Loov enesetõhusus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loov enesetõhusus (creative self-efficacy) on isiku uskumus oma võimetesse välja pakkuda loovaid lahendusi ning käitumisviise. See on soov ja oskus olla uuendusmeelne, täita mistahes ülesanne vähemalt isikule endale uudselt. Kui inimene usub, et ta on loov, siis seda tõenäolisemalt ta tegutseb erinevates olukordades loovalt.

Isik, kellel on kõrge loov enesetõhusus, on pühendunud, paindlik, püsiv ning valmis pingutusteks. Ta usub, et võib välja pakkuda suurepäraseid ideid, on hea kujutlusvõimega ning julgeb oma uusi mõtteid välja öelda. Kõrgema loova enesetõhususega inimesed on uudishimulikumad, julgevad enam riskeerida ja mõtlevad loovamalt.

Loovus on kõige laiema määratluse järgi asjakohase ja väärtusliku uudsuse (idee, käsituse, meetodi, materjali või eseme) genereerimine inimtegevuse eri valdkondades.

Enesetõhusus on hinnang oma suutlikkusele organiseerida või sooritada mingeid tegevusi või käitumist ehk enesekohane teadmine mis põhineb inimese eneseteadlikkusel ja tema teadmistel enesest.

Kuidas loov enesetõhusus mõjutab inimese tegevust

Loovalt elamine on loomulik osa igapäevaelust ning hästi elamise põhikomponent. Peamine, elada hästi ning luua ilu tegevustes, mis on täiesti tavalised ja maalähedased. Hea elu on kui tillukestest sammudest moodustuv igavesti muutuv protsess, mitte ülim seisund või tulemus.

Meie väikesed igapäevaelu tegevused ja valikud liituvad suuremateks kogumiteks, mida mõnikord iseloomustatakse sõnaga „kaos“. See võib viia meid uue, üllata arusaamiseni. Maailm muutub kiiresti ning inimesed ja organisatsioonid peavad õppima pidevate muutustega tõhusalt kohanema. Hea kohanemise tagab paindlikkus ja võime näha asju uuest perspektiivist. Seega räägitakse üha rohkem loovusest ja innovatsioonist, mis on olulised uute teadmiste omandamisel ning võimaldavad näha ja lahendada probleeme erinevatest vaatenurkadest.

Loovustehnika

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loovustehnika on meetod loovuse ergutamiseks ja uute ideede sihipäraseks esilekutsumiseks, et leida visioon või lahendada probleem.

Loovustehnikaid võib jaotada järgmistesse kategooriatesse:

• Probleemi defineerimine – probleemi analüüs, redefineerimine ja muud vahendid probleemi selgeks määratlemiseks.
• Ideede genereerimine – divergentsete protsesside käivitamine ideede loomise eesmärgil.
• Ideede valik ja hindamine – konvergentsete protsesside käivitamine ideede hulga vähendamise ja realistlike lahenduste leidmise eesmärgil.

Ideede genereerimise tehnikaid on palju ja sageli on eri nimetuste all esinevad võtted tegelikult ühe ja sama sisuga. Pole mingit kindlat reeglit selle kohta, kuidas, millises järjekorras ja millise probleemi lahendamiseks teatud tehnikat tuleb rakendada. Siinkohal on oluline roll moderaatoril, kes peab otsustema tehnikate valiku ja rakendamise järjekorra. Kõige kindlam reegel teadasaamiseks, mis töötab ja mis mitte, on proovimine.

Moderaatori kohustuseks on valida sobivad tehnikad ja määrata nende kasutamise järjekord. Enne loovate probleemilahendustega tegelema hakkamist tuleb meeskonnaliikmed tegevuseks ette valmistada. Selleks võib rakendada lihtsamaid või keerulisemaid "jäälõhkumisülesandeid". Oluline on panna inimesed rääkima ja sisse elama. Siin võiks rõhku panna n-ö parema ajupoolkera aktiveerimisele, et soodustada divergentset mõtlemist – need meeskonnad, kes oskavad naerda ja nalja teha, on paremini ettevalmistatud ideede genereerimiseks.

Efektiivseimad loovustehnikad

• Superkangelase meetod – laena tegijatelt nende mõtteviisi ehk aseta end superkangelase sussidesse. Kasutuses näiteks Testlios 
• Sunnitud seosed – loo uusi seoseid teineteisest erinevate asjade/sündmuste vahel.
• Tagurpidi mõtterünnak – genereeri ideid, kuidas seda probleemi kindlasti ei saaks lahendada ning pööra need lahendused ümber.
• Eksperimenteerimine ja mängimine – mängi ja eksperimenteeri, et läbi tegevuse leida ideid lahendustes.
• Lugude vestmine – pane kujutlusvõime tööle ning hakka lugusid improviseerima – vaata, kuhu need snd viivad.
• Meeskondlik lahendusrännak – mine kontorist välja, et ideid koguda

Loovus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loovus ehk kreatiivsus (inglise keeles creativity, saksa keeles Kreativität) on võime luua originaali. Loovus teostub loomeprotsessi kaudu loomingus. Loovus eeldab mõtlemist.

Muid definitsioone:

• Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada.
• Loovus on selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad; selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad.

Loovus avaldub võimes lahendada probleeme nii uute ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid nähtuste (asjade) vahel ning märgata neid seal, kus teised neid ei näe.

Nüüdisajal on välja töötatud mitmeid loovuskäsitlusi, mis ühendavad isiksuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Siia kuuluvad inimese pärilikud tegurid, kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused; perekondlikud ja hariduslikud tegurid, tegevusala karakteristikud, keskkonna sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid, kultuuritegurid, ajaloolised ja poliitilised sündmused. Kõigis neis mitmemõõtmelistes loovuskäsitlustes moodustavad hariduslikud tegurid ühe olulise osa ning on vastastikuses koostoimes isiku kognitiivsete, isiksuslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.

Loovuse käivitamine on psühholoogiline protsess, mis põhineb aju funktsioneerimise eri tasanditel. Neid tasandeid on neli: info kogumine viie meele kaudu; informatsiooni salvestamine, hoidmine ja meeldetuletamine; divergentne ehk hargnev mõtlemine, mille käigus kasutatakse teadmisi ja fantaasiaid selleks, et luua fakte, ideid ja tegevusplaane; konvergentne ehk koonduv mõtlemine, mille käigus kasutatakse loogikat, selleks et hinnata loodud alternatiive.

