Demi luud

Minu vanaemale öeldi lapsena, et kapten Kidd, teades, et seadus on tema rajal, sõitis Jersey rannikul üles ja otsis ideaalset kohta oma varastatud saagi matmiseks. Ja ta leidis selle Sandy Hooki käpardunud tuultega pühitud mändide salu lähedal. Ühel kuuvabal pimedal ööl libises Adventure Galley vaikselt Sandy Hooki sadamasse. Kahe varjatud jälgija imestavate silmade ees oli söögiklaaside ja püstolitega relvastatud skorbuutide bukaneeride meeskond pärast paaditäit rasket rinda kaldale sõudnud. Nendega oli kaasas pikk, uhke punaste vuntside ja kukemütsiga mees, mille jälgijad tunnistasid korraga julge juhina kapten Kiddina.

Kapten juhatas oma mehed kaldalt eemale ja nad kadusid koos nendega männimetsasse. Piraadid olid aja jooksul kadunud; vaadanud inimeste sõnul piisavalt kaua, et matta mis tahes kogus aardeid. Nad tulid enne koidikut minema ja aerutasid tagasi Seikluskambüüsse ning purjetasid pimedas öös viimastesse jäänustesse.

Muidugi jäid innukad jälgijad oma teadmised vaikseks ja tuhnisid mõni päev hiljem laternate ja labidatega relvastatud männikusse. Kuid üks kuldmünt leidis nad ja pettunult jagasid nad oma lugu teiste piirkonna headega. Pärast seda ei olnud ühtegi ööd, kus männik ei näinud kedagi labidaga tulihingeliselt kaevamas. Mõnekümne aasta pärast loobus männisalu kummitusest ja suri täielikult. Minu vanaema ajaks ei olnud kohast enam midagi järel, kui mõned kidurad puud, mõni tuulega pühitud rohi ja teatud pimedatel öödel Dem Bones.

Dem Bones on kapten Kiddi skeleti meeskond. Minu vanaema sõnul tulevad nad varjudest laevaga üles. Laev liigub kuupimeduse ajal vaikselt üles rannikut ja ankrutab Sandy Hooki kallaste lähedal. Kaks või kolm paati lastakse tema küljelt alla ja need täidetakse hõõguvate luukerede innukate vormidega, mis kannavad kukkkübaraid ja räsitud buccaneeride riideid. Nende vöö ümber on püstoleid täis rihmad ja pikad lõikeprillid. Suurim Dem Bones - see, kes on ilmselt esimene tüürimees - on õlal luustiku papagoi kohal.

Dem Bones kannab rasket pagasiruumi, mis on täis aardeid, kaldale ja hajutab need kogu selle koha ümber, kus kunagi männimets seisis. Siis tassivad piraatide meeskonnad välja viskitünnid ja tünnid ning üks luustikest võtab välja viiuli. Liival süüdatakse fantoomtuli ja Dem Bones alustab nii käratsevat laulmist ja tantsimist, et müra ärataks surnud üles - kui nad poleks veel ärkvel. Kui nad on tantsimisest kurnatud, varisevad hõõguvad luustikud liival kokku ja hakkavad jutustama oma püütud laevadest ja kogutud aardest. Mõni Dem Bone avab suured pagasiruumid, võtab ehteid ja pärlitrosse ning kaunistab end. Teised viskavad kuldmünte edasi-tagasi, nagu oleksid nad lapse pall. Öö kõige pimedamas osas, vahetult enne koidikut, pakib Dem Bones kohvrid kokku ja sõudab tagasi varjulaevale. Üksteise järel kadusid hõõguvad luustikud trümmi ja laev tõmbab ankru ning sõidab minema.

Tartu vana-anatoomikum

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Algehitiseks oli madala kupliga klassitsistlik rotund, mis toetus nelinurksele rustikapindadega soklikorrusele. Hoone on ehitatud ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi aastatel 1803–1805. Rotundi ja sokliehitise seovad ühtseks tervikuks neli Toscana pilastrite ja kolmnurkviiludega risaliiti. Rotundil on kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülal aga väiksemad mezzanino-aknad.

Peakorrusel asus amfiteatrina ehitatud ringauditoorium. Selle lagi toetus kaheksale sambale (need kõrvaldati aastal 1856). Auditooriumi seintel olid Karl August Senffi grisaille-maalingud. Anatoomikumi kompleksi kuulusid ka luukamber ja surnukuur.

Esimene laiendus

Aastatel 1825–1827 ehitati J. W. Krause projekti järgi rotundile külge kahekorruselised poolkaarjad tiibhooned. Ehitise kujundus lähtub palladionistliku ringhoovi motiivist.

Teine laiendus

Aastail 1856–1860 pikendati (arhitekt Carl Rathhausi projekti järgi) anatoomikumi tiibehitisi veel ühe järgu võrra. Ühele tiivale ehitati puust juurdeehitis 1911. aastal.

Professorid

Selles hoones on töötanud Karl Friedrich Burdach, Carl Wilhelm von Kupffer, August Rauber, Friedrich Bidder, Rudolf Buchheim, Oswald Schmiedeberg, Nikolai Pirogov, Carl Wilhelm von Kupffer, Martin Heinrich Rathke, Jakob Ernst Arthur Böttcher, Martin Ernst Styx, Johann Friedrich von Erdmann, Bernhard Körber, Rudolf Albert Martin Boehm, Eduard Rudolf Kobert, Nikolai Burdenko, Walter Siegfried Loewe, Georg Kingisepp, Siegfried Talvik, Gerhard Rooks, Lembit Allikmets jt.

