.
2. Puudub toetaja Enamikul inimestel ei ole coach’i või mentorit, kelle toel tulemusteni jõuda. Siit raamatust leiad konkreetsed nõuanded, kuidas endale sobivaid toetajaid leida.
3. Puudub sisemine motivatsioon Mõnel inimesel ei ole piisavalt suurt põhjust, miks oma elu muuta. Põhjused määravad 80% sellest, kas sa saavutad midagi või mitte, sest ainult 20% ulatuses on tähtsust sellel, kuidas neid saa
18      SISSEJUHATUS
vutada. Saad siit raamatust teada, kuidas panna paika nii tugev miks, et sul ei ole vaja välist motivatsiooni oma eesmärkide poole liikumisel.
4. Inimesed ei võta selleks aega Paljudel ei ole aega – või õigemini nad ei võta seda –, et oma elujärje parandamisega tegeleda. Ka selle kohta leiad mitmeid häid nõuandeid, kuidas aega tekitada ja sammhaaval oma ellu soovitud muutusi tuua.
Kinnita turvavöö ja pane ennast valmis elumuutvaks sõiduks läbi järgmiste peatükkide ja õppetundide. Soovitan sul märkmeid teha ja olulised punktid raamatus alla joonida. Võta kõrvale ka märkmepaber või märkmik, kus harjutused läbi teha. Soovitan väga just füüsilist märkmikku, mitte arvutit või muud nutiseadet, ja reaalselt kirjutada. Sel juhul on sul esiteks vähem segajaid ja teiseks, kui sa kirjutad läbi kõik need olulised teemad, siis jõuavad need sulle tugevamalt alateadvusesse – juba see võib muuta sind teadlikumaks, et saaksid paremaid valikuid teha. Lisaks jagan sulle ka lisamaterjale, mida saab nendelt linkidelt tasuta alla laadida. Kindlasti võta aega need läbi töötada, eriti kui tegemist on eluvaldkonnaga, mida sul on praegu vaja arendada.
Hakkame siis pihta!
MINU LUGU     19
Minu lugu
„Sündisin kuldlusikas suus, kuid see võeti mult elu käigus ära!“ Nii võiks kõlada minu kõige kuulsam tsitaat. Olin kolmeaastane pisike jõnglane ja elasin Tallinnas 9-korruselise maja viimasel korrusel. Kuna mu ema ja isa olid palju ära, olin sageli vanavanemate hoida. Mäletan vanaema hurjutamist: „Sa ei püsi pudeliski paigal!” Selgesti on meeles, kuidas kujutasin diivani seljatoe najal küljelt küljele kiigutades ette, et sõidan mootorrattaga, või seda, kuidas jooksin vanaema eest ära, sest olin jälle mõne pahandusega hakkama saanud või mõne loova lahenduse peale tulnud. Keskkooli lõppedes oli elavaloomulisest poisikesest järele jäänud tagasihoidlik noormees, kes ei julgenud tütarlastega suhelda kartuses, et ta ütleb midagi valesti. Ma ei julgenud oma mõtteid jagada ja pigem püüdsin teiste omadega heakskiidu saamiseks nõustuda. Mul polnud õrna aimugi, mida ma peaksin elus edasi tegema. Läksin ülikooli majandusõigust õppima, sest kellegi teise arvates oli see midagi sellist, mida kindlasti elus vaja on. Käisin koolis neli aastat ja kokkuvõttes ei jõudnud ikkagi diplomini. Ausalt öeldes olen selle nelja aasta jooksul õpitust kasutanud heal juhul ühte protsenti. Ainsad asjad, mida tehes ma ennast sel ajal tõeliselt elusana tundsin, olid jalgpall (mida olin juba 8. eluaastast mänginud) ning kitarrimäng, millega alustasin 10. klassi lõpus.
20      MINU LUGU
Mäletan väga selgelt, kuidas jalgpalliplatsil arglikkus kadus ning välja tuli tõeline tegutsemisind ja rõõm. Mulle meeldis olla osa meeskonnast ja teistega koostööd teha. Platsil tahtsin alati endast parima anda ning ma ei suutnud taluda, kui keegi teisi alt vedas. Kahjuks oli koolis kõik teistpidi ja ma mäletan end mõtlemas, et huvitav, miks see nii on. Miks on nii, et platsil olles teen kõik, et kogu meeskonnal hästi läheks, kuid koolis konkureerime omavahel? Miks me austasime treenereid, kuid enamikku õpetajatest ei sallinud? Miks oli võistluste ajal platsil tunda mõnusat ärevust, positiivseid emotsioone ja tegutsemisindu, ent koolis kontrolltöö või vastamise ajal vaid hirmu ning negatiivseid tundeid? Miks oli platsil olles kõigil selgelt teada eesmärk – pall tuleb väravasse saada –, aga koolis oli peaaegu võimatu mõista, mis eesmärki me saavutada püüame? Teine rõõmu pakkuv tegevus, kitarrimäng, jõudis minuni täiesti juhuslikult, aga nüüd usun, et kõik asjad juhtuvad mingi põhjusega. Mõni aeg pärast pilli esmakordset kättevõtmist hakkasime koos klassivendadega bändi tegema. Saime kooli keldrikorrusel isegi prooviruumi, mille sisustasime ise ära ja katsime seinad munarestidega, et heli liigselt ei kajaks. See oli päris mõnus koht, kus sai vahel ka mõne ebahuvitava tunni ajal aega veedetud. Muusika ja bänditegemine olid asjad, kus tundsin ennast elavana. Mida rohkem esinesime, seda rohkem nägin endas taas seda kolmeaastast poissi, kes ei püsi paigal, esineb julgelt ja mõtleb loovaid kitarrikäike välja. Spordi ja muusika tegemise kõrval püüdsin kuidagi ka elatist teenima hakata, töötades mitu aastat restoranis. Paar aastat olen ka kontoris töötanud, kuid sain aru, et minu jaoks on selles 9–17 töös midagi valesti – see ei saa kesta elu lõpuni. Ma ei teadnud, kuidas seda vältida, aga teadsin, et mingi võimalus peab selleks olema.
MINU LUGU     21
Mäletan veel, et kooli ajal oli minu jaoks üks ebameeldivamaid koduseid töid kohustusliku kirjanduse lugemine, sest enamik raamatuid ei kõnetanud mind üldse. Kord jäin isegi magama ja lugemiskontrollide hindeks mul üle kolme saada ei õnnestunud. See tekitas üldise vastumeelsuse raamatute lugemise suhtes. Nii oligi, et pärast kooli ei lugenud ma päris mitu aastat ühtegi raamatut. Õnneks tuli huvi õppimise ja raamatute lugemise vastu tagasi. Ühel päeval jõudis minuni Robert Kiyosaki raamat „Rikas isa, vaene isa”. Enam pole meeles, miks ja kust ma selle raamatu ostsin, aga tean, et aasta oli 2007 ja ma olin 23-aastane. Mäletan, et esimest korda tundsin raamatu lugemisest tõelist rõõmu – see haaras mind kaasa ja ma ei suutnud seda käest panna, muudkui lugesin ja lugesin. See oli enneolematu. Tundsin, et selles on midagi, mida mulle keegi kunagi polnud rääkinud. Sain lõpuks kinnituse, et on võimalik ka muud moodi elada kui palgapäevast palgapäevani ots otsaga kokku tulles. Lugesin selle raamatu paari päevaga läbi ja olin õnnelik, et selline info minuni üldse jõudis. Kahjuks ei osanud ma esialgu uute teadmistega midagi peale hakata, mul ei olnud aimugi, kuidas neid rakendada, ja mul ei olnud ka ühtegi tuttavat, kes tegeleks selliste asjadega, mida seal kirjeldati. Siit algas minu teekond, et õppida neid asju, mida reaalses elus hädasti vaja läheb, aga mida koolis keegi ei õpetanud. Koolitustel hakkasin osalema 2008. aastal ja seega olen raamatu kirjutamise hetkeks enesearenguga tegelenud 10 aastat. Praegu tean selgelt, mida ma elult soovin; mis on mu tugevused; mida tehes olen ma kõige õnnelikum ja millega ma loon ühtlasi ka kõige rohkem väärtust teistele inimestele. Ma ei pea asju tegema raha pärast, vaid saan valida, mida, kellega ja millal teen. Ning mu missioon on aidata võimalikult paljudel teistel inimestel oma tegeliku potentsiaalini jõuda. Seetõttu
22      MINU LUGU
jagan ka sinuga aastate jooksul omandatud parimaid teadmisi, mis on aidanud mul oma elu täielikult muuta. Loodan, et see annab sulle julgust ja usku oma soovid ja unistused täide viia. Kui sa oled valmis selle nimel tegutsema ja samm-haaval liikuma, siis varsti ei usu sa ise ka, kui kaugele oled jõudnud.       
Õppimine valusate õppetundide kaudu
Kõigel, mis meie elus juhtub, on mingi põhjus, mis meid edasi aitab. Anthony Robbins
Minu enesearengu teekond ei ole olnud lihtne ja roosiline. Olen saanud mitmeid väga valusaid ja kulukaid õppetunde, mida selle raamatu lehekülgedel ka sinuga jagan. Räägin ka sellest, kuidas ma nendest rasketest olukordadest üle sain ja need enda kasuks pöörasin. Sinagi saad samu põhimõtteid rakendada. On vaja mõista, et kõigel, mis meiega juhtub, on mingi põhjus. Raskel hetkel on seda võib-olla keeruline uskuda, kuid elus juhtuvad asjad alati meie kasuks, mitte meie vastu. Umbes 13–14-aastasena hakkasin unistama sellest, et minust saaks professionaalne jalgpallur, kes mängib Inglismaa kõrgliigas. See unistus sai hoogu juurde sellestki, et mind kutsuti noortekoondisesse ja ma sain mitmel korral sinimustvalges vormis platsile joosta. Kui olin 17-aastane, mängisime juba täiskasvanutega ja ma tegin oma esimesed meistriliiga mängud. Ühes mängus käis mul jalalabast veider nõks läbi. Edasi mängida ei saanud ja ma olin sunnitud platsilt ära tulema. Spordiarst katsus jalga ja arvas, et tegemist on väikese põrutusega, mis läheb paari nädalaga üle. Tegelikult olin aasta aega rivist väljas ja lõpuks, kui läksin rönt
MINU LUGU     23
genisse pilti tegema, selgus, et mul oli jalaluu katki väga veidrast kohast. (Kui sa oma väiksest varbast ettepoole liigud, siis seal on üks muhuke – sellest kohast.) See juhtus ajal, mil olin saavutanud suurepärase vormi ja kus areng oli väga kiire. Olin loomulikult väga kurb, aga tagantjärele mõtlen, et kas see ikka oli juhuslik? Ehk oligi nii määratud, et mul on siin maailmas mingi teine missioon täita kui olla professionaalne jalgpallur. Kuidas muidu seletada seda, et ma sain luumurru täiesti lihtsas olukorras ja sellises kohas, kus luu väga lihtsalt ei murdu? Pealegi pole mul kunagi varem ega hiljem ühtegi luumurdu olnud. Seega olen tänulik, et nii läks, ja saan nüüd üha rohkem aru, miks see nii pidi minema. Edasi lugedes mõistad, miks ma nii tänulik olen. Mõtle, kas sinu elus on mõni sündmus, mis on esmapilgul tundunud väga halb, aga tagantjärele oled selle üle tänulik. Ja ehk on sul veel mõni sündmus, mille kohta sa ei ole veel suutnud lahti mõtestada, milleks see hea on olnud? Tea, et kõigel on põhjus, ja püüa see üles leida. Räägin siin raamatus sellestki, kuidas korraldasime 2011. aastal Tallinna lauluväljakul kontserdi, mis lõppes 25 000-eurose miinusega. Jällegi asi, mis tundub toimumise hetkel väga halb ja valus, ent tagantjärele näen, et see oli parim asi, mis minuga siis juhtuda sai. See pani mind leidma võimalusi, kuidas olukorrast välja tulla, ning sellest sündmusest saadud kallid õppetunnid on hiljem kuhjaga ära tasunud. Mõistan, kui ütled, et sinu olukord on teine ja selles ei ole võimalik midagi positiivset näha. Kui ma aastal 2008 oma enesearengu teekonda alustasin, ei suutnud ka mina oma olukorras midagi head näha. Oli ainult tunne, et midagi on selles 9–17-ni mudelis valesti; ma ei suutnud ette kujutada, et teen midagi sellist terve elu, ja teadsin, et midagi peab muutuma.