Hans J. Eysenck eristab oma teoorias kaht loovuse mõistet: loovus kui iseloomujoon (nimetades seda iseloomujoont originaalsuseks), mis on mingil määral olemas kõigil inimestel, ja loovus kui saavutus. Ta esitab küsimuse: "Miks on palju neid, kes on potentsiaalselt loovad, ja nii vähe neid, kes tegelikult pakuvad oma mõtlemise ja tegevuse tulemusena välja midagi uut?" Eysenck teeb järelduse, et loovus kui saavutus on paljude tegurite korrutis. Ta jagab loovust kui saavutust mõjutavad tegurid kolme rühma: kognitiivsed tegurid (intelligentsus, teadmised, oskused), keskkonnategurid (kultuurilised, poliitilised ja religioossed mõjud, haridus) ja isiksuseomadused (sisemine motivatsioon, enesekindlus, loovus).

Mihaly Csikszentmihalyi lähtub oma loovuskäsitluses sellest, et loovus ei ole üksnes ühe eraldiseisva indiviidi tegevuse tulemus, vaid sotsiaalse süsteemi otsus üksikindiviidi tegevuse tulemuse kohta. Loovus paikneb süsteemses protsessis, mis toimib kolme mõjuteguri – üksikisiku, välja ja valdkonna kaudu. Loovas tegevuses kasutab üksikisik informatsiooni, mis võib kultuurisümbolite süsteemis ja vastava valdkonna märgisüsteemis salvestatuna olla eksisteerinud juba ammu enne tema sündi.

Kognitiivsuse uurija Gilles Fauconnier töötas 2002. aastal koos oma kolleegi Mark Turneriga välja nn sulanditeooria (inglise keeles conceptual blending). See püüab seletada, kuidas inimestel õnnestub jõuda uute lahendusteni, kombinee­rides üksteisesse mittepuutuvaid praktikaid või mõistestruktuure. Näitena võiks kasutada golfi ja jääkeegli ühendamist, nii et golfist võetakse kasutusele pallilöögid mööda maapinda ja jääkeeglist see, et oma kuul on vaja toimetada mingile punktile kõige lähemale. Sünnib uus mäng, milles mängijad löövad üksteise järel golfipalle mööda maad nii, et eesmärk on need jääkeegli kombel keskpunktile kõi­ge lähemale saada. Seesugust valmis ainese loovat kombineerimist rakendatakse geneetilistes algoritmides juba praegu.

Loovuse tasandid

Loovust võib vaadelda erinevatel tasanditel. James C. Kaufmani ja Beghetto „Nelja loovuse mudel“^[6] kirjeldab neid tasandeid järgmiselt:

• Õpiloovus (mini-c Creativity) – „loomingulised sähvatused“, mida inimesed kogevad õppimise protsessis. Õpiloovus hõlmab isiksusele endale uudsete ja tähenduslike kogemuste, tegevuste ja sündmuste tõlgendamist.
• Igapäevane loovus (little-c Creativity) – endale uudne käitumisviis, tegevus ja selle tulemus igapäevases elus, ka puhas fantaasia, iseendale uudne arusaamine maailmast ja inimestest.
• Erialaloovus (Pro-c ehk Professional Creativity) – professionaalsel tasemel meisterlikkus ükskõik millises valdkonnas, mille kaudu tunnustatakse seal tehtud suurt loovat panust. Erialaloovus on arenenud argiloovusest, kuid ei ole veel saavutanud väljapaistva loovuse taset.
• Väljapaistev loovus (Big-C Creativity) – selgelt väljapaistev loometulemus kogu inimkonna tasandil.

Lisaks võib välja tuua veel:

• Sotsiaalne loovus – üksikisiku või grupi toimetulek sotsiaalsetes suhetes endale uudsel viisil. 
• Emotsionaalne loovus – oskus tunda ja väljendada suhtlemises oma emotsioone ausalt ja ebatavalisel viisil. 

Loovat mõtlemist toetavad oskused on fantaasia, kujutlusvõime ja assotsiatsioonide loomine.

Loovuse ergutamiseks saab kasutada mitmesuguseid loovustehnikaid.

Loovus ja inseneeria

Võime luua midagi uut ja väärtuslikku nimetatakse loovuseks ehk kreatiivsuseks. Insenerid ja konstruktorid, kelle mõtte- ja kätetööst sünnivad uued masinad, tehnoloogilised protsessid ja tarbeesemed, on osalised tehnoloogia loomingus. Tehnoloogialoominguga tegelemiseks on eriline mõtlemistüüp, mida tavakeeles nimettatakse tehniliseks taibuks. Ja vahel ka lihtsalt nutikuseks. Loovuse probleeme uurinud psühholoogid väidavad, et selle mõtlemise eripäraks on mõtete lahknevus ehk divergentsus. Tavaliselt koondub mõtlemine mingit ülesannet (näiteks matemaatikas) lahendades sellele, kuidas sobitada olemasolevad andmed ühte kindlasse valemisse. Tehnikaloomingus on aga kasulik see, kui mõte liigub mitmes suunas. Peale mõtlemise lahknevuse on tehnilise taibu jaoks oluline ka analüütilisus, s.t probleemi lahutamist üksikosadeks, nende osade tähtsuse hindamist ja lahenduse otsimisel kõige olulisemale keskendumise oskust (Tehnoloogia ja loovus 2011)

Corpley ütleb, et tehnoloogilise probleemi lahendamisel peab insener fokuseerima kahele mõtlemisviisile: analüüsile (koonduvale mõtlemisele) ja sünteesile (hajuvale mõtlemisele). Inseneeria on fundamentaalne protsess loominguliselt probleemi lahendamisel (Corpley, D.H. 2015).

Zhiqiang ja Schönwetter toovad välja Taylori loovuse püramiidi inseneeria kontekstis, millest lähtudes võib eristada loovuse viit tasandit:

• ekspressiivne loovus;
• tehniline loovus;
• leiutajalik loovus;
• innovaatiline loovus;
• edasiviiv loovus.

