Poliitilise suuna test

Järgmine poliitilise suuna test. See hõlmab teemavaldkondi ja määrab sinu eelistuse selles asetades selle punktina ühe valdkonna kolmnurksele väljale. Valdkondi on kokku viis. 

Mis on kuus kolmnurka?

Kuus kolmnurka on poliitilise joondamise viktoriin, mis üritab asetada teie tõekspidamised 6 kolmnurka. Paljud viktoriinid kasutavad 2d skaalasid, kus olete näiteks demokraatlik või autoritaarne. Mõned inimesed võivad siiski arvata, et valitsusel peaks olema oma elus vähe sõnaõigust, olgu see siis demokraatlik või autoritaarne, ja seega võivad nad hääletada nii demokraatlike kui ka autoritaarsete küsimuste suhtes. Selle viktoriiniga püütakse seda lahendada, mõõtes kolme atribuudi kombinatsiooni. Kuigi see pole täiuslik, on selle eesmärk olla võimalus pakkuda paremat võrdlusmeetodit kui enamik viktoriinidest.

Mis on kolmnurgad?

Majandus

Kontroll - inimesed, kes usuvad kontrolli, usuvad, et enamik tööstusharusid peaks olema riigistatud ja valitsuse juhitud

Reguleerimine - inimesed, kes usuvad regulatsiooni, usuvad, et valitsus peab eratööstuse reguleerimisel võtma raske käe

Turud - turudesse usuvad inimesed usuvad, et valitsus peab turu rahule jätma ja sellesse mitte sekkuma

Isiklik vabadus

Vabadus - vabadusse usuvad inimesed usuvad, et inimestel peaks olema vabadus kritiseerida valitsust ja juhte ilma tagajärgedeta

Turvalisus - julgeolekusse usuvad inimesed usuvad, et riigil peavad olema volitused oma inimeste ohutuse tagamiseks

Tõde - inimesed, kes usuvad tõde, usuvad, et inimesed peaksid eksitavate avalduste ja tegude eest vastutama

Kultuur

Traditsioon - inimesed, kes usuvad traditsiooni, usuvad, et traditsiooniliste kommete jõustamiseks peaksid olema seadused

Progress - inimesed, kes usuvad edusammudesse, usuvad, et avaliku heaolu tagamiseks peaksid kehtima seadused

Vabadus - vabadusse usuvad inimesed usuvad, et inimestel peaks olema vabadus valida, kas järgida traditsioonilisi moraale või avalikke hüvesid

Võrdsus

Võimalus - võrdsetesse võimalustesse usuvad inimesed usuvad, et kõigil inimestel peaks olema võrdsed võimalused edu saavutada. Neid, kes teevad oma võimalusega kõige paremini, premeeritakse rohkem.

Tulemus - inimesed, kes usuvad tulemuse võrdsusse, usuvad, et teenida peaksid olema piirid, kui palju või vähe võite teenida, et kõik saaksid hakkama

Koormus - inimesed, kes usuvad võrdsesse koormusesse, usuvad, et ükski inimene ei peaks loobuma ebaproportsionaalselt teenitust, et teised saaksid edu saavutada

Valitsus

Demokraatia - demokraatiasse usuvad inimesed usuvad, et rahva tahe peaks valitsema.

Autoriteet - inimesed, kes usuvad, et võimulolijatel peaks olema täielik autoriteet rahva tahtega või ilma.

Minarhia - minarhiasse usuvad inimesed arvavad, et valitsus peaks olema väike või isegi olematu.

Välispoliitika

Imperialism - inimesed, kes usuvad imperialismi, usuvad, et nende rahvusel on õigus oma huvides mõjutada teisi rahvaid.

Isolatsionism - isolatsionismi usuvad inimesed usuvad, et nende rahvas ei tohiks teiste rahvustega suhelda, vaid keskendub iseendale.

Globalism - inimesed, kes usuvad globalismi, usuvad, et nende rahvas peaks liituma ja mõjutama teisi rahvaid maailma elanikkonna huvides.

Test ise asub siin.

