Hüperrealism

Hüperrealism on maalikunsti ja skulptuuri žanr, kus eesmärgiks on saavutada teoste sarnasus kõrge resolutsiooniga fotodega. Hüperrealismi peetakse maalide ja skulptuuride loomisel kasutatavate tehnoloogiate järgi fotorealismi edasiarenduseks. Terminit kasutatakse eeskätt 21. sajandi algusest alates välja kujunenud sõltumatu kunstiliikumise ja -stiili kohta Ameerika Ühendriikides ja Euroopas.

Ajalugu

Belgia kunstikaupmees Isy Brachot mõtles välja prantsuskeelse sõna hyperréalisme, et kasutada seda oma Brüsselis asuva galerii ühe suure näituse nimena aastal 1973. Näitusel domineerisid sellised Ameerika fotorealistid nagu Ralph Goings, Chuck Close, Don Eddy, Robert Bechtle ja Richard McLean, kuid esindatud olid ka mõjukad Euroopa kunstnikud Gnoli, Richter, Klapheck ja Delcol. Sellest alates on Euroopa kunstnikud ja kunstikaupmehed kasutatud nimetust "hüperrealism" nende kunstnike kohta, keda on mõjutanud fotorealistid.
21. sajandi alguse hüperrealism rajati fotorealismi esteetilistele põhimõtetele. Ameerika kunstnik Denis Peterson, kelle töid vaadeldakse üldiselt kui fotorealismi kõrvalliini, kasutas uue liikumise ja selle killustunud kunstnikerühmituse kohta esimesena väljendit hüperrealism. Graham Thompson on öelnud:

"Üks näide viisist, kuidas fotograafia kunstimaailma assimileeriti, on fotorealistliku maalikunsti edu 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Seda kutsutakse ka superrealismiks või hüperrealismiks ning kunstnikud nagu Richard Estes, Denis Peterson, Audrey Flack ja Chuck Close töötasid tihti fotokaadreid kasutades, et luua maale, mis näiksid olevat fotod".

Kuid hüperrealism vastandub 20. sajandi lõpu traditsioonilistel fotorealistlikel maalidel leiduvale üks-ühele kujutamise lähenemisele. Hüperrealistlikud maalijad ja skulptorid kasutavad fotosid allikana, millest nad loovad detailsema ja lõplikuma tõlgenduse: sellise, mis erinevalt fotorealismist on seal kujutatu poolest tihti jutustav ja emotsioone äratav. Rangelt fotorealistlikud maalijad kaldusid matkima fotograafilisi kujutisi, jättes ühtlase illustreeriva kujutamisstiili säilitamiseks teatud detaile ära või üldistasid neid. Nad jätsid sageli välja inimlikud tunded, poliitilise väärtuse ja lugu jutustavad elemendid. Kuna see arenes popkunstist, oli maalide fotorealistlik stiil ainulaadselt range, täpne ja teravalt mehaaniline ja rõhuga üksluistel ja igapäevastel kujunditel.
Hüperrealism seevastu, olles siiski sisuliselt fotograafiline, hõlmab tihti ka pehmemat, keerukamat fookust kujutatud ainesel, esitades seda kui elavat, käegakatsutavat objekti. Need hüperrealistlikel maalidel ja skulptuuridel olevad objektid ja stseenid on piinlikult üksikasjalikud, et luua illusioon reaalsusest, mida algselt fotol ei paista. Teiste sõnadega on need sürreaalsed, kuna saavutatud illusioon on jäljendatud reaalsuse veenev kujutis. Tekstuurid, pinnad, valgusefektid ja varjud tunduvad selgemad ja eristuvamad kui aluseks olnud fotol või isegi tegelikul subjektil endal.
Hüperrealismi juured on prantslasest filosoofi Jean Baudrillard' filosoofias: "millegi, mida niikuinii ei olnud olemas, imiteerimine". Nii loovad hüperrealistid võltsreaalsuse, veenva illusiooni, mis põhineb tegelikkuse imitatsioonil, digitaalsel fotol. Hüperreaalsed maalid ja skulptuurid on välja kasvanud kõrge resolutsiooniga kujutistest, mida toodavad digitaalsed kaamerad ja mida kuvatakse arvutites. Nagu fotorealism aimas järele analoogfotograafiat, kasutab hüperrealism digitaalseid kujundeid ja arendab seda edasi, et luua uut reaalsuse tajumist. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid seavad vaataja vastamisi manipuleeritud kõrge resolutsiooniga kujutiste illusiooniga, mis on siiski reaalsusest veelgi täpsem.