Ekpressiivne loovus on võime kirjeldada unikaalset ideed toote kujundusest. Tehniline loovus on tase edasi ja kasutades ekspressiivset loovust luuakse olemasolevatest materjalidest töötav toode. Leiutajalik loovus on võime vanadest asjadest luua midagi uut, mis põhineb vanemate ideede ühendamisel ja nende sünteesimisel uueks tooteks. Innovaatiline loovus on võime „mõelda valjaspool kasti“, võime luua uusi tooteid, teadmisi ja arusaamu. Edasiviiv loovus on võime luua märkimisväärseid uusi teadmisi ja avastusi, viies läbi suuremaid suunamuutuseid. Insenerliku loovuses enamasti saavutatav tasand on innovatiivse ja edasiviiva loovuse tasand, kuna inseneriteadus on elukutse, kus kasutatakse toodete tootmiseks teaduslikke põhimõtteid või järeldusi. (Zhiqiang, Schönwetter, 2004).

Corplay iseloomustab inseneri loovust viie P (phase, person, product, process, press) kaudu:

• Phase (faas) – loovuse etapid. Guilford (1959) kirjeldab loovust kui probleemi lahendamist läbi nelja etapi: 1) probleemi mõistmine 2) ideede väljatöötamine 3) võimaluste hindamine 4) lahenduse joonise koostamine, mis lahendab probleemi. Horenstein (2002) ütleb, et insenerlik probleemi lahendamine koosneb kahest etapist: 1) loovuslik sünteesi etapp, 2) loogilise analüüsi etapp.
• Person (persoon) – kes on loojad? Persoonile omistatakse indiviidi psühholoogilised tegurid, mis mõjutavad tulemuseprodukti loomist. Uuringud on näidanud, et personaalsed omadused, motivatsioon ja tunded on oluline dimensioon loovuslikus probleemi lahendamises (Corpley 2013)
• Product (produkt) – mida luuakse? Corpleyh ütleb, et tuleb määratleda produkt, mida luuakse ja ta iseloomustab nelja tüüpi loovprodukti: 1) asi, ehk toodetud objekt, 2) protsess, ehk meetod millegi tegemiseks, 3) süsteem, ehk tegevuses olevate elementide kombinatsioon, 4) teenus, ehk organiseeritud süsteem tööjõu ja materjalide kasutamisest nõudmiste rahuldamiseks.
• Process (protsess) – kuidas me loome? Protsessi iseloomustatakse kui mõtlemise stiili produkti loomisel. Guilford (1950) ütleb, et produkti loomise juures määravad olulist rolli mõtlemise stiil, milleks on konvergentne ehk lähenev mõtlemine ja divergentne ehk hajuv mõtlemine.
• Press (press) – kus loovus toimub? Press uurib organisatoorseid ja sotsiaalseid rolle loovuses. Corpley nimetab organisatsioonilised aspektid, mis inseneri firmadel mõjutavad loovust:
  • Vahendid institutsiooni struktuurides, nagu laboratooriumid, informatsiooni leidmise vahendid, raamatukogud, klassiruumid, töötoad, jne.
  • Inimesed, mitte ainult juhid või instruktorid vaid kõik töötajad ja õpilased.
  • Immateriaalsed institutsioonilised tegurid, nagu traditsioonid, standardid, normid, reeglid.
  • Psühholoogilised institutsioonilised tegurid, nagu rollid, suhted, sotsiaalsed hierarhiad, käitumisreeglid, kommunikatsiooni teed ja meeldimised.

Loovus ja tehisintellekt

Tehisintellekt on olemuslikult arvutiprogramm, mis täidab selle koostaja poolt etteantud ülesannet. Kui algselt pidi programmeerija ette nägema ja üles kirjutama iga sammu, mida arvuti pidi tegema, siis masinõppe tehnoloogia leiutamise järel on võimalik anda arvutile ette kogu virtuaalruumis paiknev informatsioon ning lasta tal seda analüüsida, otsida seoseid sõnade vahel ning tuua välja nende ilmnemise sagedus. Nii tekkis uut tüüpi loovus, milleks inimene pole kunagi võimeline.

Tehisintellektil põhinev loovus toimib kahes faasis:

• esmalt leiab programm kõik võimalikud seosed ning nendest tulenevad võimalused, kuidas lahendada etteantud probleemi.
• seejärel peab programm või inimene välja viskama need lahendid, mis on juba realiseeritud või mida olemasoleval tehnoloogilisel tasandil või inimeste tahtmatuse tõttu muuta oma käitumist või suhtumist pole võimalik realiseerida.

Timo Honkela esitab oma raamatus järgmise näite sellisest protsessist:

Kujutagem ette; et me tahame komponeerida loo euro­visioonile. Järelikult peame leidma kaasahaarava meloodia. Valitud taktidele pai­gutatakse määratu hulk juhuslikke noodijadasid; kus nootide kõrgused ja pikkused varieeruvad mõistlikes piirides; näiteks inimkõrva kuulmisulatuse raames.

Teises faasis hakatakse seda tohutu suurt meloodiavariantide hulka harven­dama. Kui küsimus on muusikas, siis tuleb masinale luua hindamisvõime, mis arvestab vähemalt kahe teguriga - teose uudsuse ja meloodia huvitavusega. Mõle­maid on masinõppe abil võimalik saavutada: masinat võib õpetada ära tundma plagiaate, söötes sellesse võimalikult suure hulga juba olemasolevaid muusi­kapalasid. Nende huvitavust võib hinnata sama ainese põhjal, ainult et kritee­rium oleks sel juhul mitte sarnasus, vaid erinevus juba eksisteerivast materjalist. Lugu ei tohiks liigselt sarnaneda mõne olemasoleva palaga, aga samas võib liiga suur erinevus samuti võõristust tekitada. 

Pöördmuster ja mustrid

Pöördmuster põhineb kuusnurgal ja pärineb aasiast, pärsiast. See on Pärsia vaiba muster.

Mustrid:

Ülesanne 1:

Tee muster ja korda seda kuni oled jõudnud lehe lõppu. Siis võid teha uue mustri samamoodi ainult nüüd 90° teises suunas. Jätka mustrite tegemist või tee keskele pilt.

Ülesanne 2:

Lõika papist välja korrapärane kuusnurk. Lõika selle kuusnurga sisse mõned sälgud (Just nagu on näidatud ja kirjutatud kõige ülemisel pildil.). Keera ühe koha peal seda kuusnurka kuus korda ning tee seda etappi kokku seitse korda. Kaunista kujund ära. Värvi kõik ühesugused pinnatükid ühte värvi.

Loovuse ülesanded

Loovuse ülesanded:

Soovitan esimesest alustada, sest need muutuvad järjest raskemaks.