Parlamentarism

Parlamentarism on kõrvuti presidentalismiga konstitutsioonililise režiimi üks põhivariante. Parlamentarismi puhul on riigipea ja valitsusjuht eri isikud. Valitsus vastutab usaldushääletuse kaudu parlamendi ees.

Parlamentaarses riigis on riigipea maa tseremoniaalne liider, kes sümboliseerib selle ühtsust ja suveräänsust. Ta on auhierarhias kõrgeimal kohal ja tal tuleb täita esindusülesandeid. Tal ei ole tegelikku poliitilist võimu. Riigipea ametinimetus võib olla kuningas, kuninganna, keiser, keisrinna või president. Valitsusjuht on riigi poliitiline liider, kelle nimetus võib olla peaminister, kantsler või riigisekretär.

Klassikalise parlamentarismi mudeli järgi on täidesaatva võimu autonoomia seadusandliku võimu suhtes nõrk. Tänapäevastes parlamentaarsetes riikides on täidesaatva võimu autonoomia parlamendi suhtes mõõdukas.

Üheparteisüsteem

Üheparteisüsteem on poliitiline süsteem, tihti sätestatud põhiseaduslikult, milles kontrollib üks partei poliitilist võimutäiust ning omab õigust luua valitsus. Teised erakonnad on kas keelatud või tegutsevad rangete piirangute raames.

2019. aasta seisuga olid maailma riikidest õiguslikult sätestatud üheparteisüsteemiga Põhja-Korea (Korea Töölispartei), Laos (Laose Revolutsiooniline Rahvapartei), Hiina (Hiina Kommunistlik Partei), Kuuba (Kuuba Kommunistlik Partei), Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik (Polisario Rinne), Vietnam (Vietnami Kommunistlik Partei) ja Eritrea (Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest).

Ajalooliste üheparteisüsteemiga riikide hulka kuuluvad näiteks Nõukogude Liit (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) ja Natsi-Saksamaa (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei).

Vahel eristatakse ka de facto üheparteisüsteemi, milles erinevate erakondade olemasolu on küll lubatud, kuid valitsust moodustab järjepidevalt üks ja sama partei. Sellise süsteemi näidetena on kasutatud Venemaad (Ühtne Venemaa), Türgit (Õigluse ja Arengu Partei), Singapuri (Rahva Aktsioonipartei), Jaapanit (Liberaaldemokraatlik Partei) ja Lõuna-Aafrika Vabariiki (Aafrika Rahvuskongress).

Valitsemisvormid

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Nüüdsest ja edaspidi räägime me erinevatest valitsemisvormidest.

Valitsemisvorm

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Poliitikaartiklid teemal Valitsemisvorm
Vormid
Anarhia Aristokraatia Autokraatia Autoritarism Demokraatia Despootia Diktatuur Feodalism Gerontokraatia Meritokraatia Monarhia Absoluutne monarhia Konstitutsiooniline monarhia Parlamentaarne monarhia Ohlokraatia Oligarhia Patriarhaat Matriarhaat Plutokraatia Sotsialism Sotsiokraatia Tehnokraatia Teokraatia Totalitarism Türannia Vabariik
redigeeri

Valitsemisvorm ehk poliitiline režiim on üldine raamistik, mille abil kontrollitakse riiki või kogukonda. Valitsemisvormiga määratakse riigivalitsemise üldised põhimõtted, riigivõimu ulatus ja viis, kuidas toimub võimuvahetus.

Aristotelese taksonoomia

Aristotelese režiimide liigitus

Valitsemise koostisosad

Valitsemisvormide juures on oluline, millest koosneb riigi poliitiline võimusüsteem:

• traditsiooniline/eelmodernne (valitsus moodustub klanni või sugulussidemete põhjal või modernsel bürokraatlikul viisil)
• isikustatud või ebaisikuline
• autokraatia (totalitarism), oligarhia või demokraatia
• valitav või päritav
• otsesed valimised või kaudsed valimised (näiteks valimiskogu)
• sekulaarne, riigiusk koos religioonide võrdõiguslikkusega, teokraatia
• vabariik või monarhia
• konstitutsiooniline monarhia või absoluutne monarhia
• enamusvalitsus või valitsuskoalitsioon
• valimised, kus igas ringkonnas võidab üks kandidaat, või proportsionaalsed valimised
• parteisüsteem: lubatud valimisliidud, üheparteiline riik, domineerivate parteidega süsteem, kaheparteisüsteem, mitmeparteisüsteem
• võimude lahusus (seadusandlik võim, kohtuvõim ja täidesaatev võim) on olemas või puudub
• parlamentaarne vabariik, presidentaalne vabariik või poolpresidentaalne vabariik
• kas juhtimine on jaotatud mitme institutsiooni vahel, näiteks Prantsusmaal on peaminister ja president, USA-s peaminister puudub
• seadusandliku võimu pädevus: kummipitsat või aktiivne parlament
• unikameralism või bikameralism (harva ka trikameralism ja tetrakameralism)
• mitu parteid või koalitsiooni on parlamendis
• konföderatsioon, föderatsioon või unitaarriik
• valimissüsteem:
  • pluralistlik ("esimene saab ka koha")
  • enamusvalimised (50% + 1), sealhulgas kahe vooruga valimised
  • supermajoritaarne (55–75%) – USA senati valimine, absoluutne enamus
  • ühehäälsus (100%)
• majandussüsteem
• valdavad ideoloogiad ja kultuur
• tugev või nõrk institutsionaalne võimekus
• legitiimne või mitte
• de facto (toimiv) või de jure (vaid seadustes kirjas, aga tegelikult mittetoimiv) valitsus
• Suveräänsus, pooliseseisev, sõltuv

Riigivalitsemise vorme
Vabariik ██ Presidentaalne vabariik ██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Poolpresidentaalne vabariik ██ Parlamentaarne vabariik Monarhistlik riik ██ Parlamentaarne monarhia ██ Konstitutsiooniline monarhia ██ Absoluutne monarhia Erilised ██ Üheparteisüsteem ██ Sõjaväeline diktatuur Seisuga: Aprill 2006

Valitsemisvormide näiteid

• Monarhia – ainuvalitsus, võim päritav.
• Teokraatia – vaimulik ja ilmalik võim lahutamata ning usujuht on ühtlasi riigijuhiks.
• Autokraatia – isikuvõim, isikuvalitsus, autoritaarne diktatuur
• Türannia ehk hirmuvalitsus – massiline vägivald ja ohjeldamatu omavoli.
• Despootia – türannia idamaades.
• Diktatuur – ainuvalitsus, sõjaväelise riigipöörde teel võimule tulnud režiim.
• Aristokraatia – võim kuulub teatud ringkonnale.
• Oligarhia – kildkonnavalitsus, võim kinnisel seltskonnal.
• Nomenklatuurivalitsus – iseloomulik diktatuurile, kus on valitseva ringkonna jaoks loodud privileegide ehk eesõiguste süsteem.
• Demokraatia – rahvavõim.
• Dominioon – piiratud territooriumi osaline iseseisvus (oma parlament, valitsus, kohtusüsteem ja seadusandlus), impeeriumi või suurriigi koosseisus.

Poliitiliste eelistuste test

9Axes poliitiliste eelistuste test:

Mis on 9Axes?

9Axes, mis põhineb kaheväärtusel, on poliitiline viktoriin, mis üritab protsente määrata üheksale erinevale poliitilisele teljele. Teile esitatakse avaldus ja siis vastate oma arvamusega selle avalduse kohta, alustades kindlalt nõusolekust või täiesti nõus, kusjuures iga vastus mõjutab teie hindeid veidi. Viktoriini lõpus võrreldakse teie vastuseid maksimaalse võimaliku väärtusega, andes teile protsendi. Vasta ausalt!

Viktoriinil on kaks versiooni: täisversioon, milles on 24 küsimust telje kohta, kokku 216 küsimust, ja lühike versioon, milles on 5 küsimust telje kohta, kokku 45 küsimust. Võta julgelt ükskõik kumb.

Mis on üheksa telje väärtused?

