Džainism (sanskriti sõnast jina ('võitja')) on India usund ja filosoofiakoolkond. Kujunes lõplikult välja üheaegselt budismiga Vārdhamāna Mahāvīra (599 eKr - 527 eKr) juhtimisel protestina brahmanistliku preesterkonna, kastisüsteemi ja ohvrirituaalide vastu.
Džainism on jagunenud kaheks suunaks, mille liikmeid nimetatakse švetambara-teks ja digambarateks.
Nende põhiliseks erinevuseks on erinev lähenemine küsimustele, kas mungad tohivad kanda rõivaid ja kas naised võivad jõuda vabanemiseni või mitte.
Švetambara suund on leebem; selle mungadkannavad valgeid rõivaid ja nad usuvad, et ka naised võivad jõuda vabanemiseni.
Digambara suund on rangem; selle mungad ei kanna üldse rõivaid ja nende tõekspidamiste järgi ei saa naised jõuda vabanemiseni.
Digambara suund kujunes Tšandragupta Maurja valitsemisajal (3. saj e.m.a) puhkenud näljahäda eest Ganges-e kallastelt lõunasse (tänapäeva Karnataka osariigi aladele) välja rännanud džainistidest.
Hiljem, 5. saj ei nõustunud digambarad ka ühisel suurkogul heaks kiidetud džainism-i kaanoniga, pidades seda liialt hälbivaks algsest õpetusest.
Alates 12. saj ei ole džainismi mungad enam rändaskeedid, vaid elavad põhiliselt paiksetes kloostrites.
Muslimite sissetung Põhja-Indiasse tõi kaasa švetambarate mõningase allakäigu.
Tänapäeval on švetambaratel siiski laialdasem kloostrite võrgustik ja tegusam ilmalike organisatsioon kui digambaratel.
Nii nagu budismis, puudub ka džainismi-s loova jumala mõiste ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides.
Džainism-i põhieesmärgiks on hing-e (skr jīva ) vabastamine sinna kogunenud teoviljast.
Iga hing suudab vabaneda, sest on loomult puhas.
Neile on oluline paastumine, mille abil nad loodavad saada üle iha-dest.
Kuigi džainismi-s on põhirõhk munk-lusel, ühendab nii munki kui ka ilmalikke vägivaldsusetus-e järgimine, kuid mungad rakendavad seda rangemalt ja järjekindlamalt.
Džainism säilitas aga rea brahmanistlikke põhimõisteid, nagu näiteks karma ja hingede rändamine. Džainismi dualistliku filosoofia järgi on hinge (dživa) eesmärgiks vabanemine (mokša) materiaalse keha itkest, mis toimub individuaalse, st ilma jumala abita, eetilise enesetäiustumise teel, milles tähtis osa on askeesil. Et kõiki esemeid ja olendeid hingestatuks peetakse, rõhutab džainism ahinsa põhimõttele, millest tuleneb taimetoitluse nõue.
Budismiga seob džainismi veel usukoguduse sangha ja triratna ehk kolme kalliskivi (õige vaade, õige eluviis ja õige teadmine) olemasolu. Ka eksisteerivad džainismis sansaara ja nirvaana mõisted. Budismi bodhisattva on võrreldav džainismi vabanenute (tīrthankāra) ideaaliga. Legendid Mahāvīrast on samuti üsna sarnased Buddha legendidega.
Džainism levis Indias eriti I aastatuhande II poolel, avaldades märgatavat mõju kunstile ja eetikale. Tähelepanuväärne on maailmas esimese modaalse loogika süsteemi - sjadvaada - tekkimine samal ajal. 12. sajandil aga algas džainismi langus. Nüüdisajal on džainasid umbes 1,5 miljonit, kellest suurem osa on Lääne-India kaupmehed.
(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Džainism)
Õpetuse rajajaks oli Mahāvīra.
Džainism-i allikad peavad Mahāvīra-t aga juba varem olemas olnud traditsioonireformijaks ning paigutavad õpetuse tekke mütoloogilisse minevikku, loetledes 23 enne teda elanud suurt õpetaja-t e tirthankara-t.
Džainism on jagunenud kaheks suunaks, mille liikmeid nimetatakse švetambara-teks ja digambarateks.
Nende põhiliseks erinevuseks on erinev lähenemine küsimustele, kas mungad tohivad kanda rõivaid ja kas naised võivad jõuda vabanemiseni või mitte.
Švetambara suund on leebem; selle mungadkannavad valgeid rõivaid ja nad usuvad, et ka naised võivad jõuda vabanemiseni.
Digambara suund on rangem; selle mungad ei kanna üldse rõivaid ja nende tõekspidamiste järgi ei saa naised jõuda vabanemiseni.
Digambara suund kujunes Tšandragupta Maurja valitsemisajal (3. saj e.m.a) puhkenud näljahäda eest Ganges-e kallastelt lõunasse (tänapäeva Karnataka osariigi aladele) välja rännanud džainistidest.
Hiljem, 5. saj ei nõustunud digambarad ka ühisel suurkogul heaks kiidetud džainism-i kaanoniga, pidades seda liialt hälbivaks algsest õpetusest.
Alates 12. saj ei ole džainismi mungad enam rändaskeedid, vaid elavad põhiliselt paiksetes kloostrites.
Muslimite sissetung Põhja-Indiasse tõi kaasa švetambarate mõningase allakäigu.
Tänapäeval on švetambaratel siiski laialdasem kloostrite võrgustik ja tegusam ilmalike organisatsioon kui digambaratel.
Nii nagu budismis, puudub ka džainismi-s loova jumala mõiste ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides.
Džainism-i põhieesmärgiks on hing-e (skr jīva ) vabastamine sinna kogunenud teoviljast.
Iga hing suudab vabaneda, sest on loomult puhas.
Neile on oluline paastumine, mille abil nad loodavad saada üle iha-dest.
Kuigi džainismi-s on põhirõhk munk-lusel, ühendab nii munki kui ka ilmalikke vägivaldsusetus-e järgimine, kuid mungad rakendavad seda rangemalt ja järjekindlamalt.
Vägivaldsusetus-e aluseks on kaastundlik suhtumine kõikidesse elusolenditesse ning džainism nõuab oma järgijatelt ka vegetariaanlust.
Äärmuslikumad džainistid ei söö isegi taimede juuri ega juurvilju, kuna see tähendab kogu taime hävitamist.
Samuti ei liigu nad väljas ega söö pimedal ajal, et mitte ühelegi putukale peale astuda või mõnda neist kogemata alla neelata.
Nad kannavad suu ja nina ees sidet, et mitte ühtegi pisiolendit juhuslikult sisse hingata.
Paljud džainistide perekonnad on läbi ajaloo olnud kaupmehed ja tegutsevad äri alal ka tänapäeval.
Üheks põhjuseks on, et see tegevusala annab kõige vähem võimalusi hävitada elusolendeid, kuna näiteks põldu harides tehakse seda paratamatult.
(http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Džainism)
