Josephine Baker (sünninimi Freda Josephine McDonald; naturaliseeritud prantsuse Joséphine Baker; 3. juuni 1906 – 12. aprill 1975) oli Ameerika Ühendriikides sündinud prantsuse tantsija, laulja ja näitleja. Tema karjäär keskendus peamiselt Euroopale, peamiselt tema adopteeritud Prantsusmaale. Ta oli esimene mustanahaline naine, kes mängis 1927. aasta tummfilmis "Siren of the Troopikas", mille režissöörid olid Mario Nalpas ja Henri Étiévant.
Oma varajase karjääri jooksul oli Baker üks kuulsamaid esinejaid, kes juhtis Pariisis Folies Bergère'i revüüsid. Tema esinemine revüüs Un vent de folie 1927. aastal põhjustas linnas sensatsiooni. Tema kostüüm, mis koosnes vaid lühikesest kunstlikest banaanidest ja helmestatud kaelakeest, sai ikooniks ja sümboliks nii džässiajastul kui ka möirgavatel kahekümnendatel.
Ta aitas Prantsuse vastupanuliikumist Teise maailmasõja ajal. Pärast sõda autasustati teda Prantsuse Rahvusliku Vabastamise Komitee vastupanumedaliga, Prantsuse sõjaväe poolt Croix de Guerre'iga ja kindral Charles de Gaulle nimetas ta Légion d'honneuri chevalieriks. Baker laulis: "Mul on kaks armastust, minu riik ja Pariis."
Baker keeldus esinemast Ameerika Ühendriikide eraldatud publikule ja on tuntud oma panuse eest kodanikuõiguste liikumisele. 1968. aastal pakkus Coretta Scott King talle mitteametlikku juhtimist Liikumises Ameerika Ühendriikides Martin Luther King Jr. järgi. S mõrv. Pärast selle ülemõtlemist lükkas Baker pakkumise tagasi, kuna muretses oma laste heaolu pärast.
30. novembril 2021 maeti ta Pariisi Panthéoni, mis oli esimene mustanahaline naine, kes sai prantsusmaal ühe kõrgeima autasu. Kuna tema puhkepaik jääb Monaco kalmistule, paigaldati Panthéoni krüpti 13. võlvkambrisse kenotaaf.
Varajane elu
Freda Josephine McDonald sündis 3. juunil 1906 Missouri osariigis St. Louisis. Tema ema Carrie adopteeriti 1886. aastal Little Rockis Arkansases Richardi ja Elvira McDonaldi poolt, kes mõlemad olid endised Aafrika ja Põlisameeriklaste päritolu orjad. Bakeri kinnisvara ja mõned teised allikad määratlevad Vaudeville'i trummari Eddie Carsoni oma loomuliku isana, samas kui teised allikad vaidlevad sellele vastu. Bakeri kasupoeg Jean-Claude Baker kirjutas 1993. aastal avaldatud biograafia pealkirjaga "Josephine: Näljane süda", milles ta räägib oma uurimistöö põhjal pikalt Bakeri sünniga seotud asjaoludest, järeldades, et Bakeri isa oli valge ja baker teadis, et Carson ei olnud tema isa. Akadeemik Bennetta Jules-Rosette, Josephine Bakeri raamatu "Kunst ja elu: ikoon ja pilt" (2007) autor, kirjutas Bakeri varajase elu tõe väljaselgitamise keerukusest, arvestades "tema arvukate biograafide faktilisi ja kontrafaktuaalseid ümbertöötlusi" ning Bakeri enda "arvukaid ja sageli vastuolulisi ümberehitusi loos, millel sageli puudus sidusus".
Josephine McDonald veetis oma varajase elu Targee tänaval 212 (mida mõned St. Louisi elanikud tunnevad Johnsoni tänavana) Mill Creek Valley naabruses St. Louisis, rassiliselt segatud madala sissetulekuga naabruses Union Stationi lähedal, mis koosnes peamiselt toamajadest, bordellidest ja korteritest ilma siseruumide torustikuta. Ta oli lapsena halvasti riides, näljane ja arendas union stationi raudteetehastes mängides tänavatarkusi.
Tema ema abiellus Arthur Martiniga, "lahke, kuid igavesti töötu mehega", kellega tal oli poeg ja veel kaks tütart. Ta võttis pesu pesta, et ots otsaga kokku tulla, ja kaheksa-aastaselt alustas Josephine tööd St. Louisis valgete perede elava koduna. Üks naine kuritarvitas teda, põletades Josephine'i käed, kui noor tüdruk pani pesusse liiga palju seepi.
1917. aastal, kui ta oli 11-aastane, oli hirmunud Josephine McDonald tunnistajaks rassilisele vägivallale East St. Louisis Illinoisis. Aastaid hiljem peetud kõnes meenutas ta seda, mida ta oli näinud:
12-aastaselt oli ta koolist välja langenud. 13-aastaselt töötas ta ettekandjana Old Chauffeur's Clubis aadressil Pine Street 3133. Ta elas ka tänavalapsena St. Louisi agulites, magades papist varjupaikades, koristades toitu prügikastides, elatist teenides tänavanurga tantsuga. See oli Old Chauffeur's Clubis, kus Josephine kohtus Willie Wellsiga ja abiellus temaga 13-aastaselt; Abielu kestis vähem kui aasta. Pärast lahutust Wellsist leidis ta tööd tänavaetenduste grupiga Jones Family Band.