On üheksa sõltumatut telge, kus kummalegi on määratud kaks vastandlikku väärtust. Nemad on:

Föderaalne vs Unitaarne

Federal eelistab tugevamaid kohalikke omavalitsusi, Unitaarne elistab tugevamaid riikide valitsusi.

Demokraatlik vs autoritaarne

Demokraatlik pooldab pigem valimisi ja rahva arvamust, autoritaar pigem valitsuse otsust.

Globalist vs isolatsionist

Globalist kipub eelistama rahvusvahelisi organisatsioone, isolatsionist pigem rahvusvaheliste suhete vältimist.

Militarist vs patsifist

Militarist eelistab sõjategevust, patsifist pigem sõjategevuse vältimist.

Turvalisus vs vabadus

Turvalisus eelistab valitsust eelistama ohutust, Freedom eelistab valitsust eelistama oma elust eemalejäämist

Võrdsus vs turud

Võrdsus eelistab sotsialismi, turud pigem kapitalismi.

Ilmalik vs religioosne

Ilmalik kaldub eelistama religiooni avalikust elust ja valitsusest eemal hoidmiseks, kõrgema religioosse skooriga inimesed pigem ühiskonda mõjutavat religiooni

Progressiivne vs traditsiooniline

Progressiivne eelistab teaduse arengut ja muutusi, traditsiooniline pigem traditsiooni.

Assimilatsionist vs multikultuursus

Assimilatinist kaldub eelistama sisserändajaid, kui neid on, järgides rahvuskultuuri, multikultuursed eelistavad omada rahvuses palju kultuurilisi identiteete.

Juhend:

Järgmiseks panen ma siia lingi, kus asub põhjalik poliitiliste eelistuste test. Testi lõpus saad teada selle tulemused. Test on ingliskeelne. Alustamiseks tuleb vajutada nupule „Click here to start the test“. Järgmiseks tuleb valida, kas täisversioon (inglise keeles: full version), kus on 216 küsimust (inglise keeles: questions) või lühem versioon (inglise keeles: short version), kus on 45 küsimust.

Mina ise soovitan võtta täisversiooni, sest mida rohkem küsimusi, seda statistiliselt täpsem on lõpptulemus.

Test:

Test asub siin.

Ühiskonnaõpetuse kokkuvõte

Ühiskonnaõpetuse teemad on nüüd läbi. Ühiskonnaõpetuse teemad jagunesid meediaks, majanduseks, riik ja kodanik. Põhiliselt oli juttu Eesti riigist ja Eesti seadustest ning Eesti ja Euroopa Liidu majandusest ning Eesti meedia toimimisest. Muidugi ka Eesti poliitikast.

Põhiliselt räägime me Eesti majandusest, meediast, Eesti riigi toimimisest ja Eesti kodanikest, sealhulgas kodanikuks saamiseks.

Majandusest rääkisin ma ka varem. Seda vaadake eestpoolt. Ülejäänud teemad on siin esimest korda.

Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.
Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:
1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;
2) majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud:
1) territooriumile;
2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;
3) ressursside liigile;
4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:
1) Korrapoliitika
2) Struktuuripoliitika
3) Protsessipoliitika
Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:
1) Otsustusinstitutsioonid
2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

• kontrollil;
• sõltumatusel;
• koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:
1) elustandardi kasv;
2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;
3) stabiilsed hinnad;
4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:
1) Kõrvalehoidev;
2) Apelleeriv;
3) Tasakaalustav;
4) Illustreeriv;
5) Stimuleeriv;
6) Otsustav;
7) Osalev;
8) Ettekirjutav;
9) Direktiivselt planeeriv.

Majanduspoliitika valdkonnad on:

• struktuuripoliitika,
• konkurentsipoliitika,
• rahapoliitika ja
• fiskaalpoliitika.