1. Tee oma nimemandala.

2. Tee oma Loom (Iseloom) [selleks tuleb silmad kinni panna ja vajutada (soovitavalt hariliku pliiatsiga) paberile (või lõuendile) täpid. Järgmiseks tuleb need täpid ühendada, vaadata, mis loom tuli ja vastavalt sellele loom ja ta ümbrus ära kaunistada.

3. Tee loomamandala

4. Tee kollaaž

5. Tee Archimboldo stiilis pilt

6. Tee pilt oma unistustest (stiil vaba)

7. Tee üks pilt (vaba tehnika ja vaba stiil)

8. Tee pilt suletud silmadega (sa ei näe, mida sa teed)

9. Tee Olev Subbi stiilis pilt

10. Tee üks mandala

11. Tee üks pilt (vaba stiil ja vaba teema)

Archimboldo stiil

 Archimboldo:

Põhiline:

Giuseppe Arcimboldo Arcimboldo oli itaalia manneristist maalikunstnik, kes oli tuntud oma erakordsete ja kohati koledate inimportreede poolest. Tema ainulaadne kollaažistiil, mis kehastab tõelist sürreaalset vaimukust, koosneb puu- ja köögiviljadest, loomadest, raamatutest ja muudest esemetest. Ehkki teda peeti ekstsentriksiks (või halvimal juhul hullumeelseks) ja kuigi tema kuulsamaid teoseid lükati mõnikord vaid uudishimu tõttu tagasi, olid Arcimboldo maalid tegelikult keerulised kompositsioonid, rikas nii paradoksi kui allegooria poolest. Arvatakse, et tema maalide peensused võisid laiema avalikkuse ees kaduda, kuid Habsburgi keisrid (kelle heaks ta töötas üle 25 aasta) olid Arcimboldo tööga nii rahul, et Rudolph II tegi temast 1592. aastal pärast krahv Palatine'i ta oli tagasi Milanosse. Tema maalid on nimetatud sürrealismi eelkäijateks ning Salvador Dalí ja teised liikumise liikmed hindasid seda kõrgelt. Saavutused Manneristliku stiili kõige radikaalsema ja ekstravagantsema eksponendina on Arcimboldo kunstiteos tähelepanuväärne selle poolest, kuidas ta surus inimkonna ja loodusmaailma paralleeli teema uutesse piiridesse. Tema portreesid, mis on tehtud kompositsioonist taimestiku ja / või loomastikuga, on samal ajal võrreldud sümboolsete piltmõistatustega. Arcimboldo austas oma talenti silma peal trikkide mängimisel läbi fantastiliste - näiteks hobusele kinnitatava kolme peaga draakonikostüümi - ja allegooriliste joonistuste - joonistades selliseid teemasid nagu "grammatika", "geomeetria", "astroloogia". " muusika "ja" retoorika "- lavastuslike rõivaste kujundused. Pööratava pildi idee, mida hiljem tuntakse kui "Arcimboldo palindroomi", nägi, et sama pilt saab ümberpööratud korral teistsuguse tähenduse (tavaline palindroom on sõna, mis loeb sama ees ja tagasi). Ühe nurga alt vaadates on meil natüürmort; 180 kraadi pööramisel avastame tüüpilise Arcimboldo komposiitpea. Vaatamata piltmõistatuste moodile kujutas "Arcimboldo palindroom" midagi pigem piltlikku metamorfoosi ja seda võib lugeda "eliitmaagia" kunstiliseks ekvivalendiks, mida propageerisid tema õukolleegid - alkeemikud. Ajaloolased on spekuleerinud võimalike eellaste (näiteks keraamik Francesco Urbini) üle Arcimboldo ainulaadse stiili, nn teste komposiit ("komposiitpea") maalimiseks. See, mida Arcimboldo ainulaadsetes kompositsioonilistes rukkirääkides nii ühemõtteliselt näeb, on aga tema tugev kaldumine manneristliku stiili kujutlusvõimelisemate ja väljamõeldud elementide poole. Ehkki tema portreed olid tõeliselt omapärased (ja seega mitte kõigi maitsele), rõõmustasid progressiivsed Habsburgid leidlikke kunstilisi tõlgendusi ja oli hästi teada, et keiserlik kohus tervitas haritlasi ja avangardiste.

Ehkki ta jäi truuks oma allkirjastatavale komposiittehnikale, võis tema hilisemal perioodil tehtud portreesid teostada botaaniku teaduslike teadmistega valminud miniaturisti oskustega. Tema küpsed portreed olid võlgade ees kollaažile, pakkudes rohkem nende taimestiku ühendatud detaili peenet täpsust.

Giuseppe Arcimboldo elulugu

Detail <i> Raamatukoguhoidja </i> (umbes 1570) autor Arcimboldo

Puuviljadest, köögiviljadest ja lilledest koosnevad Arcimboldo portreed on endiselt uskumatult populaarsed mitu sajandit pärast nende loomist. Vähemtuntud on aga tema teised portreed, mis koosnevad lihast, kalast ja isegi elututest esemetest. Oma intrigeerivas ja peaaegu sürrealistlikus raamatus koosnenud teoses The Librarian (1566) arvatakse, et kunstnik lõbustas end jõuka, kuid aruka eliidi liikmetega, kes koguksid kirjandust kui staatuse sümbolit, kuid olid täiesti ei suuda nende sisu lugeda.

Loe täielikku elulugu

Loe kunstipärandit

Giuseppe Arcimboldo oluline kunst

Maximilian II, tema naine ja kolm last (1563)

Maximilian II, tema naine ja kolm last (1563)

Vahetult pärast tema nimetamist Habsburgi kohtusse maalis Arcimboldo eranditult (selles osas, et teema ja stiil vastas kõigile kuninglike portreedega seotud tavapärastele tavadele) Maximilian II, tema naine ja kolm last. Maximilian II on aga tema loomingus oluline teos, sest see illustreerib kunstniku täieliku manneristliku stiili poole liikumise vahefaasi, mis sai vapustavaks viljelemiseks alles aasta hiljem, kui ta alustas oma kuulsaid Four Seasons-i portreesid. Neli aastaaega näitasid tõepoolest nutikust ja leidlikkust, mille osas Arcimboldo on palju paremini tuntud. Tema ainulaadse stiili arengut on siiski endiselt raske jälgida, kuna Arcimboldo "tavapärasest" teosest on nii palju kadunud. Sellegipoolest on selge, et puuviljade, köögiviljade, loomade ja taimede tarvitamine viitab tema nooruslikele loodusuuringutele. Samuti võiks kunstniku eelnimetatud vitraažiteostes leida "Arcimboldesque" montaažikvaliteeti (millest jääb väheks).

