Sooline identiteet ehk sooline enesemääratlus on inimese enda soo tunnetamine ja subjektiivne kogemine. Üldiselt kirjeldatakse seda kui enda tunnetamist kas mehe või naisena, mis on kaks peamist aktsepteeritud sookategooriat. Kõikides ühiskondades on sookategooriate kogum, mis võib olla ühiskonnaliikmete sotsiaalse identiteeti tekkimise aluseks. Enamikes ühiskondades on sootunnused jaotatud meeste ja naiste vahel. Kõikides ühiskondades on aga inimesi, kes ei samastu oma bioloogilise soo mõnede (või kõikide) aspektidega.
Enamikes lääneühiskondades eksisteerib sooline binaarsus ehk sotsiaalne dihhotoomia, mis tugevdab kas mehelikkuse või siis naiselikkuse ideaalidele allumist kõikides soolistes aspektides: bioloogilises soos, soolises identiteedis ja soolises väljendamises. Mõningates ühiskondades on lisaks ka kolmandad sookategooriad, mida kasutavad tavaliselt inimesed, kes ei ole endale määratud sooga rahul; teistes ühiskondades võib valida endale sobiva sookategooria olenemata oma soost.
Sooline identiteet kujuneb välja tavaliselt kolmandaks eluaastaks, sellest hiljem on seda äärmiselt raske muuta. Sooline formatsioon lõppeb üldiselt vanuses neli kuni kuus. Soolist identiteeti mõjutavad ümbritsevad inimesed, sotsiaalne suhtlus ning lapse enda isiklik huvi. Soolisusest arusaamise saab jaotada nelja kategooriasse: (1) soolisuse kontseptsiooni mõistmine, (2) soorollide standardite ja stereotüüpide õppimine, (3) oma vanematega samastumine, (4) soolise eelistuse väljakujunemine. Kolmeaastased saavad ennast tunda nii poisi kui tüdrukuna, isegi kui nad ei mõista soolisuse kõiki nüansse.
Sooline identiteet on laste puhul väga muutlik. Uuringud näitavad, et sooline identiteet kujuneb kolmes etapis: esmalt väikelaste ja koolieelikutena õpivad nad ära kindlaksmääratud soopõhised omadused, teine etapp on konsolidatsioon, kus identiteet muutub jäigaks (vanuses 5–7); pärast "jäikuse tippu" muutub identiteet jälle rohkem voolavaks ja sotsiaalselt määratletud soorollid vähem oluliseks.
Sooline identiteet, välimus ja kromosoomid
Kuigi sooidentiteedi moodustumine ei ole täielikult mõistetav, arvatakse siiski, et paljud tegurid mõjutavad selle arengut. Bioloogilised tegurid, mis võivad mõjutada soolist identiteeti, on sünnituseelne või -järgne hormonaalne tase ning geneetiline koosseis. Sotsiaalsed tegurid, mis võivad isiku soolist identiteeti mõjutada, on näiteks pere, autoriteetsete isikute või massimeedia poolt vahendatud ettekujutused soorollidest. Isiku soolist identiteeti mõjutab ka sotsiaalse õppimise teooria, mis eeldab, et laste sooline identiteet kujuneb sooga seotud käitumiste jälgimise ja imiteerimise kaudu, mille põhjal lapsi kas premeeritakse või karistatakse. Mõnel juhul võib inimese sooline identiteet olla vastuolus tema bioloogilise soo tunnustega, sageli kaasneb sellega riietumine või käitumine sellisel moel, mida teised isikud tajuvad kui kultuuri soonormidest väljaastumisena. Sellist soolist väljendamist kirjeldatakse kui transseksuaalsust.
Kuna sooidentiteedi arengut mõjutavad paljud tegurid, seostatakse seda ka erinevate diagnooside, häirete ja seisunditega. Üks peamisi diagnoose on soolise identiteedi häire (GID). Soolise identiteedi häire on ametlik diagnoos, millega kirjeldatakse inimesi, kes kogevad olulist düsfooriat või rahulolematust oma sünnijärgselt määratud sooga ning sellega kaasnevate soorollidega.
