Londoni suur tulekahju oli Londoni kesklinnas 1666. aasta 2.–5. septembril möllanud tulekahju. Tuli laastas Vana-Rooma-aegse müüri sisse jäävat Londoni osa. See ohustas, kuid ei ulatunud aristokraatliku Westminsteri piirkonda, Charles II Whitehalli paleeni ja suurema osa linnaäärsete slummideni.
Tulekahju hävitas 13 200 hoonet, 87 kirikut, Püha Pauluse Katedraali ja suurem osa linna juhtkonna hoonetest. See hävitas kesklinna elanike 80 000 kodust hinnanguliselt 70 000. Hukkunute arv on teadmata, kuid traditsioonilise arvamuse kohaselt võis see olla väike, kuna märgiti ainult kuut tõendatud hukkunut. Hiljuti on leitud, et selline väide võis olla vale, sest vaeste ja keskklassi inimeste seas olevaid hukkunuid üles ei märgitud, lisaks võis tuli paljud ohvrid söestada, mille tõttu ei jäänud ühtegi tuvastatavat jäänust. Pudding Lane'i juurest, kust tulekahju alguse sai, leitud sulanud savinõude tükid on välja pandud Londoni Muuseumis. Sulanud savinõud osutavad sellele, et temperatuur tõusis tules 1700 kraadini.
Tulekahju sai alguse Thomas Farrineri (või Farynor) pagariärist Pudding Lane'il pühapäeval, 2. septembril veidi pärast keskööd. Tulekahju levis kiiresti läände üle Londoni kesklinna. Tuletõkkena lammutati osad hooned maha. Suure tuule tõttu sai pagariärist alguse saanud tulekahju kiiresti tuletormiks. Tuli tungis esmaspäeval põhja, südalinna. Teisipäeval levis tulekahju üle terve kesklinna. On arvatud, et tuli õnnestus summutada tänu kahele asjaolule: tugev idatuul vaibus ja Toweri torni garnison kasutas tõhusate tuletõkete loomisel püssirohtu, millega peatati tule edasine levik idapoole.
Õnnetuse tekitatud sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid olid tohutusuured. Vara ja kodu kaotanud inimeste mujale ümberasumist toetas tugevalt Charles II, kes kartis, et nende seas võib puhkeda mäss. Vaatamata sellele, et London taheti ülesehitada uue plaani järgi, jäädi linna ülesehitamisel tulekahjueelse tänavaplaani juurde.