Õppetöö

Vanas anatoomikumis toimus õppetöö kuni 1999. aastani, mil valmis Biomeedikum.

2002. aasta kevadel-suvel tegutses Vanas Anatoomikumis ajutiselt Eesti Üliõpilaste Selts, sest EÜSi ajalooline seltsimaja aadressil Jaan Tõnissoni 1 oli renoveerimisel.

Aastal 2014 valmis Vana Anatoomikumi ühes tiivas Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus. Selles toimuvad õpetajakoolituse seminarid ja praktikumid, täiendusõpe ning kohalikud ja rahvusvahelised seminarid.

Väidetavalt Vana-anatoomikum kummitavat. Seal olevat ringi liikumas nähtud valget kitliga kummitust. Mõnikord õhtuti on tal kaasas ka valgus.

Toomemäe kummitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Toome kaunid nõlvad vaimustavad ka kummitusi

• Tartu õuduslood

Toomkiriku varemete vahel võib luusida koera kuju võtnud Rootsi printsess. Samuti ilmub seal jaaniööl lahke Toome kuningas, kes heldelt kulda jagab.

FOTO: Sille Annuk

Toomemäel varandust valvav Rootsi printsess, vanas anatoomikumis inimrasva sulatavad arstid, Krooksu pubis surma kuulutav rohepüks – Taaralinn peidab rohkelt süngeid saladusi.

Kauneim linn on Eestis Tartu ning kes on siin kord käinud, sel ei lähe kindlasti meelest ka kaunid tunnid Toomemäel, ütleb kuulus laulusalm. Kuid laul jätab targu mainimata tõsiasja, et eri aegadest pärit juttude ja teadete järgi võib Toomemäge ja selle lähiümbrust pidada Tartu üheks kõige enam kummitavaks paigaks.

Tartu kummituslugusid ja linnalegende uurivad ning Ronk Ronga kummitustuure korraldavad folkloristid Reeli Reinaus ja Liis Reha tõdevad, et võrreldes Tallinna ja eriti selle vanalinnaga on heade mõtete linnas kummituste tegevusest märksa vähem ülestähendusi.

Sellel on aga selged põhjused. Ühelt poolt on Tartu ajaloo jooksul mitu korda maha põlenud ja saanud suuri kahjustusi viimases ilmasõjas, sestap on paljud vanad kultuuriväärtused hävinud. Teisalt elab siin palju inimesi, kelle juured on kusagil mujal, ning nii pole tekkinud juttude järjepidevust.

Temaatika võib tunduda sünge, kuid päris surmtõsiselt seda ka võtta ei saa, ütles Liis Reha.

Seepärast polegi Tartu kummituslood seotud niivõrd kesklinna vanade majadega, vaid hoopis Toomemäe ja sealsete hoonetega.

Juttude vanem kihistus puudutab ennekõike toomkiriku varemeid, uuemal ajal on teispoolsusest pärit tegelased kolinud vanasse anatoomikumi mõnisada meetrit eemal ja kunagise sünnitusmaja ehk naistekliiniku hoonesse.

Toomemäel tegutsenud kummituste kohta on eesti rahvaluule arhiivis üle 30 teksti, kuid tänapäeval ei pruugi need arhailisuse tõttu just eriti paljusid kõnetada.

Õnnetu Rootsi printsess

Peamiselt toimetab neis juttudes Rootsi printsess – küll on ta toomkiriku seintesse müüritud, küll on ta kusagil maa-aluses käigus vangis ja koob seal sukka või valvab varandust.

Seda viimast silmas pidades tuleb aga manitseda ettevaatusele kõiki Toomemäel liikuvaid naisi. Nimelt võtvat printsess vahel koera kuju ja hiilivat mõne pahaaimamatu suguõe juurde, et temaga teatud kavala manöövri abil rollid ära vahetada. Seevastu meestel pole midagi karta: neile liputavat koerake saba ja juhatavat nad kuulekalt varanduse juurde.

Varandust jagab heldel käel ka Toome kuningas, kuid seda üksnes jaaniööl. Sel tegelasel olevat meeldiv komme panna inimeste mütsi sisse mulda, mis pärast vastuvõtmist muutuvat aga kullaks.

Kui õnnetu elusaatusega Rootsi printsess võib tunduda pigem muinasjuttude maailma kuuluvat, siis vanast anatoomikumist ja endisest naistekliinikust on teada mitu kraadi kangemaid lugusid.

Vana anatoomikumi kohta teatakse kõnelda, et seal hiilivad ringi kahvatuvalged kujud, kes olevat hoonest aegade jooksul läbi käinud surnukehade hinged. Samuti räägitakse lahkamislaual ellu ärganud surnutest.

Ent on veel üks õige omamoodi pajatus. Selle järgi tulnud kord üks 19. sajandil elanud talumees koos priske õega linna turule. Korraga läinud õde kaotsi, mees hakanud teda otsima ja leidnud õe lõpuks anatoomikumist, kus arstid sulatasid temast rasva: õde oli pandud ahjule istuma ja rasva muudkui tilkus … Inimrasvast tehtud küünla abil olevat võimalik näha luupainajaid.

