Sissejuhatus
Maailmas on kirjeldatud umbes 1,8 miljonit päristuumsete organismide liiki. Tegelik liikide koguarv ei ole siiski teada, sest mitmed ainuraksete ja selgrootute rühmad on veel läbi uurimata.Maismaal on kõige rohkem liike troopilistes vihmametsades, kus asub ligi pool maismaa liigirikkusest. Maailmameres on liigirikkad kooslused korallrahud. Paraku on inimesed kas otseselt või kaudselt hävitanud juba ligi poole vihmametsadest ja kolmandiku korallrahudest.
Eesti on uhke oma mitmekesise ja rikkaliku looduse üle. Siinseid linde ja orhideesid tullakse imetlema kogu maailmast, loodusturismis näeme oma võimalust eriti maapiirkondade arenguks.
On koolitõde, et Eesti kõige suurema elurikkusega maalapike asub Laelatu puisniidul. Paraku teatasid bioloogid 2017. aastal: „Laelatu taimerikkus on hakanud kahanema!“ Ruutmeetril, kus 2001. aastal kasvas 76 liiki taimi, loendati 16 aastat hiljem 66. Kunagise ligi 600 liigi asemel kogu puisniidul näitas 2012. aasta loendus neid olevat poole vähem.
Mis võib olla liikide hävimise põhjus?
Õpieesmärgid
Selle peatüki lõpuks teate:- peamisi liikide hävimise põhjuseid;
- mõningaid seoseid inimtegevuse ja liikide kadumise vahel.
Liike mõjutavad korraga mitmesugused tegurid
Nagu varem õppisime, mõjutavad liike ökoloogilised tegurid: abiootilised ja biootilised tegurid ning inimese tegevus – inimmõju. Allpool on loetletud mõningaid tegureid, mis võivad põhjustada liikide arvukuse vähenemist või koguni liikide hävimist.Liikide hävimist põhjustavaid tegureid:
- liikide loomulik väljasuremine;
- elupaikade hävimine;
- elupaikade killustumine;
- elukeskkonna saastumine mürkkemikaalidega;
- globaalne kliimamuutus;
- loodusressursside ületarbimine;
- võõrliigid;
- haigused;
- jpm
Elupaikade hävimine
Igale liigile on vaja tema eluks sobivaid tingimusi, seega elupaiga säilimist. Koos elupaikade hävimisega kaovad ka liigid, kes on kohastunud eluks aastate jooksul välja kujunenud kooslustes. Nii näiteks muutub maaparandustööde tagajärjel lähiümbruse veerežiim ning vahetub osa taimestikust.Kõrbestumine
Kõrbestumine on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Umbes 8 miljonit km² Maa pindalast on looduslike kõrbede all, kuid peale selle leidub Maal kõrbestunud alasid, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel.
Elanike arvu kasv sunnib toidu ja küttematerjali saamiseks senisest intensiivsemalt kasutusele võtma lõunapiirkondade kuivasid maa-alasid. Õrna ja vähest taimkatet hävitavad ülekarjatamine, transport ning oskamatu niisutamine, mille järel muutub maa elamiskõlbmatuks paljudele taime- ja loomaliikidele. Koos taimede kadumisega kaob ka nende juurestik, mis seni kinnistas mulda. Tulemusena avaneb muld tuultele, mis kannavad selle nelja ilmakaarde. Sellist nähtust nimetatakse erosiooniks.
Märgala on alaliselt liigniiske (nt soo) või vähemalt osa aastast veega kattunud maa-ala (nt lauge mererannik). Maa ja vee kohtumisel tekib uus ja omalaadne kooslus. Liigniiskeid alasid on läbi aastate püütud kuivendada, et muuta neid kõlbulikumaks põllumaaks. Oli ju kraavikaevamine ka üks lõputuid töid, mis Vargamäe talu meeste päevi täitis. Soode kuivendamise tõttu on viimase 100 aasta jooksul kahanenud näiteks rabapüü arvukus ja on oht, et see oma levila lõunapiiril elav liik sureb Eestis välja (joonis 4.3.1.1.).
Lendorav on üliharuldane loom, keda leidub Euroopa Liidus vaid Eestis ja Soomes (joonis 4.3.1.2.). Loom vajab pesitsemiseks, varjumiseks ja toitumiseks vanu õõnsustega puid, Seega on vanadel metsadel lendorava elus tähtis roll. Veel enam, metsaala peab olema piisavalt suur, et loom leiaks paarilisi, kes poleks lähisugulased. Vaid see tagab elujõulise järglaskonna. Lendoravat ohustavad metsaraied, sest raiete tõttu kaovad sobivad pesapuud ja killustuvad pesitsusalad.
Siseveekogude hapestumine on üks Rootsi keskkonnaprobleeme. Vähetoiteliste järvede vesi muutub happesademete mõjul väga happeliseks ja muutub seega paljudele taimedele elamiskõlbmatuks. Tulemusena vaesub ka loomade toidubaas. Kõrgenenud vee happesus põhjustab ka otseselt kalade hukkumist, sest hape takistab hapniku sisenemist lõpustesse. Järvedest kaovad kõigepealt vee kvaliteedi suhtes tundlikumad kalaliigid.
Samal ajal on tõusnud ka keskmine õhutemperatuur. Saja viimase aasta jooksul on Euroopa keskmine õhutemperatuur tõusnud 1 °C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3°C võrra. Tavapärastes ilmastikuoludes tekkinud olulisi ja pikaajalisi muutusi nimetatakse kliimamuutusteks. Teadlased vaidlevad, kas süsihappegaasi sisalduse suurenemine atmosfääris põhjustab kliima soojenemist, kuid need kaks näitajat on omavahel kindlas seoses.