Paljud inimesed peavad end tsissooliseks, mis tähendab soolise identiteedi ja bioloogilise soo kokkulangemist. Enne 20. sajandit määrati inimese sugu ainult tema suguelundite väljanägemise põhjal, kuid tänapäeval aitavad laialdasemad teadmised kromosoomidest ja geenidest määrata inimese sugu. Soo põhjal defineeritakse naistena neid, kelle suguelundid on naistele omased ning kellel on kaks X-kromosoomi; meestena defineeritakse neid, kelle suguelundid on meestele omased ning kellel on üks X- ja üks Y-kromosoom. Sellest hoolimata on osade inimeste kromosoomide, hormoonide ja suguelundite kombinatsioon selline, mis ei järgi traditsionaalseid definitsioone "meestest" ja "naistest". Lisaks on genitaalid suuresti varieeruvad ning inimesel võib esineda rohkem kui üht tüüpi genitaale. Ka teised sooga seotud kehalised tunnused (keha kuju, näokarvad, kõrge või madal hääl jne) ei pruugi kokku langeda mehe või naise kategooriatega. Näiteks inimesel, kellel on naissuguelundid, kuid samas ka madal hääl ja habemekasv, võib olla raskusi oma soo kindlaks määramisega. Aastatel 1955–2000 läbi viidud uuringud näitavad, et ühel inimesel sajast võib esineda intersoolisuse tunnuseid.
Sooline identiteet ja sugu
Kui inimene on oma soolise identiteedi järgi ühest soost, kuid tema genitaalid ja sekundaarsed soo tunnused viitavad teisele soole, siis kogeb ta ilmselt nn soolist düsfooriat. Mõned inimesed ei usu, et nende sooline identiteet vastab nende sünnihetkel määratud soole, nende hulgas on näiteks transseksuaalsed inimesed või paljud Intersooliised inimesed. Probleemid tekivad siis, kui ühiskond nõuab, et inimene võtaks omaks need soorollid, mis on vastuolus tema enda soolise identiteediga. Probleeme tekitavad ka stereotüübid või eeldused, et inimene peab käituma ühest konkreetsest soost lähtuva käitumismalli järgi, kui ta ise samastab end aga teise sooga. See dissonants võib sageli viia soolise identiteedi häireni.
Viimaste aastakümnete jooksul on saanud võimalikuks ka kirurgiline soo muutmine. Inimene, kes kogeb soolist düsfooriat, võib otsida abi meditsiinilisest sekkumisest, et oma füsioloogilist sugu sobitada oma soolise identiteediga. Mõned düsfooriat kogevad inimesed aga soovivad oma kaasasündinud genitaalid säilitada, kuid võtavad omaks sellised soorollid, mis on kooskõlas nende soolise identiteediga.
Läänevälised soolised identiteedid
Fa’afafine
Osades Polüneesia ühiskondades peetakse fa’afafine’t "kolmandaks sooks" mehe ja naise kõrval. Fa’afafine’d on bioloogiliselt mehed, kuid riietuvad ja käituvad viisil, mida peetakse ühiskonnas naiselikuks. Fa’afafine’t aktsepteeritakse kui loomulikku sugu ning nad ei ole ühiskonnas diskrimineeritud. Fa’afafine’d tugevdavad oma naiselikkust ka sellega, et on huvitatud ning saavad seksuaalset tähelepanu ainult heteroseksuaalsetelt maskuliinsetelt meestelt. Samoa peaminister on Samoa Fa’afafine Assotsiatsiooni patroon. Otsetõlkes tähendab fa’afafine "naise kombel".
Hijira
Osades Aasia kultuurides nimetatakse hijira’ks neid, kes ei pea ennast ei meheks ega naiseks. Enamik neist on bioloogiliselt mehed, kuid on ka bioloogiliselt naisi. Hijira’d moodustavad kolmanda soo, kuigi neist ei peeta oma kultuuris samamoodi lugu kui meestest ja naistest. Neil võib olla oma majapidamine ning raha teenivad nad lauldes ja tantsides, koka või teenindajana töötades, mõnikord ka prostitutsiooniga. Hijira’id võib võrrelda transvestiitide või drag queen’idega tänapäeva lääneühiskonnas.
Khanith
Khanith’id moodustavad aktsepteeritud kolmanda soo Omaanis, sooliselt segregeeritud ühiskonnas. Khanith’id on meessoost homoseksuaalsed prostituudid, kes riietuvad meestena, kuid kelle maneerid on naiselikud. Sarnaselt meestega oma ühiskonnas saavad khanith’id abielluda naistega ning tõestada sellega oma mehelikkust. Lahutuse või surma puhul võivad nad naasta oma khanith’i staatuse juurde.