Hingepalve aitas

Endise naistekliinikuga seotud kummituslugudest kirjutas Tartu Postimees vahetult enne kliiniku kolimist kaheksa aastat tagasi. Mõistatuslikud koputused, ebaloomulikku trajektoori pidi lennanud käärid, kedagi oli öövalves jalgadest sikutatud ning aknal oli nähtud päris inimese kõrval viipamas veel kedagi – meest, keda seal tegelikult ei olnud.

Et kummitustest veidigi rahu saada, tehti ruumidesse risti- ja ruunimärke, puistati nurkadesse mooniseemneid ning kutsuti vaimulik hingepalvet lugema. Neist tegevustest olnud ka abi, kuid 2008. aastal, just enne ärakolimist, tajunud töötajad, et kummitused olid taas rahutumaks muutunud.

Siis tehti hoones aga suuri ümberehitustöid ning neli aastat tagasi sai endisest kliinikust ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna õppehoone. Kõik need neli aastat «uues» majas töötanud inimene kinnitas, et tema pole selle aja jooksul küll ühtegi kummitust kohanud ja ta ei tea ka kedagi, kellel oleks mõni seesugune kogemus.

Kuigi kummituslood kipuvad pigem saatma vanu hooneid ning seostuvad aastakümnete või -sadade eest õnnetult või salapärastel asjaoludel hukka saanud isikutega, ei tähenda see Reeli Reinausi ja Liis Reha sõnul sugugi seda, et tänapäeval neid lugusid juurde ei tekiks. Samal ajal võivad neis lugudes edukalt seguneda eri aegadest pärit motiivid, see aga on tunnistuseks suulise folkloori kestvast elujõust.

Näiteks võib tuua surmaennetega seonduva. Nii on Lahemaal asuva Kolga mõisa kohta räägitud, et seal varitsevat mehi punaste juustega nõid. Mees, keda nõid hammustab, surevat aasta jooksul ära.

Tartus tegutseb surmakutsar aga Krooksu pubis, mida küll ei külasta punapäine nõid, vaid roheliste pükstega noormees. Too ilmuvat baarileti äärde suunduvate inimeste juurde ja koputavat neile õlale. Ka rohepüksi õnnetu ohver võib kindel olla, et aasta jooksul tuleb elavate maailmaga hüvasti jätta.

Igaüks otsustab ise

Reeli Reinaus ja Liis Reha rõhutavad, et oma kummitus­tuuridega ei soovi nad tingimata tõestada ega ka ümber lükata kummituste olemasolu, iga inimene otsustab ise, kas usub neid või ei. Nad pole kummitustekütid, vaid asjakohaste lugude kogujad ja vahendajad, ning kui keegi soovib nendega oma kogemusi jagada, kuulavad nad suurima huviga.

Reeli Reinaus (vasakul) ja Liis Reha vana anatoomikumi juures. Mõistagi seal kummitab.

FOTO: Margus Ansu

«Ühest küljest võib temaatika tunduda sünge, kuid päris surmtõsiselt seda ka võtta ei saa,» ütles Reha. «Kui me neid lugusid räägime, siis peab ikka mingi vimka peale keerama ja läbi huumoriprisma vaatama, muidu ei saaks tuuril osalejad ilmselt rahulikku und.»

Peale Tartu toimuvad Ronk Ronga kummitus­tuurid Tallinnas ning võimalik, et tulevikus korraldatakse mõni tuur ka Kolga mõisas. Ei piirduta kitsalt kummituste temaatikaga, huvilisi viiakse ka vorstivabriku radadele.

Ettevõtmisele nime valides sai määravaks asjaolu, et ronk on mütoloogiast tuntud kui lind, kes tuli teispoolsusest siia maailma valgust tooma. Samuti vahendavat ronk surmavalla ja siinpoolsuse suhteid.

Mis puudutab folkloristide isiklikke kummituskogemusi, siis Tartu puhul tunnistasid mõlemad, et enda teada pole nad ühegi vaimolendi tegemistele peale sattunud. Küll poetas Liis Reha, et üht-teist on kogetud Kolga mõisas.

Postimehe Tartu maja kummitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Nii nagu igas teises väärika ajalooga majas, on omad kummitused ka nüüd juba endises Postimehe Tartu toimetuse kodus Gildi tänaval, kust anti ajalehte välja üle 70 aasta.

Ajakirjandustöö on teadagi spetsiifiline ning pole harvad juhud, kui mõni inimene peab majas viibima hilistel õhtutundidel või lausa öösel. Vähemalt üks töötaja sellest aga mõni aeg tagasi loobus ning isegi mõte üksinda Gildi tänava majja jäämisest tekitas temas hirmujudinaid.

«Öösiti hakkas treppidelt (toimetus asub kolmandal korrusel – toim) kostma samme,» meenutas veerand sajandit Postimehes töötanud naine. «Seal ei saanud ju kedagi olla, aga sammud muudkui läksid, üles ja alla. Kõige suurem müdin algas peale kella kahte, siis oleks nagu terve rügement treppidel olnud.»

Kõige jubedam aga oli see, et kummitustel oli õnnestunud tungida ka toimetusse, kus nad öö edenedes askeldama hakkasid, eriti sopilise ruumi nurkades.

Ühes seesuguses nurgas asus ka legendaarse kultuurireporteri Raimu Hansoni töölaud. Jutuks olevate sündmuste ajal tavatses Hanson tööl käia diplomaadikohvriga. Kuid nagu selgub, polnud see tavaline kohver!