Neli aastaaega (1563–73)

Neli aastaaega (1563–73)

Neli aastaaega on neljast maalist koosnev sari, mille kohta Arcimboldo on endiselt ehk kõige tuntum. Sarja võib pidada manneristliku tunnuse kehastajaks, mis rõhutab inimkonna ja looduse tihedat suhet. Iga portree tähistab ühte aastaaega ja koosneb objektidest, mis iseloomustavad seda konkreetset aastaaega. Kevad on naeratav noor naine, kelle nägu koosneb roosast ja valgest õitest nahast, millel on liiliapunga nina ja tulbi kõrv. Tema juuksed koosnevad värvilistest lilledest, kleit aga rohelistest taimedest ja valgest lillelisest. Suvi koosneb hooajalistest puu- ja köögiviljadest, mille erksad värvid eristuvad tumedal taustal, suve naeratav nägu rahustab vaatajat päikesepaisteperioodi sooja heatahtlikkusega. Sügis näitab meest, kelle keha on purustatud tünn ja kelle nägu koosneb pirnist (ninast), õunast (põske), granaatõunast (lõug) ja seenest (kõrvast), kõik küpsed lõhkemiseks. Sügis demonstreerib aastaaegade viljakust ja oma väljaulatuvas keeles kunstniku ootust nende valminud viljade suhtes. Talv on õlgmatti mähitud vanamees. Ta koosneb vanusest puutüvest, mille küljes on murdunud oksa tükid ja kriimustatud koor, ja suu jaoks paistes seen. Ehkki nelja aastaaja originaalsarjadest jäävad ellu ainult talv ja suvi, meeldis Arcimboldo patroon, keiser Maximilian II neile nii väga, et ta tellis 1573. aastal teise komplekti kingitusena Saksi valijaskonnale Augustusele (see on teine komplekt, mis jääb puutumatuks). Oma tunnustuse täiendava väljendusena osales keiser Arcimboldo lavastatud 1571. aasta festivalil, kus ta koos teiste oma õukonna liikmetega riietus aastaaegade elementideks. Lisaks vastavad Arcimboldo hilisemas seerias Neli elementi (1566) neli portree - õhk, tuli, maa ja vesi - vastavalt kevad, suvi, sügis ja talv. Kahe seeria üldine efekt viitab sellele, et Püha Rooma keiser Maximilian II (kes tellis mõlemad maalikomplektid) mõjutab kõike maa peal oma kõige ürgjõududeni. Kombineerides esemeid ja olendeid nägudeks, muudab Arcimboldo kaose harmooniaks, mida võiks pidada ka imperaatori pühade jõudude peegelduseks. Nagu kinnitab kunstiajaloolane Thomas DaCosta Kaufmann: maalid pidid olema humoorikad, kuid "huumor lahendab ennast tõsisel viisil", arvatavasti kommentaarina valitseja majesteetlikkusele.

Raamatukoguhoidja (1566) Raamatukoguhoidja (1566) Ehkki Arcimboldo on kõige paremini tuntud oma lilledest, köögiviljadest ja puuviljadest koosnevate portreede poolest, tegi kunstnik ka mitmeid portreesid, mis on valmistatud teistest lapsehoidja jaoks olulistest kokkupandud objektidest. Näiteks kelner (1574) kujutab savinõudest koosnevat serverit, samas kui see portree The Librarian koosneb raamatukogudega seotud objektidest. Nende hulka kuuluvad raamatud (keha, pea ja juuksed), õpperuumi kardinad (rõivad) ja looma-saba tolmukarvad (habe). Võib-olla on selle teema olemuse tõttu figuuri üldmulje võrreldes varasemate portreedega üsna hajutatud. Raamatute kõvad servad rikuvad portree üldmulje ja muudavad objekti robotiliseks. Võimalik, et see inimlikkuse puudumine on selle portreega seotud poleemikat soodustav tegur, mis tuleneb ettepanekust, et Arcimboldo kavatses selle portree teadlaste ja jõuka eliidi pilkamiseks. Kuna raamatud olid saadaval ainult väga rikastele, kogusid paljud omanikud neid olekusümbolitena, kuid ei suutnud oma kogude sisu lugeda. Selle portree teema koosneb raamatutest, kuid ei lisa lauale täiendavat panust ega isiklikke omadusi. Erinevalt Arcimboldo portreeist Jurist samal aastal pole portree teemat tuvastatud. See võib viidata ka sellele, et Arcimboldo pidas silmas gruppi või klassi inimesi, mitte üksikuid.

Elulugu:

Giuseppe Arcimboldo elulugu Lapsepõlv Arcimboldo perekonna sugupuu dokumenteeris tema sõber, Milanese kunstikriitik ja reisikirjutaja Paolo Morigia. Tema kontolt teame, et Giuseppe Arcimboldo oli pärit üllasest taustast. Tema suur onu oli töötanud Milano peapiiskopi ametikohal ning tema mõjutamise tulemusel oleks noor Giuseppe tõenäoliselt juba noorest ajast pärit kunstnike, teadlaste ja kirjanikega tutvunud. Tema isa Biagio Arcimboldo oli ise vähem tuntud maalikunstnik (fabbrica), kes töötas Milanos Duomo (katedraal). Ehkki tema kasvatuse täpsed üksikasjad jäävad napiks, on mõistlik arvata, et isa mõjul oleks Giuseppe juba noore poisina maalima asutud ning et ta oleks oma oskusi ja annet arendanud juba varases nooruses. Haridus ja varane koolitus (Giuseppe Arcimboldo isa) <i> Biago Arcimboldo </i> autor Bernardino Luini (16. ^th sajand). Arcimboldo on õppinud vitraažide kujundamisel ja fresko maalimisel, valmistades töid kohalikes katedraalides alates 21. eluaastast. Tema karjäär astus otsustava sammu edasi aastal 1549, kui ta sai ülesande kujundada Duomo vitraažaknad. Järgnesid muud märkuse võtmise võimalused. Aastal 1551 maalis Arcimboldo tulevase keisri Ferdinand I vapid; 1556. aastal maalis ta Monza katedraali jaoks freskod; ja 1558. aastal joonistas ta koomiksi Neitsi vaipade uinumise järele, mis jääb Lombardi Como katedraalis eksponeerima tänapäevani. , mille jaoks Arcimboldo tegi ettevalmistava joonise (või koomiksi). Need pilkupüüdvad komisjonid, mis lisati kunstniku tähelepanuväärsetele loodusuuringutele, kinnitasid tema kasvavat mainet. Morigia kirjutas: "See on haruldaste annetega maalikunstnik, kes on tõestanud oma väärtust nii kunstniku kui ka veidra maalijana mitte ainult oma kodumaal, vaid ka välismaal. Talle on antud kõrgeim kiitus, öeldes: kuulsus on jõudnud keisri kohtusse Saksamaal. " "Keisri kohus" viitas Habsburgi kohtule Viinis (ja hiljem ka Prahas), kuhu Arcimboldo kutsuti 1562. aastal Ferdinand I kohtuportreeks. Arvestades, et Milani äsja ametisse nimetatud peapiiskop nõudis linna usunditest traditsioonilisemat visuaalset keelt. kunstnike, jõudis Viini kolimine sobival hetkel sellisele mittekonformistlikule nagu Arcimboldo. Kunstnik oli leidnud kodu ja veedab lõpuks üle 25 aasta Habsburgide teenistuses: Ferdinand I-le, tema pojale, Maximillian II-le (valitses 1564-1576) ja Ferdinandi pojapojale Rudolf II-le (valitses 1576-1612).