24      MINU LUGU
 Enesearenguraamatud ja -koolitused näitasid mulle, et teised täiesti tavalised inimesed on suutnud oma elu muudmoodi üles ehitada, järelikult olen mina ka selleks võimeline. Ükskõik mille saavutamise üks olulisemaid aluseid on see, et sa usud, et see on võimalik! Kiirem viis tulemusteni jõuda on selgeks teha, mida on teinud need inimesed, kes on juba saavutanud seda, mida sina soovid. Sul jääb üle nende valemit järgida ja tegutseda niikaua, kui tulemused hakkavad ilmnema.
Ma ei saa sind otseselt aidata, aga me saame koos sinu õppimiskõverat lühendada
Kas oled kuulnud, et kui aitad liblika kookonist välja liiga varajases faasis, siis ta sureb üsna kiiresti, sest ta tiivad ei ole lendamiseks veel piisavalt tugevad? Sama mõte jõudis mulle veelgi paremini kohale, kui ühe pooleaastase lapse ema rääkis, et ei ole hea aidata lapsel istuli tõusta ja pöörama hakata, sest nii ei tee ta läbi vajalikku arenguprotsessi. Enamikul inimestel on väga tugev soov teisi aidata. Aga on oluline vahet teha sellel, millal on aitamisel mõtet ja millal see on hoopis karuteene tegemine. Ma ei saa sind käekõrval kiirete tulemusteni viia, aga me saame koos su õppekõverat tunduvalt lühendada. Tulemusteni jõudmise protsessi pead ise läbi tegema. Need ei tule üleöö. Selleni jõudmine, et ma saan nüüd oma tõelistest annetest päriselt aru ja oskan neid rakendada, on nõudnud mult vähemalt kaheksa aastat tööd iseendaga. See on olnud pikk liblika kombel kookonist välja murdmise protsess. Aga igaõhtune soov, et tuleks hommik juba kiiremini, et saaks n-ö tööasju või muid meelepäraseid tegevusi teha, on seda igati väärt. Aeg ja raha, mis ma olen koolitustel ja coaching’utel
MINU LUGU     25
osalemisele, raamatute lugemisele ja mentoritega suhtlemisele kulutanud, on seda kõike väärt olnud. Ja ma tean, et elu, mida sina soovid, on samuti võimalik! Toon sinuni järgmistes peatükkides need 12 teemat, mida sulle koolis unustati õpetada, kuid mille arendamine aitab sul unistuste eluni jõuda. Tänu nendele teadmistele olen taasavastanud oma tugevused ja tunnen ennast iga päevaga järjest paremini. Lisaks tuleb minu ellu üha rohkem suurepäraseid võimalusi nii Eestist kui ka väljastpoolt. 2014. aastal saavutasin oma esialgse finantsilise eesmärgi, mis andis mulle vabaduse tegeleda just sellega, mis mulle meeldib, millal mulle meeldib ja kellega mulle meeldib. Andsin endale lubaduse, et pärast selle eesmärgi saavutamist teen kõik, et aastate jooksul omandatud õppetunnid, valukohad, läbielamised, õnnestumised ja kogemused inspireeriks võimalikult paljusid inimesi ja aitaks neil leida oma kutsumuse, et nad saaksid olla õnnelikud ja edukad. Üks peamisi põhjusi, miks me lõime Edu Akadeemia, on see, et ma nägin, kui suuri muudatusi siin raamatus jagatud teadmiste omandamine minu enda ellu tõi. Ja ma tahtsin, et ka võimalikult paljude teise eestlaste elu samavõrd muutuks. Sellepärast otsustasime luua koolitusettevõtte, mis teeb seda, mida haridus tegelikult tegema peab – toob välja inimeste tegeliku potentsiaali, viies maailma parimad teadmised eestlastele koju kätte. Olen alustanud selle missiooni elluviimist ja kirjutasin selle raamatu lootuses ja usus, et see muudab paremaks nii sinu kui ka paljude teiste inimeste elu. Olen rahul, kui saad sellest raamatust vähemalt ühe mõttetera, mis sind elus märkimisväärselt edasi aitab.
26      MINU LUGU
Loovus ja edu
Enne, kui asun lubatud 12 teema juurde, räägin mõne sõnaga loovuse ja edu seotusest. Tänapäeva maailmas on paljudes valdkondades loovus tähtsam kui ülikoolidiplom ja faktiteadmised. Tähtis on suhtumine, sest ettevõtted, kes ajaga kaasas käivad, palkavad töötajaid eelkõige just selle, mitte niivõrd konkreetsete teadmiste ja kogemuse põhjal. Töö tegemiseks vajalikud oskused on võimalik üsna kiiresti omandada, aga inimese suhtumist vastu tahtmist naljalt ei muuda. Suurettevõte Ernst & Young on avalikult välja öelnud, et ülikoolikraad ei taga edu ja nemad on loobunud palkamast töötajaid ainult selle alusel.
Mida loovuse all mõeldakse?    Seda on mitmeti defineeritud, aga mulle meeldib kõige rohkem järgmine seletus: loovus on võime panna kokku kaks või enam seost, mis esmapilgul omavahel ühendatud ei ole. Dr George Landi 1968. aastal tehtud uuring näitab, et kõik inimesed on sünnipäraselt loovad. Kasvades me kahjuks kaotame selle oskuse. Uuring hõlmas 1600 viieaastast last ja seal kasutati NASA testi, mille eesmärk on leida innovaatilisi insenere ja teadlasi. Neidsamu lapsi testiti uuesti 10- ja 15-aastaselt. Tulemused olid järgmised: • 5-aastaselt läbis testi 98%, • 10-aastaselt läbis testi 30%, • 15-aastaselt läbis testi 12%, • sama uuring tehti ka 280 000 täiskasvanuga, kellest läbis testi kõigest 2%.    
MINU LUGU     27
Miks täiskasvanud ei ole sama loovad kui lapsed?       Enamasti on loovus maetud reeglite ja regulatsioonide alla. Sain ühe väga ereda kogemuse, mis näitas, kui loovad on inimesed enne, kui koolisüsteem seda kärpima hakkab. Mind kutsuti koos Ikevald Rannapiga ühte Tallinna kooli 2. klassi muusikatundi tegema. Panime proovile laste loovuse – jagasime nad rühmadeks ja andsime kõigile luuletuse kirjutamiseks mõned minutid aega. Meil oli kitarr kaasas ja me kutsusime lapsed klassi ette muusika saatel oma luuletusi esitama. Kõigil oli käsi püsti ja soov kohe lavale tulla, mõne puhul isegi hoolimata sellest, et luuletus polnud veel täiesti valmiski. Midagi sellist ei juhtu kunagi näiteks 9. klassi lastega või veel vähem täiskasvanutega. Oleme sarnast harjutust teinud korduvalt täiskasvanutega ja selgelt on näha, et inimesed on esialgu šokeeritud ja suurt esinemissoovi neis kindlasti ei ole. Täiskasvanud ei usu, et nad on loovad, ja mis kõige hullem, nad kardavad eksida ja ennast teiste ees lolliks teha.
Kas loovus on õpitav?     Jah, loomingulised oskused on õpitavad, kuid mitte loengut kuulates. Loovuse õppimine sarnaneb mõne spordiala õppimisega. See vajab toetavat keskkonda ja harjutamist, et arendada õigeid lihaseid (nn loovlihased). Uskumus, et ainult erilised, andekad inimesed on loovad ja selleks peab sündima, vähendab inimeste usku enda loovatesse võimetesse. Väide, et sellised geeniused nagu Shakespeare, Picasso või Mozart olid andekad, on müüt. Exeteri ülikooli teadlased analüüsisid silmapaistvaid inimesi kunsti, muusika, matemaatika ja spordi vallas, et teada saada, kas levinud uskumus, et
28      MINU LUGU
kõrgete tulemusteni jõudmiseks peab inimesel olema kaasasündinud talent, vastab tõele või mitte.     Uurimuses selgus, et see sõltub: • võimalustest, • julgustusest, • järjekindlusest, • motivatsioonist, • kõige rohkem harjutamisest.     Keegi silmapaistvatest inimestest polnud jõudnud heade tulemusteni ilma, et oleks panustanud tuhandeid tunde tõsisesse treeningusse. Mozart püüdis järjekindlalt 16 aastat enne, kui lõi esimese tähelepanu saanud meistriteose. On väga oluline, et inimene arendaks selliseid tegevusi ja oskusi, mida talle tõesti meeldib teha, vastupidisel juhul on ta varem või hiljem õnnetu, stressis või pahane kogu maailma peale, et tema pole andekas. Loovus areneb enim olukorras, kus võetakse ette tõeliselt raske ülesanne või probleem, millest ainuke väljapääs on sellele lahenduse leidmine. Minu parimad loovuse treeningud on seotud BändCämpi tegevusega, kus tegime väga väikese rahaga kõikvõimalikke lahedaid asju. Võta ükskõik, milline huvipakkuv tegevus või valdkond ja sea endale mõni eesmärk raha ja finantside teema juures välja toodud eesmärgistamise mudeli abil. Seejärel asu tegutsema. See on loovuse arendamiseks ülimalt hea viis. Pea meeles, et ühes valdkonnas arendatud loovus mõjutab loovust ka kõigis teistes!
MINU LUGU     29
Mis on edu ja kes on edukad?
Mulle meeldib kõige rohkem selline edu tõlgendus: ainus tõeline edu mõõde on see, kui paljudel päevadel oma elust sa oled tõeliselt õnnelik. Ehk siis tänases maailmas on kõige edukamad need inimesed, kes teevad seda, mis neile tegelikult kõige rohkem korda läheb. Neid inimesi iseloomustab see, et nad: • harivad ennast finantsasjades, • seavad eesmärke, • loovad ettevõtteid või on ettevõtliku mõtteviisiga, • on teadlikud inimtüüpidest ja oskavad seda suheldes arvestada, • oskavad seada prioriteete ja olla inspiratsiooniks iseendale ja teistele inimestele, • oskavad leida sisemist rahu iseendaga ja motivatsiooni enda seest, • teavad, kuidas hoolitseda oma tervise eest; neil on piisavalt energiat, et oma unistusi ellu viia ja luua väärtust teistele inimestele, • suudavad oma mõtteid väljendada ja teistes oma ideede vastu huvi tekitada (ka suurema arvu inimeste ees).
Kokkuvõttes on eduks vajalik terve hulk oskusi, mida meile keegi õpetanud ei ole. Hea uudis on aga see, et kõiki neid saab ka ise arendada. Ja see raamat annab sulle selged ja konkreetsed juhised, kuidas seda teha.
Puudujäägid nendes oskustes on peamine põhjus, miks väga paljud inimesed: • ei tea, mida nad elus tegelikult teha tahavad, ja püüavad olla keegi, kes nad ei ole;
30      MINU LUGU
• elavad pidevas finantsilises kitsikuses ja ohverdavad oma tervise ja unistused ning õnneliku elu; • arvavad, et nende elu on ettemääratud, kellelgi teisel on võim nende üle või nende probleemides on süüdi keegi teine, nt valitsus, ettevõtjad, vanemad, kool jne; • näevad elu ainult oma vaatenurgast ja ei taha mõista teiste seisukohti; • raiskavad palju aega ja energiat ebaolulisele, lükates tähtsamaid asju pidevalt edasi; • on rahulolematud iseenda ja teistega; • on regulaarselt haiged ja pidevalt väsinud ning ei jaksa seetõttu ellu viia seda, mis nad tegelikult soovivad; • ei suuda oma ideid ja mõtteid selgelt väljendada ning tunnevad surmahirmu avaliku esinemise ees.
See nimekiri kirjeldab hästi seda, mis seisust ma oma enesearengu teekonda alustasin. Seega, kui mõni neist punktidest käib ka sinu kohta, siis selles ei ole midagi erilist – sa oled üks paljudest. Aga see, mis sa sellega peale hakkad, sõltub sinust endast. Loodan väga, et oled üks nendest, kes midagi ette võtab ja oma elu paremaks muudab. Kui sa seda juba teed, siis suurepärane!