«Ühel ööl teen tööd, kui korraga kuulen – Raimu töökoha juures teeb keegi diplomaati lahti ja paneb kinni. Mõtlesin omaette, mida see Raimu siin nii hilja teeb, aga siis sain korraga aru, et Raimu see küll olla ei saa, ta läks ju ammu koju …» manas naine toonase õuduste öö sündmusi vaimusilma ette.

Kirjeldatud sündmused leidsid aset juba aastate eest, kuid kummalisi helisid kostab Gildi majas ka tänapäeval. Üks noorem mees, kes viibis tööülesannete tõttu üsna sageli hilistel tundidel hoones, oli enda sõnul nendega juba nii ära harjunud, et pidas oletatavate kummitustega maha pikki monolooge. Kui oli aga vaja minna maja teise tiiba kohvimasina juurde, lülitas ta igaks juhuks kõik tuled põlema ning et veelgi kindlam oleks, võttis üles ka lauluviisi.

Kummitused võivad tegutseda seal ka tänapäeval, kuid praeguseks on majast saanud korterelamu.

Alfred Saka mõisast

SAKA MÕISA KUMMITUS

Mõnikord meil kummitab…see on Saka Mõisa kummitus Alfred!

Saka Mõisas elab üks kummitus, kuid olge mureta, ta pole kuri, ta on sõbralik ja tore.

Ta teeb aeg-ajalt kinke külastajatele ja külalistele nagu näiteks minu vennale. Minu vennal oli sünnipäev. Mina ja mu pere sõitsime Saka Mõisa ja kui me olime kohale jõudnud, siis oli meie toas üllatus. Kui te tunnete magusat lõhna, siis on Saka Mõisa kummitus teiega.

Kummituse nimi on Alfred. Te kindlasti meeldite Alfredile.

. Saka mõis (Ida-Viru maakond) – Saka mõis rajati 17. sajandil pärast seda, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626. aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie'le. Üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. 

Philadelphia eksperiment

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Philadelphia eksperiment

Philadelphia katse on väidetav sõjaline eksperiment, mille USA merevägi pidi Pennsylvanias Philadelphias Philadelphia mereväe laevatehases läbi viima millalgi 28. oktoobril 1943. Väidetavalt tehti USA mereväe hävitaja eskort USS Eldridge ( või "varjatud") vaenlase seadmetele.

Lugu ilmus esmakordselt 1955. aastal teadmata päritolu kirjades, mis saadeti kirjanikule ja astronoomile Morris K. Jessupile. Laialdaselt mõistetakse, et see on petmine; USA merevägi väidab, et sellist eksperimenti pole kunagi tehtud, et loo üksikasjad on vastuolus USS Eldridge'i kohta väljakujunenud faktidega ja väidetavad väited ei vasta teadaolevatele füüsilistele seadustele.

Loo päritolu

Aastal 1955 sai astronoom ja ufouurija Morris K. Jessup, äsja ilmunud raamatu The Case for UFO autor tundmatutest lendavatest objektidest ja eksootilistest tõukejõududest, mida nad võivad kasutada, Carlos Miguel Allendelt [5] kaks kirja. identifitseeris end teises kirjavahetuses ka kui "Carl M. Allenit"), kes väitis, et on olnud II maailmasõja salajase katse tunnistajaks Philadelphia mereväe laevatehases. Selles eksperimendis väitis Allende, et hävitaja eskort USS Eldridge muudeti nähtamatuks, teleporteeriti New Yorki, teleporteeriti teise dimensiooni, kus ta kohtus tulnukatega, ja teleportreerus läbi aja, mille tagajärjel suri mitu madrust, kellest mõned olid sulanud laeva kere. Jessup vallandas Allende kui "krõbina".

1957. aasta alguses võttis Jessupiga ühendust Washingtonis asuv mereväeuuringute büroo (ONR), kes oli saanud paki, mis sisaldas raamatu The Case for the UFO paberkandjal koopiat manilla ümbrikus, millel oli märge "Head ülestõusmispüha". Raamatu ääremärkides on palju kommenteeritud, kirjutatud kolme erineva roosa tindiga, mis näib üksikasjalikult peetavat kirjavahetust kolme inimese vahel, kellest ainult ühele antakse nimi: "Jemi". ONR sildistas ülejäänud kaks "hr A." ja "hr B."

Annotaatorid nimetasid üksteist "mustlasteks" ja arutasid kahte erinevat tüüpi kosmoses elavaid "inimesi". Nende tekst sisaldas suurtähtede ja kirjavahemärkide mittestandardset kasutamist ning üksikasjalikult kirjeldas Jessupi raamatu eelduste erinevate elementide pikki arutelusid. Philadelphia eksperimendi kohta oli kaldus viiteid (üks näide on see, et "hr B." rahustab kaasmärkijaid, kes on välja toonud teatud teooria, mille Jessup edastas). Käekirja stiili ja teema põhjal järeldas Jessup, et suur osa kirjutatust on Allende oma ja teistel on sama järeldus, et kolm märkuste stiili pärinevad samalt isikult, kes kasutab kolme pliiatsit.

ONR rahastas Texases asuva Varo Manufacturing Company poolt köite väikest 100 eksemplari trükkimist, mis hiljem sai nimeks Varo väljaanne, kusjuures kommentaare nimetatakse seetõttu Varo märkusteks.

Jessup üritas UFO-teemal veel raamatuid välja anda, kuid ei õnnestunud. Kirjastuse kaotamine ja isiklikus elus järjest madalseisude kogemine viis ta 30. aprillil 1959 Floridas enesetapuni.