Küps periood Arcimboldo loodusõppe näide Ehkki tema kõige kuulsamad teosed vaidlustasid paljud tolleaegsed õigeusu, jõudis Arcimboldo Habsburgi kohtusse kõigi kvalifitseeritud renessanssmeistri kuttidega. Habsburgi kohus viljeles aga progressiivset mõtlemist ja Arcimboldo - kes töötas astronoomide, botaanikute, zooloogide, arstide ja alkeemikute (keda muidu tuntakse kui "eliitmaagia" praktikuid) kõrval - paljastas kohtu pakutud loomingulisi vabadusi, et nägi end juhtiva kunsti ja teaduse keskusena Euroopas. Ta õigesti õitses nii portreemaalija kui ka dekoraatori, kostüümikunstniku ja lahedalt temaatiliste kuulide korraldaja / planeerijana (kelle juures ta võis ka maalida külaliste portreesid). Nagu Morigia kirjutas: "See üllas ja inspireeritud mees moodustas suure hulga haruldasi ja õrnaid kunstiteoseid, mis tekitasid kõigis nende kogudustes viibinud kuulsate aadlike seas märkimisväärset hämmastust, ning tema isand ja peremees olid temaga väga rahul". Arcimboldole maksti seega "tema teenete eest väärilist head palka", mis viis "täisväärtusliku" ja "austatud" eluni. Viini Kunstkammeri muuseum, mille kollektsioon põhineb Habsburgi keisrite, eriti Rudolf II kogudel. Lisaks lõi kohtukultuur viljaka keskkonna, kus Arcimboldo anded said areneda. Ta avaldas keisritele märkimisväärset mõju, nii kunstiliselt kui ka isiklikult. Ta abistas näiteks Ferdinand I uudishimukappide laiendamisel, kus hoiti mitmesuguseid eksootilisi taimeliike, loomi, esemeid ja kunstiteoseid (koos järeltulijate kogudega moodustasid need kapid Viini muuseumi Kunstkammer tuuma). Habsburgis viibides absorbeeris Arcimboldo ka maalikunstnike, sealhulgas Boschi, Bruegheli, Cranachi, Grieni ja Altdorferi kunstiteoste mõju. Hiline periood Viimane keiser, kelle heaks Arcimboldo töötas, oli Rudolf II. Arvatakse, et see periood, mis kestis üksteist aastat, esindab tema kunstnikukarjääri tippu. See oli osaliselt tingitud Rudolfi isiklikest huvidest aianduse, botaanika, eksootiliste olendite ja objektide osas. Arcimboldo sai oma maalidel vabalt joonistada oma tähelepanekuid erakorraliste loomade ja taimede kohta, mille Euroopa keisri esindajad kogusid ja mida kohtus peeti kunsti- ja imekojas. Ta jätkas suurte tööde valmimist isegi elu lõpupoole, eriti autoportree kui neli aastaaega (1590) ja Rudolf II kui metamorfoosi jumala - Vertumnuse (1590–91) portree.

Pärast mitu korda keisri loa taotlemist lahkus Arcimboldo lõpuks Habsburgi teenistusest 1592. aastal, lahkudes Prahas kodulinna Milanosse. Rudolf II imetluse märgiks sai ta samal aastal Palatine'i krahviks ja autasustas 1500 rheini guldenit "pika, ustava ja kohusetundliku teenimise eest". Ta suri 1593. aastal 66-aastaselt. Arhivaalides nimetati põhjuseks neerukive (erinevalt tänapäevasest katkuepideemiast). Giuseppe Arcimboldo pärand Paljud Arcimboldo teosed on kahjuks kaotatud, kui Rootsi tungis Prahasse 1648. aastal kolmekümneaastase sõja ajal. Sellisena on kaasaegne pilt tema loomingust pisut puudulik. Lisaks on paljudest teadaolevatest töödest tähelepanuta jäetud, näiteks tema tavapärased portreed ja usulised maalid. Pigem paeluvad tänapäeval kunstnikke ja kriitikuid just puuviljadest, köögiviljadest, taimedest ja loomadest koosnevad portreed. Need ainulaadsed manneristlikud maalid on kajastanud isegi filmides (neile viidatakse näiteks Harry Potteri filmides), koomiksites, romaanides ja albumikaantel. 20. sajandil leidis Arcimboldo looming taaselustamist selliste sürrealistide nagu Salvador Dalí huvide tõttu, kelle jaoks Arcimboldo komposiitpildid ja allegoorilised vihjed meeldisid tohutult. Arcimboldo taaselustatud kunstimaailma tähelepanu tõmbas kõige enam kaasaegse kunsti muuseumi juhataja Alfred Barri kaasamine oma teostesse 1930. aastate näitusele Fantastiline kunst, dada, sürrealism. Sellest ajast alates on kunstiteadlased Arcimboldo ülimalt individuaalset stiili ümber hinnanud, tõstes ta 16. sajandi manneristide hulka. Veneetsia Palazzo Grassi 1987. aasta näitus "Arcimboldo efekt: näo muundumised 16. sajandist 20. sajandini" kutsus vahepeal psühholoogide ja teadlaste poolt üles optiliste illusioonide, mitme pildi ja näotuvastusega seotud teadlaste huvi tema töö vastu. Ameerika kunstnik ja filmitegija Philip Haas lõi 2009. aastal Arcimboldo sarja Four Seasons kolmemõõtmelise austusega neli suuremahulist klaaskiust skulptuuri. Haas nentis: "Arcimboldo kujutlusvõimega mängimine ja selle ümber tõlgendamine võimaldas mul muuta renessanss tänapäevaseks ja panna kaasaegne kunst juurutama kunstiajaloos."