Teismelisena nägi ta vaeva, et tal oleks terve suhe oma emaga, kes ei tahtnud, et temast saaks meelelahutaja, ja hirmutas teda selle eest, et ta ei hoolitsenud oma teise abikaasa William Howard Bakeri eest, kellega ta abiellus 1921. aastal 15-aastaselt. Ta jättis ta maha, kui tema vaudeville'i trupp broneeriti New Yorgi toimumiskohta ja lahutas 1925. aastal; see oli sel ajal hakkas ta nägema märkimisväärset karjääri edu ja ta jätkas oma perekonnanime kasutamist professionaalselt kogu oma ülejäänud elu. Kuigi Baker reisis, tuli ta tagasi kingituste ja rahaga oma emale ja nooremale poolõele, kuid karjäärivõimalused sundisid teda prantsusmaale reisima.
Karjäär
Varajane karjäär
Bakeri järjekindel märatsemine oma kodulinnas viis selleni, et ta värvati St. Louis Chorus vaudeville'i näitusele. 13-aastaselt suundus ta Harlemi renessansi ajal New Yorki ja esines Florence Millsi vanas trampimispaigas Plantation Clubis. Pärast mitmeid prooviesinemisi kindlustas ta rolli murrangulise ja ülieduka Broadway revüü "Shuffle Along" (1921) tuurilavastuse kooriliinis, mis aitas avalikkuse tähelepanu juhtida Florence Millsile, Paul Robesonile ja Adelaide Hallile.
Filmis "Shuffle Along" oli Josephine tantsija, kes paiknes kooriliini lõpus. Kartes, et teised tantsijad võivad teda varjutada, kasutas Josephine oma positsiooni, et tutvustada oma rutiini komöödia vihjet, muutes ta teistest tantsijatest silma paistma. Josephine sisenes esmakordselt Shuffle Along'i ühes USA reisifirmas (mitte Broadwayl), kuna ta oli sel ajal veel alaealine. Kui ta sai täisealiseks, viidi ta üle Broadway lavastusse, kuhu ta jäi mitmeks kuuks kuni etenduse lõpuni 1923. aastal. Järgmine revüü Josephine läks oli Chocolate Dandies, mis avati 1. septembril 1924. Jällegi visati Josephine kooriliinile. Näitus kestis ainult 96 etendust ja suleti 1925. aasta novembris.
Sõjaeelne Pariis ja kuulsuse tõus
Baker sõitis Pariisi 1925. aastal ja avati 2. oktoobril La Revue Nègre'is aadressil Théâtre des Champs-Élysées. Baker oli sel ajal 19-aastane. 1974. aasta intervjuus The Guardianile selgitas Baker, et sai oma esimese suure pausi elavas linnas. "Ei, ma ei saanud oma esimest pausi Broadwayl. Ma olin ainult kooris Shuffle Along'is ja Chocolate Dandies'is. Ma sain kuulsaks esimest korda Prantsusmaal kahekümnendatel aastatel. Ma lihtsalt ei suutnud Ameerikat taluda ja ma olin üks esimesi värvilisi ameeriklasi, kes Pariisi kolis. Jah, Bricktop oli ka seal. Mina ja tema olime ainsad kaks ja meil oli imeline aeg. Muidugi, kõik, kes olid keegi teadis Bricky. Ja nad õppisid tundma ka preili Bakerit."
Pariisis sai temast kohe edu oma erootilise tantsu ja laval praktiliselt alasti ilmumise eest. Pärast edukat ringreisi Euroopas rikkus ta oma lepingut ja naasis 1926. aastal Prantsusmaale, et mängida Folies Bergère'is, seades standardi oma tulevastele tegudele.
Baker esitas "Danse Sauvage", kandes kostüümi, mis koosnes kunstlikest banaanidest valmistatud seelikust. Tema edu langes kokku (1925) ekspositsiooniga des Arts Décoratifs, mis sünnitas mõiste "Art Deco", ja ka huvi uuendamisega mitte-lääne kunstivormide, sealhulgas Aafrika vastu. Baker esindas selle moe ühte aspekti. Hilisematel näitustel Pariisis saatis teda sageli laval tema lemmiklooma gepard "Chiquita", kes oli kaunistatud teemantkraega. Gepard põgenes sageli orkestri auku, kus see terroriseeris muusikuid, lisades näitusele veel ühe põnevuse elemendi.
Mõne aja pärast oli Baker kõige edukam Ameerika meelelahutaja, kes töötas Prantsusmaal. Ernest Hemingway nimetas teda "kõige sensatsioonilisemaks naiseks, keda keegi kunagi näinud on". Autor veetis tunde temaga Pariisi baarides rääkides. Picasso joonistas maalid, mis kujutasid tema ahvatlevat ilu. Jean Cocteau sai temaga sõbralikuks ja aitas teda rahvusvahelisele kuulsusele. Baker kiitis teiste toodete hulgas heaks "Bakerfixi" juuksegeeli, banaanid, kingad ja kosmeetika.
1929. aastal sai Bakerist esimene afroameeriklasest staar, kes külastas Jugoslaaviat, olles Orient Expressi kaudu tuuril Kesk-Euroopas. Belgradis esines ta Luxor Balkanskas, mis oli tol ajal linna kõige luksuslikum koht. Ta lisas Pirot Kilimi oma rutiini kohalikule kultuurile noogutades ja annetas osa näituse tuludest Serbia vaestele lastele. Zagrebis võtsid teda rongijaamas jumaldavad fännid vastu. Kuid mõned tema näitused tühistati kohalike vaimulike ja moraalipolitsei vastuseisu tõttu.
Jugoslaavias reisides saatis Bakerit "krahv" Giuseppe Pepito Abatino. Oma karjääri alguses Prantsusmaal oli Baker kohtunud Sitsiilia endise kiviraiduri Abatinoga, kes andis end krahvina edasi ja veenis teda laskma tal endaga toime tulla. Abatino ei olnud mitte ainult Bakeri juhtkond, vaid ka tema armuke. Need kaks ei saanud abielluda, sest Baker oli endiselt abielus oma teise abikaasa Willie Bakeriga.