Kordused

1963. aastal avaldas Vincent Gaddis Forteana raamatu pealkirjaga Nähtamatud horisondid: Mere tõelised saladused. Selles jutustas ta Varo annotatsioonidest katse loo.

George E. Simpson ja Neal R. Burger avaldasid 1978. aastal ilmunud romaani Õhuke õhk. Selles tänapäevases raamatus uurib mereväe uurimisteenistuse ohvitser mitmeid teemasid, mis seovad sõjaaegse nähtamatuse katseid aine edastamise tehnoloogiat sisaldava vandenõuga.

Loo ulatuslik populariseerimine toimus 1979. aastal, kui Bermuda kolmnurgast enimmüüdud raamatu kirjutanud autor Charles Berlitz ja tema kaasautor ufoloog William L. Moore avaldasid filmi The Philadelphia Experiment: Project Invisibility, mis väidetavalt faktiteave. Raamat laiendas lugusid veidratest juhtumistest, Albert Einsteini kadunud ühendatud teooriatest ja valitsuse varjamistest, mis kõik põhinesid Allende / Alleni kirjadel Jessupile.

Moore ja Berlitz pühendasid Philadelphia eksperimendi: Projekti nähtamatuse ühe viimase peatüki "Townsend Browni jõuväljadele", nimelt katsetajale ja tolleaegsele USA-le. Mereväe tehnik Thomas Townsend Brown. Paul LaViolette'i 2008. aasta raamatus „Antigravitatsiooni tõukejõu saladused“ räägitakse ka Townsend Browni mõnest salapärasest seotusest.

Lugu kohandati 1984. aastal tehtud ajarännakufilmiks The Philadelphia Experiment, režissöör Stewart Raffill. Ehkki see põhineb "Eksperimendi" eelnevatel aruannetel vaid lõdvalt, oli see dramatiseering algse loo põhielementidele. 1990. aastal toetas end end USS Eldridge'i meeskonnaliikmeks kuulutanud ja väidetavalt katses osaleja Alfred Bielek versiooni, nagu seda filmis kujutati. Ta lisas Interneti kaudu oma väidete üksikasjad, millest mõned võtsid kätte peavoolu uudistepunktid.

Üldine ülevaade

Märkus. Aastate jooksul on väidetavast katsest levinud mitu erinevat ja mõnikord vastuolulist versiooni. Järgmises kokkuvõttes kirjeldatakse enamiku kontode ühiseid võtmepunkte.

Katse põhines väidetavalt mõne ühtse väljateooria aspektil, terminil, mille Albert Einstein mõtles välja potentsiaalsete teooriate klassi kirjeldamiseks; selliste teooriate eesmärk oleks matemaatiliselt ja füüsikaliselt kirjeldada elektromagnetismi ja gravitatsiooni jõudude omavahelist olemust, teisisõnu ühendades nende vastavad väljad üheks väljaks.

Mõnede andmete kohaselt arvasid täpsustamata "teadlased", et selle välja mõni versioon võimaldab suurte elektrigeneraatorite abil murdumise abil valgust objekti ümber painutada, nii et objekt muutus täiesti nähtamatuks. Merevägi pidas seda sõjaliselt väärtuslikuks ja sponsoreeris katset.

Loo teises omistamata versioonis tehakse ettepanek, et teadlased valmistaksid anomaaliate avastamiseks ette merepõhja magnetilisi ja gravitatsioonilisi mõõtmisi, mis väidetavalt põhinevad Einsteini katsetel raskust mõista. Selles versioonis tehti natsi-Saksamaal ka vastavaid salakatseid antigravitatsiooni leidmiseks, mida väidetavalt juhtis SS-Obergruppenführer Hans Kammler.

Usaldusväärseid ja omistatavaid kontosid ei ole, kuid enamikul oletatava eksperimendi aruannetest paigaldati USS Eldridge Philadelphia mereväe laevatehases vajalikud seadmed. Testimist alustati 1943. aasta suvel ja see õnnestus väidetavalt piiratud määral. Ühe testi tulemusel muudeti Eldridge peaaegu nähtamatuks, mõned tunnistajad teatasid, et selle asemele ilmus "rohekas udu". Meeskonnaliikmed kurtsid pärast tõsist iiveldust. Samuti väidetavalt, kui laev uuesti ilmus, olid mõned madrused laeva metallkonstruktsioonidesse põimitud, sealhulgas üks madrus, kes sattus teki tasandile allpool seda, kus ta alustas, ja kelle käsi oli põimitud laeva teraskeresse, nagu samuti mõned meremehed, kes käisid "täiesti banaanides". Samuti on väidetud, et eksperimenti muudeti pärast seda punkti mereväe palvel, piirdudes selle varjatud tehnoloogia loomisega, mis muudaks USS Eldridge'i radarile nähtamatuks. Ükski neist väidetest ei ole iseseisvalt põhjendatud.

Seejärel väidetakse oletuses, et seadmeid ei olnud nõuetekohaselt ümber kalibreeritud, kuid sellele vaatamata korrati katset 28. oktoobril 1943. Seekord ei muutunud Eldridge mitte ainult nähtamatuks, vaid kadus piirkonnast välgatades. sinist tuld ja teleporteeriti Virgini osariiki Norfolki, mis asub enam kui 200 miili (320 km) kaugusel. Väidetavalt istus Eldridge mõnda aega, pidades silmas mehi laeva SS Andrew Furuseth pardal, mispeale Eldridge kadus ja ilmus seejärel Philadelphiasse algselt hõivatud kohas. Samuti öeldi, et sõjalaev läks umbes kümme minutit ajas tagasi.