Roland Tokko, Harald Lepisk - "Minu elu kutse"

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

"Minu elu kutse" on Roland Tokko ja Harald Lepiski koostöös sündinud raamat.

Raamat:

Sissejuhatus 7 

Kuidas sul sellest raamatust kõige rohkem kasu on? 11
Harald 13

 Elu ilma kahetsusteta. Millist elu sa tahad elada? 16

 Leia oma elu kutse 33

 Ehe sina – kohtumine iseendaga 46 

Kuidas aru saada, mida sa päriselt tahad? 72

 Milles sa tahad tõeliseks meistriks saada? 77

 Millised inimesed sind inspireerivad? 87

 Kas sinust võiks saada ettevõtja? 93

 Kas sinu ideest võib asja saada? 105

 Aga mis siis, kui sa läbi kukud? 114

 Kuidas mõtestada ja armastada oma praegust tööd? 124
Roland 130 

Usu endasse ja tea, miks sa soovid oma tegeliku potentsiaali vääriliselt elada 132

 Sihi kõrgele ja tegutse targalt 143

 Julge eksida 154

 Keskendu olulisele 168

 Liigu oma tegeliku potentsiaali poole teadlikult ja koos teistega 177

 Rakenda oma annet, oskusi ja teadmisi ning küsi nende eest õiglast hinda 190
Kokkuvõte. Kuidas edasi? 203
Sissejuhatus
"Kaks kõige olulisemat päeva sinu elus on päev, mil sa sündisid, ja päev, mil sa saad teada miks."
 - Mark Twain
Kas sina tead, mis on sinu elu kutse? Mis on see, mille jaoks sa siia maailma sündisid ja mida tehes sa end kõige õnnelikumana tunned? Või oled üks paljudest, kes alles otsib seda oma asja, oma kutsumust? 2018. aastal viis Edu Akadeemia läbi küsitluse, et välja selgitada, millistest teadmistest inimesed täiskasvanuna kõige rohkem puudust tunnevad ja mida nad sooviksid, et neile oleks juba koolis õpetatud. Küsitlusele vastas umbes 1500 inimest, kellest rohkem kui 70%(!) soovis, et neile oleks koolis õpetatud, kuidas oma tõelist annet avastada ja seda rakendada. Kahjuks on tänane koolisüsteem, meediaruum ja ühiskond paljud inimesed oma tõelisest olemusest väga kaugele viinud ning see põhjustab rahulolematust, kurbust ja stressi. Hea uudis on aga see, et me oleme kõik milleski andekad; meil kõigil on põhjus, miks meid on ellu kutsutud. Kui see põhjus üles leida, muutub elu palju tähendusrikkamaks ja õnnelikumaks. Väga raske on olla õnnetu, kui sa teed seda, milleks sa oled siia maailma loodud ja mis paneb su silmad särama. Eriti veel, kui see loob lisaväärtust ka teistele inimestele. Probleem on selles, et isegi siis, kui oma anne on leitud, ei kasuta väga paljud inimesed seda niisugusel määral, milleks nad on suutelised. Miks? Põhjusi on rohkelt. Esiteks piiravad meid meie enda tõekspidamised, harjumused, väärtushoiakud ja kahtlused. Nii oleme ise siin kõige suurem takistus. Teine põhjus on õigete mentorite ja nõuandjate puudumine – need on inimesed, kes on sarnase teekonna läbi teinud ja oskavad meid aidata. Seda raamatut lugedes on sul vähemalt kaks mentorit juures. Kolmandaks pole mõnel inimesel piisavalt suurt motivatsiooni oma andega tegelemiseks või on hetkeolukord nii mugav, et ei sunni selleks. Ja neljandaks ei leita aega, et oma anne leida ja/või seda edasi arendada. Soovitame sul alustada väikestest sammudest. Aja jooksul näed, kuidas neist saavad kokkuvõttes suured ja su elu muutub tundmatuseni. Rõõm on näha, et üha rohkem inimesi mõistab tõsiasja, et nad saavad ise oma elu muuta ja suunata. Kui elukutse, mis sai kunagi valitud, praegu enam ei sobi või pole kunagi sobinudki, siis ei pea vastumeelset tööd tegema ja võib – olenemata east või muudest asjaoludest – tegeleda millegagi, mis pakub rõõmu ja rahuldust. Õnneliku inimese elu võib võrrelda teemandiga. See särab ainult siis, kui see on lihvitud ehk kui inimene arendab oma tõelist annet edasi ja järgib oma kutsumust. Selleni viib küll tihti väga pikk ja konarlik tee, aga lõpptulemus on seda väärt. Meie elu teemandil on neli põhialust: kutsumus, tõeline anne, kirg ja elueesmärk. Kirg on tugev soov või tahe midagi teha. Kirgi võib olla palju ja need võivad elu jooksul muutuda. Tõeline anne on mingi eriline oskus, mis tuleb sul lihtsalt, loomulikult ja paremini välja kui enamikul teistel; ka andeid võib olla mitu. Tõenäoliselt oled sa selle suhtes ka kirglik, sest kui sa midagi hästi oskad, siis see loob üha enam edukogemust. Tihti ei pruugi me aga teada, mis meie tõeline anne on, sest me pole seda kunagi proovinud kasutada. Või kui teamegi seda südamepõhjas, siis ei ole julgenud täielikult pühenduda. Kutsumus on soov ja tahe oma anne nii-öelda tööle panna, sest ainult nii tunned, et su elu on tähendusrikas. Sa tunned ise rõõmu nende asjade tegemisest ja samal ajal teeb sind õnnelikuks teadmine, et teised saavad ka sellest kasu. Kutsumust järgides täidab inimene oma elueesmärki. See on miski, mida paljud inimesed otsivad, aga ei leia kuidagi. Pakumegi siin raamatus aga välja mõtte, et otsimise asemel võiks keskenduda oma tegeliku ande leidmisele, et järgida elu kutset. Miks nii? Kohe selgitame. Kõikjal looduses on igal olendil oma ülesanne, mida täites antakse panus millessegi suuremasse. Ka meie inimestena pole erandid. Kui leiame oma ande, arendame oma tugevaid külgi ja 
järgime oma kutsumust – ehk seda, milleks elu meid kutsub –, siis täidame elueesmärki. Sul ei pruugi selle tähendusest praegu veel aimu olla, aga sa võid kindel olla, et see on olemas.
Sellest raamatust saad terve hulga praktilisi nõuandeid, kuidas avastada oma anne või anded, tegelik potentsiaal ja kutsumus. Varsti näed, et elu kutsub sind seda üha rohkem ja rohkem tegema, muutes paremaks nende inimeste elu, kellega sa oma annet jagad, ning tehes sind ennast võrratult palju õnnelikumaks. Kirjutasime selle raamatu kahekesi, sest nii saame sulle rohkem väärtust ja kasulikke teadmisi anda. Alustasime mõlemad kunagi oma teekonda üsna tühjalt kohalt ja oleme jõudnud Eestis oma valdkonna tippu. Me ei ole kauged Ameerika onud, kes õpetavad sind elama, vaid tavalised eestlased nagu sinagi, kes soovisid ühel päeval elult rohkemat, kui see tol hetkel pakkus. Me ei andnud alla, kui elu viskas kaikaid kodaratesse, ega kaotanud usku, kui olukord tundus lootusetu. Liikusime järjekindlalt oma ande avastamise ja kutsumuse poole edasi. Oleme seega elav tõestus sellele, et kõik on võimalik. Loodame väga, et saad siit inspiratsiooni ja jõudu, et sama suuri asju ette võtta!
Kuidas sul sellest raamatust kõige rohkem kasu on?
Esmalt aitab see sul mõista, milles sa andekas oled ja mis on su kutsumus. Teiseks aitab see sul teha konkreetseid samme, et anne tööle panna ja sellele kutsele vastata. Raamatu esimeses pooles jagab Harald nõu, kuidas iseennast tundma õppida ja mõista. Teises pooles räägib Roland, kuidas oma annet või andeid maailmaga jagada ja unistusi ellu viia.
Natuke on alati parem kui mitte midagi Kui sul on raske aega leida, et seda raamatut pikemalt lugeda, siis ära muretse, see on liigendatud nõnda, et saad seda teha ka üksikute lehekülgede kaupa. Kindlasti leiad iga päev vähemalt viis minutit selleks näiteks hommikul. Või kui sul on hommikud tõesti väga kiired, siis pista see raamat kotti ja leia see aeg päeva jooksul. Pea aga iga päev kinni lubadusest lugeda seda vähemalt viis minutit.
Võta, mõtle ja vii ellu Nopi igal lugemiskorral üles üks konkreetne mõte või küsimus, mille üle päeva jooksul mõelda, mida sõbraga arutada või kohe ellu rakendada. Mida rohkem loetut oma eluga seostad, seda rohkem sa sellest raamatust kasu saad.
12
Kirjuta, et mõte kinnistada Enda jaoks oluliste mõtete väljakirjutamine aitab neid kinnistada. Soovitame sul võtta selleks eraldi vihik või mõni märkmerakendus, kuhu saad üles kirjutada küsimused, mis sul raamatut lugedes enda kohta tekkisid ja mis panid sind mõtlema. Püüa neile ka kirjalikult vastata, siis on kasutegur veelgi suurem.
Vastused leiad harjutusi tehes Kõige tähtsamad vastused selle kohta, kes sa oled ja milles sa hea oled, peituvad sinu enda sees. Nende kättesaamiseks on aga vaja siin toodud harjutused päriselt läbi teha. Nii saad selgust, mida peaksid järgmise sammuna ette võtma. Oleme olulisemad harjutused ja küsimused eraldi välja toonud, et leiaksid need kergesti üles, kui oled raamatu esimese hooga mõnusalt läbi lugenud.
Leia mõttekaaslased Leia inimesed, kellega avatult ja vahetult oma unistustest ja eesmärkidest rääkida. Arutle nendega siin toodud põhimõtete üle ja toetage üksteist.
Jaga või õpeta seda teistelegi Teiste õpetamine on üks võimsamaid õppimise viise. Edasta raamatust leitud mõtteid oma sõpradele-tuttavatele video, postituste või piltide kaudu. Lisa juurde märgusõna #minuelukutse ja vaata, mida teised on postitanud.
Me tahame sind oma kutsumuse leidmisel päriselt aidata Me soovime, et sa näeksid maailma silmadega, mis märkavad aina rohkem võimalusi oma anne ellu rakendada. Kui sa tunned, et ei saa ühele või teisele olulisele küsimusele raamatust vastust või vajad mõnele harjutusele täpsemat juhist, siis vaata ka lisamaterjale, mis aitavad nende teemadega rohkem süvitsi minna.
HARALD
Minu nimi on Harald Lepisk. Minu esimesed enesearenguga seotud mälestused jäävad kaugele lapsepõlve, kui kuulasime koos vennaga tundide viisi isa kassette pealkirjaga „Saavutamise psühholoogia”. Madal mehehääl õpetas enesejuhtimise meetodeid ja põhimõtteid. Hiljem sain teada, et tegu oli tuntud õpetaja Brian Tracy audioraamatu eestikeelse tõlkega. Ilmselt istutasid just need helikassetid minusse tõekspidamisi, mis aitavad mul elu avastada ja sunnivad edasi liikuma. Seda, mis mulle huvi pakub ja mida mulle meeldib teha, ei saanud ma teada koolitunnis, vaid kooliväliste tegevuste käigus. Harrastasin etlemist, kooliteatrit, filmindust, kodulehtede valmistamist jms. Tegin siis juba ka helitehniku- ja diskoritööd. Mul polnud veel selget visiooni, mida selle kõigega peale hakata, vaid ma pühendusin lihtsalt asjadele, mis haarasid mind endasse. Pärast keskkooli otsustasin Tartu ülikoolis majandust õppida, et mõista, kuidas maailm töötab. Kõige väärtuslikumad õppetunnid ei tulnud aga taas mitte loengusaalist, vaid lõputust enesearengumaterjalide varamust, mida üks kursusekaaslane oli suutnud veebiavarustest välja kaevata. Avastasin, kuidas unistada, julgemalt suhelda, targemalt otsuseid teha, mõista iseenda päris olemust ja oma meeleseisundeid juhtida. Imesin neid õpetusi endasse nagu käsn. 
Tundsin aga pettumust, et pidime neid teadmisi ja materjale ise avastama, samas kui kõike seda oleks võinud meile juba koolis õpetada. Teisel kursusel panin majandusõpingud pausile ja kuulutasin järgneva aasta enesearenguperioodiks. Osalesin igal võimalikul enesearengukoolitusel ja töötasin läbi tohutult kirjandust, et leida vastus küsimustele, kes ma olen ja milles ma hea olen. Pusletükid hakkasidki kokku sobituma ja ma mõistsin, et minu missioon pole pelgalt diskorina purjus seltskonna meelt lahutada, vaid muuta kõigile kättesaadavaks need põhimõtted ja praktilised nõuanded, mille abil oma annet ellu rakendada. Kuna kool neid asju ei õpetanud, nägin võimalust inimesi koolituste kaudu ise aidata. Selle enesearenguaasta jooksul sain selgema arusaama sellest, kes ma võiksin olla ja mida maailmale pakkuda. Asutasime kursusekaaslasega oma koolitusettevõtte ja hakkasime tegutsema. Samal ajal jätkasin ülikooliõpinguid, läbisin magistriprogrammi ettevõtluses ja tehnoloogia juhtimises, et aru saada, kuidas ma saan ettevõtluse kaudu maailma probleemidele lahendusi pakkuda. Nüüd olen loova eneseteostuse uurija ja koolitaja ning juhin innovatsiooniprogramme, mis aitavad inimestel arendada maailma muutvaid ideid ja saada tulevikukindlamaks. Olen inspireerinud tuhandeid inimesi, esinedes enam kui 1000 õppeüritusel 18 riigis. Oma ingliskeelsete e-kursustega olen jõudnud rohkem kui 160 riigi õpilasteni. Minu loodud enesearengukeskkonna Inspiratsioon.ee õpetused on muutnud enesearengu võimsad tööriistad kõigile eestlastele tasuta kättesaadavaks, nii nagu ma kunagi unistasin. Paljud õpetajad kasutavad neid materjale karjääri- ja ettevõtlusõppetundides, et aidata õpilastel oma annet avastada ja rakendada. Minu inspiratsioonivideod on puudutanud paljusid inimesi nii Eestis kui ka mujal maailmas, andes neile rasketel hetkedel indu oma arenguteekonda jätkata.
Olen rõõmus, et olen suutnud nii paljusid selles valdkonnas aidata ja saan kaasa lüüa rohketes ettevõtmistes. Teen jätkuvalt tööd ka iseendaga, et suudaksin paremini üle saada kahtlustest, ebakindlusest, rahulolematusest või loovusblokkidest, mida aegajalt ikka veel ette tuleb. Ma ei tea, kas me suudame 100% oma annet tööle panna, aga ühes olen küll kindel: investeering enda tundmaõppimisse ning teadlik õppimine ja tegutsemine on aidanud mul maailmale palju tagasi anda. Tunduvalt rohkem, kui arvasin end suutvat enne oma ande avastamist. See on teinud mind väga õnnelikuks inimeseks. Just seepärast annan endast seda raamatut kirjutades parima, et aidata sinulgi leida õiged küsimused kursi sättimiseks ja heade võimaluste äratundmiseks. Jagan sinuga oma uurimustöö avastusi ja arvukate silmapaistvate inimeste intervjueerimisel saadud tähelepanekuid, et ka sinus peituv anne oleks ilus kingitus maailmale ja rõõmuallikas sulle endale.
 
