Õõtsik
Õõtsik ehk õõtskamar ehk õõtssoo ehk õõtsiksoo on märgaladele iseloomulik taimekooslus, kus kamar on moodustunud kas mudas või vees kasvavate taimede läbipõimunud taimejuurtest, sammaldest, turbast ja risoomidest. Õõtsikud on pidevalt pinnaveega küllastunud, kuid mitte üleujutatud. Taimestiku poolest on õõtsikud väga sarnased madal- või siirdesoodega. Turvast tekitavad need taimekooslused vähe, mistõttu puudub sellel kooslusel ka inimtegevuse jälg turba kaevandamise näol.
Teke
Õõtsikud tekivad kas järvede kinnikasvamise käigus või suurematel sooaladel veesoonte piirkonnas ja rabade servamäredes.
Veekogude kinnikasvamine toimub kas põhjast või pinnalt, kuid enamasti toimub see mõlemalt poolt korraga. Pinnalt kasvamine saab toimuda väikeste järvede puhul, mis on tuulte eest varjatud. Sel viisil kinnikasvamine tekitab rohukamara ja turbakihi ning järve mineraalpõhja vahele vedela järvemuda ja vee kihi. Järvemuda tekib settinud orgaanilisest ainest. Kui järvemuda tiheneb, moodustub sellest enamasti rohekaspruuni värvusega sete ehk sapropeel. Kui järve veetase ei tõuse, väheneb aeglaselt vaba vee sügavus sapropeeli kasvades ja veekogu põhja asustavad taimekooslused. Tavaliselt järgneb veekogu kinnikasvamisele minerotroofne arengufaas, kus leidub mitmesuguseid taimekooslusi. Enamasti on alanud järveline sooteke madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustamisega (kuni 40% juhtudest) ja vähem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega. Tihti moodustub ka pruunsambla- või sfagnumiõõtsik(~30%).
Toitelisus
Õõtsikutel saab eristada troofsuse ehk toitelisuse kolme astet. Kõrge produktiivsusega eutroofsete järvede kinnikasvamisel moodustub eutroofse toitelisusega õõtskamar nõudlikematest sammalde ja rohttaimede liikidest. Õõtssoode assotsiatsioonid võivad esineda ka pärismadalsoo-taimekoosluste vahel, kus lademes esinevad veerikkad kihid. Põhimõttelist vahet päris-madalsoode ja õõts-madalsoode vahel ei ole. Erinevused taimekooslustes on tingitud peamiselt õõtssoode kõrge seisuga põhjaveest, mis ulatub maapinnani või üle selle (ka päris-madalsoodes esineb seda nähtust) või põhjavee erinevast elektrolüütidesisaldusest. Siirdesoo ilmega mesotroofsed õõtssood tekivad samade eutroofsete veekogude edasisel soostumisel (maastumisel) või ka suuremate soomassiivide, peamiselt rabade servaaladel, kuhu valguvad rabaveed. Düstroofsete veekogude kinnikasvamisel moodustub õõtskamar erinevatest turbasamblaliikidest, mudatarnast (Carex limosa) ja muud liiki rabataimedest. Õõtsik on sel juhul oligotroofse toitelisusega, mis pärineb seisvatest toitainevaestest vetest.
Kasvukohatüübid
Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp on tekkinud veekogude kinnikasvamisel. See kasvukohatüüp kuulub põhjaveetoiteliste rohusoode (madalsoode) tüübirühma. Rühm hõlmab puudeta või hõreda puurindega madalsoid.
Levinumad taimekooslused:
- Pilliroo kooslus, mille tüüpilised liigid on pilliroog, kukesaba, niitjas tarn, soomadar. Sammaldest on levinumad harilik teravtipp ja harilik skorpionsammal.
- Konnaosja kooslus, mille tüüpilised liigid on konnaosi, ubaleht, soopihl, ussilill, pudeltarn ja ümartarn.
- Pruuni sepsika-skorpionsambla kooslus, mis esineb Lääne-Eestis. Sellele kooslusetüübile on iseloomulik tihe samblarinne, mis koosneb valdavalt harilikust skorpionsamblast. Tüüpilised liigid on pruun sepsikas, pääsusilm, harilik tarn, ahtalehine villpea,kahkjaspunane sõrmkäpp, kärbseõis, pikalehine huulhein, vahelmine vesihernes, pilliroog. Sammaldest on levinud harilik skorpionsammal, täht-kuldsammal, tavasirbik ja soo-rasvasammal.