Paljud loo versioonid sisaldavad meeskonna tõsiste kõrvaltoimete kirjeldusi. Mõni meeskonnaliige oli väidetavalt füüsiliselt sulandunud vaheseintega, teised aga kannatasid psüühikahäirete all, mõned materialiseerusid uuesti väljapoole ja kolmandad kadusid. Samuti väidetakse, et laeva meeskonda võidakse katse salajasuse säilitamiseks ajupesta.

Tõendid ja uuringud

Ajaloolane Mike Dash märgib, et paljud autorid, kes pärast Jessupi lugu "Philadelphia eksperimendi" loo avalikustasid, näisid olevat omaenda uuringuid teinud vähe või üldse mitte. Näiteks 1970. aastate lõpul kirjeldati Allende / Allenit sageli salapärase ja raskesti leitavana, kuid Goerman tegi Allende / Alleni identiteedi kindlaks vaid mõne telefonikõne järel. Teised oletavad, et suur osa võtmekirjandusest rõhutab pigem dramaatilist ilustamist kui asjakohaseid uuringuid. Berlitzi ja Moore'i jutustus loost (The Philadelphia Experiment: Project Invisibility) väitis, et see sisaldab faktilist teavet, näiteks katseid osalenud teadlasega tehtud intervjuu ärakirju, kuid nende tööd on kritiseeritud ka romaani võtmeelementide plagieerimise pärast. Aasta varem ilmunud õhuke õhk.

Dokumenteeritud mereväekatsete vääritimõistmine

Neljanda mereväeringkonna töötajad on väitnud, et väidetav sündmus oli II maailmasõja ajal Philadelphia mereväe laevatehases rutiinsete uuringute arusaamatus. Varasem teooria oli, et "apokrüüfilugude vundament tekkis degaussing katsetel, mille tagajärjel laev magnetmiinide suhtes tuvastamatuks või" nähtamatuks "muutus." Levitatsiooni, teleportatsiooni ja inimmeeskonnale avaldatavate lugude teise võimaliku päritolu võib seostada katsetega hävitaja USS Timmerman (DD-828) generaatoriga, kus kõrgema sagedusega generaator tekitas koroona heidet, ehkki keegi meeskonnast teatas katse kannatustest.

Vaatlejad on väitnud, et kinnitavate tõendite puudumisel ei ole kohane anda tunnustust ühe inimese reklaamitud ebatavalisele loole. Robert Goerman kirjutas 1980. aastal ajakirjas Fate, et "Carlos Allende" / "Carl Allen", kes olevat pidanud kirjavahetust Jessupiga, oli Pennsylvaniast New Kensingtonist pärit Carl Meredith Allen, kellel oli kindel psühhiaatriliste haiguste ajalugu ja kes võis oma vaimuhaiguse tõttu välja mõelda katse esmase ajaloo. Hiljem sai Goerman aru, et Allen oli peresõber ja "loov ja fantaasiarikas üksildane ... saatis veidraid kirjutisi ja nõudeid".

Ajaskaala vastuolud

USS Eldridge telliti alles 27. augustil 1943 ja see jäi New Yorgi sadamasse kuni septembrini 1943. Väidetavalt toimus oktoobri eksperiment sel ajal, kui laev oli Bahama saartel esimesel laevareisil, kuigi loo pooldajad väidavad et laeva logid võisid olla võltsitud või muul moel salastatud.

Mereväeuuringute büroo (ONR) teatas septembris 1996: "ONR ei ole kunagi 1943. aastal ega muul ajal uurinud radari nähtamatust." Märkides, et ONR loodi alles 1946. aastal, taunib see "Philadelphia eksperimendi" aruandeid täieliku "ulmena".

USS Eldridge pardal teeninud mereväe veteranide kokkutulek ütles 1999. aasta aprillis Philadelphia ajalehele, et nende laev polnud kunagi Philadelphias sadamat teinud. [18] Täiendavad tõendid Philadelphia eksperimendi ajaskaala allahindlusest pärinevad USS Eldridge'i täielikust Teise maailmasõja tegevusaruandest, sealhulgas mikrofilmides kättesaadavast 1943. aasta tekilogi märkuste osast.

Alternatiivsed selgitused

Teadlane Jacques Vallée kirjeldab protseduuri pardal USS Engstrom, mis oli dokitud 1943. aastal kõrvuti Eldridge'iga. Operatsioon hõlmas laeva pardal võimsa elektromagnetvälja loomist, et see laeva sadestada või sellest lahti saada, eesmärgiga muuta laev tuvastamatuks. või "nähtamatu" magnetiliselt sulatatud veealustele miinidele ja torpeedodele. Selle süsteemi leiutas kanadalane Charles F. Goodeve, kui ta pidas Kanada kuningliku mereväe vabatahtlike reservis komandöri auastet ning Kuninglik merevägi ja teised mereväed kasutasid seda II maailmasõja ajal laialdaselt. Selle aja Suurbritannia laevad hõlmasid sageli selliseid ülemiste tekkide sisseehitatud degaussing-süsteeme (kanalid on endiselt nähtavad näiteks Londonis HMS Belfasti tekil). Degaussingut kasutatakse tänapäevalgi. Kuid see ei mõjuta nähtavat valgust ega radarit. Vallée spekuleerib, et USS Engstromi degaussingu kajastamine võis olla hilisemates ümberjutustustes segaduses ja segi paisatud ning et need kontod võisid mõjutada "Philadelphia eksperimendi" lugu.

