Šaktism

Šaktism on višnuismi ja šivaismi kõrval üks hinduismi põhiharusid. Selles austatakse emajumalanna Šaktit kõigis tema vormides (naisjumalustena), jätmata kõrvale ka mees- ja kesksoost jumalusi.
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas) eest. See on naiselik ürgjõud, millel on lunastuses (mokšas) ja maailmaprotsessis otsustav tähtsus, sest meesjumalus toimib ainult oma šakti ("energia") kaudu.
Naisjumaluste koht on eri vooludes ja kultustes erinev. Šakti võib olla keskne filosoofiline mõiste, meessoost Jumala atribuut või siis käskijannalik, heasüdamlik või julm emajumalanna, sealhulgas Šiva taevane õukondlane.
Šaktism on tihedalt läbi põimunud india tantrismiga.
Igas hinduistlikus kultuses on naisjumalusi. Šaktismi eripära seisneb selles, et šaktismis peetakse ühte või mitut jumalannat energia(te) ks, kes mokšat ja maailmasündmusi vahetult tingivad ja keda kultuslikult austatakse.
Šaktismis kasutatakse palju mantraid (võimsaid loitse).

Päritolu

Šaktism tekkis pärast tantrismi, 4. ja 7. sajandi vahel. Šaktismi õitseaeg langeb 8.–10. sajandisse, mil pandi kirja paljud šaktistlikud tekstid (tantrad. Šaktismi algeid leidub juba veedadel ja draviididel.

Šaktismi vormid

Durga kultus

Šaktismi vormide seas on näiteks Brahmaniga (absoluudiga üks oleva, maailma ja kõikide teiste jumalate emanda, jumalanna Durga austamine. Ka Šiva on Durgast sõltuv ja eksisteerib tema läbi. Durga kui Mahajogini maailma looja, hävitaja ja säilitaja, kes eksisteerib igavesti. Tema atribuudid on Šiva kolmpii, Višnu ketas ja Indra kõuetalb, mis ta on nendelt jumalatelt saanud. Durga on Indias kõige armastatum jumalanna, keda austatakse ka ideaalse abikaasa ja emana.

Lalita kultus

Šakti esineb teistes kultustes ka punase jumalanna Lalitana, kes istub Šiva süles ning kelle sümbolid on suhkruroovibu (inimvaimu sümbol), lillenooled (meeltemaailm), võrk (armastuse ja iha sümbol) ning nui (viha ja vastumeelsuse sümbol).

Kālī kultus

Mõningates šaktismi vooludes on Šakti ka Kālī, kes on julm ja ettearvamatu nagu loodus ning nõuab veriseid ohvreid. Kali kultuses võetakse sündi ja surma, elu ilu ja valu ühtsuses ning usklik austab ka Kālī tumedaid külgi, austab teda laibapõletuskohtades ning varem tõi talle isegi inimohvreid. Kalit peetakse siiski ka vabastajaks ja armastavaks kaitsjaks, kes võib inimest aidata võitluses meeltemaailma ahvatlustega, seotusega maailma külge ning surmaga.

Tantristlik šaktism

Šakti austamisel pole haruldased ka tantristlikud rituaalid nagu pantšatattva (uimastava joogi (mada), kala (matsja), liha (mansa), teravilja (mudra) ja seksuaalse ühinemise (maithuna) nautimine), sest neid asju peetakse Šakti ilmingu juurde kuuluvateks, neid saab religioosse ritualiseerimise teel kõrgemale tasandile tõsta ning nõnda saab vajaduste rahuldamise kaudu kogeda muundumist jumalikeks protsessideks. Maithuna teevad tegelikult teoks siiski vähesed šaktad, paljud keelduvad sellest või teostavad selle sümboolselt. Ometi on sakraalne prostitutsioon sageli olnud šaktismi kaasnähtus ning suguakti kogeti müstilise ühinemisena emajumalanna, elu-, armastuse- ja viljakusejumalannaga.

Teised vormid

Mõningates šaktismi filosoofilistes suundades peetakse Šaktit Brahmani (ainsa tõeliselt oleva) kineetiliseks aspektiks, mis laseb kõike endast esile tulla, kannab endas kõike, võtab kõik jälle tagasi ning tekitab maajat (nähtuvat maailma ja selles kätkevaid polaarsusi) ja on ise maaja.
Satguru Sivaya Subramuniyaswami järgi rõhutatakse šaktismis naiselikkust, mille kaudu lõpuks jõutakse meheliku Parašivani. Emajumalanna on seega vahendaja ning annab advaita mõttes mokša nendele, kes teda austavad. Sellisena on šaktism õigupoolest šivaismi haru, sest Devit austatakse selleks, et jõuda ühendusse Šivaga, kes on ebaiskuline ilminguteta Absoluut.
Selle emajumalanna austajad, keda nimetatakse šaktadeks, on enamasti seotud ka šivaismiga, kuna aga višnuismis naisjumalus nii suurt osa ei etenda. On võimalik pudada end samal ajal šaktaks, šaivaks (Šiva austajaks) ja vaišnavaks (Višnu austajaks).
Teistes šaktismi vormides ei omistata Šaktile nii väljapaistvat kohta, vaid teda peetakse meesjumal Šiva immanentseks loomisjõuks ning viimse reaalsuse ilminguks. Meesjumal sümboliseerib absoluuti selle paigalseisvas aspektis, kuna aga Šakti lähtub temast ning on "energia", mis kõike loob, säilitab ja hävitab. Šakti on vabastava teadmise, tahte ja tegutsemise energia. Meesjumalat peetakse passiivseks algeks, jumalannat aktiivseks algeks (prakriti), mis sünnitab, toidab ja säilitab. Koos moodustavad nad metafüüsilise ühtsuse.
Šivaiitlikes vooludes on lahknevusi Šakti tähenduse osas. Need kajastuvad ka ikonograafias. Mõnikord seisab Šakti Šiva liikumatul, passiivsel ihul, mõnikord moodustavad nad androgüüni, mõnikord istub Šakti Šiva süles.