See insident toimus 1959. aastal, 2. veebruaril.
Tegemist on tõestisündunud looga.
Lugu räägib 9 inimese väga kummalisest surmajuhtumist.
1959 aasta veebruaris otsustasid algselt 10 liikmeline matkagrupp noori läbida 10 km raja Põhja-Uurali mäestikus. Raja raskusaste oli tähistatud numbriga 3, mis tähendab, et see oli üsnagi keerukas.
Matkagrupi juhi nimi oli Igor Alekseievich Dyatlov, kelle järgi ka see insident nime sai. Samamoodi sai tema järgi nime ka see mäekuru, kus nad hukkusid.
1.veebruaril asus matkagrupp teele, kuid üks liikmetest jäi haigeks ja pidi seepärast alguspunkti naasma.
Nüüd oli alles vaid üheksa liiget. Arvan, et algne pettumus, mida haigeks jäänud liige tundis, asendus suure kergendustundega, kui ta sai teada, mis ülejäänud matkajatega juhtus.
9. liikmeline matkagrupp jätkas oma teekonda, kuigi ilmastikuolud olid väga kehvad ning sel ajal polnud ka varustus väga hea.
1. veebruaril läbisid nad mäekuru, kuid halva ilma tõttu kaldusid nad ka väga palju rajalt kõrvale. Seetõttu pidid nad jääma 2.veebruari õhtul laagrisse. Tegelikult asus poolteist km allamäge ka metsatukk, kus oleks olnud ohutum peatuda, kuid matkajad ei näinud seda.
Dyatlov oli oma lähedastega kokku leppinud, et saadab 12.veebruaril sihtpunktist telegrammi välja. Ta andis ka mõista maha jäänud liikmele, et kui retk venib oodatust pikemaks, ei tasu muretseda.
Kuid kui ka 20. veebruariks ei olnud matkajatelt mingit teadet tulnud, saadeti teele päästegrupid ja paar päeva hiljem ka helikopterid.
Matkajate šokeeriv laagripaik leiti alles 26. veebruaril.
Telgid olid noaga seestpoolt lahti lõigatud ning sisse olid jäetud kõik riided ja ka jalanõud.
Telki ümbritsesid 8 või 9 inimese jalajäljed, mis viisid umbes 500m allamäge, edasi olid jalajäljed lume alla mattunud.
Metsatuka äärest leiti ka 2 esimest surnukeha. Oli näha märke väikesest lõkkest ning keegi oli üritanud puu otsa ronida.
Hiljem leiti metsatukast, puu otsast veel 3 inimese surnukehad. Algselt kahtlustati alajahtumist kuid kui leiti viimased 4 surnukeha, muutusid tulemused sootuks.
Viimased surnukehad leiti 4 m sügavuselt lumekihi alt. Neil olid purunenud koljud ja rindkered ning mõnel puudusid isegi silmalaug, keel või huuled. Tehti kindlaks, et nende vigastused olid nii suured, nagu nad oleks veoauto alla jäänud.
(Arvan, et mõningatele neist pandi n.ö pildistamiseks riided selga.)
On ka teada, et juhtumi ööl oli Dyatlov'i kurus -25°.
Uurijad ja teadlased on teinud kindlaks, et tegemist oli kindlasti telkide juurest põgenemisega. Oli näha, et telgid olid tagantpoolt nugadega katki lõigatud.
On kahtlustatud nii lumelaviine, mäestike inimesi, metsloomi kui ka lumelaviine, kuid kuna matkajate vigastused olid niivõrd veidrad, ei sobi ka need ennetused juhtumiga kokku.
Siia maani pole teada, mille eest nad põgenesid ning miks nad olid sunnitud oma üleriided maha jätma ning paljajalu end telgist nugadega välja lõikama.
Djatlovi kuru intsidendiks nimetatakse üheksa suusamatkaja hukkumist teadmata põhjustel Põhja-Uuralis 2. veebruaril 1959. Hukkumiskoht nimetati hiljem matkajate rühmajuhi järgi Djatlovi kuruks (vene keeles Перевал Дятлова).
Igor Djatlovi juhitud kaugmatkajate rühm põgenes ööbimise ajal seletamata põhjusel telgist ja hukkus sellest kuni 1,5 kilomeetri kaugusel temperatuuril –30 °C. Mõnel surnukehal leiti kolju- ja roidemurde. Juurdluse andmetel teisi inimesi ümbruskonnas ei olnud. Juhtumi seletamiseks on esitatud mitmesuguseid teooriaid (laviin, põgenenud vangide kallaletung, manside rünnak nende pühal mäel viibijaile, sõjaväe eriüksuse rünnak, relvakatsetuspiirkonda sattumine, mõrvamine välisriigi luurajate poolt, keravälk, lumeinimese rünnak, metslooma (näiteks karu) rünnak, infraheli, ülitugev magnetväli, üleloomulik või maaväline jõud).
Enamik rühma liikmeid oli Uurali Polütehnilise Instituudi (praegu Uurali Riiklik Tehnikaülikool) üliõpilased või vilistlased.
Rühma koosseis
- Igor Djatlov, sündinud 13. jaanuaril 1936, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
- Zinaida Kolmogorova, sündinud 12. jaanuaril 1937, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
- Ljudmilla Dubinina, sündinud 12. mail 1938, ehitusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane;
- Aleksandr Kolevatov, sündinud 16. novembril 1934, füüsilise tehnoloogia 4. kursuse üliõpilane;
- Rustem Slobodin, sündinud 11. jaanuaril 1936, mehaanikateaduskonna vilistlane (1958), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
- Georgi Krivoništšenko (hüüdnimi Juri), sündinud 7. veebruaril 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1957), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
- Juri Dorošenko, sündinud 29. jaanuaril 1938, raadiotehnika 4. kursuse üliõpilane;
- Nikolai Thibeaux-Brignolles, sündinud 5. juulil 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1958), insener; (Tema isa oli Prantsuse kommunist, kes tapeti Stalini ajal);
- Semjon Zolotarjov (hüüdnimi Saša, selle järgi on vahel eesnimena antud Aleksandr); sündinud 2. veebruaril 1921, Valgevene NSV kehakultuuriinstituudi vilistlane (1950), Kourovski turismibaasi instruktor;
- Juri Judin, sündinud 19. juulil 1937, inseneri- ja majandusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane; katkestas matka haigestumise (radikuliit) tõttu 28. jaanuaril ja jäi eemalviibijana grupist ainsana ellu, suri 27. aprillil 2013.
Juurdluse tulemused
- Kuus grupi liiget surid alajahtumise tõttu ja kolm grupi liiget vigastuste tõttu
- Ümbruskonnas ei viibinud teisi inimesi
- Telk lõigati katki seestpoolt
- Ohvrid surid 6 kuni 8 tundi pärast viimast söögikorda
- Kõik grupi liikmed lahkusid telgist ise omal jalal
- Vigastustesse surnute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed
- Mõnede hukkunute riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastusest.
- Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel ja terve suu limaskest.
