Sellised retseptorid jagunevad rakupinna retseptoriteks, tuumaretseptoriteks ja immunoretseptoriteks.
Signaalmolekuli seondumisel rakupinna retseptoriga tekitatakse üks või mitu rakusisest signaali ning muudetakse sellega raku käitumist. Sellised retseptorid jagunevad ioonkanal-retseptoriteks, kus ligandi seondumine muudab ioonkanali konformatsiooni ja avab tee teatud ioonidele, katalüütilised retseptorid, kus retseptor omandab ligandi seondumisega katalüütilise aktiivsuse, ja G-valguga seotud retseptorid, mis toimivad G-valkude vahendusel.
Tuumaretseptorid paiknevad tsütosoolis ja liiguvad rakutuuma alles pärast ligandi sidumist. Nad toimivad kui transkriptsioonifaktorid, sest on võimelised seonduma DNA-ga ja muutma selle transkriptsiooni.
Immunoretseptorid on seotud immuunsüsteemi tööga. Näiteks on T-lümfotsüütide pinnal antigeeni äratundvad retseptorid. Erinevalt rakupinna retseptoritest T-rakkude retseptoreid (TCR) aga juurde ei toodeta ja need suudavad antigeeni ära tunda ainult juhul, kui seda esitletakse koos koesobivuskompleksiga. Immunoretseptorite alla kuuluvad ka mustrit äratundvad retseptorid (PRR-id) (nt tollisarnased retseptorid ehk TLR-id), T-rakkude retseptorid, Fc retseptorid, tsütokiiniretseptorid jt.
