Kas olete mõelnud:
Mida näitab ladinakeelne liiginimi?
Mille alusel liike süstematiseeritakse?
Sissejuhatus
Liikide tundmine ja nimetamine, et eristada mürgiseid taimi ohututest, on olnud eluliselt tähtis juba sadu tuhandeid aastaid. Kirjalikke ravimtaimede nimetusi on leitud juba tuhandete aastate vanustest allikatest. Ravimtaimede pilte ja nimetusi on säilinud 1500 aasta vanustes papüüruse rullides. Esimeseks teadusliku taksonoomia rajajaks võib pidada Aristotelest, kes klassifitseeris organisme nende tunnuste ja arengu alusel - näiteks munevad ja sünnitavad loomad. Rohkem, kui nelisada aastat tagasi jagas Charles de l’Escluse ehk ladinapäraselt Carolus Clusius seened söödavateks ja mittesöödavateks-mürgisteks. Taksonoomia rajajaks ja terminolooiga loojaks peetakse Rootsi teadlast Linnaeust (Carl von Linné).
Õpieesmärgid
Selle peatüki lõpuks teate,
- millised on süstemaatika põhiüksused;
- mille alusel liike süstematiseeritakse
Süstemaatika põhiüksused
Taksonoomia on teadusharu, mis tegeleb organismide rühmitamisega taksonitesse, võttes aluseks nende ühised tunnused. Carl von Linné, tuntud ka kui Carolus Linnaeus (1707-1778) pani aluse kaasaegsele elusorganismide süstemaatikale ja taksonoomiale. Ta võttis kasutusele binaarse nomenklatuuri ehk kahest teaduslikust ladinakeelsest nimest koosneva liiginime. Näiteks harilik lendorav Pteromys volans. Liik on keskne taksonoomiline ühik.
Bioloogiline süstemaatika tegeleb üksikorganismide ühendamisega teatud kindlate tunnuste alusel rühmadeks ehk taksoniteks. Saadud rühmi on omakorda võimalik paigutada hierarhilisse süsteemi ehk süstematiseerida. Põhiühikuid on kokku seitse (joonis 4.1.9.1). Iga liik kuulub ainult ühte perekonda, iga perekond kuulub ainult ühte sugukonda, iga sugukond ühte seltsi jne.
Joonis 4.1.9.1. Süstemaatika põhiüksused ehk taksonid
Tänu uutele molekulaargeneetilistele uurimisvõimalustele on alles nüüd süstemaatika kujunemas evolutsiooniliseks teaduseks. Evolutsiooniline süstemaatika lähtub liikide sarnasusest ning ajaloolisest kujunemisest ehk fülogeneesist.
Klassifitseerimise meetodid
Esmalt klassifitseeriti organisme vaid nende ehituslike tunnuste alusel. Näiteks vaala loiva, nahkhiire tiiva ja hundi jäseme põhiehitus viitab viievarbalisele esivanemale - need on homoloogilised organid. Mõnikord on eri päritolu organismid muutunud lähtuvalt keskkonnast väliselt sarnaseks ehk on toimunud konvergents ning nende klassifitseerimine võib osutuda keeruliseks. Taksonitesse paigutamisel lähtutakse ka organismide arengu võrdlusest. Kas organismil on otsene või moondeline areng, kas areng toimub munas või emaüsas. Viimastel aastakümnetel on saadud mitmeid uusi teadmisi ning kaasaegsed molekulaargeneetilised meetodid võimaldavad võrrelda eri isendite pärilikkusainet ja aminohappelist järjestust.
Taksonoomia rakenduslik valdkond on erinevate määrajate koostamine. Tänapäeval on paberkandjal määrajad asendunud virtuaalsete määrajatega.
Eluslooduse riigid
Algselt jagati kõik elusorganismid taimedeks ja loomadeks. Tänapäeval jaotatakse elusloodus enamasti jaotatakse viide riiki - taimed, loomad, seened, protistid ja bakterid. Vahel tuuakse eraldi välja ka kuues riik - arhed ehk eraldi bakterite haru, mis meenutab rohkem tuumaga rakke.
Hõimkond
Hõimkond on riigist järgmine taksonoomia suurüksus, mis jaguneb klassideks ja mõnikord ka alamhõimkondadeks. Inimene kuulub näiteks keelikloomade hõimkonda ja selgroogsete loomade alamhõimkonda. Kõrvahark kuulub näiteks lülijalgsete hõimkonda ja võsaülane katteseemnetaimede hõimkonda.
Klass
Selgroogsed loomad jaotatakse viide klassi - kalad, kahepaiksed, roomajad, imetajad ja linnud. Selgrootute loomade puhul eristatakse käsnasid, ainuõõsseid, usse, limuseid ja lülijalgseid. Taimede puhul eristatakse ühe- ja kaheiduleheliste klasse.
Selts
Selgroogsete loomade klassid jaotatakse seltsideks, näiteks kiskjalised, närilised või jäneselised. Seltside nimed moodustatakse loomade puhul liitega -lised. Taimede ja seente puhul moodustatakse seltsi nimed lõpuliitega -laadsed. Näiteks kärbseseenelaadsed või roosilaadsed.
Sugukond
Seltsid jaotatakse omakorda sugukondadeks, näiteks koerlased, kaslased või oravlased. Sugukonnanimed moodustatakse loomade puhul lõpuliitega -lased.
Perekond
Sugukonnad jaotatakse omakorda perekondadeks, näiteks perekond koer, kass või orav. Perekonna klassifikatsioon on bioloogilise nomenklatuuri süsteemi alus.
Liik
Liik on sarnaste tunnustega isendite rühm, kellel on oma levila ning nad annavad viljakaid järglasi - näiteks euroopa naarits (Mustela lutreola). Ladinakeelsetes teaduslikes nimedes tähistab esimene sõna, mis kirjutatakse alati suure algustähega (Mustela), perekonda, millesse liik kuulub ning teine (lutreola) on liiginimi. Liigid ühendatakse süsteemis kõrgemateks hierarhilisteks rühmitusteks või jagatakse väiksemateks liigisisesteks üksusteks alamliikideks. Alamliigil on oma kindle levila, pärilikud ehituslikud erisused aga nad on vüimelised ristuma sama liigi teiste alamliikide esindajatega. Näiteks hallhundil (Canis lupus) on rohkelt alaliike, näiteks euraasia hunt (Canis lupus lupus).
Lähtuvalt eelpool kirjeldatud süstemaatilistest taksonitest saab inimese süstemaatilist kuuluvust uurida tabelist 4.1.9.1.
Tabel 4.1.9.1. Inimese süstemaatiline kuuluvus
| |||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Elusorganisme on võimalik nende ehituse, eluviisi, arengu, fülogeneesi ja aminohappelise järjestuse alusel hierarhiliselt grupeerida erinevatesse süstemaatilistesse üksustesse ehk taksonitesse. Süstemaatika põhiüksused on alustades kõikehõlmavamast - riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond ja liik. Alates 18. sajandist kasutatakse kahest teaduslikust ladinakeelsest nimest koosnevat liiginime, millest esimene sõna tähistab perekonda, kuhu liik kuulub, ning teine liiki.
Mõisted
taksonoomia
takson
binaarne nomenklatuur
liiginimi
