Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

kolmapäev, 22. detsember 2021

Eesti iseseisvuse taastamine

​1988. a algas ühiskonna poliitiline aktiviseerumine. Aprilli algul toimus loominguliste liitude (kirjanike, kunstnike, arhitektide, teatri- ja kinoinimeste kutseühingute) ühispleenum, kus juhiti tähelepanu eesti rahvuskultuuri olukorrale ja süvenevale venestamisele ning avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Aprilli keskel asutati Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks. See mõõdukas, kuid selgelt uuendusmeelne liikumine taotles NSV Liidu demokratiseerumist ning Eestile poliitilist ja majanduslikku autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Rahvarinde mõõdukad eesmärgid leidsid eestlaste hulgas suure toetuse ning see muutus lühikese ajaga võimsaks massiorganisatsiooniks. Sama aasta varasuvel vallandus kontsertide ja ühislaulmiste sari, mis omandas massilise rahvaliikumise mõõtme ja mida hakati nimetama laulvaks revolutsiooniks. Uuendusmeelse mõõdukama suuna kõrval hakkas 1988. aastal jõudu koguma ka selgelt iseseisvuse taastamisele orienteeritud radikaalsem rahvuslik liikumine. 1987. aasta lõpul oli loodud juba täiesti ebanõukogulikku retoorikat kasutav Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja 1988. a augustis asutati esimene Eesti poliitiline erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille tuumiku moodustasid MRP–AEG liikmed.
​Avaliku arvamuse survel ning rahvaliikumiste kontrolli alt väljumise ärahoidmiseks laskis NSV Liidu liider M. Gorbatšov 1988. a suvel välja vahetada eestlaste hulgas äärmiselt ebapopulaarse vanameelse EKP juhi Karl Vaino. Ent uus Eesti NSV juhtkond eesotsas Vaino Väljasega, tunnetades massilise rahvaliikumise toetust ja survet, hakkas Eesti huvides vastu võtma üha radikaalsemaid otsuseid ning kaitsma neid ka Moskva võimukoridorides. Suvel muudeti Ülemnõukogu otsusega Eesti Vabariigi sinimustvalge lipp taas eestlaste rahvuslipuks ning 16. novembril võttis Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kinnitati enda antud seaduste ülimuslikkust Eesti NSV-s ning deklareeriti, et NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks peab saama liiduleping, mis fikseeriks läbirääkimiste tulemusel saavutatud kokkulepped liiduvabariigi ja keskvõimu õigustest ja kohustustest. Moskva kuulutas deklaratsiooni õigustühiseks, ent see enam iseseisvuse taastamise protsessi ei pidurdanud.
​Vastukaaluks eesti rahvuslikele massiliikumistele hakkasid 1988. a koonduma ka peamiselt venekeelset elanikkonda esindavad jõud, kes pidasid eestlaste iseseisvustaotlusi seadusevastaseks. Suvel moodustasid siinsete üleliiduliste, otse Moskvale alluvate tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu eesmärgiga seista ühtse ja jagamatu NSV Liidu kaitsel. Nad protesteerisid 1989. aasta jaanuaris vastu võetud keeleseaduse vastu, mis sätestas eesti keelele Eesti NSV territooriumil riigikeele staatuse, ning senise Eesti NSV lipu asemel sinimustvalge lipu heiskamise vastu kohaliku võimu sümboli Pika Hermanni torni.
​Baltimaade iseseisvusmeelsete jõudude eriliseks massiürituseks kujunes samal aastal Balti kett, mis pälvis suurt tähelepanu ka maailma ajakirjanduses. 23. augustil 1989 ehk MRP sõlmimise 50. aastapäeval moodustasid kaks miljonit inimest elava keti Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni, demonstreerides sel viisil maailmale oma iseseisvuspüüdlusi.
​1989. aastaks oli ka Eesti iseseisvusliikumises tekkinud kaks suunda. 1989. a veebruaris algatasid ERSP ja EMS-i ümber koondunud jõud Eesti kodanike komiteede liikumise, mille peaeesmärgiks sai Eesti Vabariigi taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 1990. aastal valisid kodanike komiteede registreeritud Eesti kodanikud Eesti Kongressi. 11. märtsil  1990 võttis Eesti Kongress vastu manifesti, milles teatas Eesti rahva taotlusest taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, lähtudes Tartu rahulepingust (1920). Teist suunda esindas jõuliselt Rahvarinne, millest kujunes laguneva ja oma võimumonopoli kaotava EKP asemel Eesti tugevaim poliitiline jõud. Rahvarinne saavutas edu 1989. aasta märtsis toimunud NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel, mis olid esimesed nõukogudeaegsed mitme kandidaadiga valimised, ning omas suurimat saadikurühma Eesti NSV Ülemnõukogus 1990. aasta märtsis toimunud valimiste tulemusena. Selleks ajaks oli Rahvarinne juba loobunud liidulepingu ideest ning toetas Eesti täielikku iseseisvust, kuid mitte juriidilise järjepidevuse, vaid uue Eesti riigi (nn kolmanda vabariigi) väljakuulutamise põhimõttel.
Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Mõlemas Balti riigi pealinnas püüdsid Nõukogude eriväelased hõivata rahvuslike jõudude kontrolli all olnud meediakeskusi, mille käigus sai surma mitukümmend inimest. Analoogilisi sündmusi Eestis ei olnud. Jaanuarikuistes sündmustes etendas olulist rolli NSV Liidu tuumikvabariigi Vene NFSV toetus Balti riikidele: 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust.
​M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus. Moskvas kavandati rahvahääletust NSV Liidu säilitamise küsimuses. Eestis välistati taolises referendumis osalemine. Samal ajal Eestis korraldatud iseseisvusreferendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse taastamise poolt.
​Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse (nn augustiputš) Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt. Venemaa ja NSV Liit tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist. See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes.
​Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi. Samal aastal juba varem oli laiali saadetud nii Vastastikuse Majandusabi Nõukogu kui ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. Sellega lõppes ligi pool sajandit kestnud Ida-Euroopa ja maailma suur vastasseis.


Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine oli Eesti Vabariigi de facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.
Otsus võeti vastu Eesti Komiteega kooskõlastatult Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03. Sama dokumendiga otsustati moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduslik Assamblee, mille "koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt" ja viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu lähtus oma otsuses Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina.
Otsuse vastuvõtmise ajendiks sai isehakanud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud riigipööre Moskvas 19. augustil, mille põhjus oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei reaktsioonilise tiiva rahulolematus perestroika ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja üritasid hõivata Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.
Äpardunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.

20. august 1991



Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.
Otsuse poolt hääletasid: Ülle AaskiviMati AhvenAndres AmmasTõnu AntonUno AntonLembit ArroHillar EllerKaljo EllikIgnar FjukIllar HallasteLiia HänniArvo JuntiJaak JõerüütRein JärlikAnts JärvesaarVillu JürjoHillar KaldaTeet KallasPeet KaskJohannes KassKalju KohaValeri KoisMai KolossovaJüri KorkToomas KorkHeino KostabiAhti KõoTiit KäbinAnts KäärmaMart LaarMarju LauristinEnn LeissonJüri LiimJaan LippmaaAlar MaarendTiit MadeMart MadissoonTõnis MetsAavo MölderÜlo NugisAnts PajuEldur ParderHeldur PetersonAndrei PriiPriidu PriksJüri E. PõldEnn PõldroosKoit RaudJüri ReinsonAndrus RistkokJüri RätsepArnold RüütelTõnu SaarmanEdgar SavisaarHanno SchotterLehte SöötAldo TammRein TammeAndres TarandIndrek ToomeEnn TuppAin TähisteUno UgandiÜlo UluotsHeinrich ValkAnts VeetõusmeRein VeidemannHelgi ViirelaidVaino Väljas.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.

Eriarvamused iseseisvuse taastamise suhtes



Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, ning alalhoidliku nn EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) tiiva 14 sõltumatut demokraati, teiste seas Jaak AllikIndrek Toome ja Mikk Titma. Hiljem otsustasid mõned neist poolt hääletada.
Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?".
Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks. Paul-Eerik Rummo sõnul on nii pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal sündinud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahkulöönud moodustist.

Teised seotud sündmused 1991. aastal




Iseseisvuse taastamine või taasiseseisvumine?



Kuna Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et õiguslik järjepidevus ei ole vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.