Stiil ja metoodika

Võrreldes fotorealismiga koondab hüperrealistlik stiil oma rõhku enam detailidele ja ainestikule. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid ei ole fotode täpsed tõlgendused või kindla stseeni või objekti täpsed illustratsioonid. Selle asemel kasutatakse täiendavaid ning tihti vaevumärgatavaid illustreerivaid elemente, et luua illusioon reaalsusest, mida tegelikult ei ole olemas või ei ole võimalik inimsilmaga näha. Lisaks sellele võivad need sisaldada emotsionaalseid, ühiskondlikke, kultuurilisi ja poliitilisi temaatilisi elemente kui maalitud visuaalse illusiooni täiendusi – selge eemaldumine vanemast ja märgatavalt täpsemini tegelikkust järgivast fotorealismist.
Hüperrealistlikud kunstnikud teevad mööndusi mõnedele mehaanilistele vahenditele, mille abil kujutisi lõuendile või vormi kanda, sh esialgsed joonistused või hallides toonides grisaille-alusmaalid ja vormid. Kasutatakse slaidi- või multimeediaprojektoreid, millega kuvatakse kujutis lõuendile ning täpsuse tagamiseks võib kasutada ka selliseid algelisi tehnikaid nagu võrestike ettejoonistamine. Skulptuurides kasutatakse polüestrit, mis kantakse otse inimese kehale või vormile. Hüperrealism nõuab võltsreaalsuse jäljendamiseks suurt tehnilist meisterlikkust ja virtuoossust. Nii sisaldab hüperrealism selliseid fotograafia piiranguid kui sügavusteravus, perspektiiv ja fookuse ulatus ning tihti on neist teose kui terviku jaoks ka kasu. Mõned kunstnikud, näiteks Chuck Close, Denis Peterson, Bert Monroy ja Robert Bechtle, kasutavad ära ka digitaalsete fotode selliseid anomaaliaid nagu nende vahel teraline struktuur, et rõhutada nende digitaalset päritolu.

Ainestik

Agustín Reche Mora. "Calle Sevilla desde la cafetería Hontanares hacia Alcalá", 1993