Selle aja jooksul avaldas ta oma edukaima laulu "J'ai deux amours" (1931). Laul väljendab tunnet, et "mul on kaks armastust, minu riik ja Pariis". Tim Bergfelder, Sue Harris ja Sarah Street väitsid 2007. aasta raamatus, et "1930. aastateks oli Bakeri assimilatsioon prantsuse popkultuuri lõpetanud tema seotuse lauluga". Baker mängis neljas filmis, mis saavutasid edu ainult Euroopas: tummfilm "Siren of the Tropics" (1927), "Zouzou" (1934) ja "Printsess Tam Tam Tam" (1935). 1940. aastal mängis ta filmis "Fausse Alerte". Bergfelder, Harris ja Street kirjutasid, et tummfilm "Troopika sireen" harjutab "primitiivset Parisienne'i" narratiivi, mis muutuks Bakeri kinokarjääri põhiosaks, ja kasutas eriti ära tema koomilist lavapersooni, mis põhineb lõdvalt kurnatud sportlikkusel ja kunstilisel kohmakusel. Helifilmid Zouzou (1934) ja Printsesse Tam Tam olid mõlemad Bakeri tähtsõidukid.
Abatino juhtimisel muudeti Bakeri lava ja avalikku isikut, samuti tema lauluhäält. 1934. aastal asus ta juhtima Jacques Offenbachi ooperi "La créole" taaselustamist, mis esietendus sama aasta detsembris kuuekuuliselt Pariisi Champs-Élysées'l Théâtre Marignys. Esinemiste ettevalmistamiseks läbis ta mitu kuud kestnud treeningu vokaaltreeneriga. Shirley Bassey sõnul, kes on bakerit nimetanud oma peamiseks mõjutajaks: "... ta läks petite danseuse sauvage korraliku häälega la grande diva suurendus ... Ma vannun kogu oma elu jooksul, et ma pole kunagi näinud ja tõenäoliselt ei näe ma enam kunagi sellist tähelepanuväärset lauljat ja esinejat.
Vaatamata oma populaarsusele Prantsusmaal ei saavutanud Baker kunagi Ameerikas samaväärset mainet. Tema täht omakorda 1936. aastal Ziegfeld Folliesi taaselustamisel Broadwayl ei olnud kaubanduslikult edukas ja hiljem asendati ta mustlase Rose Leega. Ajakiri Time nimetas teda "neegrihaks ... kelle tantsimine ja laulmine võib olla kõikjal väljaspool Pariisi, samas kui teised kriitikud ütlesid, et tema hääl oli "liiga õhuke" ja "kääbuslik", et täita Winter Garden Theatre' i. Ta naasis euroopasse murtud südamega. See aitas kaasa Bakeri saamisele Prantsusmaa seaduslikuks kodanikuks ja ameerika kodakondsusest loobumisele.
Baker naasis Pariisi 1937. aastal, abiellus Prantsuse töösturi Jean Lioniga ja sai Prantsuse kodanikuks. Nad abiellusid Prantsuse linnas Crèvecœur-le-Grandis pulmas, mida juhatas linnapea Jammy Schmidt.
Aastatel 1933–1937 oli Baker tour de France'i alguses külaliseks neljal korral.
Teine maailmasõda
Septembris 1939, kui Prantsusmaa kuulutas vastuseks Poola sissetungile Saksamaale sõja, värbas Prantsuse sõjaväeluure agentuur Deuxième'i büroo Bakeri "auväärseks korrespondendiks". Baker töötas pariisis koos Prantsuse vastuluure juhi Jacques Abteyga. Ta suhtles sakslastega saatkondades, ministeeriumides, ööklubides, võludes neid salaja teavet kogudes. Tema kohvikuühiskonna kuulsus võimaldas tal hõõruda õlgu nendega, kes teavad, alates kõrgetest Jaapani ametnikest kuni Itaalia ja Vichy bürokraatideni, teatades Abtey'le, mida ta kuulis. Ta osales pidudel ja kogus teavet Itaalia saatkonnas kahtlust tekitamata.
Kui sakslased tungisid Prantsusmaale, lahkus Baker Pariisist ja läks Château des Milandesesse, oma koju Dordogne'i departemangus Lõuna-Prantsusmaal. Ta majutas inimesi, kes olid innukad aitama Charles de Gaulle'i juhitud Vaba Prantsuse jõupingutusi ja varustasid neid viisadega. Meelelahutajana oli Bakeril ettekääne Euroopas ringi liikumiseks, külastades neutraalseid riike nagu Portugal, samuti mõnda Lõuna-Ameerikas. Ta edastas teavet Inglismaale edastamiseks, lennuväljade, sadamate ja Saksa vägede kontsentratsioonide kohta Lääne-Prantsusmaal. Märkmed olid kirjutatud nähtamatu tindiga Bakeri noodimuusikale. Nagu on kirjutatud Jazz Age Kleopatras, "Ta oli spetsialiseerunud saatkondade ja ministeeriumide kogunemistele, võluvatele inimestele, nagu ta oli alati teinud, kuid samal ajal püüdes meeles pidada huvitavaid esemeid, mida edastada."
Hiljem 1941. aastal läks ta koos kaaskonnaga Prantsuse kolooniatesse Põhja-Aafrikas. Väidetav põhjus oli Bakeri tervis (kuna ta taastus teisest kopsupõletiku juhtumist), kuid tegelik põhjus oli jätkata vastupanu vastupanu abistamist. Marokos asuvast baasist tegi ta ekskursioone Hispaanias. Ta kinnitas märkmeid teabega, mille ta kogus oma aluspesu sees (lootes oma kuulsusele, et vältida ribaotsingut). Ta kohtus Marrakechi pašaga, kelle toetus aitas tal läbi nurisünnituse (viimane mitmest). Pärast raseduse katkemist tekkis tal nii raske infektsioon, et see nõudis hüsterektoomiat. Infektsioon levis ja tal tekkis peritoniit ja seejärel sepsis. Pärast taastumist (mida ta jätkas kukkumist ja sealt välja) hakkas ta tuuritama, et lõbustada Briti, Prantsuse ja Ameerika sõdureid Põhja-Aafrikas. Vabadel prantslastel ei olnud oma vägede jaoks organiseeritud meelelahutusvõrgustikku, nii et Baker ja tema saatjaskond said enamasti ise hakkama. Nad ei lubanud tsiviilisikuid ega nõudnud sissepääsu.
