Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

neljapäev, 1. juuni 2023

Kas kummitused on olemas?

Inimeste vastused küsimusele, kas kummitused on olemas.

Maret (44-aastane)

Mina ikka usun kummitusi ja sääraseid. Minu poeg Jaanus suri kolm aastat tagasi 21-aastasena verevähki. Ta oli oma viimased kuud haiglas, aga ta ei lubanud mul sinna külla minna. Jaanus kartis, et äkki minu emasüda ei pea vastu. Ma mäletan, see oli toona kevade paiku, kui ma tal viimaseid kordi külas olin haiglas ja siis ta ütles: “Ema, ära muretse, küll ma su juurde ükskord tulen.” Läks aeg mööda, kuni ükskord jaanipäeva paiku ei saanud ma öösel magada. Viimaks suigatasin, aga ehmusin uuesti ärkvele, kui rõdu uks pauguga lahti lajatas. Ma elan neljandal korrusel ning tean kindlalt, et rõduuks oli lingist lukustatud. Just sel hetkel ma tundsin, et Jaanus oli läinud. Tõusin voodist ja helistasin haiglasse ning õde ütleski väriseva häälega, et mu poiss suri paar minutit tagasi. Eks see Jaanus siis käiski minuga hüvasti jätmas, lubas ju teine tulla.

Jakko (16-aastane)

Isiklikult mina kummitusi ei usu. See on rumal. Kui keegi sureb, siis pannakse ta mulla alla või ahju ja sellega kõik piirdubki. Ma ise pole kordagi kummitustega kokku puutunud ja minu sõbrad ka mitte. Igasugused telesaated, näiteks GHI (Ghost Hunters International — toim.), on ka paras väljamõeldis. Isegi mina oskan usutavaid kummitusi monteerida. Ma arvan, et kui inimene usub, siis ta mõistus teatud olukordades ise toodab mingisuguseid anomaaliad, mis võivad meile tunduda kui midagi maavälist. Kummitusi, kolle ja kotionusid ei ole olemas. Nad on sama väljamõeldud kui jõuluvana.

Kreete-Kai (19-aastane)

Usun kummitustesse alates põhikoolist, kuigi siis oli ka ainus kord siiani, kui nendega kokku puutusin. Kunagi oli maru popp selline ennustamine — paberile tehti ring, joonele kirjutati tähed, kahel pool vastused “Jah” ning “Ei”. Ringi keskele pandi niidi küljes rippuv nõel ja hakati küsimusi küsima, millele nõel vastusega reageeris. Ühel õhtul tahtsin ise kodus seda proovida, ma ei uskunud, et selline asi töötab, kui minu käes nõel ei liigu, siis sain järelikult koolis tünga. Edasine hämmastab mind siiani. Hakkasin esitama erinevaid küsimusi ning nõel tõesti liikus! Viimaks hakkasin kummituse enda kohta uurima ja küsides tema nime liikus nõel tähtedel LINDA. Küsisin edasi ning selgus, et ta suri 5-aastasena, samuti sain teada, et ta oli mu emapoolne sugulane ja surma põhjuseks ilmus sõna VIRTS. Pärast seda ma rohkem küsida ei julgenud, kindlasti mängis minu ülielav fantaasia mulle vingerpussi, ja läksin emapoolse vanaema juurde, kes ka meie juures elab. Küsisin vanaema käest, et kas tema suguvõsas oli kunagi keegi Linda. Vanaema rääkis, et tal oli täditütar, kes 5-aastasena kolhoosi virtsaauku ära uppus… Ma tõesti ei teadnud seda varem.

Egle (27-aastane)

Ma ei ole kummitusi mitte kunagi näinud. Samas ma usun täiesti, et nad eksisteerivad. Ma samas mäletan, et kui ma olin hästi pisike ja talvel mu vanaisa ära suri, siis vanaemaga õhtul elotoas istudes kuulsime aknal koputust. Vaarema ütles, et vanaisa käis märku andmas, et läheb nüüd teise ilma ära. Eesti vanarahvas uskus ka ju üleloomulikku jõudu ning hingedesse, neile köeti sauna ja pandi süüa lauale, et neil ikka hea oleks. Ma usun, et kummitused ei ole nii reaalsed kui raamatus “Rehepapp”, aga kindlasti on siin ilmas meiega miski seletamatu.