Vallée viitab veteranile, kes teenis pardal USS Engstrom ja arvas, et see oleks võinud ühe päevaga Philadelphiast Norfolki ja tagasi sõita ajal, mil kaubalaevad ei saanud seda teha: kasutades Chesapeake'i ja Delaware'i kanalit ning Chesapeake'i lahte, mis sel ajal oli avatud ainult mereväe alustele. Selle kanali kasutamine oli vaikne: Saksa allveelaevad olid operatsiooni Drumbeat käigus laevaliiklust piki idarannikut laastanud ja seega viidi ohu vältimiseks salaja kanalite kaudu sõjaväelaevu, kes ei suutnud end kaitsta. Sama veteran väidab end olevat mees, kelle Allende tunnistas baaris "kadumist". Ta väidab, et kui kaklus algas, viskasid sõbralikud baaridaamid ta enne politsei saabumist baarist välja, kuna ta oli joomise tõttu alla vanuse. Seejärel kattis ta teda väitega, et ta on kadunud.

Saku mõis

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tallinna külje all Sakus valendab pargipuude all mõisahoone, mis imekombel elas üle 1905-nda aasta revolutsiooni ja härrastekodude põletamislaine ja on Eestis säilinud mõisatest Riisipere mõisahoone kõrval luksusliku kõrgklassitsismi üks paremaid näiteid. Mõisahoones elavad ka kummitused, kes remonditööde peale on aktiveerunud. Näiteks kukkusid ühel päeval kõik hoones olevad noad korraga maha ja nähtud on ka kummituslikku armastajatepaari pargi tiigi ümber jalutamas. 

Kummituslik armastajapaar tekkinud niimoodi. Saku mõisa juures oli õllepruulikoda. Saku mõisnik tegi seal õlut (või õigemini talle tehti.). Kuuldused jõudsid aadlihärra von Sackenmecki kõrvu ning ta otsustas maitsma tulla. Teel juhtus tal mitmeid seiklusi ning kui ta kohale jõudis, siis leidis ta trepilt nukra tütarlapse. Kuid kui tütarlaps härrat nägi, siis puhkes ta särama ning nad armusid. Tütarlaps näitas härrale mõisat ja õllekeldrit ning pärast seda nad kadusid ära.

Ülalkorrusel kummitavat üks naine ja all mees. Remonditööde ajal kummitused elavnevad. Nad on näiteks kukutanud nuge põrandale (kõik noad korraga). Õhtuti on mõisas tunda kummituste olemasolu. Õhk on paks nagu seal oleks miski, kuigi vaadates midagi ei näe. 

All saalis mängis aega ajalt klaver, kuigi uksed olid lukus ja tuled kustus. Sissemurdmise jäljed puudusid.
2. Magasime vennaga oma toas, mõlemad erinevas seinas ja meie voodite vahelt kõndis läbi tume kogu, oli kuulda samme. Need liikusid köögi poole. Meie tuba ja kööki lahutas suur üle 2 meetrine uks nagu mõisas ikka, uks oli hingedelt ära vajunud ja lohises mööda maad. Isegi emal oli tegemist kui uks oli vaja lahti saada. Varjul aga õnnestus ukse kinni-lahti tegemine nagu poleks sellel midagi viga.
3. Ema on rääkinud veel peatrepil kõndivast daamist/neiust, uhkes valges kleidis.
4. Päise päeva ajal liikus söögilauas istuva vanaema ees supitaldrik.

Must daam

Salapärane daam punase koeraga

Mõisasaalist libiseb läbi musta mähkunud noore naise kuju ja kaob kunagi mõisaprouale kuulunud ruumidesse. Sagadi mõisas elavat must daam. Tema ugu on, aga selline:

Kord pidanud tulevane mõisahärra, Sagadi noorperemees kihluma talle sobivast seisusest naisega, kuid kihluspeole saabunud moosekantidega olevat kaasas olnud imekena mustlasneiu. 

Noor mõisahärra kaotanud neiule pea ja südame. Noored lukustasid end mõisas asuvasse mahukasse relvakappi. Kuid kui selgus, et nendest paar ei saa ning nende suhe on hukule määratud, siis haaranud neiu sealt püssi ja lasknud end maha. Seetõttu uitab must daam tänaseni nukralt, rahu leidmata mööda Sagadit. Teda on mõisas nähtud mitmeid kordi tumedates rõivastes ringi liikumas, eelkõige ajal, mil külastajaid pole, näiteks novembris. 

Riisipere mõis

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Riisipere mõis, Harjumaa

Kui mu käest küsitakse, et mis on mu lemmikmõis Eestis, siis kahtlemata on selleks Riisipere. Täpsemalt küll Uue-Riisipere mõis, kuna algselt asus Riisipere mõis veidi teises kohas ning kui mõisasüda toodi praegusesse paika, hakati vana mõisakohta nimetama Vana-Riisipereks ja uut mõisakeskust Uue-Riisipereks.

Kuna postitus Riisipere mõisa kohta on siin blogis konkurentsitult populaarsem, siis võtsin vaevaks seda põhjalikumaks kirjutada. Erinevates allikates on mõisa kohta üht-teist kirjutatud aga minu eesmärk oleks need killud siia kokku koguda, et ei peaks läbi lappama neid kümneid raamatuid ja erinevaid internetilehekülgi.