Pärast sõda autasustas Prantsuse Rahvusliku Vabastamise Komitee Bakerit Vastupanumedali, Prantsuse sõjaväe croix de Guerre'i ja kindral Charles de Gaulle nimetas ta Légion d'honneuri Chevalieriks. [
Bakeri viimane abielu prantsuse helilooja ja dirigendi Jo Bouilloniga lõppes umbes sel ajal, kui Baker otsustas adopteerida oma 11. lapse.
Sõjajärgne
1949. aastal naasis taasleiutatud Baker triumfiga Folies Bergère'i. Oma sõjaaegse kangelaslikkuse tunnustamise toel võttis esineja Baker endale uue gravitase, kartmata võtta tõsist muusikat või teemat. Kihlus oli sütitav edu ja taastas Bakeri kui ühe Pariisi silmapaistvaima meelelahutaja. 1951. aastal kutsuti Baker tagasi Ameerika Ühendriikidesse miami ööklubisse. Pärast avaliku lahingu võitmist klubi publiku segregeerimise üle jätkas Baker oma väljamüüdud jooksu klubis üleriigilise tuuriga. Rave ülevaated ja entusiastlik publik saatsid teda kõikjal, haripunkti paraadiga Harlemis tema uue pealkirja auks: NAACP-i "Aasta naine".
1952. aastal palgati Baker kroonima Jazzi ratsaväe kuninganna kuulsale kaheksandale Jazzi ratsaväe kontserdile, mis toimus Wrigley Fieldis Los Angeleses, mille produtseeris Leon Hefflin, Sr. Sel päeval esinesid ka Roy Brown ja tema vägevad mehed, Anna Mae Winburn ja tema kallimad, Toni Harper, Louis Jordan, Jimmy Witherspoon ja Jerry Wallace.
1951. aasta oktoobris Storki klubis toimunud vahejuhtum katkestas ja tühistas tema plaanid. Baker kritiseeris klubi kirjutamata poliitikat mustade patroonide heidutamiseks, seejärel hurjutas kolumnist Walter Winchelli, vana liitlast, et ta ei tõusnud tema kaitseks. Winchell vastas kiiresti rea karmide avalike etteheidetega, sealhulgas süüdistustega kommunistlikus sümpaatias (tõsine süüdistus sel ajal). Sellest tulenev avalikustamine tõi kaasa Bakeri tööviisa lõpetamise, sundides teda tühistama kõik oma kohustused ja naasma Prantsusmaale. Kulus peaaegu kümme aastat, enne kui USA ametnikud lubasid ta tagasi riiki.
1966. aasta jaanuaris kutsus Fidel Castro Bakerit esinema Teatro Musical de La Habanas Havannas Kuubal oma revolutsiooni seitsmenda aastapäeva tähistamisel. Tema tähelepanuväärne näitus aprillis purustas kohalviibimise rekordeid. 1968. aastal külastas Baker Jugoslaaviat ning esines Belgradis ja Skopjes. Oma hilisemas karjääris seisis Baker silmitsi rahaliste probleemidega. Ta kommenteeris: "Keegi ei taha mind, nad on mind unustanud." Kuid pereliikmed julgustasid teda esinemist jätkama. 1973. aastal esines ta Carnegie Hallis püsti seistes ovatsioonides.
Järgmisel aastal esines ta Royal Variety Performance'is Londoni Pallaadiumil ja seejärel Monegasque Red Cross Galal, tähistades oma 50 aastat Prantsuse show-äris. Edenevad aastad ja kurnatus hakkasid oma osa võtma; Mõnikord oli tal raskusi laulusõnade meeldejätmisega ja tema kõned laulude vahel kippusid segama. Ta jätkas igas vanuses publiku kütkestamist.
Kodanikuõiguste aktivism
Kuigi Baker asus Prantsusmaal, toetas ta 1950. aastatel kodanikuõiguste liikumist. Kui ta koos abikaasa Joga New Yorki saabus, keelduti neile rassilise diskrimineerimise tõttu broneerimast 36 hotellis. Ta oli sellest kohtlemisest nii häiritud, et ta kirjutas artikleid Ameerika Ühendriikide segregatsiooni kohta. Ta hakkas ka lõunasse reisima. Ta pidas kõne Fiski ülikoolis, ajalooliselt mustas kolledžis Nashville'is Tennessee osariigis teemal "Prantsusmaa, Põhja-Aafrika ja võistluste võrdsus Prantsusmaal".
Ta keeldus esinemast Ameerika Ühendriikide eraldatud publikule, kuigi Miami klubi pakkus talle 10 000 dollarit; Klubi täitis lõpuks tema nõudmised. Tema nõudmine segapublikule aitas integreerida elavaid meelelahutussaateid Las Vegases, Nevadas. Pärast seda vahejuhtumit hakkas ta saama ähvardavaid telefonikõnesid inimestelt, kes väitsid end olevat Pärit Ku Klux Klanist, kuid ütles avalikult, et ei karda neid.
1951. aastal esitas Baker rassismisüüdistuse Sherman Billingsley Stork Clubi vastu Manhattanil, kus talle oli teenistusest keeldutud. Näitleja Grace Kelly, kes oli sel ajal klubis, tormas Bakerisse, võttis ta käest kinni ja tormas kogu oma peoga välja, lubades mitte kunagi tagasi tulla (kuigi ta naasis 3. jaanuaril 1956 koos Monaco prints Rainieriga). Need kaks naist said pärast vahejuhtumit lähedasteks sõpradeks.