Elu ilma kahetsusteta. Millist elu sa tahad elada?
Just siin ma peangi olema. Just seda ma peangi tegema
Laeval on sadamas turvaline, aga laeva ei ehitata selleks, et see seal seisaks.
John A. Shedd
Hingan sisse. Ja välja. Avan silmad ja näen, kuidas 600 inimest minu vastas on kogenud äsja midagi erakordset. Nende näol on siiras rõõm ja tänutunne, mõni pühib lausa pisaraid. Kogu saal hingab ja liigub ühes rütmis, kui juhendan neid: „Segajad välja! Täielik kohalolek! Valmis tegutsema!“ Olen nagu dirigent, kes paneb suure orkestri ühtsena mängima. Sellele järgneb hoogne pikk aplaus üle kogu saali. Mind täidab sügav tänutunne ja veendumus, et just siin ma peangi olema. Just seda ma peangi tegema. See on see minu asi. Selja taga on kolm nädalat Euroopa Innovatsiooniakadeemiat Portugalis, kus sajad tudengid üle maailma õppisid, kuidas iduettevõtet üles ehitada ja maailma selle abil paremaks muuta. Minu roll moderaatorina on võimendada inimeste õpikogemust – innustada neid esinejatelt häid õppetunde noppima ja nende kogemusest õppima.
Ma liigutan inimesi sõnadega, kõnelemine on minu anne. Järjekordne õnnestumine pole lihtsalt vedamine. Olen teinud seda korduvalt ka varem. Olen esinenud tuhandeid tunde laval, harjutanud seda kaamera ees, visualiseerinud ja teadlikult treeninud oma oskusi ning see on õpetanud mind viima ennast sellisesse seisundisse, kus ma suudan saalitäie rahvast ellu äratada ja puudutada nende hinge. Tagasilennu hommikul teen jalutuskäigu Atlandi ookeani ääres. Mulle meenub Portugali presidendi kõne, kus ta rääkis oma riigi ajaloost ja sellest, kuidas nende suur naaber Hispaania jättis neile ainsa väljapääsu maailma üksnes mere kaudu. Nad otsustasid muuta ookeani oma võimaluseks ja tugevuseks, kutsudes üle maailma kokku parimaid teadlasi ja eksperte, et saada suurepäraseks merel navigeerijaks. Tunnetades ookeanilt tulevat võimsat tuulehoogu, mõtlen, kuidas maadeavastajad sellelt rannikult suurte unistustega lahkusid, teadmata, kuidas nende teekond võiks lõppeda. Kui saaksin ajas tagasi rännata ja minna keskkooliaegse iseenda juurde, kes püüdis kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel leida oma kohta maailmas, siis kallistaksin teda ja ütleksin: „Kõik saab korda. Järgi oma uudishimu. Treeni ennast iga päev paremaks ning jaga oma annet maailmaga.“ Tollal ei kujutanud ma ettegi, et võiksin kunagi koolitaja ja innovatsiooniprogrammide moderaator olla ning teha midagi sedavõrd põnevat päris hästi. Aga uudishimu ärgitas mind võimalustele jah ütlema ja oma annet avastama. Ma ei näinud seda kõike ette, aga liikusin edasi. Olen endale selle julguse eest väga tänulik. Samamoodi on sinu elu suurte valikutega.
Harjutus • Mõtle, kelleks sa tahad saada ja millele järgnevad aastad pühendada? Kas võtad läbikukkumise riski ja haarad kinni võimalusest luua midagi erakordset või jääd turvaliselt sadamasse?
• Millise tundega sa tahad oma elus seilata? Kas hirmuga, et mis kõik võib juhtuda, või huviga, mida kõike on võimalik avastada?
Vali teekond, millest päriselt hoolid
Kui ma tosinkond aastat tagasi tundmatu koolitajana alustasin, pidin käsi püsti ringi käima ja paluma, et mulle antaks võimalus. Olin valmis ise kõik kulud katma ja tasuta töötama, peaasi et saaksin koolitust teha ja inimesi aidata. Valmistasin iga koolitust ette meeletu pühendumusega, nii et õhtuti oli raske uinudagi, sest vaevlesin mõtete käes, kas olen ikka hea sisu kokku pannud ja esinemiseks valmis. Mu kondine kehaehitus, vistrikune näolapp ja habeme puudumine ei teinud ka mu elu lihtsamaks. Enne koolituse algust võis saalis olijate vestlus kõlada umbes nii: „Kelle laps seal koolitaja arvutit näpib?“ „Ei, tema ongi meie koolitaja!“ „Päriselt või? Mis tema ka elust teab!“ Mind hinnati välimuse järgi tegelikust vanusest 5–10 aastat nooremaks. Ja enese tõestamiseks ei piisanud lihtsalt muheda jutu rääkimisest, vaid tuli midagi tõeliselt väärtuslikku pakkuda. Samas pole tagasiside saamine oma tööle meie põhjamaises kultuuriruumis lihtne, me ei kipu ju üksteist kiidusõnadega üle külvama. Kui ma algaja koolitajana midagi sellist aga just otsisin, siis võis eestlaste suust parimal juhul kuulda: „Ei, normaalne oli.“ Samas kui ameeriklane oleks sama asja peale öelnud: „Amazing! Man, you changed my life!“ Püüa siis aru saada, kas esinemine läks osalejatele korda või mitte. Kuigi tunnen ennast iga aastaga aina enesekindlamalt, ei saa ikkagi öelda, et tegemist oleks väga kerge ametiga. Jätkuvalt tuleb teha põhjalik ettevalmistustöö ja anda endast üha enam. 
Kui oleksin otsinud kerget papi kokkuajamise viisi, siis oleksin tõenäoliselt juba esimestel aastatel loobunud ja mõne muu äriga alustanud. Aga kuna mulle on alati korda läinud see, mida koolitusel osalejad minult saavad, siis veabki just sügav sisemine hoolimine rasketest perioodidest, magamata öödest ja eneseületamisest läbi. On hea tunne olla vajalik. See julgustab jätkama. Vestlesin hiljuti ühe sotsiaalpedagoogiga, kes tundus oma tööle tõeliselt pühendunud olevat. Küsisin, miks ta valis nii keerulise ameti: tegeleda noorte probleemidega, tihti väga raskete juhtumitega. Tema vastusest õhkas missioonitunnet ja seda, millist rahuldust talle selle töö viljade nägemine pakub. Ta rääkis ühest enesetappu plaaninud noorest, kelle ta oli lausa rongirööbastelt ära toonud. See pani ta mõtlema oma töö olulisusele ja sellele, millest maailm ilma jääb, kui ta seda ei teeks. See pole kerge, aga ta hoolib oma tööst ja selle tulemusest väga. Lihtsa elu otsijal on kiusatus loobuda, kui asi läheb raskeks. Allaandmine ja üha uute asjade proovimine viib aga lõpuks selleni, et oleme teinud küll palju mitmesuguseid asju, aga pole kunagi saanud ühelgi alal sedavõrd heaks, et oma meisterlikkusest ja eneseteostusest sügavat rõõmu tunda. Siin tuleb aga vahet teha tugevat sisemist rahulolu pakkuva töö ehk elu kutse ja ühe-teise valdkonna proovimise vahel. Enamasti tunned ära, kui valdkond pole sinu ja sa pead edasi proovima; kui aga on sinu, siis pead vaatamata raskustele oma asja edasi ajama, sest sa tead – see ongi sinu elu kutse. Pühendu sellele, millest päriselt hoolid ja mis innustab sind andma endast parimat.
Paigalseis on muutusest hirmutavam
Muutused võivad olla hirmutavad ja tuua pähe palju ebameeldivaid mõtteid. Äkki ma ei leia tööd selles valdkonnas, mis mulle tõeliselt meeldib? Äkki mu sissetulek väheneb ja ma ei jaksa peret ülal pidada? Kas lapsed ikka saavad ise hakkama, kui ma hakkan rohkem oma projektidega tegelema? Mida sõbrad või vanemad sellest arvavad? Kas nad kiidavad selle valiku heaks? Parem jätan asjad nii, nagu on…
Aga mõtle hoopis, mis siis, kui 10 aasta pärast on kõik täpselt nii nagu praegu? Sama töö. Sama elu. Samad probleemid. Ei mingit edasiminekut. Kui mõtled oma arengule inimesena, siis kumb tundub päriselt hirmutavam, kas muutus või paigalseis? Eriti hirmutav on elada teadmises, et mida kõike sa oleksid suutnud luua ja maailmale anda, kui oleksid vaid oma kutsumust järginud! See on omamoodi inimlik tragöödia, kui tunned esimene pool elust, et oled mõne asja jaoks veel liiga noor, ja teine pool, et oled juba liiga vana. Cornelli ülikooli teadlased Tom Gilovich ja Shai Davidai palusid kuues uuringus1 sadadel inimesed öelda, mida nad oma elus kahetsevad. Selgus, et oma lootuste, eesmärkide ja püüdluste saavutamata jätmist kahetsetakse tunduvalt enam kui seda, et neil pole õnnestunud oma kohustusi täita. Oma elu suurima kahetsusena märkis 76% osalejaist, et pole suutnud saavutada oma ideaalset mina. Kui sa ei proovi oma unistuse poole liikuma hakata, siis sa ei saagi teada, kas oleksid selleni jõudnud või mitte. Kui astud edasi ja põrud, siis võid küll hetkeks pettuda, aga ma luban sulle: sa oled rahul, et vähemalt proovisid. Väga paljud inimesed ei saa seda öelda. 1. www.sciencedaily.com/releases/2018/05/180529153106.htm
Mind aitab otsuste tegemisel tulevikku rändamine mõtetes – liigun 5–10 aastat edasi ning püüan tunnetada, kas ma oleksin sealt tagasi vaadates tänulik, et ma praegu selle sammu tegin või mitte. Proovi sina ka!
Kes ma olen ja mida ma oskan suurepäraselt teha?
„Ma ei saa enam nii jätkata.“ Selle tõdemuseni jõudes otsustasingi õpingud Tartu ülikooli majandusteaduskonnas 2005. aastal pausile panna. Olin jõudnud teisele kursusele, aga mõistsin, et selles kõiges puudus säde ja ma ei teadnud, kes ma olen. Võtsin akadeemilise puhkuse ja, nagu öeldud, kuulutasin selle aja isikliku arengu aastaks. Ei, ma ei läinud seljakotiga ümbermaailmareisile. Teadsin, et vastused, mida otsin, on peidus minus endas, mitte kaugete mägede taga. Liitusin Eesti Ettevõtlike Noorte Kojaga ning läksin Tartu ülikooli psühholoogia instituuti psühholoogiat õppima. Jah, akadeemilise puhkuse aasta ei tähendanud õpingutest päriselt eemale jäämist. Ma valisin lihtsalt aineid ja teemasid selle järgi, millest arvasin leidvat vastused oma küsimustele, mille juba eespool välja tõin: kes ma olen ja milles ma hea olen? Hankisin paljude koolitajate materjale, kus õpetati, kuidas endas, oma unistustes ja eesmärkides selgusele jõuda. Samal ajal kui eakaaslased puhkasid, otsisin mina pühendunult iseennast. Mu töötuba täitus suurte paberilehtedega, mis olid täis kritseldatud küsimusi ja vastuseid. Sealt võis leida: • minu kogemuste nimekirja, • oskused, mida tahtsin selgeks saada, • visioonitahvli unistuste ja eesmärkidega, • väärtushoiakud, mille järgi tahtsin elada, • elu kreedo, juhtmõtte, • olulisemad verstapostid tulevikus.
Võtsin iseenda ja laotasin seintele, et paberilehtedest moodustuks tervikpilt, mis ütleks, kes ma olen ja mida ma tahan.
Minu elu disain
Ühele postrile olin kirjutanud juhtmõtte: pane paika visioon, loo vajalikud eeltingimused ja ülejäänu tuleb iseenesest. See oligi minu meetod unistuste elu loomiseks. Kuigi mu elu oli väga põnev, tundsin, et midagi – või õigemini keegi – oli ikkagi puudu. Kes võiks olla mu kaaslane teekonnal nimega elu? Kuidas siis enesearengumees endale naist otsib? Ikka samamoodi nagu ülejäänud eesmärke – visualiseerides. Võtsin puhta lehe ja kirjutasin detailselt lahti, millist elukaaslast ma otsin ja millised huvid, omadused ja väärtushoiakud tal peaksid olema. Panin kirja oma eelistused isegi juuksevärvi, kehaehituse ja pikkuse kohta. Mõni aeg hiljem tekkis mul kursapeol ühe kursaõega hea klapp. Kusjuures ta vastas üllataval kombel enamikule tunnustele, mis ma olin kirja pannud. Olime aastakese koos, kuni otsustasime edasi minna eraldi. Täheldasin, et mu lähteülesanne oli puudulik – ma polnud pööranud küllaldaselt tähelepanu aspektidele, mis on püsisuhte juures tegelikult olulised. Läksin uuesti tahvli juurde ja parandasin lähteülesannet. Möödus mõni kuu… ja ma kohtasin üht tütarlast, kellega sobisime kohe algusest peale ning kellega oleme tänaseks koos olnud üle kümne aasta.
Pane paika visioon, loo vajalikud eeltingimused ja ole kohal, selles hetkes. 1.Visioon: mida ma päriselt tahan? 2. Eeltingimused: mida on vaja teha, et see saaks juhtuda? 3. Protsess: kus on minu tähelepanu? 
Selline mõtte- ja tegutsemisviis toimib, sest meie ajus olev retikulaarne aktiveerimissüsteem (RAS) reguleerib sissetulevat infovoogu, filtreerib sealt välja ebaolulise ja toob tähelepanu sellele, mis sarnaneb otsitavaga. Ehk maakeeli aitab RAS peole minnes märgata vallalisi brünette ja leida ka muud eluks kasulikku. Mulle meeldib oma unistuste ja plaanide lõppu lisada tore lause „Seda või midagi veelgi paremat. Aitäh!“. Sest me unistame oma praeguselt mõttetasandilt, aga äkki on maailmal midagi veelgi paremat pakkuda!
Harjutus • Tee lugemises paus, võta endale rahulikult aega  ja mõtle, mida sina oma ellu praegu kõige rohkem vajad? Kirjelda see enda jaoks võimalikult täpselt  ära ja täienda hiljem kui vaja.
Kas võtta elult parim või anda ise endast parim?
Kujuta ette, et oled 80-aastane ja vaatad oma elule tagasi. Mida sa tahaksid seal näha? Kas uhkeid reise, hõrgutavaid toite, pööraseid seiklusi ja ägedaid asju? Või hoopis kõike seda, mida sina said elule ja maailmale juurde anda: häid tegusid, teistest hoolimist, millegi täiustamist ja ühisesse heaolusse panustamist! Huvitav on jälgida, millest inimesed unistavad. Tavaliselt läheb nende mõte sellele, mida kõike nad tahavad saada. Harvem räägivad nad unistustest kui millestki, mida nemad tahavad maailmale pakkuda. Üks mu mentor ütles, et uue auto, uhkema kodu ja säravate asjade ihaldamine on vaese inimese mõtteviis. Ta pidas silmas, et uhked asjad pole hea investeering, kuna nad ei tooda sulle jõukust juurde, vaid võtavad raha ära ja kaotavad ise ajas väärtust. Aga milline on siis jõuka inimese mõtteviis? Meie tõelise jõukuse mõõdik pole mitte see, kui palju me suudame endale koguda, vaid see, kui palju me suudame maailmale anda. Üks imeline kingitus, mille sina saad ühiskonnale anda, ongi see, et leiad oma ande või anded ja kasutad neid.  See on sinu kingitus maailmale.
Sügav inimlik vajadus olla kasulik.
Et leida endas rahu, peab muusik looma muusikat, kunstnik maalima ja luuletaja kirjutama.
Abraham Maslow
Kas oled mõnel hilisel õhtutunnil vaadanud taevalaotusse ja mõistnud, kui pisike osa universumist on inimene ja Maa? Kas oled endalt küsinud, milline on sinu koht selles suures süsteemis? Mis on sinu ülesanne ja põhjus hommikul ärkamiseks? Jaapanlastel on selle jaoks isegi eraldi väljend: ikigai – olemise põhjus. Kuigi me kõik vananeme kehaliselt, suudavad mõned inimesed vaimult nooreks jääda. Maailmas on olemas teatud piirkonnad, nn sinised tsoonid, kus inimeste tavapärane eluiga ületab 100 aastat. Üks neist asubki Jaapanis Okinawa saarel. Uurijad on täheldanud, et sinises tsoonis elavad inimesed ei koorma end liigse toiduga, hoiavad kogukonnana kokku, aga mis veel põnevam: nad leiavad endale väljundi – oma ikigai – ka väga hilises eas. Neil on põhjus elada ja see hoiab neid ärksana. Vajadus kasulik olla on meisse sisse programmeeritud kaugetel aegadel, mil inimesed elasid veel hõimudena. Neid hõimuliikmeid, kes elasid oma elu hõimuseadustega kooskõlas ja tegid kogukonna heaks pidevalt midagi kasulikku, hoiti ja austati. Kui mõni neist enam ühisellu ei panustanud või muutus vaenulikuks, visati ta kogukonnast välja. See aga tähendas enamasti surma, sest üksinda polnud võimalik noil kaugetel aegadel ellu jääda.
Sellest tuleneb ka vajadus osata midagi teistest paremini või vähemalt väga hästi. Sest kui mina olen kogukonnale kasulik, siis kogukond hoiab mind ja hoolitseb minu eest. Ma jään ellu.
Kuldsed käerauad ehk mis on sinu unistuste hind?
Kui küsisime inimestelt, mis takistab neil oma kutsumust leida ja järgida, siis tuli välja üks huvitav aspekt – kuldsed käerauad. Nii nimetatakse olukorda, kus praegune töökoht pakub nii head palka, et sellest on raske loobuda. Üks peamisi takistusi oma unistuste täitmisel on hirm läbikukkumise ja majanduslike raskuste ees. Hirm, et ma ei jaksa enam peret üleval pidada; et ma pean tegema järeleandmisi oma elustandardis, loobuma kindlast sissetulekust ja taluma majandusliku ebakindlusega seotud ärevust. Ainult raha pärast tööl käimisel on mõte siis, kui sul on nii suur palk, et sellest on võimalik säästa ja investeerida, et rahastada oma unistusi. Kui enamik sissetulekust kulub kodu, auto, riiete, toidu ja meelelahutuse peale, ei pruugi raha pärast tööl käidud päevad sind oma unistustele meetritki lähemale viia. Sa võid avastada ühel hetkel, et käid tööl ainult selleks, et teenida raha autoliisingu, uhkete kontoririiete ja päikesereisi jaoks, et puhata välja tööst, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi. Veel hullem on olukord, kus teed tööd, millest sa ei hooli ja mis võimaldab sul vaevu ots otsaga kokku tulla. See on õigustatud vaid juhul, kui sa töö kõrvalt õpid ja valmistud erialaks, mis pakub sulle tõeliselt huvi.
Harjutus • Mis on sinu unistuste hind? • Millise summa eest oled valmis neist loobuma ja  töötama ainult raha pärast? 