Teemaderingi kuuluvad portreed, kujutav kunst, natüürmordid, maastikud, linnavaated ja lugu jutustavad stseenid. Hilisem hüperrealistlik stiil on fotorealismiga võrreldes täpsem ning seda rõhuga ühiskondlikel, kultuurilistel ja poliitilistel teemadel. See on ka ilmses vastuolus kaasaegsema fotorealismiga, kus jätkuvalt välditakse fotograafiliste anomaaliate kujutamist. Hüperrealistlikud kunstnikud jäljendavad ja parandavad täpseid fotokujutisi, et luua reaalsusest optiliselt veenvaid visuaalseid illusioone ning seda tihti ühiskondlikus või kultuurilises kontekstis.
Mõned hüperrealistid on läbi vihkamise ja sallimatuse narratiivse kujutamise paljastanud totalitaarseid režiime ja kolmanda maailma sõjaväelisi valitsusi. Denis Peterson, Gottfried Helnwein ja Latif Maulan kujutasid oma töödes sotsiaalse dekadentsi poliitilisi ja kultuurilisi hälbeid. Petersoni töö keskendus diasporaadele, genotsiididele ja põgenikele. Helnwein arendas välja ebaharilikult narratiivse stiili, mis keskendus minevikus, olevikus ja tulevikus toimunud holokausti sarnastele sündmustele. Maulani tööd on peamiselt kriitika ühiskonna ilmsele hoolimatusele abitute, puudustkannatavate ja oma õigused kaotanute suhtes. Provokatiivsed teemad sisaldavad mõistatuslikke kujutisi genotsiididest, nende traagilistest tulemustest ja ideoloogilistest tagajärgedest. Need elutruud maalid kujutavad endast ajaloolist kommentaari inimolendite grotesksele väärkohtlemisele.
Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid tekitavad läbi delikaatsete valguse ja varju efektide ka reaalse soliidsuse ja füüsilise kohaoleku. Kujutise eesmisele osale kõige lähemal olevad kujud, vormid ja pinnad näivad visuaalselt olevat lõuendi eesmine tasapind; ning skulptuuride detailidel on rohkem selgust kui tegelikkuses. Hüperrealistlikud kujutised on tüüpiliselt 10–20 korda suuremad kui fotol, millel need põhinevad, kuid siiski on need säilitanud väga kõrge resolutsiooni värvis, täpsuses ja detailsuses. Mitmed maalid on tehtud värvipüstoli abil, kasutades akrüül- ja õlivärve või neid mõlemaid kombineerides. Ron Muecki elutruud skulptuurid on oma mõõtmetelt palju suuremad või väiksemad kui päriselus ning on viimistletud uskumatult veenvate detailidega, kasutades selleks piinliku täpsusega polüestervaikusid ja mitmeid vorme. Bert Monroy digitaalsed kujutised paistavad olevat reaalsed fotode põhjal tehtud maalid, kuid siiski on need loodud arvuteid kasutades.

Hüperrealiste

Robert Bechtle Charles Bell Jacques Bodin Claudio Bravo Paul Cadden Juan Francisco Casas Taner Ceylan Hilo Chen Chuck Close Noah Creshevsky John De Andrea Boris Dragojevic Otto Duecker Don Eddy Robin Eley

Gilles Paul Esnault Richard Estes Carole Feuerman Audrey Flack Franz Gertsch Ralph Goings Frederic Gracia Duane Hanson Ray Hare Gottfried Helnwein Antonio López García Ian Hornak Mark Jenkins Howard Kanovitz David Kassan

Sebastian Kruger Andrey Lekarski Nestor Leynes Jorge Melicio Marilyn Minter Malcolm Morley Bert Monroy Ron Mueck Robert Neffson Jerry Ott Denis Peterson Patricia Piccinini Terry Rodgers Alicia St. Rose

Tõnis Saadoja István Sándorfi Zeljko Srdic Suzana Stojanovic Dragan Malesevic Tapi Paul Thek[28] Glennray Tutor Alison Van Pelt Willem van Veldhuizen Dennis Wojtkiewicz Paul John Wonner Eric Zener

Maakunst

Jump to navigation Jump to search

"Spiral Jetty", autor Robert Smithson, aprillis 2005

Maakunst (inglise keeles land art) on 1960. aastate lõpus tekkinud kunstivorm, milles kunstilise kujundamise materjaliks on maastik.

Maakunst võib seisneda nii vaid väikeste muudatuste tegemises loodusobjektidele ja maastikele kui ka hõlmata suuri maa-alasid ümberkujundavaid projekte. Maakunsti vormideks on näiteks pinnase ümberpaigutamine, kraavide kaevamine ja kivide kuhjamine. Mitmed maakunsti viljelejad on saanud loomingulist inspiratsiooni eelajalooliste tsivilisatsioonide maapinnajoonistustest.

Tuntuimad esindajad on Michael Heizer, Richard Long, Robert Morris ja Dennis Oppenheim.

Maalilisejärgne abstraktsionism

Jump to navigation Jump to search

Maalilisejärgne abstraktsionism on suuri puhtaid värvipindu kombineeriv laad maalikunstis, tekkis 1960-ndatel.

