Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.
Dokument trükiti esimest korda Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Aleksander Jürvetsoni trükikojas korraldas manifesti ladumist ja trükkimist Aleksander Jürvetsoni naine Maria Jürvetson. Manifest kleebiti Pärnus kiires korras üles.
Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Manifesti luges linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele ette Maapäeva pärnakast saadik Hugo Kuusner. Selle kohta koostati ka vastav akt, mille järgi nagu oleks Eesti kuulutatud iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks juba 21. veebruaril 1918. 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Tallinnas ning Paides.
Selle sündmuse põhjal taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."
27. novembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas nr 1 avaldati manifesti 24. veebruari versioon.
Tekst
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.
Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.
Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:
Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega — Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.
Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku politilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseritakse.
Kuni Eesti Asutav Kogu , kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:
1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.
3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik politilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.
6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsionid linnades ja maal.
7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratlistel alustel.
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokratlik Eesti vabariik.
Elagu rahvaste rahu!
Tallinnas, 24. veebr. 1918.
Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu.
Trükikoja mälestustahvel
23. veebruaril 2011 avati Pärnus Hospidali 14 asuva hoone seinal iseseisvusmanifesti valmistanud trükikoja mälestustahvel. Mälestustahvlil on eesti ja inglise keeles tekst: "Selles majas asunud Aleksander Jürvetsoni trükikojas trükiti 23. veebruaril 1918. aastal Manifest Eestimaa rahvastele. 21. veebruaril Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu koostatud dokument trükiti Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Seda levitades ja avalikult 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Toris ning Viljandis ette lugedes kuulutati välja Eesti Vabariik."
Mälestustahvli idee autor on kapten Priit Rööp ja teksti toimetas Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Mälestustahvli valmistamist rahastas MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu ning selle teostas kiviraidur Ülo Kirt Lova Talust.
Mälestustahvli avamisel pidasid kõne Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam ja Pärnu abilinnapea Annely Akkermann. Mälestustahvli pühitses Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, Pärnumaa praost Enn Auksmann. Mälestustahvli avamise tseremoonial osalesid Lääne kaitseringkonna ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva esindajad.
Järeldused:
Eesti Vabariik on loodud kõigile Eestimaa rahvastele. Seetõttu ei tohi ühte Eestimaa rahvust teisele eelistada. Ükskõik, millal nad on Eestimaale saabunud. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12., mis ütleb, et:
§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Seetõttu ei saa Eesti riik keelata sisserännet ning selle järgi ei saa nõuda ka Eesti keele tundmist. Eesti riik saaks selle järgi nõuda ainult seda, et tulevane kodanik tõestaks enda vähemalt ühe Eestimaa rahva hulka kuulumist. Samas tegelikult võiks kodanikuks saajalt ikkagi nõuda ka eesti keele tundmist (välja arvatud setu ja võru keel ning kohalikud murdekeeled).
Kuna Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult tehtud kõnes, siis oleks tegelikult õigem pidada Vabariigi sünnipäevaks 23. veebruari (24. veebruaril kuulutati sama Tartus ja Tallinnas).
Tagasi tuleks saada kaotatud alad: Petserimaa ning Narva jõe tagune ala.
