Ökoloogiline nišš

Ökoloogiline nišš ehk ökonišš ehk nišš on ökoloogia mõiste, mis iseloomustab liigi või populatsiooni suhtumuslikku positsiooni eripära ökosüsteemis.

Neil kahel (kollakal ja hallikal) samblikuliigil on mõneti erinevad ökonišid

Niši parameetrid

Nišši kirjeldatakse kui liigiomast piirkonda graafikul, mille telgedeks on erinevate biootiliste ja abiootiliste keskkonnategurite muutuvad väärtused. Vastavalt konkurentsi välistamise reeglile (ehk Gause reeglile) ei saa kaks liiki hõivata täpselt sama nišši samas keskkonnas pikka aega.

Mõistet "ökoloogiline nišš" kasutas esmakordselt loodusteadlane Joseph Grinnell oma 1917. aasta teadustöös "The niche relationships of the California Thrasher".

Niši mõistet populariseeris eriti tuliselt 1958. aastast G. Evelyn Hutchinson.

Eristatakse fundamentaalset ja realiseerunud nišši. Esimesel puhul on tegu kogu keskkonnatingimuste kompleksiga (bioloogilised ja füüsilised), milles organism on võimeline eksisteerima. Realiseerunud nišš tähendab aga eelmisest kitsamaid keskkonnatingimusi, kus organism on tugevalt kohastunud.

Eri liikidel võivad eri kohtades olla sarnased nišid ning samad liigid võivad eri kohtades hõivata erinevaid nišše.

Mõnikord, kui taimi ja loomi introdutseeritakse uutesse niššidesse, võivad nad hõivata uusi nišše või ka pärismaiste liikide nišše, tõrjudes viimaseid välja, ja saada (kahjulikeks) võõrliikideks.

Biolagunemine

Bioloogiline lagunemine ehk biolagunemine ehk biodegradatsioon on orgaaniliste ainete muundumine lihtsateks anorgaanilisteks aineteks (CO₂, H₂O, NH₃) mikroorganismide toimel. Erinevad orgaanilised ühendid lagunevad erineva kiirusega. Elusloodusele võõrad orgaanilised ühendid, orgaanilise keemia saadused nagu plastid, polüetüleenkile jne ei lagune looduslikus aineringes nagu orgaanilised ained. Nende lagunemine toimub oluliselt pikema aja jooksul. Sellepärast saastavad, reostavad nad loodust. Ka teokarbid ja selgroogsete luud lagunevad aeglaselt. Luustike järgi saab uurida kauges minevikus toimunut. Nii näiteks uurivad paleoantropoloogid säilinud luustiku põhjal inimese evolutsiooni.

Biolagunemise kiirus oleneb keskkonnast, kus lagunev aine asub. Oluline on just vee ja hapniku sisaldus selles, samuti temperatuur. Vaakumis ja madalal (või vastupidi väga kõrgel) temperatuuril, kus mikrooragnismide elutegevus peatub, bioloogiline lagunemine ka lõppeb. Bioloogiline lagunemine vajab eluks võimalikku keskkonda (biosfääri keskkonda). Elu võibki defineerida kui sobivat, piisavalt stabiilset keskkonda universumis, kus on võimalik elusorganismide bioloogiline lagunemine. Bioloogilisele lagunemisele vastandub abiootiline lagunemine, lagunemine ilma elusorganismide abita. (Abiootilist lagunemist põhjustab ultraviolettkiirgus, gammakiirgus, radioaktiivsus jne.) Kui mingi aine võib laguneda mikroorganismide kaudu, nimetatakse seda biolagunevuseks (võimeks bioloogiliselt laguneda, inglise biodegradability).

Lagundamise aeg

Ligikaudne aeg, mis on vajalik erinevate ühendite lagundamiseks mere keskkonnas

Produkt	Aeg
Õuna südamik	1–2 kuud
Tavaline paber	1–3 kuud
Paberrätik	2–4 nädalat
Pappkarp	2 kuud
Puuvillriie	5 kuud
Plastkattega piimapakk	5 aastat
Vahaga kaetud piimapakk	3 kuud
Plekkpurk	50–100 aastat
Alumiiniumist purk	150–200 aastat
Klaaspudel	määratlemata(igaveseks)
Kilekott	10–20 aastat
Pehme plast (pudel)	100 aastat
Kõva plast (pudeli kork)	400 aastat

Biotransformatsioon

Biotransformatsioon ehk biokonversioon (inglise biotransformation, bioconversion) on keemilise ühendi koostise muutmine organismide või nendest saadud ensüümide abil.

Biotransformatsioon hõlmab ka bioloogilise lagunemise ehk biodegradatsiooni.