• Kas sinu praegune palk katab selle või on su   unistustel palju kallim hind? • Kas need on üldse müügiks?
Millise töö sa valiksid, kui rahas poleks küsimus?
Kujuta ette, et kõik inimesed saavad kodanikupalka, mis katab eluks vajalikud kulud – pere on toidetud ja kodulaen makstud. Igaüks saab valida enda jaoks sobiva töö tingimusel, et sellest sünnib kasu ka ühiskonnale tervikuna. Mis tööd sa teeksid, kui ei peaks seda valima sissetuleku järgi, vaid selle alusel, et saad kõige paremini oma annet rakendada ja ühiskonna heaolusse panustada? Mida sa muudaksid oma praeguse töö ja valikute juures? Esitan endale aeg-ajalt sellise kontrollküsimuse, et kui ma oleksin miljonär, siis kas ma teeksin jätkuvalt seda tööd mis praegu. Kuni vastan jaatavalt, olen õigel teel. Kui vastus oleks ei, siis küsiksin endalt, mida ma päriselt teha tahan. Kui avastan, et olen oma unistustest kõrvale kaldunud, siis kontrollin, kas see töö toob mulle nii hästi sisse, et aitab ehitada vundamenti mu unistuste elule, kus ma tegelen just selle valdkonnaga, millest kõige enam hoolin. Jõukas inimene on see, kellel on vabadus teha seda, millest ta hoolib.
Kui ilma jäämise hirm on loomise rõõmust suurem
Edu Akadeemia küsitluse vastuste põhjal tundub, et parim aeg hakata oma kutsumuse poole liikuma on siis, kui sul pole veel midagi: tööd, elukaaslast, lapsi, kodu. Hiljem tuleb oma kutsumuse leidmiseks või järgimiseks aega võtta juba tihtilugu kõige selle arvelt. 
Kui ma ülikooli teisel kursusel oma ettevõtte lõin, elasin üliõpilaselamus. Mu sissetulek oli olematu, mul polnud lapsi ega oma kodu. Aga mul polnud ka midagi kaotada ja ma sain panna kogu energia enda ja ettevõtte arendamisse. Kui aga oled olukorras, kus oled tööst, suhtest või kodust ilma jäänud, siis on ka see ehk just hea aeg kannapöörde tegemiseks. August välja ronimine võib olla innustavam kui mäe otsast allatulek ainult selleks, et järgmisest samasugusest üles ronida. Aga sa ei pea jääma sellist auku ootama. Alustada saad ka siis, kui asjad on lihtsalt okei.
Kui täna oleks sinu elu viimane päev
Minu elu kõige raskemad kõned pole olnud mitte koolitustel, vaid hoopis matustel. Üks asi on hüvasti jätmine vanavanematega, aga hoopis valusam on seda teha oma eakaaslastega, kellel oli ju elu alles ees. Klassivenna matustel mõistsin, et elu ei kesta igavesti ja oodatav keskmine eluiga (meestel 73,7 ja naistel 82,3 aastat) ei ole kellelegi tagatud. Üks osa matusekõne ettevalmistusest on kohtuda lahkunu lähedastega ja panna kokku tema elu pusletükid: kes ta oli inimesena; mis oli tema jaoks tähtis; kes hoolisid temast ja kellest tema; millest ta unistas… Millised unistused surid koos temaga. Küsimus, mis jääb mind alati kummitama, on see, et kas ta oleks elanud teistmoodi, kui oleks ette teadnud oma elupäevade arvu? Kas ta oleks valinud teise töö või elukutse? Kohelnud oma elukaaslast ja teisi lähedasi muul moel? Millised valikud ta oleks siis teinud? Kas ta oleks võtmise asemel rohkem andnud? Milline on tema pärand? Mis jääb meist üldse järele? Sinu (tulevased) lapsed ja lapselapsed, aga mis veel? On see sinu looming, sinu algatatud ettevõtmised-liikumised, mälestused, mille oled jätnud teistele, või midagi muud?
Kuna füüsiline keha ei võimalda meil igavesti elada, olen enda jaoks otsinud võimalust elada igavesti digilahendustes – videotes, taskuhäälingutes, artiklites. Minu eesmärgiks on luua ajatut sisu, mis kõnetaks inimesi ka aastate pärast. See on üks põhjuseid, miks ma teen inspiratsioon.ee serveri ja domeenide ettemakseid mitmeks aastaks – kui minuga peaks midagi juhtuma, elab minu looming edasi. Oleme inimestena võtnud oma planeedilt palju. Parim, mida saame tagasi anda, on  kasutada oma annet ühiskonna edendamiseks. Et võiksime olla tervikuna targemad, teadlikumad ja hoolivamad teineteise suhtes. Ma tahan tunda, et minu siinviibimine tegi selle planeedi paremaks; et ma andsin rohkem, kui võtsin.
Julge väljakutse Salvesta videoklipp, kus räägid, mille nimel sa praegu elad; mida kardad ja mida tahad luua. Tee seda mõttega, et videot näidatakse su lähedastele, kui sinuga peaks midagi juhtuma. Iga aasta võid salvestada uue sellise video. Või miks mitte teha selline julgustükk, et pead igal aastal oma sünnipäeval kõne, kus ütled enda jaoks olulistele inimestele kõik hingelt ära. Mida kõike võiks selline siirus ja ehedus sinu elus ja suhetes muuta!
Kiri tulevikust – 80-aastaselt sinult
Kirjutan endale igal aastal kirja tulevikust. Kujutan ette, et olen 80-aastane ja vaatan elule tagasi. Räägin, kuhu olen jõudnud; mis on minu jaoks praegu tähtis ja mis mulle rõõmu teeb. Vaatan tagasi oma projektidele ja sellele, kuhu need on välja jõudnud. Otsin eelkõige neid valikuid ja saavutusi, mille üle tunnen uhkust ja tänu.
Umbes poole kirja kirjutamise peal tekib tunne, nagu oleksingi 80-aastane elutark mees. Liigun kirja teise etappi, kus annan praegusele minale nõu: mis on need asjad, mille pärast vähem muretseda ja millele rohkem keskenduda; kelle seltsis vähem aega veeta ja kellega rohkem; mida jätkata, mida lõpetada… Nõuannete osa toimib hästi, sest tuletab meelde olulisi põhimõtteid, mida olen õppinud mentoritelt, lugenud raamatutest ja saanud elukogemusest. Olen iseendale mentoriks. Igal aastal on see kiri natuke teistmoodi, et mängida läbi eri rõhuasetused ja suunad. See aitab mul luua selgema perspektiivi, kuidas praegused tegemised suures plaanis väärtust annavad, ja teha valikuid, mis aitavad luua elu, millele tagasi vaadates võiks panna käe südamele ja öelda: „Olen hästi elanud.“ Sisuliselt mõtlen läbi oma tuleviku kõrghetked ja vaatan neile justkui tagasi, et tunnetada, kas see on see elu, mida ma tahan elada.
Harjutus • Leia sobiv hetk ja kirjuta endale kiri tulevikust. Mõttelendu aitab käivitada see, kui lähed mõnda uude paika kirjutama, et argine ümbrus hoogu maha ei võtaks. Võta ka tassike head rohelist teed, kohvi või muud mõtlemist ergutavat stimulaatorit, et lennukamalt oma tulevikku ette kujutada.
Kui soovid täpsemaid suuniseid, siis siit lehelt leiad näidisküsimusi, mida endalt selles tulevikukirjas küsida:  www.inspiratsioon.ee/kiri-tulevikust. 
Võta käsipidur sõidu ajaks maha
Tulevikukirja kirjutamine on mulle selgelt õpetanud, et ma ei taha raisata oma elust mitte ühtegi tundi. Vastumeelsete asjadega tegelemine on sama nagu sõita autoga, millel on käsipidur peal. Kui mootor on tugev, siis auto liigub küll, aga aeglasemalt ja kõvasti suurema kütusekuluga. Ma ei taha lohiseda läbi elu, käsipidur peal, vaid tahan uudishimu ja avastamisrõõmuga edasi liikuda. 

Mõned elu käsipidurid:

 • Piiravad tõekspidamised. Sa usud, et elu ongi raske ja vaevarikas; et sa pole milleski võimekas ning teised inimesed tahavad sulle ainult käru keerata.

 • Negatiivne sisekõne. Enda ergutamise asemel kaldud ennast sõnadega nüpeldama.

 • Destruktiivsed harjumused. Sa tead, et jalutuskäik teeb head, aga valid ikkagi diivanil istumise ja teleka vaatamise.

 • Pettunud ja pessimistlikud inimesed.  Kui sind ümbritsevad sellised inimesed, muudavad nad oma rahulolematusega ka sinu maailmapilti.

 • Piirav keskkond, mis ei paku eneseteostuseks võimalusi. Sa kulutad suure osa ajast tegevustele, mis ei luba sul oma loomuomast annet ja võimekust kasutada. 