Kunstitööd:

„Maximilian II, tema naine ja kolm last“ (1563)

Maximilian II, tema naine ja kolm last Vahetult pärast tema nimetamist Habsburgi kohtusse maalis Arcimboldo eranditult (selles osas, et teema ja stiil vastas kõigile kuninglike portreedega seotud tavapärastele tavadele) Maximilian II, tema naine ja kolm last. Maximilian II on aga tema loomingus oluline teos, sest see illustreerib kunstniku täieliku manneristliku stiili poole liikumise vahefaasi, mis sai vapustavaks viljelemiseks alles aasta hiljem, kui ta alustas oma kuulsaid Four Seasons-i portreesid. Neli aastaaega näitasid tõepoolest nutikust ja leidlikkust, mille osas Arcimboldo on palju paremini tuntud. Tema ainulaadse stiili arengut on siiski endiselt raske jälgida, kuna Arcimboldo "tavapärasest" teosest on nii palju kadunud. Sellegipoolest on selge, et puuviljade, köögiviljade, loomade ja taimede tarvitamine viitab tema nooruslikele loodusuuringutele. Samuti võiks kunstniku eelnimetatud vitraažiteostes leida "Arcimboldesque" montaažikvaliteeti (millest jääb väheks).

„Neli aastaaega“ (1563-1573)

Neli aastaaega on neljast maalist koosnev sari, mille kohta Arcimboldo on endiselt ehk kõige tuntum. Sarja võib pidada manneristliku tunnuse kehastajaks, mis rõhutab inimkonna ja looduse tihedat suhet. Iga portree tähistab ühte aastaaega ja koosneb objektidest, mis iseloomustavad seda konkreetset aastaaega. Kevad on naeratav noor naine, kelle nägu koosneb roosast ja valgest õitest nahast, millel on liiliapunga nina ja tulbi kõrv. Tema juuksed koosnevad värvilistest lilledest, kleit aga rohelistest taimedest ja valgest lillelisest. Suvi koosneb hooajalistest puu- ja köögiviljadest, mille erksad värvid eristuvad tumedal taustal, suve naeratav nägu rahustab vaatajat päikesepaisteperioodi sooja heatahtlikkusega. Sügis näitab meest, kelle keha on purustatud tünn ja kelle nägu koosneb pirnist (ninast), õunast (põske), granaatõunast (lõug) ja seenest (kõrvast), kõik küpsed lõhkemiseks. Sügis demonstreerib aastaaegade viljakust ja oma väljaulatuvas keeles kunstniku ootust nende valminud viljade suhtes. Talv on õlgmatti mähitud vanamees. Ta koosneb vanusest puutüvest, mille küljes on murdunud oksa tükid ja kriimustatud koor, ja suu jaoks paistes seen. Ehkki nelja aastaaja originaalsarjadest jäävad ellu ainult talv ja suvi, meeldis Arcimboldo patroon, keiser Maximilian II neile nii väga, et ta tellis 1573. aastal teise komplekti kingitusena Saksi valijaskonnale Augustusele (see on teine komplekt, mis jääb puutumatuks). Oma tunnustuse täiendava väljendusena osales keiser Arcimboldo lavastatud 1571. aasta festivalil, kus ta koos teiste oma õukonna liikmetega riietus aastaaegade elementideks. Lisaks vastavad Arcimboldo hilisemas seerias Neli elementi (1566) neli portree - õhk, tuli, maa ja vesi - vastavalt kevad, suvi, sügis ja talv. Kahe seeria üldine efekt viitab sellele, et Püha Rooma keiser Maximilian II (kes tellis mõlemad maalikomplektid) mõjutab kõike maa peal oma kõige ürgjõududeni. Kombineerides esemeid ja olendeid nägudeks, muudab Arcimboldo kaose harmooniaks, mida võiks pidada ka imperaatori pühade jõudude peegelduseks. Nagu kinnitab kunstiajaloolane Thomas DaCosta Kaufmann: maalid pidid olema humoorikad, kuid "huumor lahendab ennast tõsisel viisil", arvatavasti kommentaarina valitseja majesteetlikkusele. Õli lõuendil - Louvre'i muuseum, Pariis

„Raamatukoguhoidja“ [„The Librarian“] (1566)

Ehkki Arcimboldo on kõige paremini tuntud oma lilledest, köögiviljadest ja puuviljadest koosnevate portreede poolest, tegi kunstnik ka mitmeid portreesid, mis on valmistatud teistest lapsehoidja jaoks olulistest kokkupandud objektidest. Näiteks kelner (1574) kujutab savinõudest koosnevat serverit, samas kui see portree The Librarian koosneb raamatukogudega seotud objektidest. Nende hulka kuuluvad raamatud (keha, pea ja juuksed), õpperuumi kardinad (rõivad) ja looma-saba tolmukarvad (habe). Võib-olla on selle teema olemuse tõttu figuuri üldmulje võrreldes varasemate portreedega üsna hajutatud. Raamatute kõvad servad rikuvad portree üldmulje ja muudavad objekti robotiliseks. Võimalik, et see inimlikkuse puudumine on selle portreega seotud poleemikat soodustav tegur, mis tuleneb ettepanekust, et Arcimboldo kavatses selle portree teadlaste ja jõuka eliidi pilkamiseks. Kuna raamatud olid saadaval ainult väga rikastele, kogusid paljud omanikud neid olekusümbolitena, kuid ei suutnud oma kogude sisu lugeda. Selle portree teema koosneb raamatutest, kuid ei lisa lauale täiendavat panust ega isiklikke omadusi. Erinevalt Arcimboldo portreeist Jurist samal aastal pole portree teemat tuvastatud. See võib viidata ka sellele, et Arcimboldo pidas silmas gruppi või klassi inimesi, mitte üksikuid. Õli lõuendil - Skoklosteri loss, Rootsi

„Jurist“ (1566)