Konkurentsipoliitika:

Konkurentsipoliitika on üks osa riigi majanduspoliitikast ning sellel on selge eesmärk: kaitsta ja arendada efektiivset konkurentsi.
Riigi tegevus tõhusa konkurentsipoliitika saavutamiseks on turu ja sellega kogu turumajanduse efektiivse toimimise põhialus. On ju konkurents turumajanduse koordineerimise ja suunamise põhimehhanism. Vaid juhul, kui see mehhanism hästi töötab, on loota positiivseid majanduslikke tulemusi nii staatilis-struktuurses (allokatsiooni ehk ressursside paigutuse) kui ka dünaamilises (majandusarengu) mõttes. Toimiva ja tegusa konkurentsiga seostatakse ka üldisemaid eesmärke – vabadust ja õiglust.
Eristatakse konkurentsipoliitika nelja põhisuunda: loovat, kaitsvat, toetavat ja asendavat konkurentsipoliitikat.

• Konkurentsi loomise poliitika seostub turumajanduse loomuliku arengu jaoks vajaliku mikromajandusliku lähtesituatsiooni loomisega lahtiriigistamise ja eelkõige erastamise kaudu.
• Konkurentsikaitse poliitika seisneb uute sihilike konkurentsipiirangute tekke tõkestamises. Seejuures vajavad tõkestamist nii ettevõtete kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste tegevustest tulenevad piirangud.
• Konkurentsi toetamise poliitika avaldub mittesihilike turutõrgete vähendamise poliitikana, mis on suunatud eelkõige turu läbipaistvuse ja turuosaliste mobiilsuse suurendamisele. Esimest ülesannet täidetakse muuhulgas näiteks tarbijakaitse, teist aga ettevõtlustoetuse ja -koolituse kaudu.
• Laiemas tähenduses hõlmab konkurentsipoliitika ka konkurentsi asendavat regulatsiooni korrigeerimatute turutõrgete korral. Sellisel juhul kuulutatakse vastavad tegevusalad erandvaldkondadeks ning vajaduse korral isegi tugevdatakse riikliku regulatsiooniga olemasolevaid vabaduspiiranguid. Tehnoloogia areng võib teha konkurentsi võimalikuks seal, kus see varem oli võimatu (näiteks mobiilside). Seetõttu on konkurentsipoliitika ülesandeks eelkõige konkurentsi asendava reguleerimise piiramine minimaalselt vajaliku määraga ja kõigi võimaluste kasutamine konkurentsi mõjusfääri laiendamiseks.

Konkurentsipoliitikat on vaja, sest:

• Konkurents ei teki kõigil turgudekl iseenesest, vaid vajab mõnikord riigi meetmeid;
• Konkurents vajab sisulist piiramist, sest mitte kõik konkurentsi vormid ei soodusta majanduslikku efektiivsust, rääkimata õiglusest;
• Konkurents vajab kaitsmist piirangute eest. Majandussubjektid üritavad ennast konkurentsist vabastada.

Rahapoliitika:

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.
Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.

Rahapoliitika ajalugu

1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalad, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.
1970. aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.
1980. aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.
Tänapäeval kasutatakse inflatsioonieesmärgi seadmist, mille seab valitsus ja eesmärgi elluviimist teostab keskpank. Sel juhul on määratud, kui palju võiks inflatsioon kõikuda. Kui eesmärki prognoosidega võrreldes selgub, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks, on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.
Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Sellesse gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (ka valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibelevõtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).
Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.
Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses.
Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud ohtralt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vabal vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad, et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid (bank run), kus arvukad hoiuseid sularahana välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja võivad viia selle pankrotistumiseni. Kui hirm rahast ilma jääda veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.
Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihti ulatuslikes kogustes üksteise aktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistumise laine.
Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid, mille rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda ka eraldi organisatsioonina.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Fiskaalpoliitika:

Fiskaalpoliitika ehk rahanduspoliitika tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest, makromajanduslikest vajadustest ja valitsevate poliitikute taotlustest.
Fiskaalpoliitika jaguneb:

1. Maksupoliitika;
2. Kulutuste poliitika;
3. Tasakaalupoliitika;
4. Laenupoliitika.

Rahanduspoliitika ja rahapoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Majandusdemokraatia

Mine navigeerimisribale Mine otsikast

Majandusdemokraatia on mõiste, millel pole ühest definitsiooni. Üheks majandusdemokraatia tõekspidamiseks on, et otsuseid peaksid vastu võtma mitte ainult suurettevõtete omanikud ja juhid, vaid ka kõik need, kes ettevõtte tööga enim kokku puutuvad – ettevõtete töötajad.