• Vastumeelne töö. Sa käid tööl lihtsalt palga pärast ja ei hooli sellest, mida sa teed.
Aeg on vaadata oma piirangutele otsa ja küsida: Kas see teenib mind? 
Kas ma tegelikult pean hästi elamiseks sellest või teisest piirangust kinni hoidma?  Kuidas saab paremini?
Lase pidurist lahti või vähenda selle mõju, et saaksid käed vabaks teha ja võimalustest kinni haarata.
Jah võimalustele
Sa ei saa ühendada mingeid punkte tulevikus, vaid ainult minevikus. Seega pead lihtsalt uskuma, et need punktid tulevikus mingil moel ühenduvad. Sa pead uskuma kõhutundesse, saatusesse, elusse, karmasse, millesse iganes.
Steve Jobs
Olin seitsmendas klassis üsna jutukas tegelane ja mul oli palju energiat, mis otsis rakendust. Ühel päeval tuli klassijuhataja minu juurde ja ütles, et ta näeb minus midagi ja talle tundub, et ma võiksin minna diskorite konkursile meie kooli esindama. „Diskorite konkursile? Aga ma pole ju DJ, mul pole plaate ega plaadimängijatki…“ oli minu esimene reaktsioon. Õnneks sain järele mõeldes kiirelt agade ja vabanduste mõttelõksust üle ning nõustusin minema. Laenasin kohaliku baariomaniku käest CD-plaate ja harjutasin esinemiseks. Saingi konkursilt külge diskoripisiku. Miski tundus selle inimeste liigutamise juures nii elevust tekitav ja põnev. Sealt alates olin ma alati platsis, kui oli võimalik diskot teha. Ja kui keegi koolis diskosid ei korraldanud, siis algatasin neid ise. Mõne aja pärast kutsus emakeele õpetaja mind etlemiskonkursile. Läksin ja proovisin. Tundus huvitav, käisin veel. Seejärel kutsus kooliteatritrupp mind punti. Läksin ja proovisin. Tundus huvitav ja käisin veel. Kooli ajal kujustasin ette, et olen 40-aastasena DJ, kes keerutab mõnes reiviklubis plaate. Kui aastaid hiljem aga koolitajateed alustasin, avastasin, et tänu aastatepikkusele DJ-, etlemis- ja näitlemiskogemusele ei hirmutanud mind teiste ees kõnelemine. Olin juba omandanud oskuse tunnetada saalis toimuvat ja sobiva muusikaga inimesi tantsupõrandal käima tõmmata. See tuli hiljem koolitajana kasuks, et haaravalt kõneleda ja auditooriumi kaasa haarata. Kõik võimalused, millele noorena jah olin öelnud, olid mingil moel aidanud mul treenida oskusi, mida sain uues valdkonnas hästi rakendada. Me ei suuda ette näha kogu teekonda, küll aga saame hiljem ühendada punktid, et vaadata, miks mingi asi oli kasulik. Nii et oma kutsumuse leidmiseks on hea lihtsalt minna ja teha neid asju, mis sulle korda lähevad. Usalda elu, sest ühel päeval vaatad sa tagasi, ühendad punktid ja saad aru – just nii pidigi minema!
Harjutus

 • Millised varasemast tegevusest saadud õppetunnid aitaksid sul praeguses rollis edukam olla?

 • Millisele võimalusele sa võiksid praegu jah öelda, et oleks punkte, mida hilisemas eas ühendada? 

• Milliseid võimalusi sa võiksid enda jaoks ise luua?

 • Mis on see, millega saad kohe alustada?
Leia oma elu kutse!!!

B.D.Cooper

B.D.Cooper oli tõenäoliselt kõigi aegade kõige edukam lennukikaaperdaja ning võib-olla ka pangaröövel.

Temast endast ei ole eriti midagi teada. Teada on ainult see, et ta kaaperdas Portlandist Seattle'isse lennanud lennu, küsis lunaraha, mille ta ka sai. Ning ilmselt arvates, et lennujaamas ootab teda politsei, mis oli ka tõsi, avas lennuki tagumise väljapääsuukse ja hüppas lennukist koos rahaga välja ning kadus kurikuulsana 1971. aastal 200 000 dollariga õhu kätte?

Bettmanni arhiiv / Getty Images

See on kommertslennunduse ajaloos ainus lahendamata kaaperdamine. 24. novembri 1971. aasta pärastlõunal - tänupühade eelõhtul - ähvardas Portlandist Seattle'isse lennanud mees plahvatada pommi, kui ta ei saa kopsakaid lunaraha. Kui ta raha oli saanud, vabastas kaaperdaja kõik reisijad ja käskis meeskonnal lennata Mehhikosse. Teekonnal langetas mees langevarju lennuki pealt, käes sularaha.

See mees oli tuntud kui D.B. Cooper. Pärast 45-aastast FBI uurimist jääb tema isik, asukoht ja motiiv teadmata. Keegi ei tea isegi seda, kas ta hüppe üle elas - ja üks peamisi kahtlusaluseid suri 2019. aastal. See müsteerium jääb igavesti lahendamata, sest FBI sulges 2018. aastal D.B. Cooperi juhtumi toimiku ja (esialgu) seda edasi ei uuri. Kedagi süüdi ei mõistetud ja keegi karistada ei saanud.

FBI ulatuslik rekord D.B. Cooper kirjeldab teda kui "valget isast, 6'1" pikkust, 170–175 naela, vanust neljakümnendate aastate keskpaigast, oliivijume, pruunide silmade, mustade juustega, tavapäraselt lõigatud, vasakul lahutatud. "Cooperi pardale pääses Northwest Orient Airlinesi lend 305 , asus ta oma vahekäiku istmele 727 taga, süütas sigareti ja tellis burbooni ja sooda. Seejärel andis ta 23-aastasele stjuardessile Florence Schaffnerile märkuse. "Mul on minu käes pomm kohver, "loeti see." Ma tahan, et te istuksite minu kõrval. "

Schaffner tegi juhiseid. Cooper rääkis talle ülejäänud nõudmistest: 200 000 dollarit ja neli langevarju, mis toimetati kohale maandumisel Sea-Taci lennujaamas. Kui kohapeal politsei ja lennufirma töötajad käisid raha ja lohku kogumas, lendasid piloodid ringides Seattle'i kohal. Reisijatele öeldi, et väike mehaaniline probleem sundis lennukit kütust põletama, pikendades lendu, mis tavaliselt võtab 30 minutit.

Pärast kolme ja poole tunni pikkust õhusõitu maandus 727 lõpuks. Saanud oma raha ja langevarjud, vallandas Cooper kõik 36 reisijat ja kaks kuuest meeskonnaliikmest. Lennuk tankis ja startis Cooperi järgmisse soovitud sihtkohta: Mehhikosse Reno ja Yuma kaudu, et tankida. Esimese jala ajal laskis Cooper meeskonnaga kokpitis madalamad tagumised trepid alla ja langetas langevarju. Teda pole kunagi leitud.

FBI jälgis Cooperi leidmiseks tuhandeid juhtumeid, pidades silmas juhtumile järgneva viie aasta jooksul enam kui 800 kahtlustatavat. Allpool on mõned mehed, keda on kahtlustatud 

Richard McCoy, Jr.

Süüdimõistetud lennukikaaperdaja Richard F. McCoy Jr., kes pääses 500 000 dollariga jetiliinist välja, näidatakse 1972. aastal.

7. aprillil 1972 asus võltsnime all reisinud mees Newarki-Los Angelese lennule. Vahetult pärast õhkutõstmist ulatas ta ühele stjuardessile noodi. Noot nõudis 500 000 dollarit ja neli langevarju. Kui neid ei oleks sisustatud, pommitaks mees, kogenud skydiver ja helikopteri piloot lennukit. 727 maandus ja tankis, kaaperdaja vahetas reisijad sularaha ja langevarjude vastu ning teel järgmisse sihtkohta hüppas ta tagumistest treppidest vabadusse. Kõlab tuttavalt?

See kaaperdamine leidis aset vähem kui viis kuud pärast D.B. Cooperi juhtum, mis paneb paljud kahtlustama, et sama süüdlane võis olla vastutav. Aprillikuriteo toimepanija, noorem Richard McCoy mõisteti süüdi õhupiraatluses ja sai 45-aastase vanglakaristuse. 10. augustil 1974 kaaperdasid ta koos mõnede kaasvangidega prügiauto ja põgenes Pennsylvania vangistusest. Kui FBI jälgis McCoyt kolm kuud hiljem Virginias, siis tulistas mees ta surnuks.

Robert Rackstraw

The Northwest Airlines 727 oli lennurajal D.B. Cooperi kaaperdamise ajal 24. novembril 1971.

1970. aastatel oli piloodil ja endisel langevarjuril Robert Rackstrawil palju tegemist. Suur vargus, halb kontroll 75 000 dollari väärtusega kauba üle (see kadus ära) ja tema kasuisa võimalik mõrv olid vaid mõned rikkumistest, mille eest võimud ta kinni pidasid. Pärast mõrvas õigeks mõistmist pidas Rackstraw sobivaks enda surma võltsimist 1978. aastal, tehes Põhja-Californias renditud lennukilt vale-hädaabi kõne. Ta veetis kaks aastat vanglas kontrollipettuste ja lennukite varguste eest.

2016. aasta raamatus „Viimane kapteni lindprii“ esitasid autorid Thomas J. Colbert ja Tom Szollosi Rackstrawi minevikku käsitleva viieaastase uurimise käigus kogutud tõendid. Nad jõudsid järeldusele, et ta on legendaarne kaaperdaja - väide, mida Rackstrawi advokaat nimetas "rumalaimaks asjaks, mida ma kunagi kuulnud olen". Rackstraw suri südamehaigustesse 9. juulil 2019.

Kenneth Christiansen

Kenneth Christiansenil oli Cooperi juhtumiga otsesem seos: ta oli töötanud Northwestis - kaaperdatud lennufirmas - mehaaniku, stjuardessi ja lennukite jälgijana. Kennethi vend Lyle väitis, et kui Kenneth oli 1994. aastal tema surivoodil, ütles ta: "Te peaksite midagi teadma, aga ma ei saa teile seda öelda!"

Kenneth oli olnud sõjaväe langevarjur. Aasta pärast D.B. Cooperi kaaperdamisjuhtumit ostis ta sularaha eest maja hoolimata tagasihoidlikust stjuardessipalgast.

D.B. Cooperi juhtumi asitõendid:

Lagunenud 20 dollarit, mis arvatakse olevat kaaperdajale D.B Cooperile antud raha, aastast 1971. Raha leidis 1980. aastal 8-aastane poiss Columbia jõe kaldalt osaliselt liiva sisse maetuna.

Halb oli see, et Cooper oli võtnud lunaraha nõude stjuardessilt tagasi, nii et uurijad ei saanud seda uurida. Cooper jättis siiski endast maha mõned jäljed: mõned sigaretiotsad, juuksed istme peatoel ja kinnitatav lips, mille ta rebis oma krae küljest lahti, enne kui ta ise lennukis vigastada sai. Kahjuks ei saanud FBI esemetelt sõrmejälgi.

Ehkki algselt usuti, et Cooper on sõjas ära hirmutatud lennukipiloot - võib-olla ka langevarjur -, leidis edasine analüüs, et tõenäoliselt pole ta asjatundja. „Ükski kogenud langevarjur poleks hüpanud pimedal vihmasel ööl, vastutuulega näo vastas 200-miili tunnis, rätseparõivad seljas ja kraavikaevaja mantel seljas, “ ütles FBI eriesindaja Larry Carr 2007. aastal. Uurijad arvasid ka, et Cooper tegutses üksi. Kui ta oleks töötanud kaasosalisega, oleks ta palunud palju täpsemaid lennutrajektoone, selle asemel et öelda „lennake Mexićosse (Mehhiko pealinn) ja samamoodi poleks ta siis, kui nähtavus oli halb välja hüpanud. 

1980. aastal tekitasid laste avastused huvi müsteeriumi vastu. Kaheksa-aastane Brian Ingram kaevas Washingtonis Columbia jõe kallastel liiva, kui leidis kimbu mädanenud 20-dollariseid arveid kogusummas 5800 dollarit. Kui tema vanemad politseiga ühendust võtsid, õppisid nad sularahas olevate seerianumbreid lugema ja avastasid, et see oli D.B. Cooperi lunaraha. Lisaks vähestele lennukisse jäänud esemetele on see ainus kaaperdamisest leitud tõendusmaterjal. Kuus aastat pärast raha avastamist lubati Ingramil jätta sellest 2760 dollarit endale. 2008. aastal müüs ta oksjonil 15 lagunenud 20-dollarist vekslit hinnaga 37 433,38 dollarit.

Kaaperdamise järel käskis föderaalne lennuamet, et kõigisse Boeing 727 lennukitesse tuleb paigaldada "avastamatu D.B." järgi nimetatud Cooperi tiivikud. Cooperi tiivik on väike riiv, mis on kõigi tagumiste treppide välisküljele samale tasapinnale kinnitatud. Riiv hoiab ära selle, et keegi avab lennu keskel ukse, täpselt nii nagu DB Cooper tegi, kui ta õhku hüppas - ja kadus hämarusse.

Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi...

Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi...

Just selliste sõnadega algab tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki romaan "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil". See romaan jälgib ühe sõduri elu esimese maailmasõja ajal.

Tegelikult oli Franz Ferdinand, keda Ferdinandi all silmas peeti, Austria-Este ertshertsog ja Austria-Ungari troonipärija alates 1896 kuni surmani. Ta oli ka Modena hertsogliku perekonna pea. Tapmise ajal oli ta 51-aastane.

Franz Ferdinandi tapmine Bosnia äärmuslase Gavrilo Principi poolt 28. juunil 1914. aastal oli lõpuks esimese maailmasõja puhkemise põhjuseks. Princip kuulus Bosnia revolutsioonilisse  liikumisse Mlada Bosna (eesti keeles 'Noor Bosnia') valdavalt kooliõpilastest liikmete hulka. Princip oli ka omakorda seotud Serbia salaorganisatsiooniga Must Käsi, mis oli juba varem tuntuks saanud terroristlike operatsioonidega.

Romaan:

Tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki romaan "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" on kirjutatud tegelikult kahe maailmasõja vahelisel ajal. Hašek kirjutas raamatut aastatel 1921–1922 (1923. aasta 3. jaanuaril ta suri). Algselt plaanis ta kirjutada Švejkist kuus jagu, kuid jõudis neist valmis vaid neli. Pärast Hašeki surma illustreeris romaani Josef Lada.

1928. aastal ilmus Bernhard Linde kaudtõlge saksa keelest, mis kandis pealkirja "Vahva sõduri Švejki seiklused ilmasõja kestel".

Tõelise tuntuse ja populaarsuse saavutas Švejk Eestis siiski alles 1960. aastal ilmunud Lembit Remmelgase tõlkega, millest on hiljem ilmunud ka mitmeid kordustrükke (1975, 1995).