Mõiste võttis kasutusele kunstikriitik Clement Greenberg (1909–1994), propageerimaks abstraktse ekspressionismi jõulisele maalilisusele vastanduvat lineaarset ning korrastatumat abstraktsionismi, mis kasvas välja abstraktse ekspressionismi nn meditatiivsemast suunast (Mark Rothko, Barnett Newman).

Taotleti värviväljade terviklikkust, maali ühtsust ja korrapära. Peamised esindajad: Morris Louis, Kenneth Noland, Frank Stella, Ad Reinhardt, Josef Albers.

Konstruktivism kunstis

Konstruktivism (kunst)

Konstruktivism on kunstistiil (sealhulgas arhitektuuristiil), mis tekkis aastatel 1913–1921 Venemaal. Konstruktivism kasvas välja kubismist ja futurismist.

Tuntud konstruktiviste

Aleksander Rodtšenko, Kazimir Malevitš, Vladimir Tatlin, Aleksandra Ekster, Vassili Kandinsky, Robert Adams, El Lissitski ja Laszlo Moholy-Nagy.

Galerii

• 
  Majakovski plakat
 
• 
  El Lissitski "Proun Vraštšenija", ca 1919
 
• 
  1931. aastal ehitatud kultuurimaja

Abstraktsionism ehk abstraktne kunst

Kaasaegne abstraktne maal: Natalia Plachta Fernandes. Where are you I.

Abstraktsionism ehk abstraktne kunst ehk nonfiguraalne kunst ehk esemetu kunst ehk absoluutne kunst on kunstisuund maalikunstis, skulptuuris ja graafikas. Seda iseloomustab värvide, joonte, punktide, pindade ja vormide abil maailma ja kõige sellega kaasneva (meeleolu, suhtumine, tunded) kujutamine. Abstraktsionismi puhul ei lähtuta reaalsetest objektidest.
Abstraktsionism kasvas välja mitmest 20. sajandi kunstivoolust.
Esimeseks abstraktsionistlikuks tööks peetakse Vassili Kandinsky 1910. aastal tehtud akvarelli "Pealkirjata (Esimene abstraktne akvarell)".
1930. aastal korraldati Pariisis esimene abstraktsionistlike tööde näitus. Pärast seda hoogustus ka selle levik.
Abstraktsionismis arenes välja kaks põhisuunda: ekspressiivne abstraktsionism (Vassili Kandinsky, Paul Klee) ja konstruktiivne ehk geomeetriline abstraktsionism (Kazimir Malevitš, Piet Mondrian).
Abstraktsionismis kujunesid välja mitmed alavoolud, nagu lutšism (Mihhail Larionov, Natalia Gontšarova), tašism (Jackson Pollock), suprematism (Kazimir Malevitš, Lazar Lissitski, Leonhard Lapin), opkunst (Victor Vasarely).

Tsitaat

„

Puhas kunst on sarnane muusikaga, kus helid ka midagi ei kujuta. Maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ning skulptor puhastest abstraktsetest vormidest.

“

Vassili Kandinsky

Sürrealism kunstis

William Girometti "Tundmatu naise portree" (1972)

Sürrealism on 20. sajandi kunsti ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogilised seisundid jms. 1924. aastal koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.
Sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire'i, Arthur Rimbaud'd ja Guillaume Apollinaire'i.

Dadaism Kunstis

Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis Esimese maailmasõja ajal Šveitsis Zürichis ning oli valitsevaks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, teiste seas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas olid Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.
Dadaiste mõjutas suuresti maailmasõda, mille julmus kriipsutas alla olemasolu mõttetust. Ratsionalism ja loogika kuulutati laastavate sõdade peamisteks süüdlasteks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu. Nad leidsid, et kogu läänekultuur oli suremas. Progressimüüt oli täielikult hävinud. Elu tajuti kui midagi ajutist ja mõistetamatut, kadus ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks.
Dadaistid leidsid, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.