Pooldajad nõustuvad üldiselt väitega, et kaasaegsed majandustingimused ei võimalda ühiskonnal teenida piisavat sissetulekut, et tarbida ära enda poolt toodetu (efektiivse nõudluse puudujääk). Ühiskondliku omandi erastamine ettevõtete ja eraisikute ainuomandiks sunnib tarbijatele peale tehisliku nappuse tingimused. 

Majandusdemokraatia soovitab mitmeid alternatiivseid mudeleid ja reforme, et vähendada majanduse tsüklilisust ja lahendada efektiivse nõudluse puudujäägi probleem. Ettepanekud reformideks on erinevatete autorite käsitluses seotud järgnevate teemadega: demokraatlikud tööühistud, õiglane kaubandus, toiduainetööstuse regionaliseerimine, sotsiaalkrediit ning regionaalse alternatiivraha kasutamine. 

• 
  
  

Schweickarti majandusdemokraatia

David Schweickarti loodud visioon on olulist mõju avaldanud majandusliku demokraatia mõiste väljakujunemisele. Tema sotsiaalmajandusliku filosoofia tuumaks on idee, et ettevõtte töötajad kontrollivad ühiselt ettevõtet, milles nad töötavad. Töötajad vastutavad ettevõtte töö eest ja langetavad otsuseid, lähtudes demokraatiast. Lisaks jagavad nad enda tööga loodud rikkust – ettevõtte kasum jaotatakse vastavalt töö hulgale töötajate vahel ära. Raha teenitakse nö vanamoodsal viisil: selgitatakse välja tarbijate vajadused, luuakse vajaduste rahuldamiseks korralikud tooted ning müüakse neid mõistliku hinna eest rahulolevatele klientidele. 

Aga kuidas on kindlaks määratud kulud, hinnad, uued tooted ja tootmise eesmärgid? Siin Schweickart eristub traditsioonilisest sotsialismist, ta pooldab turumajandust, mitte tsentraliseeritud plaanimajandust. Selle, mida toota, kujundab peamiselt tarbijate nõudlus; millist tasu kaupade või teenuste eest küsida, määrab ära konkurents teiste ettevõtetega ning töötajate palgad sõltuvad sellest, kui palju jääb peale seda üle, kui kulud on maha võetud tuludest. 

Kuidas on eraomandiga? Iga majandusdemokraatia tehast või töökohta kontrollib vastav töös osalev grupp töötajaid, kuid firma ei kuulu sellele grupile. Ettevõtted on sotsiaalses omanduses ehk need kuuluvad ühiskonnale. Sellise avaliku omandiõiguse tõttu peab ettevõte maksma raha kahte fondi: amortisatsioonifondi, mida kasutatakse firmasiseselt põhivara kulumise kompenseerimiseks, ning riiklikku kapitaliinvesteeringute fondi. See viimane makse lisandub ettevõtte kuludesse põhivara rendina. Mõnes mõttes on ettevõtte põhivara renditud riigilt. Kogu tulu, mis jääb üle peale kulude mahaarvestamist tuludest, jagavad omavahel ära töötajad. Kapitaliinvesteeringute fondi raha kasutatakse uute ettevõtete rahastamiseks, infrastruktuuri projektide hoolduseks ja arendamiseks ning muude ühiskondlike projektide rahastamiseks. 

Schweickart usub, et majandusdemokraatia peaks ideaalis tagama täieliku tööhõive. Kapitaliinvesteeringute fond jagab toetusi kas riikliku struktuurina, avalike pankade kaudu või kombineeritud süsteemina. Igatahes arvestatakse toetuste andmisel nõuet luua võimalikult palju uusi töökohti. Regionaalselt jagatakse kapitaliinvesteeringute fondi raha, arvestades inimeste arvu vastavas regioonis. See tagab uute investeeringute õiglase jaotumise ühiskonnas. 