Kui Baker oli pankroti äärel, pakkus Kelly – selleks ajaks printsessist abikaasa – talle villat ja rahalist abi. (Stork Clubi raamatu kallal töötamise ajal võttis autori ja New York Timesi reporteri Ralph Blumenthaliga ühendust Jean-Claude Baker, üks Bakeri poegadest. Ta märkis, et oli lugenud oma ema FBI toimikut ja ütles, et kasutades faili võrdlust lintidega, ütles ta, et ta arvas, et Stork Clubi juhtum oli ülepaisutatud.)
Baker töötas ka NAACP-ga. Tema maine ristisõdijana kasvas sedavõrd, et NAACP kuulutas pühapäeva, 20. mai 1951 "Josephine Bakeri päevaks". Nobeli rahupreemia laureaat Ralph Bunche andis talle eluaegse liikmestaatuse NAACP-s. Au, mida talle maksti, ajendas teda jätkama oma ristilöömise jõupingutusi "Save Willie McGee" ralliga. McGee oli Mississippis mustanahaline mees, kes mõisteti 1945. aastal kahtlaste tõendite alusel süüdi valge naise vägistamises ja mõisteti surma. Baker osales McGee meeleavaldustel ja kirjutas Mississippi kubernerile Fielding Wrightile kirjad, paludes tal säästa McGee elu. Vaatamata oma jõupingutustele hukati McGee 1951. aastal. Autasustatud sõjakangelasena, keda toetas Euroopas kogetud rassiline võrdsus, hakati Bakerit üha enam vastuoluliseks pidama; Mõned mustad inimesed hakkasid teda isegi vältima, kartes, et tema varasemate aastate avameelsus ja racy maine kahjustaksid põhjust.
1963. aastal kõneles ta Washingtoni marsil Martin Luther King Jr. kõrval. Baker oli ainus ametlik naiskõneleja. Kandes oma vaba prantsuse vormiriietust, mis oli kaunistatud Légion d'honneuri medaliga, tutvustas ta "Neegri naisi kodanikuõiguste eest". Rosa Parks ja Daisy Bates olid nende seas, keda ta tunnistas, ja mõlemad pidasid lühikesi kõnesid. Mitte kõik asjaosalised ei tahtnud Bakerit märtsis kohal viibida; Mõned arvasid, et tema välismaal veedetud aeg oli teinud temast Prantsusmaa naise, kes oli lahti ühendatud Ameerikas toimuvatest kodanikuõiguste küsimustest. Oma kõnes ütles Baker ühte asja:
Pärast Kingi mõrva pöördus tema lesk Coretta Scott King Hollandis Bakeri poole, et küsida, kas ta võtaks oma abikaasa koha kodanikuõiguste liikumise juhina. Pärast mitu päeva kestnud mõtlemist keeldus Baker, öeldes, et tema lapsed on "liiga noored, et kaotada oma ema".
Isiklik elu
Seosed
Bakeri esimene abielu oli ameeriklasest Pullmani porter Willie Wellsiga, kui ta oli vaid 13-aastane. Abielu oli väidetavalt väga õnnetu ja paar lahutas veidi aega hiljem. Teine lühiajaline abielu järgnes tema abielule Willie Bakeriga 1921. aastal; ta säilitas Bakeri perekonnanime, sest tema karjäär hakkas selle aja jooksul startima ja see oli nimi, mille järgi ta sai kõige tuntumaks. Kuigi tal oli meestega neli abielu, kirjutab Jean-Claude Baker, et Josephine oli biseksuaalne, ja ta kirjutab ka, et tal oli naistega mitu suhet.
.png)
1925. aastal alustas ta abieluvälist suhet Belgia romaanikirjaniku Georges Simenoniga. 1937. aastal abiellus Baker prantslase Jean Lioniga. Tema ja Lion läksid lahku 1940. aastal. Ta abiellus 1947. aastal prantsuse helilooja ja dirigendi Jo Bouilloniga ning nende liit lõppes samuti lahutusega, kuid see kestis 14 aastat. Hiljem oli ta mõnda aega seotud kunstnik Robert Bradyga, kuid nad ei abiellunud kunagi. Spekuleeritakse, et Baker oli seotud ka seksuaalsete sidemetega, kui mitte suhetega, bluusilaulja Clara Smithi, Ada "Bricktop" Smithi, prantsuse romaanikirjaniku Colette'i ja võib-olla Frida Kahloga.
Lapsed
Kodanikuõiguste liikumises osalemise ajal hakkas Baker lapsi adopteerima, moodustades perekonna, mida ta sageli nimetas "Vikerkaare hõimuks". Baker tahtis tõestada, et "eri rahvusest ja religioonist lapsed võivad endiselt vennad olla". Ta võttis sageli lapsed oma murdmaaga ja kui nad olid Château des Milandes'is, korraldas ta ekskursioone, et külastajad saaksid kõndida ja näha, kui loomulikud ja õnnelikud lapsed olid "Rainbow Tribe". Tema mõisas olid hotellid, talu, sõidud ning lapsed, kes laulsid ja tantsisid publikule. Ta võttis sissepääsutasu külastajatele, kes osalesid ja osalesid tegevustes, mis hõlmasid laste mängu vaatamist. Ta lõi neile dramaatilised taustad, valides neid selge kavatsusega: ühel hetkel tahtis ta ja kavatses lapsendada juudi lapse, kuid ta leppis prantsuse lapsega. Ta kasvatas neid ka erinevates religioonides, et edendada oma maailmamudelit, võttes alžeeriast kaks last ja kasvatades ühte last moslemina ning kasvatades teist last katoliiklasena. Üks hõimu liige Jean-Claude Baker ütles: "Ta tahtis nukku."