Dadaismi tunnused

• mängulisus, mõnitamine ja pilkamine
• agressiivne suhtlemine publikuga
• provokatsioonid
• luule visuaalse külje tähtsustamine
• kõlaefektidele rajatud luuletused
• automaatkirjutamise rakendamine
• dogmade, loogilise mõtlemise eitamine

Dadaistid laenasid ilma valehäbita teistelt suundadelt – kubistidelt kollaažitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.
Tuntuim dadaistlik luuletaja oli Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dada meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks deliiriumiks. Kuid Tzara leidis, et dada peabki jääma mõistetamatuks, dada sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma.
Dada hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt – dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana.

Naturalism Kunstis

Naturalism kunstis

Naturalismiks nimetatakse realismi hilist arengujärku, millele on iseloomulik lihtrahva ja olustiku loodusteaduslikult täpne kujutamine. See kunstivool tekkis 1870. aastail Prantsusmaal.

Kunstnikud

• Marie Bashkirtseff
• Jean-Charles Cazin
• Max Liebermann
• Léon Lhermitte
• Jules Bastien-Lepage
• Jean-François Raffaelli
• Anders Zorn
• Constantin Meunier

Juugend kunstis

Saksa ajakirja Jugend esikaas (1896)

Eugène Grasset. Porte Dauphine'i metroojaama sissepääs Pariisis

Louis Majorelle'i loodud juugendstiilis seinakapp

Gustav Klimti teos "Suudlus" (1907–1908)

Eugène Grasset. Grafton Galleries' 1893. aasta Prantsuse dekoratiivkunsti näituse plakat

Fassaadidekoor Riias Elizabethi tänav 10B, arhitekt Mihhail Eisenstein

Juugend (saksa Jugendstil, austria Secessionsstil, itaalia stile floreale või lo stilo Liberty, prantsuse art nouveau, vene стиль модерн, inglise Modern Style) oli ornamentaalne kujutava, tarbe- ja dekoratiivkunsti, arhitektuuri ja sisekujunduse stiil, mille kõrgaeg oli aastail 1890–1914. Seda iseloomustab looduslike (ka eksootiliste) motiivide, eriti lillede ja muude taimede fantaasiaküllane stiliseeritud kujutamine ning selles kasutati nõtkeid ning painduvalt voolavaid kõverjooni, lõikumiskohtades väänlevaid sõlmi. Sõna jugend ehk noorsugu rõhub saksa keeles nooruse õitsvale värskusele, eraldiseisvusele ja vabadusele.
Mingil määral oli see 17.-18. sajandi baroki taassünd ja 19. sajandi uusbaroki täiendus, kuid uuel tasemel – vanu vorme ei kopeeritud. Arhitektuuris kajastub sarnasus barokiga vaid liigendatud pindade kasutamisel, väikeste ruutudega akendes ning ovaali ning ringi motiivi pruukimises. Samas hülgas juugend tihti pea täielikult barokile omase sümmeetria.
Stiil tärkas Suurbritannias, kus tööstuslik tootmine oli hakanud välja tõrjuma käsitsi valmistamist. See tekitas protesti uusromantikutes, kelle arvates tööstustoodangu välimus oli ebaesteetiliselt rohmakas, kunstiteadlase John Ruskini arvates ka ühiskondlikult kahjulik. Vastukaaluks ülistati keskaegset käsitööd, kus oli ühendatud töö ja kunst, ilu ja praktika. Suurbritannias hakkas levima käsitööharrastus Arts and Crafts Movement nime all, kus loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika eeskujudest. Üldiselt oli juugendstiil La Belle Époque küllusaegne reaktsioon viktoriaanliku ajastu kunstile või ametlikule ehk akadeemilisele salongikunstile, ning sellega lõpeb enne Esimest maailmasõda romantismiperiood õhtumaades.
Uues siduvas stiilis kujundati kõike: mööblit, tekstiili, riietust, klaasi, keraamikat, raamatuid, tapeete, ajakirju, plakateid. Esemed, mida seni ei oldud seostatud kunstiga, omandasid uue kunstilise tähenduse ja kvaliteedi. Samas olid need kallimateks isikupärasteks alternatiivideks vabrikutoodetele. Juugend oli stiil, mis sõltus moodsa luksuskaupade turu nõuetest, tihti Euroopa uusrikaste maitse-eelistustest.
Dekoratsioonis kasutati mitmesuguseid inspiratsiooniallikaid – rokokood, tšehhi rahvakunsti motiive, jaapani puulõikeid, araabia ja mauri dekoratiivseid elemente, bütsantsi mosaiike, romaani ja kelti mustreid, juudi kirjatähti vms. Sajandivahetusel avastati, et õnnestunud plakatid müüvad konkreetset toodet rohkem ideede ja elustiili käsitlemise kaudu. Siit alates muutub naine moodsa tarbijaliku ühiskonna sümboliks.
Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele: maalid ja kujud pidid seonduma sisekujundusega. Pildid ei pakkunud ruumilise sügavuse illusiooni, vaid laotusid seinapinnale, nendel kujutatud figuurid olid siluetsed ning kontuurid võtsid osa rütmilisest lineaarsest ornamendist. Värvid olid ebatavalised ning arvestasid rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värvinguid. Levinumad teemad peale loodusliku hoovuse olid erootika, patt ja kiusatus. 