Just Franz Ferdinandi tapmine ja sellele järgnenud esimene maailmasõda tõid Euroopasse revolutsioonid ja poliitiliste korralduste muutumise, mille tulemusteks olid Euroopa keisririikide ja kuningriikide kokkuvarisemine ja vabariikide teke. Vahetult pärast maailmasõda või maailmasõja lõpuaastatel toimusid paljudes riikides revolutsioonid (Näiteks: Saksamaa novembrirevolutsioon või Venemaa oktoobrirevolutsioon ja veebruarirevolutsioon), mis asendasid monarhia vabariigiga. Samamoodi tekkisid samal ajal Euroopasse uued riigid (kaasa arvatud Eesti Vabariik). Ühtlasi suutis esimene maailmasõda täita need eesmärgid (eesmärgiks oli monarhistlikes riikides demokraatia kehtestamine), mis varem, 1848. aasta revolutsioonidega läbi kukkusid (üheks erandiks on Prantsusmaa, kus see revolutsioonikord püsima jäi.).

Traadita elekter

Tesla pidas plaani teha traadita elektriühendus. 

Saab teha nii väidetavalt (kujutage vaimusilmas ette): et on üks võnkering, selline tavaline, poolist ja kondensaatorist koosnev. Aga oh häda, kui see ring nüüd pooleks lüüa, nii, et täpselt pooli keskelt ja täpselt konde plaatide vahelt...

Siis moodustub kaks eraldiseisvat elementi. Kui mõlemil nüüd üks ots, see pooli poolne, mättasse ühendada ja kondendsaatori plaat õhku riputada, siis tekib ühte elementi ergutades mõlema vahel resonants ja seda mitme meetri kuni mitmesaja kilomeetri taha (hästi skaleeritav). Asi pidi töötama suht kõrge kasuteguriga.

Et selline Tesla poolt avastatud süsteem siis. Kusjuures, see mis nende vahel toimub ei olevat tavaline EM laine vaid.. hmm, skalaar- või potensiaalilaine(?).

Läheb läbi ka faraday puurist. Lisaks paistab see laine liikuvat kiirusel 1,5 c, mis omakorda paistvat sellest, et kui nt 7MHz-l resoneeruva süsteemi sagedust maha kruttima hakata, siis uus ülekanne tekib kuskil 3,5 MHz juures, aga oluliselt nõrgem.

Fancyd asjaolud on nt need, et taatja "teab" kuna vastuvõtja vastu võtab, ning vastu võtavad ainult need riistad, mis sellel sagedusel resoneeruvad. Seega, tüüpilist elektromagnetlainele iseloomulikku kahjulikku mõju inimesele ei tohiks olla. Veel vingem on see (Tesla sõnul), et madalad sagedused interakteeruvad ajuga ja tekitavad huvitavaid kogemusi (ka surm on võimalik) :-P

Tesla demos kaugjuhitavat paati, mis töötas selle tehnoloogiaga (vaidles ka Hertzile vastu, kuna pidas viimase lainet mõttetuks ja nö "valeks teeks")

Londoni suur tulekahju

Londoni suur tulekahju tundmatu autori maalil. Sellel on kujutatud tulekahju sellisena nagu seda 1666. aasta 4. septembri teisipäeva õhtul Tower Wharfi lähedalt paadilt näha võis. Paremal on Toweri torn ja vasakul London Bridge, kauguses on Vana Püha Pauluse Katedraal, mida ümbritsevad kõige kõrgemad leegid

Londoni suur tulekahju oli Londoni kesklinnas 1666. aasta 2.–5. septembril möllanud tulekahju. Tuli laastas Vana-Rooma-aegse müüri sisse jäävat Londoni osa. See ohustas, kuid ei ulatunud aristokraatliku Westminsteri piirkonda, Charles II Whitehalli paleeni ja suurema osa linnaäärsete slummideni.

Tulekahju hävitas 13 200 hoonet, 87 kirikut, Püha Pauluse Katedraali ja suurem osa linna juhtkonna hoonetest. See hävitas kesklinna elanike 80 000 kodust hinnanguliselt 70 000. Hukkunute arv on teadmata, kuid traditsioonilise arvamuse kohaselt võis see olla väike, kuna märgiti ainult kuut tõendatud hukkunut. Hiljuti on leitud, et selline väide võis olla vale, sest vaeste ja keskklassi inimeste seas olevaid hukkunuid üles ei märgitud, lisaks võis tuli paljud ohvrid söestada, mille tõttu ei jäänud ühtegi tuvastatavat jäänust. Pudding Lane'i juurest, kust tulekahju alguse sai, leitud sulanud savinõude tükid on välja pandud Londoni Muuseumis. Sulanud savinõud osutavad sellele, et temperatuur tõusis tules 1700 kraadini.

Tulekahju sai alguse Thomas Farrineri (või Farynor) pagariärist Pudding Lane'il pühapäeval, 2. septembril veidi pärast keskööd. Tulekahju levis kiiresti läände üle Londoni kesklinna. Tuletõkkena lammutati osad hooned maha. Suure tuule tõttu sai pagariärist alguse saanud tulekahju kiiresti tuletormiks. Tuli tungis esmaspäeval põhja, südalinna. Teisipäeval levis tulekahju üle terve kesklinna. On arvatud, et tuli õnnestus summutada tänu kahele asjaolule: tugev idatuul vaibus ja Toweri torni garnison kasutas tõhusate tuletõkete loomisel püssirohtu, millega peatati tule edasine levik idapoole.

Õnnetuse tekitatud sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid olid tohutusuured. Vara ja kodu kaotanud inimeste mujale ümberasumist toetas tugevalt Charles II, kes kartis, et nende seas võib puhkeda mäss. Vaatamata sellele, et London taheti ülesehitada uue plaani järgi, jäädi linna ülesehitamisel tulekahjueelse tänavaplaani juurde.

Motivatsioonikõne

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kõigil inimestel on kokkuvõttes samasugused eesmärgid: luua pere, saada lapsi, olla õnnelik, armastatud, tunda ennast kellegi jaoks vajalikuna, kuuluda kuhugi/millegi, kellegi hulka, täita oma unistused.

Kuid ometi on suur hulk inimesi, kes ei saa või ei suuda kõiki või mõnda nendest täita. Olgu, siis põhjuseks raha puudumine, aja puudumine, liiga palju tööd, jne... . Põhjuse leiab alati, tihti koguni mitu põhjust.

Kuid tegelikult tuleks põhjuste otsimine lõpetada. Tuleb hakata tegelema sellega, et sa jõuaksid oma ideaalini. Mõnel juhul on sinu tõeline unistus ja soov juba nii muundunud, et see tuleb jälle üles otsida.

Tõelise soovi otsimine:

Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, mis tegelikult toimub. Ehk tuleb teada seda, mida sa praegu teed ja mida sa tegelikult teha tahad. Muidugi tuleb ka teada, miks sa seda teed. Järgmiseks tuleb teada, mis on see probleem, mida sa tahad lahendada (sinu enda psühholoogiline probleem).

Selle leidmisele aitab kaasa hetkes elamine. Hetkes elamine on elu nautimise viis, kuid pikemas perspektiivis peab inimesel olema plaan, kuidas oma eesmärgini jõuda. Eesmärk peab olema täpselt paigas, kuid teekond sinnani peaks olema vaba.

Elu eesmärk:

Elul on mitmeid eesmärke. Osad nendest said ka juba varem nimetatud postituses Elu mõte. Üheks elu eesmärgiks võiks olla ka elada oma elu ilma kahetsusteta ehk elada oma elu nii, et elu lõpus saaks öelda, et elu on hästi elatud (unistused on täitunud; asjad, mida elus ära tahtsid teha on tehtud; elu oli väärt elamist).

Oma elu eesmärkide seadmisel tuleks paika panna nii pikaajalised (need mille saavutamiseks kulub mitu aastat) kui ka lühiajalised (need mille saavutamiseks kulub vähem aega) eesmärgid. Lühiajalised eesmärgid peaksid toetama pikaajaliste eesmärkide saavutamist. Ning järgmiseks tuleks hakata nende eesmärkide täitumise poole liikuma. Kõigepealt tuleb täita lühiajalised eesmärgid ja, siis pikaajalised eesmärgid. Kui eesmärkide täitmise vahele tekib veel muid probleeme ja/või takistusi, siis tuleb muidugi ka need ära lahendada.

Enda väljaelamine:

Enda väljaelamine on väga tähtis. Väljaelamisel saab pingetest ja (halbadest) emotsioonidest lahti. 

See on oluline kui tahta olla hea inimene. Enda väljaelamiseks on mitu võimalust, kuid kõigil kõik võimalused ei toimi. Seda saab teha näiteks sportides, pilli mängides, emotsioone välja lastes, probleemi läbi mõeldes, mediteerides ja kümnetel teistel viisidel.

Ebaõnnestumistest jagu saamine:

Selleks, et ebaõnnestumistest jagu saada tuleb teha sellest järeldusi, võtta uuesti kasutusele positiivne tuju ja saada aru, et läbikukkumine on normaalne.

Kahjuks ei ole mul tegelikult igas olukorras töötavat maagilist lahendust, mida ülalpool lubasin, aga selle eest on mul paar kasulikku mõtet ja nippi, mida tasub meeles pidada ja endale pärast ebaõnnestumisi meelde tuletada.

1. Tee järeldused

Mõnikord on läbikukkumine eriti ebameeldiv ja sellele on tagantjärele raske isegi mõelda. See tähendab, et jätad analüüsi tegemata ja vastamata küsimustele “mis valesti läks” ning “mis järelduse ma peaksin sellest tegema”. Kui paned halvasti läinu kuhugi kaugesse ajusoppi ja väldid seda maksimaalselt, siis on (sõnastamata) järeldus stiilis:

• Ma sakin.
• Kõik teised on palju paremad kui mina.
• Ma ei tohiks enam üldse proovida[, sest see on kõige kindlam viis ebaõnnestumist vältida].
• Ma peaksin valima mingi muu, turvalisema tegevuse, milles ma juba hea olen.

On selge, et need ei ole õiged järeldused. Kui aga mõtled läbi ja kirjutad üles, mis valesti läks (nii, nagu seda kirjeldaks keegi erapooletu, näiteks võõrast tsivilisatsiooni uuriv teadlane), siis võid saada näiteks sellised järeldused:

• Ta eeldas, et tundis juba materjali ja ei kulutanud kontrolltööks/ettekandeks valmistumisele piisavalt palju aega.
• Ta ei ole viimase paari kuu jooksul eriti trenni teinud ega tehnikat harjutanud.
• Ta tuli koosolekule magamata ja halvas tujus.
• Ta kirjutas oma motivatsioonikirja/essee/CV/kodutöö kiiruga ja lohakalt.
• Ta ei teinud midagi valesti; tööandja lihtsalt ei otsi praegu tema kogemuse/ootuste/nägemusega inimest.

Eelolevad on kõik legitiimsed järeldused — osad viitavad asjadele, mida saad enda juures parandada, osad asjadele, mis lihtsalt ei ole sinu kontrolli all. Nende viimastega tuleb ettevaatlik olla, kuna peaaegu ükskõik millist ebaõnnestumist on võimalik ‘minema seletada’ õigustusega, et “see polnud minu süü”. Kui kaalud sellist hüpoteesi, siis otsi tagasisidet — kui kandideerid ülikooli, küsi mõnelt oma tuttavalt õppejõult või professorilt; kui kandideerid tööle, küsi mõnelt lähedaselt tuttavalt, kes on ise oma töökohas värbamisprotsessi juures olnud. Üllatavalt paljud inimesed on nõus aitama — eriti, kui nad sinust või teemast sügavalt hoolivad (õppejõud ei tööta ülikoolis kõrge palga ja hüvede pärast).

Muide, negatiivset tagasisidet on väga raske anda, mistõttu saab kvaliteetset negatiivset tagasisidet a) inimestelt, kes sinu käekäigust päriselt hoolivad või b) inimestelt, kes on piisavalt julged, et (pool)võõrastele negatiivse tooniga asju öelda — jäta meelde ja hoia neid inimesi. Ja pro tip: järgmine kord küsi tagasisidet juba enne kandideerimist!

2. Saa aru, et läbikukkumine on normaalne

Keegi ei tee Facebooki postitusi stiilis “jess, ma ei saanud oma unelmate töökohta” või “me kaotasime mängu ja minu panus sellesse oli kõige suurem”. Ebaõnnestumistest on raske rääkida (mul oli isegi selle postituse algusesse oma elust näiteid kirjutades ebamugav) ja on arusaadav, miks selle jagamisega aktiivselt ei tegeleta.

Ebaõnnestumine on elu kõrvalnäht. Kõige turvalisem oleks kodust mitte kunagi välja minna, võimalikult vähe uusi asju proovida, toetuda vanale ja läbiproovitule, aga see elu oleks ka igav ja areng puuduks. Ma ei ütle, et peaksid üritama ebaõnnestuda — vastupidi: tee nii, et sul läheks võimalikult tõenäoliselt hästi — aga oleks rumal maksimeerida turvalisust ja minimeerida ebaõnnestumise tõenäosust.

3. Saa aru, et emotsioonid on kehas, mitte peas

Emotsioonid on suures osas keha reaktsioon olukordadele ja kui vaatad neile sellest perspektiivist, on palju lihtsam ka keerulistes olukordades rahulikuks jääda. Nii mõelda ei ole alati lihtne, aga seda on õnneks võimalik treenida. Parim viis, mida selleks tean, on mindfulness-meditatsioon (soovitan soojalt rakendust nimega Headspace).

Ka ilma mediteerimata on võimalik (kuigi vist raskem) emotsioone kehas tunda. Selleks proovi järgmine kord, kui paned tähele, et oled närvis või vihane, kirjeldada endale, kus ja mida tunned (“rinnus pigistab”, “kõhus on tunne, nagu kukuks” jne). See aitab aru saada, et väga tihti on sellised emotsioonid jäänukid, millest tegelikult tänapäeva maailmas eriti kasu ei ole. Avalik esinemine on palju vähem eluohtlik kui autoroolis sõnumi kirjutamine, aga millegipärast kardame esimest palju rohkem.

Enne hiljuti TEDxYouthTallinnal esinemist olin päris pikalt esinemisärev ja tegelesin aktiivselt selle tunde vähendamisega. Esinemishirm on ebaõnnestumistunde sarnane, aga tunned seda juba enne tulemuse teadasaamist (halva tulemuse ootuses).

