RAHVUSVAHELINE OLUKORD KAHE MAAILMASÕJA VAHELISEL AJAL (1918-1939)
1918. aasta novembris lõppes Esimene maailmasõda. Antandi riigid eesotsas Suurbritannia ja Prantsusmaaga saavutasid võidu Keskriikide üle (Saksamaa, Austri-Ungari, Türgi ja Bulgaaria). Suurt osa maailmast haaranud hirmus sõda nõudis miljoneid inimelusid ning jättis sügava jälje inimeste teadvusse. Sõjajärgsetel aastatel räägiti palju sellest, et ilmasõja koledused ei tohi kunagi korduda. Sõlmiti kokkuleppeid ja loodi organisatsioone, mis pidid aitama rahumeelselt lahendada riikidevahelisi tülisid. Kuid juba varsti hakkasid kõik suurriigid taas hoogsalt suurendama oma sõjalist jõudu, järgides muistsete roomlaste põhimõtet "Kui soovid rahu, valmistu sõjaks". Sõjaks hakkasid valmistuma nii need riigid, kes Esimeses maailmasõjas olid kuulunud võitjate leeri, kui ka kaotajad riigid. 1930. aastate teisel poolel muutus rahvusvaheline olukord äärmiselt pingeliseks. Maailm seisis uue suure sõja lävel.
PRANTSUSMAA, USA JA INGLISMAA JAGAVAD MAAILMA
Esimene maailmasõda kestis rohkem kui neli aastat. Rahutingimusi ja sõjajärgse maailmakorralduse plaane hakati välja töötama juba siis, kui rinnetel käisid veel lahingud. 1918. aasta algul esitas USA president Woodrow Wilson oma rahukava, milles kutsus sõdivaid pooli üles sõlmima rahu ilma kahjutasunõuete ja maade äravõtmiseta. Kuid alles 10 kuud hiljem ehk 11. novembril 1918. aastal sõlmisid sõdivad pooled Compiègne´i vaherahu. Sellega lõppes sõjategevus.
Nüüd ootas ees püsivate rahulepingute väljatöötamine. Sel eesmärgil kutsuti kokku Pariisi rahukonverents, mis töötas rohkem kui poolteist aastat ning mille istungeid peeti Versailles´ lossis (seepärast nimetatakse seda mõnikord ka Versailles´ rahukonverentsiks).
Kõige raskemate rahutingimustega pidid nõustuma sakslased. Versailles´ rahuleping (nii nimetati Saksamaa ja Antandi vahel sõlmitud lepingut) kuulutas sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi võitjate kasuks loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju (taolist kahju täielikku või osalist hüvitamist sõja võitjale nimetatakse reparatsiooniks). Sakslastel keelati omada tugevat armeed. Et Saksamaa täidaks Versailles´ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuhu sakslased ei tohtinud oma sõjaväge viia ega kindlustusi ehitada.
Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju sõja ajendiks see, et ühe serblaste salaorganisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.
Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingud ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased, bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahulolematust Versailles´s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja inglased surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles´ süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles´ diktaadiks.
SÕJAJÄRGSE MAAILMA OHUD JA LOOTUSED
Esimene maailmasõda pööras pea peale kogu senise maailmakorralduse. Pärast sõja lõppu muutus üsna põhjalikult maailma ja eriti Euroopa poliitiline kaart. Tekkisid uued riigid. Vanad impeeriumid lagunesid. Kolooniad iseseisvusid.
Uued riigipiirid kehtestati osaliselt kahepoolsete kokkulepetega, põhiliselt aga Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingutega. Paraku ei arvestanud Antandi suurriigid sealjuures teiste Euroopa rahvaste soove, vaid tahtsid eelkõige oma mõjuvõimu kindlustada ja kaotajatele kätte maksta. Seepärast ei paiknenudki uued riigipiirid nii, et tulevikus oleks välistatud suure sõja puhkemine. Peaaegu kohe pärast rahulepingute sõlmimist selgus, et nii eri riikide kui ka seal elavate rahvaste vahel on tõsiseid vastuolusid ja tüliküsimusi. Niisugustes tingimustes oli suurtele jõupingutustele vaatamata üsna raske, kui mitte võimatu, saavutada Euroopas kauakestvat rahu.
Selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikidevahelisis tülisid ning arendada rahvusvahelist majanduslikku ja kultuurilist koostööd, lõid Pariisi rahukonverentsil osalejad organisatsiooni, mille nimeks sai Rahvasteliit. Sinna võisid kuuluda kõik maailma riigid oma vabal tahtel. Rahvasteliidu peakorter asus Šveitsi linnas Genfis. Algul ei võetud Rahvasteliitu Esimese maailmasõja kaotanud riike. Nad pääsesid sinna hiljem. Nõukogude Liit sai ühenduse liikmeks alles 15 aastat hiljem. Täielikult jäi aga Rahvasteliidust välja üks maailma võimsamaid riike – USA. Ameeriklased keeldusid tunnustamast Rahvasteliidu põhikirja ja nii pidi see ühendus läbi saama ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta.
Esimene sõjajärgne aastakümme oli Euroopas suhteliselt rahumeelne. Esimese maailmasõja koledusi näinud inimesed lootsid ära hoida taoliste sündmuste kordumise. Nii mõnigi riikidevaheline tüli suudeti lahendada Rahvasteliidu abiga. Rahu kindlustamiseks Euroopas sõlmiti ka mitmesuguseid lepinguid. Mõnda aega tundus, et rahulootused võivad isegi täituda. Kuid 1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord Euroopas ja kogu maailmas järsult teravnema ning Aasias ja Euroopas tekkisid mitmed sõjakolded.
SAATANLIKUD KOLMEKÜMNENDAD
1930. aastaid on nimetatud saatanlikuks aastakümneks, sest sel ajal hakkas maailm kiiresti uue suure sõja poole liikuma. Rahvusvahelise olukorra teravnemise ja sõjakollete kujunemise põhjusi oli mitmeid. Need olid poliitilise ja majandusliku iseloomuga ning suuresti seotud Versailles´ süsteemiga:
· Sakslasi vihastas Versailles´ rahuleping ning see, et prantslased ja inglased ei tahtnud Saksamaad suurriigina tunnustada. Üleskutsed tühistada see rahuleping ning sõjakaotus tasa teha leidsid Saksamaal suurt poolehoidu.
· Esimeses maailmasõjas Antandi poolel sõdinud Jaapan ja Itaalia olid solvunud, sest nad ei saanud maailmasõjas osalemise eest piisavalt asumaid. Nüüd otsustati need asumaad endale jõuga haarata.
· Pärast Esimest maailmasõda meelevaldselt kehtestatud riigipiirid põhjustasid rohkesti pingeid. Nii mitmeski riigis arvati, et neile kuuluvad alad on ebaõiglaselt saanud naaberriik ning need tuleks tagasi võita.
· Rahvasteliit polnud võimeline lahendama kriise, kui nendes osalesid suurriigid.
1929. aastal tabas maailma võimas vapustus – puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis kestis mitu aastat. Tuhanded ettevõtted üle kogu maailma läksid pankrotti, miljonid töölised jäid töötuks. Paljudes maailma riikides halvenes järsult peaaegu kõigi elanike olukord. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et on saabunud püsiva majandusliku õitsengu aeg, siis pärast majanduskriisi puhkemist valdas inimesi masendus ja hirm homse päeva ees.
1930. aastate majanduslike raskuste tagajärjel kaotasid paljud inimesed usu demokraatliku korra võimesse taastada normaalne elu. Loodeti, et vaid tugevakäeline karm valitsemine ehk diktatuur suudab taastada riigis korra ning muuta elu paremaks. 1930. aastate lõpuks valitses diktatuur peaaegu kõikides Euroopa riikides (ka Eestis). Riikidevahelisis tülisid üritasid diktaatorid lahendada sõjajõuga, mitte aga läbirääkimiste laua taga.
1930. aastate lõpuks oli selge, et Rahvasteliit ei suuda enam täita lepitaja rolli riikidevahelistes tülides. Organisatsiooni osatähtsus ja mõjuvõim hakkasid lagunema. Tehti katseid hoida ära suure sõja puhkemine Euroopas, kuid rahvusvaheline olukord muutus üha pingelisemaks.
YouTube'ist on võimalik vaadata videoid kahe maailmasõja vahelisest ajast.