Juugend arhitektuuris

Arhitektuuris võeti kasutusele uued ehitusmaterjalid, eriti raudbetoon ja klaas, mis võimaldasid enneolematuid siseplaneeringust lähtuvaid ruumilahendusi ja hiiglaslike akende sillustamist. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustasid kunstilise sünteesi. See muutus 20. sajandi modernistlikule arhitektuurile tähtsaimaks lähtekohaks. Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade, tööstushoonete, kaubamajade, näituste paviljonide ning muuhulgas Eiffeli torni ehitamiseks; kuigi ka uusklassitsistlikust Ameerika vabadussambast aimdub juba juugendstiili jooni. Juugendliku ornamentikaga kaunistatud ehituskunsti näiteid, eriti majade fassaade, võib peamiselt leida kvartalitena Euroopa suurlinnades ehk metropolides Pariisis, Brüsselis, Viinis, Budapestis, Milanos, Barcelonas, Londonis, Glasgow's, Moskvas, Berliinis kui ka Münchenis, Riias, Helsingis, Peterburis, Krakówis, Prahas, Zagrebis, Ljubljanas, Darmstadtis, Tornios, Aveiros ja väiksemal määral mujalgi. Põhja-Ameerikas rakendus stiil eelkõige vaid kaubavahetuskeskustena tuntud New Yorgis ja Chicagos. Teises maailmasõjas sai Poola linnade juugendarhitektuur pommitamisel suuresti kannatada, hävis ka pealinna Varssavi linnakeskus. Riia ajalooline südalinn koos art nouveau hoonetega (umbes 800) kuulub aga tänapäeval UNESCO maailmapärandi nimistusse ning linna ennast peetakse parima kollektsiooni ja suurima kontsentratsiooniga juugendlinnaks maailmas. Märkimisväärsed on samuti endise Austria-Ungari impeeriumi pealinnad Viin ja Budapest.

• 
  Hôtel Tasseli sisekujundus Brüsselis
 
• 
  Adolf Ruiz Casamitjana, 1911 valminud La Rotonda Barcelonas
 
• 
  Setsessiooni näitusehoone Viinis, valminud 1897
 
• 
  Jelissejevite kaubamaja Peterburis Nevski prospektil
 
• 
  Juugendstiilis Püha Matteuse kirik Paisleys Šotimaal
 
• 
  Constanța rannakasiino hoone Musta mere rannikul Rumeenias, valminud 1910

Kuulsamaid esindajaid

Kunstnikud:

• Gustav Klimt
• Walter Crane 
• Franz von Stuck
• Dante Gabriel Rossetti
• Henri de Toulouse-Lautrec
• Edward Burne-Jones
• William Morris

Disainerid:

• Eugène Grasset
• Thorvald Bindesbøll

Illustraatorid:

• Aubrey Beardsley
• Alphonse Mucha
• Jules Chéret
• Charles Rennie Mackintosh
• Maurice Denis
• Arthur Macmurdo

Arhitektid:

• Otto Wagner
• Hector Guimard
• Antoni Gaudí
• Victor Horta
• Eliel Saarinen
• Karl Burman

Insenerid:

• Gustave Eiffel

Juugendstiilis hooneid Eestis, Soomes ja Lätis

Neobaltia hoone Tartus

• Alberta tänav Riias
• Ammende villa Pärnus
• Elizabethi tänav Riias
• EÜSi maja Tartus
• Kallio kirik Helsingis
• Neeruti mõisa häärber
• Neobaltia hoone (praegu Saksa Kultuuri Instituudi hoone) Tartus
• Roosikrantsi 15 Tallinnas
• Strelnieku tänav Riias
• Taagepera mõisa häärber
• Tartu Pauluse kirik
• Vanemuise väike maja

Postimpressionism Kunstis

Henri Rousseau "Iseseisvuse saja aasta juubel" (1892)

Georges Seurat "Seine ja suur jaht" (1888)

Postimpressionism on 19. sajandi lõpu maalikunstivool, mis kasvas välja impressionismist.
Terminit "postimpressionism" kasutas esimesena briti kunstnik ja kriitik Roger Fry selleks, et kirjeldada prantsuse kunsti arengut pärast Édouard Manet'd. Fry kasutas seda terminit siis, kui ta 1910. aastal organiseeris näituse "Manet ja postimpressionism". Postimpressionistid arendasid impressionismi: nad jätkasid eredate ja paksude värvide ning eristuvate pintslitõmmete kasutamist ning maalisid samamoodi realistlikke teemasid. Kuid postimpressionistid kaldusid rohkem geomeetrilisi vorme rõhutama, samuti väljendusliku mõju saavutamiseks vorme moonutama ning ebaloomulikke ja meelevaldseid värve kasutama.
Postimpressionistid ei olnud rahul impressionistlike maalide teemade triviaalsusega ja struktuuri kadumisega, aga neil ei olnud ühist meelt selles, missuguses suunas edasi minna.
Georges Seurat ja tema järgijad töötasid välja puäntillismi, väikeste värvitäppide süsteemse kasutamise. Selles stiilis tehtud maale ei saanud lähedalt vaadata, sest siis paistsid üksnes värvilised täpid. Neid maale tuli vaadata kaugelt, sest siis sulasid täpid optiliselt üksteisega kokku. Puäntillismiga katsetas ka Camille Pissarro, kuid pöördus hiljem impressionismi juurde tagasi.
Paul Cézanne soovis taastada maalikunstis korda ja struktuuri, et muuta impressionistlik kunst kestvaks ja püsivaks, nagu seda on muuseumides säilitatav kunst. Ta püüdis seda saavutada objektide välimuse taandamisega põhiliste geomeetriliste kehade suunas, säilitades impressionismi eredad ja värsked värvid. Hiljem tekkis selle suundumuse süvenemise tulemusena kubism.
Vincent van Gogh kasutas oma meeleolude ja hingelise seisundi edasiandmiseks värve ning värisevaid ja keerlevaid pintslilööke.
Kuigi postimpressionistid korraldasid tihti ühisnäitusi, ei moodustanud nad siiski ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel seisukohtadel. Nooremad kunstnikud töötasid sajandivahetusel maailma eri piirkondades ja kasutasid mitmesuguseid stiile. Näiteks arenesid postimpressionismist välja fovism ja kubism.
Postimpressionismi tuntumad esindajad on teiste seas Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Henri Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja Paul Cézanne.

Impressionism kunstis

Claude Monet - "Impressioon. Tõusev päike" (1872), Õli lõuendil, 48*63 cm, Musée Marmottan, Pariis

Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet' maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.