Baker kasvatas üles kaks tütart, Prantsusmaal sündinud Marianne ja Marokos sündinud Stellina ning 10 poega, Koreas sündinud Jeannot (või Janot), Jaapanis sündinud Akio, Kolumbias sündinud Luis, Soome päritolu Jari (nüüd Jarry), Prantsusmaal sündinud Jean-Claude, Noël ja Moïse, Alžeerias sündinud Brahim (hiljem Brian), Côte d'Ivoire'is sündinud Koffi ja Venezuelas sündinud Mara. Mõnda aega elas Baker koos oma lastega ja tohutu personaliga Prantsusmaal Dordogne'is lossis koos oma neljanda abikaasa Jo Bouilloniga. Bouillon väitis, et Baker sünnitas ühe lapse, see sündis surnult 1941. aastal, juhtum, mis põhjustas erakorralise hüsterektoomia.
Baker sundis Jarryt château'st lahkuma ja elama koos oma kasuisa Jo Bouilloniga Argentinas 15-aastaselt pärast seda, kui ta avastas, et ta on gei. Moïse suri 1999. aastal vähki ja Noëlil diagnoositi skisofreenia ning ta on alates 2009. aastast psühhiaatriahaiglas. Jean-Claude Baker suri 2015. aastal enesetapu tagajärjel.
Hilisemad aastad ja surm
Hilisematel aastatel pöördus Baker katoliiklusse. 1968. aastal kaotas Baker maksmata võlgade tõttu oma château (loss prantsuse keeles); Pärast seda pakkus printsess Grace talle korterit Monaco lähedal Roquebrune'is.
Baker oli tagasi laval Olümpial Pariisis 1968. aastal, Belgradis ja Carnegie Hallis 1973. aastal ning Royal Variety Performance'il Londoni Pallaadiumil ja Gala du Cirque'il Pariisis 1974. aastal. 8. aprillil 1975 mängis Baker retrospektiivses revüüs Bobinos Pariisis, Joséphine à Bobinos 1975. aastal, tähistades oma 50 aastat meelelahutusäris. Revüü, mida rahastasid prints Rainier, printsess Grace ja Jacqueline Kennedy Onassis, avati reivi arvustustele. Nõudlus istekohtade järele oli selline, et pealtvaatajate majutamiseks tuli lisada lahtikäivad toolid. Avaõhtu publiku hulka kuulusid Sophia Loren, Mick Jagger, Shirley Bassey, Diana Ross ja Liza Minnelli.
Neli päeva hiljem leiti Baker rahulikult oma voodist, mida ümbritsesid ajalehed, kus olid säravad ülevaated tema esinemisest. Ta oli koomas pärast ajuverejooksu. Ta viidi Pitié-Salpêtrière'i haiglasse, kus ta 12. aprillil 1975 68-aastasena suri.
Baker sai L'Église de la Madeleine'is täieliku katoliikliku matuse, meelitades kohale üle 20 000 leinaja.Ainus Ameerika päritolu naine, kes sai oma matustel täieliku Prantsuse sõjalise autasu, oli Bakeri matused suure rongkäigu sündmus. Pärast pereteenistust Saint-Charlesi kirikus Monte Carlos maeti Baker Monaco Cimetière de Monacosse.
Pärand
_-_panneau.JPG)
Koht Joséphine Baker (48°50′29"N 2°19′26"E) Montparnasse'i kvartalis Pariisis nimetati tema auks. Ta on introdutseeritud ka St. Louisi kuulsuste alleele ja 29. märtsil 1995 kuulsate missourilaste saali. St. Louis's Channing Avenue nimetati ümber Josephine Baker Boulevardiks ja Bakeri vahaskulptuur on alaliselt välja pandud Grioti musta ajaloo muuseumis.
2015. aastal võeti ta illinoisi osariigis Chicagos asuvasse Legacy Walki. Piscine Joséphine Baker on bassein Seine'i kallastel Pariisis, mis on tema nime saanud.
2014. aasta lõpus bbc ajakirjas kirjutades omistas RADA ajalooline tantsuõpetaja Darren Royston Bakerile oma aja Beyoncé ja Charlestoni Suurbritanniasse toomise. Kaks Bakeri poega, Jean-Claude ja Jarry (Jari), kasvasid üles, et alustada äritegevust, juhtides restorani Chez Josephine Theatre Row's, 42nd Street, New York City. See tähistab Bakeri elu ja teoseid.
Château des Milandes, loss Sarklat lähedal Dordogne'is, oli Bakeri kodu, kus ta kasvatas oma kaksteist last. See on avalikkusele avatud ja näitab tema lavavarustust, sealhulgas tema banaaniseelikut (millest on ilmselt mitu). Sellel on ka palju perefotosid ja -dokumente ning tema Auleegioni ordeni medalit. Enamik tube on üldsusele avatud, sealhulgas magamistoad, kus tema lapsed magasid, suur köök ja söögituba, kus ta sageli lõbustas suuri rühmi. Vannitoad olid kujundatud art deco stiilis, kuid enamik tube säilitas prantsuse lossi stiili.
Baker jätkas kuulsuste mõjutamist rohkem kui sajand pärast tema sündi. 2003. aasta intervjuus USA Today'le tsiteeris Angelina Jolie Bakerit kui "mudelit mitmerassilisele rahvusvahelisele perekonnale, mida ta hakkas lapsendamise kaudu looma". Beyoncé esitas Bakeri banaanitantsu Fashion Rocksi kontserdil Radio City Music Hallis 2006. aasta septembris.