Siin on mõned tuletised tema teooriast:

• Töö ei ole kulu, nagu kapitalismi puhul. Pigem saab töö oma tulu kohalikult kasumilt. See tähendab, et puudub surve hoida töötasu võimalikult madalal. Otse vastupidi: töötajatel on vaja toota hea kvaliteediga tooteid efektiivselt, sest see on parim viis saada suurimat kasumit ja tulu.
• Ettevõtetel pole survet "laieneda või lõpetada tegevus", nagu kapitalismi puhul. Kui töötajad toodavad ja müüvad toodet teatud turuosal, mis tagab neile mõistliku sissetuleku, tuleb neil vaid seda turuosa aja jooksul säilitada. Kui ettevõte kasvataks oma turuosa võttes tööle rohkem töötajaid ja tootes rohkem tooteid, tähendaks see seda, et suurem kasum jaotatakse ära suurema arvu töötajate vahel. Iga töötaja saaks ikkagi kasumist ligikaudu sama suure osa. Majandusdemokraatia kaldub seega alles hoidma väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis varustavad kohalikke ja regionaalseid turge, see ei soodusta suurfirmade teket, mis laieneksid globaalseteks korporatsioonideks.
• Töötajate kontrollitud ettevõtetel on stiimul tehnoloogilise innovatsiooni kasutamiseks, kuid mitte samamoodi kui kapitalismi puhul. Nad tahavad suurendada tootlikkust ühe töötaja kohta, kuid mitte kaotada seeläbi töötajaid. Soovitakse kaotada liigne töörügamise ja seda viisil, mis täiendaks töötajate oskusi ja/või lühendaks tööaega. Töötajate kontrollitud ettevõtted ei püüa suurendada automatiseeritust inimtööjõu arvel, nagu praegune süsteem seda teeb.
• Ebavõrdsus on olemas ka töötajate kontrollitud firmades, kuid mitte samal määral, kui kapitalistlikes firmades. Et hoida eriti osavaid või kvalifitseeritud töötajaid ja juhte või et arvestada uute ja kogenud töötajate erinevusega, määrab ettevõtte nõukogu mõnele töötajale suurema töötasu või paremad soodustused. Vastasel korral võib konkureeriv ettevõte need töötajad endale meelitada. Siiski määratakse need erinevad hüvitised, hääletades põhimõttel üks hääl töötaja kohta. See tekitab teistsuguse ja mõistlikuma süsteemi kui praegune lahendus, milles juhatus või aktsionärid vastavalt aktsiate arvule otsuseid vastu võtavad.
• Majandusdemokraatia korral julgustatakse ettevõtlust. Indiviididid projektidega uute toodete või ettevõtete loomiseks võivad selle asemel, et paluda abi riskikapitali fonditelt, taotleda toetust valitsuse kapitaliinvesteeringute fondilt. Kui projekt kiidetakse heaks, sest see on riski väärt, sotsiaalselt sobiv ja võimeline uut väärtust looma, finantseeritakse seda toetusega, mitte laenu abil. Toetusest saab uue ettevõtte põhivara ja selle eest tuleb riigile maksta põhivara renti, eeldades, et projekt on edukas.
• Paljude väikeettevõtete loomine ja tegevus on sarnane praegusele, alles teatavast töötajate arvust alates tekib kohustus moodustada tööühistu. Kui selline kapitalistlik väikeettevõte muutub tööühistuks, peab asutaja selle müüma riigile ehk riik kompenseerib firma asutajale tema ettevõtte põhivara väärtuse, seejärel hakkab ettevõttele kehtima kohustus maksta põhivara renti.
• Kogu informatsioon ettevõtte ja selle raamatupidamise kohta on avalik firma töötajatele. Nii saavad töötajad teha korralistel kogunemistel hääletades teadlikke otsuseid või edastada oma soovid ülemusele, kelle nad saavad valida ennast esindama. Töötajatele on lubatud ka ametiühingust osavõtt, et siluda probleeme juhatusega või et töötada muude probleemide kallal.