Otsing sellest blogist

UUS!!!

Astronoomilised aastaajad

Astronoomilised aastaajad  on perioodid, milleks jaotatakse  päikeseaastat  Maa liikumise järgi  päikeseseisakutes  või  võrdpäevsustes . Ne...

reede, 24. jaanuar 2020

Renessanssimuusika

Renessanssmuusika on üldlevinud muusikaajaloo periodiseerimise kontseptsiooni kohaselt lääne muusika, mis on loodud vahemikus umbes 1430–1600. Seda muusikat nimetatakse renessanssmuusikaks vaid seetõttu, et selle loomise aeg langeb osaliselt kokku renessansikui laiema kultuurilise, sotsiaalse, kunstilise ja tehnilise perioodiga umbes aastatel 1300–1600.
Kuna renessanssmuusikal puuduvad ühtsed ja läbivad stiilitunnused, siis sageli räägitakse mitte niivõrd renessanssmuusikast, kuivõrd erinevatest koolkondadest, näiteks Madalmaade koolkonnastRooma koolkonnast või Veneetsia koolkonnast.

Renessanssmuusika määratlus

Renessanss- ja keskaja muusikat võrreldes võib lihtsustades öelda, et kui keskaja heliloojad lähtusid muusikat luues pigem jumalikest reeglitest, siis renessansiheliloojate jaoks pidi muusika oma sulanduva harmoonia ja sujuva meloodiaga olema eeskätt inimese kõrvale meeldiv kuulata. See võis olla ka üks põhjuseid, miks
  • lisaks perfektsetele konsonantsidele kvardile, kvindile ja oktavile hakati renessanssmuusika harmoonias kasutama ka imperfektseid konsonantse tertse ja sekste ning domineerivaks muutusid kolmkõlad ja sekstakordid, millest järk-järgult arenes välja duuri-molli-süsteem.
  • muusika seos tekstiga tihenes:
    • vokaalmuusika väljendus oli otseselt inspireeritud tekstist, andes edasi teksti tundelisi, kohati lausa piltlikke või loodushääli imiteerivaid kujundeid.
    • muusika rütm lähtus järjest enam teksti rütmist, mistõttu muusika rütm lihtsustus.
    • tekst hakkas mõjutama muusikavormi, andes sellele tasakaalustatumad proportsioonid.
  • ideaaliks saab lihtne, tundeline ja laulev meloodia, mille liigendus on seotud inimese loomuliku hingamisega.
Ühed muusikateadlased (Gustave Reese1954) on näinud renessanssmuusikas pigem keskaja muusika oluliste saavutuste evolutsioonilist edasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada", kolmkõla kõigi võimaluste ärakasutamist, dissonantside reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade intervallilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning kontrapunktilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Nad nägid renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
Teised teadlased (Edward Lowinsky 1954) seevastu pooldavad teooriat, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana skolastilise ajastu revolutsiooniline kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." Selle teooria kaitseks on esitatud järgmisi väiteid:
  • 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
  • selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti fikseeritud vormidestmodaalrütmikastisorütmikastcantus firmus'e põhimõttest ning Pythagorase häälestusest;
  • kritiseeriti keskaegset esteetikat;
  • lükati kõrvale vana kirikulaadide süsteem ning hakati musica ficta kaudu arendama harmooniat, mis võimaldas kromatisme ja modulatsioone;
  • mindi muusika "suktsessiivselt" kontseptsioonilt üle "simultaansele": kõiki hääli hakati looma korraga, mitte keskaja kombel uusi meloodiaid varasematele juurde liites ning varasemaid meloodiaid kaunistades;
  • toimus muusikas kasutatavate helikõrguste ruumi laienemine;
  • tihenes sõna ja muusika väljenduslik seos ning tekkis nende uus suhe;
  • arenes muusikute nii vokaalne kui ka instrumentaalne virtuoossus
  • instrumentaalmuusika muutus järjest iseseisvamaks;
  • muusikud loobusid autoriteetide järgi joondumisest.

Renessanssmuusika koolkonnad

Trecento

14. sajandi heliloojate koolkond Itaalias. Valitses õukondade ilmalik, elegantne, seltskondlik muusika, vaimulik muusika oli kaugel tagaplaanil. Tähtsaim lauluvorm oli madrigal. Tuntuim helilooja sellest voolust oli Francesco Landini.

Madalmaade koolkond

Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi, olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis. Sedakaudu leviski tertsi- ja sekstiintervallide kasutamine Inglismaalt mandrile. 14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul, 15. sajandil tõusis esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. Uus žanr oli ka Magnificat (Maarja kiidulaul). Madalmaade koolkonnal oli uudne muusikaline keel, kombineerides endas ars nova ratsionaalset kompositsioonitehnikat, inglise terts- ja sekstkooskõlasid, laulvat meloodiat ja imitatsioonilist polüfooniat (kaanon). 15. sajandi keskel kujunes muusikas normiks neljahäälsus. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Guillaume DufayJosquin Desprez ja Orlando di Lasso.

Rooma koolkond

Trento kirikukogu algatas reforme, mis tervendaksid kirikut ja taastaksid Rooma positsiooni. Tegid ettekirjutusi kirikumuusikale ja süüdistasid kunstmuusikat liigses keerukuses, nõudsid gregooriuse koraalireformimist ja selle tähtsuse taastamist. Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil.
Rooma koolkond (16. sajandi keskpaik) järgis Trento kirikukogu juhiseid ja oli akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga. Koolkonna kuulsaim esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina.

Protestantlik kirikumuusika

Seoses usupuhastusega arenes 16. sajandiSaksamaal välja luterikoraal – protestantlikkirikulaul, mille aluseks oli stroofilinevärsstekst ja igas salmis korduv meloodia. Luterikoraalid olid tihti kirikuhümnide rahvalikud variandid, milles meloodia oli lihtsustatud ja mugandatud rahvakeelse tekstiga. Koraali ülemist, kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus, saateviise või akorde mängiti orelil. Orel oli 16.–17. sajandil kirikutes juba üsna tavaline. Koraalidest tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik", mida on kutsutud ka 16. sajandi Marseljeesiks.
Reformatsiooni kalvinistlik suund, mis valitses ŠveitsisMadalmaades ja Prantsusmaal, suhtus kunsti teisiti. Kirikud puhastati vanast kunstist, lõhuti välja orelid. Keelati kunstmuusika ja lubati laulda vaid ühehäälset Piiblitekstiga koguduselaulu. Hussiitide liikumine võitles polüfoonia ja pillide kasutamise vastu kirikus, nende järelkäijad hernhuutlased ehk vennastekogudused mõjutasid sarnaselt Liivimaamuusikaharidust.

Instrumentaalmuusika

Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded(klahvpillidelelautolevioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orelklavessiinklavikordlautoviola da gambaplokkflöödidpommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorntrompettromboon.
Instrumentaalmuusika žanriteks olid prelüüdfantaasiatokaatakantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud braanlpavaangalliard. Pille hakati ehitama perekonniti – sopranist bassini.