Jurist on juristi esindaja häiriv portree. Tema pea koosneb kodulindudest ja kalast ning juriidilistest dokumentidest. Kui varasemates portreedes (näiteks Neli elementi) on Arcimboldo valinud kollaažielemendid esindajaks oma patroonide aadli ja heatahtlikkuse, siis selle portree eesmärk on diskrediteerida ja laimu teha. Liha ja linnuliha kasutamine advokaadi näo katmiseks illustreerib kunstniku suhtumist oma subjekti. Advokaadi näol ilmekas väljend on hiiliv ja tema enda inimene koosneb sellest, mida arvatakse mädanenud lihaks. Eriti hajameelsed on tema kalaluu ​​vuntsid, kalasaba habe ja kõdunenud konna nina. Pole kindlalt teada, kas esindaja on konkreetne advokaat või kas Jurist on üldiselt juristide karikatuur. Stockholmi rahvusmuuseumi andmetel on maalil aga Maximilian II asekantsleri saksa jurist Ulrich Zasius. Kui portree tõepoolest näitab Zasiust, võib halb valgus, milles ta on maalitud, peegeldada tema mainet ebaaususe eest tema teenistuses keisrile - selle portree esimesele kavandatud vaatajale. Samuti on võimalik, et Arcimboldo portree pilkab Zasiuse väärastumist, mille arvatakse olevat sõlminud sugulisel teel leviva haiguse tagajärjel. Õli lõuendil - Nationalmuseum, Stockholm, Rootsi

Köögiviljad kausis või aednikus (

 See maal on üks kunstniku paljudest, mida saab vaadata vastupidiselt, näidates ühelt poolt natüürmorti ja teiselt poolt portree (mõnikord nimetatakse seda "Arcimboldo palindroomiks"). Arvatakse, et Arcimboldo maalis teosed esmalt natüürmortidena, pöörates neid seejärel nägude paljastamiseks ja kohandamiseks. Röntgenpildid näitavad, et see protsess nõudis kunstnikult sageli mõne puuvilja uuesti värvimist, olles oma positsioone muutnud. Teose sarnasused visuaalse mõistatusega vastavad renessansiajastu lummusele selliste mõistatuste abil ja David Alan Brown kirjeldab sedalaadi teoste vaatajale, et see "on sama nauding, nagu nad mängiksid mängu". Alates 20. sajandist on sellised teosed huvi pakkunud ka psühholoogidele ja teadlastele, kes tegelevad optiliste illusioonide, mitme pildi ja näotuvastusega. Autorid Emil Krén ja dr Dániel Marx on keskendunud rohkem sisule kui portree kompositsioonile, rõhutades selle portree seksuaalseid konnotatsioone, väites, et põsed ja nina meenutavad meeste suguorganeid ja huuled naiste suguelunditele . Sellisena teevad nad ettepaneku, et kujutatud kuju võiks olla Kreeka viljakusejumal ja aianduse kaitsja Priapus. See vastaks teistele Arcimboldo teostele, mis esindavad jumalusi, näiteks Flora (1589) ja Vertumnus (c.1590-1591). Õli puidul - Museo Civico "Ala Ponzone", Cremona, Itaalia

Flora (1589)

Portree objekt on Flora, Rooma õistaimede, puuviljade ja kevade jumalanna. Kunstniku jaoks koosneb tema vorm tavaliselt tervetest lilledest, pungadest, kroonlehtedest, vartest ja lehtedest. Kuid see portree ja sellele järgnenud Vertumnus eristuvad eelkäijatest oma peensuse ja tehnika peenuse tõttu. Kui Arcimboldo portreed võisid olla grotesksed, järgib Flora rohkem portreede traditsioonilisi arusaamu ilust. Kunstniku poolt miniatuursete lillede abil kogu pildi kujundamine nii detailselt on andnud subjektile veenva kolmemõõtmelisuse ja võimaldanud tal omadusi hoolikalt piiritleda. See lähenemine vastandub tema varasematele portreedele, mis on nähtavamalt kokku pandud. Tulemus tuletab osaliselt meelde ka õrna vitraaži esteetikat, millega kunstnik oli noore mehena töötanud. Järgmisel aastal maalis Arcimboldo selle portree kaaslaseks Flora meretrix. Viimase teema on sama, kuid käsitlus on pehmem, andes maalile romantilise ähmasuse, mis võib-olla eemaldab täpsuse, mida kunstnik siin taimestiku kujutamisel näitab. Tema tähelepanu erinevatele lilleliikidele sarnaneb aiandusteadlase tähelepanekuga ja sellisena on mõned kriitikud väitnud, et teos on barokse natüürmordi eelkäija, mida iseloomustab loodusobjektide ustav esitus. Arcimboldo saatis selle töö keiser Rudolf II-le tänu sellele, et teda hakati nimetama Palatini krahviks 1592. aastal. See oleks apelleerinud keisri suurele huvile botaanika ja aianduse vastu. Õli pardal - erakogu

„Vertumnus“ (umbes 1590-1591)

Vertumnus Vertumnus on Püha Rooma keisri Rudolf II portree, keda kunstnik on kujutanud kui Rooma samanimelist aastaaegade, kasvu, aedade, viljapuude ja looduses toimuva metamorfoosi jumal. See maaliti pärast Arcimboldo Milanosse naasmist ning see koosneb lilledest, aga ka puu- ja köögiviljadest kõigil neljal aastaajal, sealhulgas õuntest, pirnidest, viinamarjadest, kirssidest, ploomidest, granaatõuntest, viigimarjadest, ubadest, hernestest kaunades, maisist, sibulast , artišokid ja oliivid. Arcimboldo portreedele tüüpiline looduslikke vorme kasutav inimobjekti kompositsioon esindab siin harmoonia keisri ja loodusreeglite vahel. Toodete rohkus sümboliseerib nn kuldajastu - looduse, kultuuri ja õitsengu õitsengu - tagasitulekut Rudolf II võimu all. Sellisena meelitab portree keisrit ehk isegi mitte üllatavalt, arvestades, et ta oli Arcimboldo tööandja ja patroon üksteist aastat. Rudolf II polnud aga üldiselt populaarne valitseja. Seetõttu näib, et jumalakartuse, jõu ja jõukuse konnotatsioonid aitaksid tema avalikku mainet parandada. Vertumnus oli üks viimaseid teoseid, mille Arcimboldo maalis ja koos Floraga (1588) peetakse seda sageli tema kõige saavutatuimaks kunstiteoseks. Õli paneelil - Skoklosteri loss, Rootsi