Kirjutades oma 110. sünniaastapäeval, kirjeldas Vogue, kuidas tema 1926. aasta "danse sauvage" oma kuulsas banaaniseelikus "manipuleeris suurepäraselt valge mehe kujutlusvõimega" ja "radikaalselt ümber defineeritud rassi ja soo mõisted stiili ja jõudluse kaudu viisil, mis kajab jätkuvalt kogu moes ja muusikas täna, Pradast Beyoncéni".
3. juunil 2017, oma 111. sünniaastapäeval, andis Google välja animeeritud Google Doodle'i, mis koosneb slaidiseansist, mis kajastab tema elu ja saavutusi.
Neljapäeval, 22. novembril 2018 esilinastus Beiruti kunstifilmide festivalil dokumentaalfilm "Josephine Baker: Ärkamise lugu", mille režissöör oli Ilana Navaro. See sisaldab harva nähtud arhiivimaterjali, sealhulgas mõned, mida pole kunagi varem avastatud, muusika ja jutustusega.
2019. aasta augustis oli Baker üks neist, kes introdutseeriti San Francisco Castro piirkonna kuulsuste jalutuskäigul Rainbow Honor Walk, märkides LGBTQ-inimesi, kes on "oma valdkonnas märkimisväärselt panustanud".
Panthéon Pariisis
2021. aasta mais algatas kirjanik Laurent Kupferman veebipõhise petitsiooni, milles palus Joséphine Bakeril austada, kui ta maeti ümber Pariisi Panthéoni või talle anti Panthéoni autasud, mis teeks temast simone Veili, Geneviève de Gaulle-Anthoniozi, Marie Curie, Germaine Tillioni ja Sophie Berthelot'i kõrval maiuspala ma kuuenda naise mausoleumis. 2021. aasta augustis teatas Prantsusmaa president Emmanuel Macron, et Bakeri säilmed maetakse panthéoni ümber 2021. aasta novembris pärast bakeri perekonna petitsiooni ja jätkuvaid taotlusi alates 2013. aastast. Tema poeg Claude Bouillon-Baker ütles aga Agence France-Presse'ile, et tema keha jääb Monacosse ja Panthéonile paigaldatakse ainult tahvel. Hiljem teatati, et sümboolne kirst, mis sisaldas mulda erinevatest kohtadest, kus Baker oli elanud, sealhulgas St. Louis, Pariis, Lõuna-Prantsusmaa ja Monaco, kannab Prantsuse õhu- ja kosmosejõud Pariisis paraadil enne tseremooniat Panthéonis, kus kirst maeti. Tseremoonia toimus teisipäeval, 30. novembril 2021 ja Bakerist sai seega esimene mustanahaline naine, keda austatakse ilmalikus templis Prantsuse Vabariigi "suurtele meestele".
Bakerit kujutavad või temast inspireeritud teosed
Film ja televisioon
- Diana Ross kehastas Bakerit oma Tony auhinnaga pärjatud Broadwayl ja telesaates "Õhtu Diana Rossiga". Kui saade tehti NBC televisiooni erisaateks pealkirjaga "Suur sündmus: õhtu Diana Rossiga", kehastas Ross taas Bakerit.
- 1991. aastal kanti HBO-s üle Bakeri elulugu "The Josephine Baker Story". Lynn Whitfield kehastas Bakerit[112] ja võitis Emmy auhinna silmapaistva peaosatäitja eest minisarjas või erisaates – saades esimeseks mustanahaliseks näitlejaks, kes on selles kategoorias auhinna võitnud.
- Saksa allveelaevnik jäljendab Bakeri Danse banane'i 1981. aasta filmis "Das Boot".
- 1997. aasta animafilmis "Anastasia" esineb Baker koos oma gepardiga muusikalise numbri "Paris Holds the Key (to Your Heart) ajal".
- 2002. aastal kehastas Bakerit Karine Plantadit biopic Fridas.
- Bakeril põhinev tegelane (topless, kandes kuulsat "banaaniseelikut") ilmub 2003. aasta animafilmi "Belleville'i kolmikud" (Les Triplettes de Belleville) avajärjestuses.
- Tema mõju ja abi mehe ja naise tantsijate Carmen De Lavallade'i ja Geoffrey Holderi karjäärile ja nende abistamist arutatakse ja illustreeritakse haruldastes kaadrites 2005. aasta Linda Atkinsoni/Nick Doobi dokumentaalfilmis", "Carmenis ja Geoffreys".
- 2011. aastal kehastas Sonia Rolland Bakerit filmis "Midnight in Paris".
- 2017. aasta veebruaris kehastas Tiffany Daniels Bakerit ajatus teleosas "Kadunud põlvkond"
- Bakerit kehastab näitleja Carra Patterson HBO telesarja "Lovecraft Country" seitsmendas episoodis pealkirjaga "Ma olen".
Näidendid
- 1986. aastal kehastas Helen Gelzer Bakerit Londoni laval piiratud jooksuga muusikalis "Josephine" – "Josephine Bakeri elu ja aegade muusikaline versioon" Michael Wildi raamatu, laulusõnade ja muusikaga. Näituse produtseeris Bakeri kauaaegne sõber Jack Hockett koos Premier Box-Office'iga ja muusikaline juht oli Paul Maguire. Gelzer salvestas ka stuudioplaadi "Josephine".
- 2006. aastal produtseeris Jérôme Savary muusikali "A La Recherche de Josephine – New Orleans for Ever" ("Otsin Josephine'i"), mille peaosas oli Nicolle Rochelle. Lugu keerles džässi ja Bakeri karjääri ajaloo ümber.
- 2006. aastal mängis Deborah Cox Florida Asolo teatris muusikalis "Josephine", mille lavastajaks ja koreograafiks oli Joey McKneely, Ellen Westoni ja Mark Hamptoni raamat, Steve Dorffi muusika ja John Bettise sõnad.