Õõtsik-siirdesood kasvukohatüüp on tekkinud samuti veekogude kinnikasvamisel, kuid ka õõtsik-madalsoo edasisel rabastumisel. Segatoiteliste rohusoode (siirdesoode) tüübirühmas, kuhu kuulub see kasvukohatüüp, ei domineeri puhmarinne vaid eelkõige tarnad.
Levinumad taimekooslused:
- Niitja tarna ja skorpionsambla kooslus, mille tüüpilised liigid on niitjas tarn, rabakas, valge nokkhein, pikalehine huulhein. Sammaldest on levinuim harilik skorpionsammal.
- Ubalehe-mudatarna kooslus, mis on liigivaene kooslus väga toitainevaestel õõtsikutel. Tüüpilised liigid on ubaleht) ja mudatarn.
Õõtsik-madalsoo kasvukohatüüp Õõtsik-siirdesoo kasvukohatüüp Reljeef tasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar tasane, veekogude kinnikasvamisel tekkinud õõtskamar; esineb ka rabade servaalal, kuhu valguvad rabaveed
Muld püdel mudane turvas, suhteliselt toiteainerikas keskmiselt toitainerikas, püdeda mudase turbaga siirdesoomuld Veerežiim põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel Teke tekkinud/tekivad veekogude kinnikasvamisel tekkinud veekogude kinnikasvamisel ja õõtsik-madalsoode edasisel rabastumisel Rohurinne suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik Samblarinne enamasti tihe enamasti pidev ja tihe - turbasamblad
- soovildik
Levik kogu Eestis väikestel pindaladel kogu Eestis väikestel pindaladel
Õõtsik-madalsoode levik ja pindala Eestis
Eestis on tehtud põhjalikumad uuringud ainult õõtsik-madalsoode kohta. Võib eeldada, et nende kogupindala on vähemalt 2200 ha. 1950. aastatel oli õõtsiksoode pindala Laasimeri andmetel 1300 ha. Seega on pindala suurenenud vähemalt 40%. Tuleb aga silmas pidada, et 1950. aastatel tehtud hinnang hõlmas ka õõtsik-siirdesoid. Õõtsik-madalsood on pindalalt suurenenud veekogude kinnikasvamise tulemusena. Seda on kiirendanud nii kuivendamine kui ka veekogude eutrofeerumine keskkonna saaste mõjul. Ka järvede veetaseme alandamise tõttu on kujunenud õõtsik-madalsoid. Lisaks on vahepeal taastunud kopra-asurkonnal mõju õõtsik-madalsoode säilimisele ja pindala suurenemisele. Arv ja pindala suurenevad ilmselt ka tulevikus. See on tingitud nii looduslikest teguritest, milleks on järvede vananemine ja kinnikasvamine, kui ka inimtegevusest. Isegi kui inimtegevuse mõju väheneks või lakkaks, siis varasem inimmõju põhjustatud õõtsik-madalsoode kujunemise protsess ei peatuks.
Eestis on õõtsik-madalsoode levik ebaühtlane. Kõige rohkem leidub selliseid sookooslusi Kagu-Eesti kõrgustike (Haanja, Karula ja Otepää) piirkonnas. Õõtsik-madalsoode sagedus Sakala kõrgustikul on võrreldav põhjapoolsema Viljandimaaga. Suurem on sagedus ka Vahe-Eesti põhjaosas (Lahemaa ja Kõrvemaa piirkonnad), Loode-Eestis ja kohati ka Hiiumaal. Suurematel aladel puuduvad seda tüüpi soo-kooslused Lääne-, Edela- ja Kirde-Eestis.
Enamasti on üksikute õõtsik-madalsoode pindala Eestis suhteliselt väike. Vaid kolme soo pindala ületab 100 ha. Nendeks soodeks on Avaste soo idaserv Lääne- Eestis, Kivijärve soo Vooremaal ja Kar'asoo Setomaal. Suuruselt kolme järgmise soo pindala ületab aga ainult 60 ha. Umbes kolmandiku pindala seda tüüpi soodel jääb alla 1 ha.
Pindalaliselt on kaitse all 1180 ha ehk 57% õõtsik-madalsoode kogupindalast. Suurem osa neist (85%) on kõrge või ülikõrge looduskaitselise väärtusega.
Tunnusloomad
Haudelindudest on õõtsikutele iseloomulikud mudatilder, heletilder, tikutaja, sookurg, soo-loorkull, mudanepp. Putukate seas liblikalistest villpea-aasasilmik.