Ülevaade

Pierre-Auguste Renoir
Moulin de la Galette (1876)
Õli lõuendil, 131*175 cm
Musée d´Orsay, Pariis

Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju näiteks Eugène Delacroix'st. Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.)
Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.

Algus

19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides.
Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad.
Akadeemial oli iga-aastane kunstinäitus Salon de Paris (Pariisi Salong), ja seal väljas olnud tööde autorid võitsid auhindu ja said tellimusi. Näitusel sai välja panna ainult žürii poolt heaks kiidetud töid. Žüriid juhindusid Kunstiakadeemia väärtustest.
Noored kunstnikud maalisid heledamates ja eredamates värvides kui suurem osa eelmise põlvkonna kunstnikest, lähtudes Gustave Courbet', Winslow Homeri ja Barbizoni koolkonna realistlikust stiilist. Nad pakkusid oma töid salonginäitustele, kuid žüriid ei võtnud neid vastu. Nende noorte kunstnike tuumik (Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisley) õppis Charles Gleyre'i käe all. Nimetatud kolm said sõpradeks ning maalisid sageli koos.
Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse otsinguid.
Keiser Napoleon III vaatas 1863. aastal tagasi lükatud tööd üle ning tegi korralduse, et publikul võimaldataks tööde üle ise otsustada selleks puhuks organiseeritud nn Hüljatute salongis (Salon des Refusés).
Hüljatute salongi töid noomisid kunstikriitikud veel aastaid. Aastal 1874 korraldasid impressionistid (keda veel ei tuntud selle nime all) oma näituse.
Kunstikriitik Louis Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta mahategeva retsensiooni ajalehes Le Charivari. Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus". Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon. Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada lõpetatud kunstiteoseks.
Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal."
Sõna "impressionistid" hakkas kunstnikele meeldima ning nad võtsid seda austava nimetusena. Impressionistide tehnikad ja standardid olid erinevad, kuid seda kunstivoolu hoidis koos mässu- ja sõltumatuse vaim.

Impressionismi tehnikad

• Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.
• Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega.
• Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal.
• Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud impressionistid värve mustaga, vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult omaette värvina.
• Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue värviga. Nii saavutati pehmemad üleminekud äärtel.
• Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi.
• Impressionistid avastasid loomuliku valguse mängu või rõhutasid seda. Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.
• Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud. Seda tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel.
• Nad töötasid vabas õhus (plenäärmaal).

Neid tehnikaid olid ka varasemad kunstnikud mõnikord kasutanud, kuid impressionistid kasutasid neid pidevalt. Varasemaid näiteid leidub Frans Halsi, Peter Paul Rubensi, John Constable'i, Théodore Rousseau, Gustave Courbet', Camille Corot', Eugène Boudini ja Eugène Delacroix' töödes.
Impressionistid kasutasid ära 19. sajandi keskel kasutusele tulnud ettesegatud värve tuubides, mis meenutavad tänapäeva hambapastatuube. See võimaldas neil paindlikult töötada nii vabas õhus kui ka siseruumides. Varem tegi iga maalikunstnik oma värvid ise, jahvatades ja segades kuivi pigmendipulbreid linaseemneõliga.

Sisu ja kompositsioon

Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen, pühendusid igapäevastele teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline.
Impressionismi algaegadel huvitusid kunstnikud igapäevastest teemadest ning samal ajal kogus populaarsust fotograafia. Kui tulid käibele kaasaskantavad fotoaparaadid, muutusid fotod loomulikumaks. Fotograafia inspireeris impressioniste tabama hetke mitte üksnes maastiku põgusas valguses, vaid ka inimeste argielus.
Fotograafia ja populaarne jaapani graafika (japonism) inspireerisid impressioniste võtma kasutusele kummalisi rakursse ja ebaharilikku kompositsiooni. Edgar Degas' maalil "La classe de danse" ("Tantsutund") võib näha mõlemat mõjutust. Tantsija on tabatud oma kostüümi kohendamas ning pildi alumisel parempoolsel veerandil on tühi põrand.