- 2012. aasta juulis avas Cheryl Howard teoses "Sensatsiooniline Josephine Baker", mille kirjutas ja esitas Howard ning mille lavastas Ian Streicher New Yorgis 42. tänaval asuvas Beckett Theatre Row'is, vaid mõne ukse kaugusel Chez Josephine'ist.
- 2013. aasta juulis esietendus Londonis Bushi teatris Cush Jumbo debüütnäidend "Josephine". See toodeti uuesti New Yorgis The Public Theater's Joe pubis 27. veebruarist kuni 5. aprillini 2015.
- 2016. aasta juunis esietendus 2016. aasta San Diego Fringe festivalil Burleski kabaree unistuste näidend "Josephine Harris", mille peaosas oli Tymisha Harris Josephine Baker. Näitus on sellest ajast alates mänginud kogu Põhja-Ameerikas ja oli 2018. aasta jaanuaris-veebruaris New Yorgis SoHo Playhouse'is piiratud broadway-off-run.
- 2017. aasta veebruari lõpus avati Texases Houstonis uus näidend Bakeri hilisematest aastatest, näitekirjanik Vincent Victoria Josephine Bakeri viimane öö, peaosades Erica Young "Past Josephine" ja Jasmin Roland kui "Present Josephine".
- Näitleja DeQuina Moore kehastas Bakerit 27. juunist kuni 28. juulini 2019 Texases Houstonis Ansambliteatris biograafilises muusikalis "Josephine Tonight".
- 2021. aasta septembris koostas Theatre Royal, Bath koos Oxford Playhouse'i ja Wales Millennium Centre'iga Ühendkuningriigi tuurilavastuse Josephine'ist, mille kirjutasid Leona Allen ja Jesse Briton, kes samuti etendust juhtisid. See tuuritas Ühendkuningriigis ja kehastas Ebony Feare'i peaosas Josephine Bakerit.
Kirjandus
Baker esineb Prantsuse vastupanuliikumise liikmena Johannes Mario Simmeli 1960. aasta romaanis "Es muss nicht immer Kaviar sein" ("C'est pas toujours du caviar"). Briti kirjaniku Angela Campioni 2004. aasta erootiline romaan "Skandaalne" kasutab Bakerit oma kangelannana ja on inspireeritud Bakeri seksuaalsetest ekspluateerimistest ja hilisematest seiklustest Prantsuse vastupanuliikumises. Romaanis nurjab Baker, kes töötab koos väljamõeldud Musta Kanada armukese nimega Drummer Thompson, prantsuse fašistide krundi 1936. aastal Pariisis. Baker oli tugevalt esindatud Peggi Eve Anderson-Randolphi 2012. aasta raamatus Josephine's Incredible Shoe & The Blackpearls.Oma romaanis "Noire, la neige, Marseille, Editions Parenthèses", ISBN 978-2-86364-648-9 kutsub Pascal Rannou esile Valaida Snow ja Josephine Bakeri suhte, kes on selle loo üks peategelasi.
Muusika
- Itaalia-Belgia frankofoonia laulja helilooja Salvatore Adamo avaldab Bakerile austust lauluga "Noël Sur Les Milandes" (album "Petit Bonheur – EMI 1970").
- Briti bänd Sailor avaldas austust oma 1974. aasta debüütalbumile "Sailor" Georg Kajanuse lauluga "Josephine Baker", kes "... vapustas maailma Folies Bergere'is..."
- Briti laulja ja laulukirjutaja Al Stewart kirjutas laulu Josephine Bakerist. See ilmub albumil "Sajandi viimased päevad" aastast 1988.
- Beyoncé Knowles on Bakerit mitmel korral kehastanud. 2006. aasta Fashion Rocksi näitusel esitas Knowles "Dejá Vu" Danse banane kostüümi parandatud versioonis. Knowlesi videos "Ulakas tüdruk" näeb teda tantsimas suures šampanjaklaasis à la Baker. Sees ma olen... Sinu: Intiimne esinemine Wynn Las Vegases, Beyoncé loetleb Bakerit kui oma live-show osa mõju.
- 2010. aastal kehastas Keri Hilson Bakerit oma singlis "Pretty Girl Rock".
- 2022. aasta jaanuaris laulis Laquita Mitchell nimirolli Tom Cipullo New Orleansi ooperilavastuses "Josephine".
Kunstiteosed
1927. aastal lõi Alexander Calder Josephine Bakeri (III), Bakeri traatskulptuuri, mida nüüd eksponeeritakse kaasaegse kunsti muuseumis. Henri Matisse lõi seinamaalingu suuruse lõikepaberi kunstiteose pealkirjaga "La Négresse" (1952–1953), mis võis olla inspireeritud Bakerist. Hassan Musa kujutas Bakerit 1994. aasta maalisarjas "Kes vajab banaane"?
Filmitiitrid
| Aasta | Pealkiri | Roll | Märkmed | Ref. |
|---|---|---|---|---|
| 1927 | La Sirène des Tropiques (troopika sireen) | Papitou | tummfilm | |
| 1927 | Die Frauen von Folies Bergères (Naine folies Bergères'ist)) | tummfilm | ||
| 1927 | La revue des revues (Pariisi naudingud)) | Ise | ||
| 1928 | Le pompier des Folies Bergères | Nimetu | erootiline lühike | |
| 1934 | Zouzou | Zouzou | ||
| 1935 | Printsess Tam Tam Tam | Aouina | ||
| 1945 | Fausse alerte (Prantsuse tee)) | Zazu Clairon | ||
| 1941 | Moulin Rouge | |||
| 1954 | Jedem Finger zehn (kümme igal sõrmel) | |||
| 1955 | Carosello del varietà (Sordi karussell) |
Dokumentaalfilmid
- Joséphine Baker. Must Diiva Valge Mansi maailmas. Annette von Wangenheimi film Bakeri elust ja tööst vaatenurgast, mis analüüsib mustanahaliste pilte popkultuuris, WDR/3sat, 2006
