Mereline paraskliima
Mereline paraskliima ehk parasvöötme mereline kliima on Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi paraskliima alamtüüp, mis kujuneb paraskliimavöötmes ookeanide kohal ja mandrite läänerannikutel.
Sellele kliimale on iseloomulikud positiivsed aasta keskmised õhutemperatuurid ning väike ööpäevane ja aastane õhutemperatuuride amplituud. Aastane õhutemperatuuri miinimum ja maksimum on kuu võrra hiljem (vastavalt põhjapoolkeral veebruaris ja augustis, lõunapoolkeral vastupidi) kui mandrilise kliimaga piirkondades. Selle põhjuseks on vee suur soojusmahtuvus.
Talv on pehme, sest vesi jahtub aeglaselt ja õhku eraldatakse suve jooksul saadud soojust. Soojust eraldub ka sademete tekkimisel ja seetõttu on tavaliselt õhutemperatuur üle null kraadi. Talvel sajab enamasti lörtsi ja seetõttu on lumikate õhuke või seda ei tekigi.
Suvi on jahe ja vihmane, sest talve jooksul jahtunud vesi soojeneb aeglasemalt kui maismaa. Jahedamat õhku kandub ka ookeanidelt rannikule.
Merelisele paraskliimale on iseloomulikud suur õhuniiskus ja sademete hulk. Tsüklonaalse tegevusega kaasnevad frondid põhjustavad suurt pilvisust ning seetõttu varjutavad pilved tihti taevalaotuse päikesekiirte eest. Lääneranniku kliimat mõjutavad läänetuuled, mis toovad ookeanidelt niisket õhku.
Mereline paraskliima on levinud põhjapoolkeral (Põhja-Ameerika ja Euraasia läänerannikul ning Vaikse ja Atlandi ookeani vastavatel laiuskraadidel) ja lõunapoolkeral (Vaikse, Atlandi ja India ookeani vastavatel laiuskraadidel).
Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi vastavad merelisele paraskliimale kliimatüübid Cfb ja Cfc.
