Rahvuslik liikumine

Eestlaste rahvuslik liikumine ka rahvuslik ärkamine algas 19. sajandi keskel.

Ärkamisaeg (ka: rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Väga tähtis roll oli laulupeol ning ärkamisaegsetel kirjanikel.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajatest. Tema tütar, Lydia Jannsen oli luuletaja ja kirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks Lydia Koidula.

Tähtsamad daatumid

• 1838 – Õpetatud Eesti Selts
• 1857 – Perno Postimehe 1. number, Eesti järjepideva ajakirjanduse algus
• 1857–1861 – "Kalevipoja" ilmumine Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes
• 1858 – Mahtra sõda
• 1861 – maltsvetlaste minek Krimmi
• 1863 – hakati taotlema Eesti Aleksandrikooli asutamist
• 1864, 21. november – J. Köleri algatusel esitati Aleksander II-le Eesti talupoegade suur palvekiri
• 1865 – laulu- ja mänguseltside Vanemuine ja Estonia asutamine
• 1866 – omavalitsuse seadus vabastas talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt, kaotati mõisnike kodukariõigus, käsitööliste tsunftiseaduse kaotamine avas eestlastele võimaluse käsitöö alal vabalt tegutseda
• 1868 – teoorjuse kaotamine, viljaikaldus ja viimane näljahäda eesti rahva ajaloos
• 1868–1870 – C. R. Jakobsoni kolm isamaa kõnet
• 1869, 18.–20. juuni – Tartus peeti I üldlaulupidu
• 1870, 24. juuni – eesti rahvusliku teatri esimene etendus (L. Koidula "Saaremaa onupoeg" Vanemuises)
• 1870, 5. november – avati Eesti esimene raudteeliin (Paldiski–Tallinn–Narva ja edasi Peterburi suunas)
• 1870–1871 – asutati esimesed põllumeeste seltsid
• 1872–1893 – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine
• 1875 – laulu- ja mänguseltsi Endla asutamine Pärnus

ärkamisaeg Eestis (1860–1885)

ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu.
Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel, Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani, Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni (national awakening, nationale Wiedergeburt jne) mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega.

Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu, Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann VoldemarJannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees, aastast 1864 Tartus Eesti Postimeest), visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused. 1860. aastail levis Lõuna-Eestis laiaulatuslik palvekirjadeliikumine, mida juhtisid ärksad haritlased ja talupojad (Johann Köler, Adam ja Peeter Peterson, Jaan Adamson, Märt Jakobson). Nn Peterburi patriootide ehk rahvasõprade (J. Köler, Aleksander Jürjev, Philipp Karell, Friedrich Dankmann) toetusel õnnestus talupoegade saatkonnal 1864 keiser Aleksander II-le üle anda suur märgukiri, milles taotleti soodsamaid maa ostu- ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile ning seda, et kirikuõpetaja valiks kogudus.
Suur rahvuslik ettevõtmine oli eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (seda nimetati Eesti talurahva vabastaja keiser Aleksander I auks Eesti Aleksandrikooliks) rajamise katse. Eesti Aleksandrikooli jaoks raha korjamise komiteedest (neid oli 146) kujunes ülemaaline organisatsioon, mille eesotsas oli peakomitee (1870–84, president Jakob Hurt), mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. 1865 asutas Jannsen Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo; selles osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat. Esimesed Eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus (1870), Viljandis (1871) ja Võrus (1874); 1900. aastal oli neid üle 40. Kõige arvukam oli ülemaaline kirjanduslik-kultuuriline org. Eesti Kirjameeste Selts (EKS, 1872–93 Tartus), kuhu kuulus 1882 üle 1100 liikme. EKS arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1870 pandi alus esimesele eesti üliõpilasorganisatsioonile, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS, 1883).  23. V 1884 pühitseti Otepää kiriklas EÜS-i sinimustvalge lipp. Tuhandeliikmeliseks ühenduseks kujunes Tallinnas tegutsenud kaubalaevaselts Linda (1879–93).
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule- ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Teine suund (Carl Robert Jakobson, J. Köler, Mihkel Veske, Mart Mitt jt) oli radikaalsem. Selle juht oli pedagoog, kirjanik, ajakirjanik ja põllumees C. R. Jakobson. Ta asutas esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (1878–82) ning sõnastas rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, milles nõudis eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.
Erinevad lähtepunktid ja arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine, mis paisus rahvuslikes organisatsioonides avalikuks võimuvõitluseks, viisid 1878 suurlõheni. Appi võeti demagoogia ja võimudele saadeti kaebekirju – kõik see nõrgendas rahvuslikku liikumist. 1880 läks Hurt Peterburi kirikuõpetajaks ja radikaalse suuna esindajad võtsid rahvuslike ürituste juhtimise üle. 1882 Jakobson suri. Rahvuslikus liikumises algas mõõn, mida süvendas valitsuse tagurlik sisepoliitika.
Eestlaste rahvusliku ärkamise tulemused:
1. Eestlaste eneseteadvuse teke, mis viis lõpuks iseseisva riigi loomiseni.
2. Eesti kultuuri ja eestlaste ajaloo teadvustamine
3. Eestlaste hariduse parandamine
4. Eestikeelse kirjasõna teke
5. Eesti pärimuse kogumine