Kuna see on kõige suurem temperatuuritõus viimase 10 000 aasta jooksul, siis võib arvata, et niisuguste muutuste tagajärjed on ettenägematud. Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taime- ja loomariigid sellega kohastuda ei suuda. Muutuvad paljude liikide levilad. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi, võib tabada häving. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra- ja taigametsade pindalad, ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseb maailmamere pind. Elutingimuste halvenemine toob kaasa elanike rände eluks sobivamatele aladele.
Elupaikade killustumine
Lisaks sobilikele tingimustele on vaja, et elupaik oleks piisavalt suur ja pakuks loomale nii toitu kui ka paarilisi.Lendorav on üliharuldane loom, keda leidub Euroopa Liidus vaid Eestis ja Soomes (joonis 4.3.1.2.). Loom vajab pesitsemiseks, varjumiseks ja toitumiseks vanu õõnsustega puid, Seega on vanadel metsadel lendorava elus tähtis roll. Veel enam, metsaala peab olema piisavalt suur, et loom leiaks paarilisi, kes poleks lähisugulased. Vaid see tagab elujõulise järglaskonna. Lendoravat ohustavad metsaraied, sest raiete tõttu kaovad sobivad pesapuud ja killustuvad pesitsusalad.
Elukeskkonna saastumine
Keskkonda sattunud mürkained, vee- ja õhureostus on liikide arvukuse vähenemise ja liikide hävimise üks sagedasemaid põhjuseid. Samblikud, kes saavad õhust saasteaineid kogu keha pinnaga, on õhusaaste suhtes eriti tundlikud. Eestis on jäänud haruldaseks õhukvaliteedi suhtes nõudlik kopsusamblik.Hapestumine
Õhku paiskunud väävel- ja lämmastikoksiidid moodustavad õhuniiskusega segunedes happesademeid, mis esinevad vihma, lume või udu näol. Nähtus on levinud intensiivse tööstusega piirkondades ja seal, kus transpordist paiskuvad õhku lämmastikoksiidid. Pilved kannavad saasteaineid nende tekkekohast kaugele, enne kui need taas maale langevad. Niimoodi ületavad saasteained pikki vahemaid, liikudes vahel ka ühest riigist teise.Siseveekogude hapestumine on üks Rootsi keskkonnaprobleeme. Vähetoiteliste järvede vesi muutub happesademete mõjul väga happeliseks ja muutub seega paljudele taimedele elamiskõlbmatuks. Tulemusena vaesub ka loomade toidubaas. Kõrgenenud vee happesus põhjustab ka otseselt kalade hukkumist, sest hape takistab hapniku sisenemist lõpustesse. Järvedest kaovad kõigepealt vee kvaliteedi suhtes tundlikumad kalaliigid.
Globaalne kliimamuutus
Teadlastele teeb muret süsihappegaasi sisalduse järjekindel suurenemine viimase aastasaja jooksul. Kui kuni 19. sajandini oli süsihappegaasi õhus üsna püsivalt 0,028%, siis 2016. aastal oli see 0,0403% ja prognoositakse, et 21. sajandi keskpaigas jõuab süsihappegaasi sisaldus õhus 0,05%-ni.Samal ajal on tõusnud ka keskmine õhutemperatuur. Saja viimase aasta jooksul on Euroopa keskmine õhutemperatuur tõusnud 1 °C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3°C võrra. Tavapärastes ilmastikuoludes tekkinud olulisi ja pikaajalisi muutusi nimetatakse kliimamuutusteks. Teadlased vaidlevad, kas süsihappegaasi sisalduse suurenemine atmosfääris põhjustab kliima soojenemist, kuid need kaks näitajat on omavahel kindlas seoses.
Kuna see on kõige suurem temperatuuritõus viimase 10 000 aasta jooksul, siis võib arvata, et niisuguste muutuste tagajärjed on ettenägematud. Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taime- ja loomariigid sellega kohastuda ei suuda. Muutuvad paljude liikide levilad. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi, võib tabada häving. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra- ja taigametsade pindalad, ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseb maailmamere pind. Elutingimuste halvenemine toob kaasa elanike rände eluks sobivamatele aladele.
Eestis tähendab kliima soojenemine pehmemaid talvi, ebapüsivat lumikatet, varasemat kevadet. Loodusest kaovad mõned kohalikud liigid ja võõrliike tuleb juurde (joonis 4.3.1.3.). Mitmete seni haruldaste bakterite ja viiruste elu lihtsustub, seeläbi suureneb risk inimese tervisele. Eestisse jõuavad seni lõunapoolse levikuga metsa- ja põllukahjurid.
Eesti aladel saab üheks näiteks tuua ka ebapärlikarbi loo (joonis 4.3.1.4.). 17. sajandi lõpul leidus Eesti ja Liivimaa jõgedes rikkalikult ebapärlikarpe. Sellele liigile sai saatuslikuks nende võime moodustada pärle, mille müük oli tulusaks teenimise allikaks. Pärlite püük oli ülimalt hävitav tegevus. Ühe pärli kättesaamiseks tuli karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom hukkus. Suurem osa lahtimurtud karpidest pärlit ei sisaldanudki ja seega tapeti ühe pärli saamiseks 20-40 ebapärlikarpi.