Mart Noorma, üks Eesti tuntumaid teaduse populariseerijaid, esines paar kuud tagasi ühel tudengitele suunatud üritusel ja mulle jäi kõige rohkem meelde see, mida ta ettekande alguses (vist projektori ülesseadmist oodates) ütles: esinemishirm ei kao kunagi ära — sa lihtsalt tead, et viimased 200 korda, kui esinesid, läks kõik hästi. Minu kogemus on sarnane: TEDx-il esinemine oli üks emotsionaalselt hirmsamaid asju, mida viimasel ajal teinud olen, hoolimata sellest, et olen päris palju avalikult esinenud.

Esinemishirmuga (ja ma arvan, et ebaõnnestumisest tingitud halva tundega) ei harju ära ja sellest ei saa kunagi täiesti lahti — õpid lihtsalt negatiivsete emotsioonidega paremini toime tulema. Ja sellega jõuame viimase ja kõige praktilisema osa juurde…

4. Kasuta nippe negatiivsete tunnetega toimetulemiseks

Umbes nädal enne TEDx-i olin teravalt teadlik sellest, et tunnen ärevust ja ebamugavust oma tuleva esinemise osas. Et hoolimata sellest funktsioneerida, kirjutasin endale The Charisma Myth-ist ümber hulga nippe (luban siin endale tõlkimisel üsna palju vabadust).

Ebamugavuse loomulikustamine

• Pea meeles, et ebamugavustunne on loomulik ja kõigest inimese ellujäämisinstinktide nüüdseks kasutu tulemus.
• Pea meeles, et see on normaalne ja igapäevane osa inimelust.
• Mõtle inimestele, keda austad ja kes on sarnast asja kogenud⁶.
• Mõtle, et oled osake suurest kogukonnast inimestest, kes just praegu ennast sarnaselt tunnevad.

Negatiivsusest lahtilaskmine

• Pane oma kogemusele silt: näiteks “viha”, “ärevus” või “hirm”.
• Muuda kogemus vähem isiklikuks: mitte “ma olen vihane”, vaid “tuntakse viha”.
• Suumi (oma mõttes visuaalselt) välja sealt, kus praegu oled eri tasemetele — tuba, linn, riik, manner, planeet — see aitab panna tundeid perspektiivi.
• Mõtle, mis on kõige hullem stsenaarium. Ükskõik, mis juhtub, jääd ellu (sa ei sure ära).
• Mõtle kõigile eelnevatele kordadele, kui sama tundsid — et ei saa hakkama — ja sellest hoolimata läks kõik ilmselgelt hästi.

Ja viimane nipp tuleb Kelly McGonigali TED-kõnest: stress on su sõber, kuna valmistab keha ette paremini raskustega toime tulema.

Kokkuvõte

Mulle on mitmest eri kohast kõrva jäänud, et edukad inimesed peavad üheks kõige vajalikumaks oskuseks võimet saada hakkama teadmatuse ja ebamugavusega. Ma ei ole kindlasti selles osas veel maksimumis (ja vaevalt maksimum üldse leidub), aga kuna ebakindlusega toimetulemine tundub olevat üks mu elu kõige piiravamaid tegureid, siis üritan ülalkirjeldatud suhtumist ja nippe rakendades iga päev vaikselt paremuse poole liikuda.

(https://pungas.ee/kuidas-ebaonnestumistest-ule-saada/)

Pettekujutlematest vabanemine:

Ei tasu luua endale selliseid ideaale, mida sul pole võimalik täita (selliseid, mida pole tänapäeva tehnoloogiaga võimalik saavutada). Kuid samas tuleb lahti lasta ka sellistest unistustest, mis ei ole päris sinu unistused vaid on loodud teiste inimeste mõjutuste tulemusena (pettekujutlemad), kas sinu või nende poolt. See tekitab sellise vale õnnelikkuse, mis muudab su natukeseks ajaks õnnelikuks, kuid natukene pärast õnne perioodi oled sa õnnetum kui kunagi varem (osaliselt ka seetõttu, et see ei ole see, mis sind õnnelikuks teeb ja palju aega on raisatud). 

Pettekujutlematest vabanemisel on mitu tahku. Esiteks tuleb üles leida päris oma unistused ning lahti lasta teiste unistustest. Ei tohi lasta teistel ennast mõjutada. (Ma võin, suudan, tahan. Kõike on võimalik saavutada, kui ise piisavalt tahad ja selle suunas tegutsema hakkad.).

Teiseks tuleb jääda realistlikuks ja vaadata, kas sul on ikka võimalik inimkonna praeguste teadmiste ja vahenditega seda saavutada. (Näiteks kui su unistuseks on teha ajaränd, siis see pole praeguse tehnoloogiaga võimalik.

Unistuste täitumine:

Enamik unistustest ei täitu niisama oodates (kuigi leidub ka selliseid, mis oodates täituvad.). Seetõttu tuleb hakata nende täitumise nimel tegutsema. Tuleb paika panna lühiajalised eesmärgid ja pikemaajalised eesmärgid (Unistused). Ning järgmiseks tuleb tegutseda unistuste täitumise suunas. Kui unistus on olemas, siis ei ole sul midagi oodata. Hakka tegutsema. Vahet pole, kas ja kui palju sul on vahendeid oma unistuste täitmiseks. Hakka lihtsalt tegutsema ja sarnase unistusega inimesed satuvad sinu juurde.

Alusta kohe, nüüd ja praegu ning muuda maailm vähemalt enda jaoks paremaks elukohaks.

Kusagilt tuleb alustada...

Hakkame Tegutsema!

Parema maailma ja inimkonna nimel.

Mary Celeste hülgamine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

MARY CELESTE
Mary Celeste oli keset ookeani leitud Ameerika brigantiin, mille meeskond oli hüljanud, ehkki alus oli piisavalt merekõlblik, et kas või „maailmale tiiru peale teha”. Laeva nimi on pärast seda muutunud saladuslike kadumiste üldnimetuseks.
Aeg: 1872 Koht: Atlandi ookean Assoori saarte läheduses

Mary Celeste (tänapäeval kirjutatakse sageli vääralt Marie Celeste) alustas oma elukäiku 1860. aastal Nova Scotias Amazonina ning elas seejärel üle terve rea hädasid ja kurbmänge: ta sõitis madalikule, süttis põlema, käis läbi paljude kaptenite käe alt ning oli segatud mitmesse pankrotti ja surmajuhtumisse. Pärast madalikult päästmist sai ta 1868. aastal endale uue nime.
1872. aastal oli tema kapten Benjamin Spooner Briggs, kes oli ka aluse üks omanikest, ja novembri alguses lastiti Briggsi juhtimisel New Yorgis laevale 1701 vaati tööstuslikku piiritust, et viia see üle Atlandi ookeani Itaaliasse. Kapteniga olid sellel saatuslikul reisil lisaks seitsmele meeskonnaliikmele kaasas ka tema naine ja tütar. Kedagi nendest ei nähtud pärast lahkumist New Yorgist 5. novembril enam kunagi.

MEREL HÜLJATUD Täpipealt üks kuu hiljem ehk 5. detsembril märkas Briti laeva Dei Gratia meeskond Atlandi ookeanil Assooride lähistel triivivat alust. Selle purjed olid viletsas seisundis ja kui laeva meeskond hüüetele ei vastanud, saatis kapten Morehouse madruste salga asja uurima. Nad otsisid kogu laeva läbi, ent ei leidnud ainsatki elusat hinge. Laev ise oli tähelepanuväärselt merekõlblik. Ta oli küll kaotanud fokkmasti kaks alumist purje, mis olid raadelt puhutud, kuid teised purjed olid maha võetud, kokku pandud või heisatud. Osa taglasest oli katki või tuulest minema viidud ja mõned luugid olid pealt võetud ja kõrvale tõstetud, ent pealuugi kate oli senimaani liistudega kinnitatud. Trümmis ei loksunud kuigi palju vett, aga joogiveetankides oli seda palju ning suurem osa proviandist oli alles ja riknemata. Mingisugust põhjust laeva hülgamiseks ei olnud näha ja selgitust ei pakkunud ka logiraamat kapten Briggi kajutis. Viimane sissekanne oli niisugune: „Esmaspäev, 25. [november]. Kell viis ESE Santa Maria saar. Kell kaheksa saare idapoolne punkt SSW kuue miili [11 km] kaugusel.”

MARY CELESTE

All: Gravüür mahajäetuna leitud Mary Celeste’ist. Pange tähele, et suurem osa purjedest ja taglasest on heas seisukorras.

Oli ilmne, mis meeskonnaga vähemalt alguses juhtus: julla (tavaliselt pealuugile kinnitatud väike purjepaat) oli kadunud ja osa reelingust ühes pardas kõrvaldatud nähtavasti selleks, et jullat vette lasta. Laevalt puudusid ka kronomeeter, sekstant, veokiri ja navigatsiooniteatmik ehk teisisõnu need asjad, mis kiirel lahkumisel kaasa haarataks. Aga see tõi endaga lihtsalt kaasa palju suurema mõistatuse: mis sundis kaptenit täiesti merekõlblikku laeva keset ookeani maha jätma ning koos seitsme laevamehe ning oma naise ja kaheaastase tütrega pisikesse paati pugema?
Dei Gratia kapten Morehouse saatis väikesearvulise meeskonna Mary Celeste’i Gibraltarisse toimetama. Iseäranis laeva seisukorda ja puutumata lasti arvestades võisid kapten ja tema mehed loota külluslikule priisitasule. Kurval kombel paiskasid just nimelt need asjaolud Dei Gratia meeskonna süüdistuste, kahtlustuste ja kohtuliku uurimise keerisesse. Briti Gibraltari peaprokurör Frederick SollyFlood arvas loo üksikasju teada saades, et tegemist on kuriteoga. Esialgu oletas ta, et Mary Celeste’i meeskond jõi ennast lastist purju ning tappis kapteni ja tema perekonna, kuid selle teooria kummutas tõsiasi, et lastiks oli denatureeritud (keemiliste lisaainetega) piiritus, mis oleks põhjustanud enne joobe saabumist ägedaid haigusnähte. Seejärel pakkus Flood välja, et Morehouse ja tema meeskond on süüdi mõrvades ja piraatluses, ning ehkki nad vabastati lõpuks kõikidest kahtlustustest, olid Floodi veidrad hoiakud aidanud Mary Celeste’i mõistatusel laialt tuntuks saada. Loo võtsid üles ajalehed ja 1884. aastal pühendas Arthur Conan Doyle sellele jutustuse „Habakuk Jephsoni ülestunnistus”, mis oli tema üks esimesi kirjatöid ja sai väga populaarseks. Doyle kirjutas laeva nimeks ekslikult Marie Celeste ja kuigi tegemist on ilukirjandusega, on tema versiooni palju korratud kui ülevaadet tegelikest sündmustest.

MITTE ÜKSKI INIMMÕISTUS Ameerika Ühendriikide konsul Gibraltaris Horatio Sprague kirjutas 1887. aasta juulis: „Mary Celeste’i juhtum on jahmatamapanev, kuuludes nähtavasti selliste mõistatuste hulka, milles mitte ükski inimmõistus ei suuda piisavalt sügavale tungida, et seletada aluse hülgamist ning kapteni, tema pere ja meeskonna kadumist …” Inimmõistus on sellegipoolest püüdnud palju kordi sellesse mõistatusse tungida. Ekstravagantsemaid teooriaid kõrvale jättes (vt lk 91) on ilmne, et seletust ei vaja küsimus, kuidas meeskond laevalt lahkus – on selge, et nad istusid jullasse –, vaid miks lahkus? Eeldatavasti arvasid nad, et miski ähvardab laeva ja julla on kõige turvalisem variant. Piirituselast oli silmanähtav oht. Kui meeskond jõudis veendumusele, et alkoholiaurud on vaatidest lekkinud ning võivad iga hetk süttida ja plahvatada, jättis ta laeva maha.
Üks teooria oletab, et laev sattus kokku vesipüksiga ehk väikese tornaadoga, mis tekitas õhurõhu järsu languse teki kohal. Väikesed luugid võisid seetõttu üles paiskuda, pannes meeskonna uskuma, et süüdi on paisuvad alkoholiaurud (sellega oleks seletatav ka luukide asend). Ühtaegu võis rõhulangus viia rivist välja pilsivee mõõdiku, mis näitas ekslikult, et vesipüksis läbi raputatud laeva on voolanud väga suur kogus vett. Tänapäeva laevakaptenil David Williamsil on teooria, et Mary Celeste’i tabasid veealuse maavärina tekitatud lained, mis sundis kabuhirmus meeskonda laeva hülgama.
Oli siis põhjus milline tahes, aga meeskond tõttas jullat vette laskma ja selle pardale minema, peatudes ainult selleks, et kahmata kaasa põhilised navigatsiooniriistad. Kergendustunne nägemisest, et laev ei plahvata ega upu, pidi olema üürike, kuna neid Mary Celeste’i küljes hoidnud liin katkes miskipärast ja jättis nad merele hinge heitma. 1873. aasta 16. mail teatas üks Liverpooli ajaleht, et Hispaania rannikul uhuti randa kaks parve, millel olid nende külge seotud surnukehad ja Ameerika lipp. Kuigi tollal seda lugu ei uuritud, on oletatud, et tegemist oli Mary Celeste’i meeskonna maiste jäänustega. Laev ise elas veel rohkem kui kümme aastat ja ületas palju kordi Atlandi ookeani, kuigi säilitas ebaõnne toova aluse maine. 1885. aastal sõitis ta madalikule ning tema viimane omanik Gilman C. Parker põletas laeva kindlustuspettust toime pannes. Ehkki Parker pääses ühe vormivea tõttu süüdimõistmisest, avaldas Celeste’i needus vist temalegi mõju, sest ta suri vaese ja põlatuna.