Esmalt koha ajaloost. Riisipere mõisa mainitakse esmakordselt 1390 aastate paiku ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. 1493. aastal sai mõisakoha omanikuks Helena Weckebrodt, kes oli abielus Hans v. Uexkülliga. Hans v. Uexküll olevat olnud Nissi kabeli asutaja, mis oli ka ühtlasi Riisipere mõisa kodukabeliks. Nende poeg, Johann von Uexküll, sai "kuulsaks" sellega, et ta hukati Tallinnas Harju väravate vahel oma mõisa valdustest ärakaranud talupoja tapmise eest. Järgnevatel aastasadadel on omanikeks olnud erinevad aadliperekonnad - von Taube, von Bistram. Kuni 1791. aastal saab mõisa omanikuks Peter Gustav von Stackelberg, seda oma ema, Anna Wilhelmine von Stackelbergi (sünd. von Bistram) kaudu. Kes juba oma eluajal loovutab vanematelt saadud mõisad oma lastele. Stackelbergidega seondubki selle mõisa ehitusajaloo kõige põnevam etapp mis on veel tänapäevani nähtav.

Peter Gustav von Stackelberg

Peter Gustav von Stackelberg (1762-1826) abiellus 1793. aastal Haapsalus Hiiumaalt, Putkaste mõisast pärit Magdalena Christina Augusta von Ungern-Sternbergiga (1777-1840). Kuna Peter Gustav oli paar aastat varem saanud oma emalt Riisipere mõisa, siis asuvad nad sinna elama ja juba järgmisel aastal sünnib neil esimene tütar. Tolleaegsest ehitistest saab ülevaate mõisa ajaloolises õiendis, mille kohaselt on mõisasüdames härrastemaja, kaks väiksemat häärberit ja kaks viljarehte puidust hooned. Mõned hooned - viinaköök, veel kaks häärberit (huvitav milleks neid väikseid häärbereid kasutati?), vesiveski, hobusetall, karjaõu, ait, linnaserehi ja viljaküün, olid kiviehitised. Samuti oli puithooned ülekaalus Vana-Riisipere mõisas. Tuluallikaks oli viina põletus, lisatuluallikaks oli kangakudumine. Mõisale kuulus viis kõrtsi. Peter Gustavi abielu oli erakordselt lasterikas, neil sündis 15 last - pea iga aasta-paari tagant sündis perre uus laps. Viimane laps sündis perre 1814. aastal, kui mõisaproua oli 37-aastane. 1808. aastal ostis Peter Gustav ka läheduses oleva Pajaka mõisa (hävis 1933. aastal tulekahjus). Praeguse Riisipere mõis peahoone ehitust alustati 1818. aastal ning see valmis 1821. aastaks. Ka on teada, et 1820. aastal võttis Peter Gustav suurema summa krediidikassalt laenu, kuigi pole teada mis tarbeks see kulutati, siis võib oletada, et küllap see ka uue peahoone ehituseks läks. Peter Gustav ei saanud oma uues majas kaua elada, ta suri juba 1826. aastal, olles 64. aastane.

Vaade esifassaadile oletavasti 1900-1910. aasta paiku, allikas: HM F 106:48 Ff

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk, kes loobus mõisatest laste kasuks, endale jättis ta vaid Hiiumaal oleva Putkaste mõisa. Riisipere mõisa sai nende kõige vanem poeg Karl Otto von Stackelberg (1797-1865). 

Karl Otto von Stackelberg

Karl Otto abiellus 1823. aastal Hiiumaalt Suuremõisast pärit Magdalena Christine Auguste (Minette) von Unger-Sternbergiga (1804-1881). Huvitav fakt on ka see, et Magdalena ämm oli tema isa õde. Paljud on ilmselt ka kuulnud või lugenud mõisnik-mereröövlist, kes Hiiumaal meelitas valemajakaga laevu karile ja siis käis neid röövimas. Keda see lugu täpselt huvitab, võib lugeda H. Sergo romaani "Randröövel". Magdalena oli siis selle mereröövli lapselaps. 

Mõisa järgmine peremees Karl Otto oli saanud filosoofialase ettevalmistuse Heidelbergi ülikoolist. Magdalena saabumisega hakati enam kujundama ka mõisa ümbrust ja seda 17 aasta vältel - rajati park, kaevati paisjärv suuremaks, kaldaterassid laoti graniidist, järve kaldale rajati paviljone, paadisildasid. Tänaseks päevaks on paisjärv küll pea kolmandiku võrra väiksem. Magdalena 100. sünniaasta mälestuseks püstitati parki mälestuskivi, mis on tänaseks ümber kukkunud, kuid muidu täiesti korras ja kirjad seal peal on loetavad. Kuid rahvapärimustesse on ta jäänud kui kuri proua, kes kasutas pargi rajamiseks ja järve kaevamiseks talupoegade tööjõudu ikalduse ja näljahäda ajal ning kes kasutas nende järele vaatamiseks oma pilti või siis kuju. Ka polevat ta viitsinud jalgsi käia vaid kaks toapoissi olevat teda vankril vedanud.  

Mõisasüda 1868. aastal (EAA 2486-3-27)

1865. aastal Karl Otto sureb ning tema lesk Magdalena loobub valdusest oma vanima poja Karl Otto Konstantin von Stackelbergi (1826-1894) kasuks. Karl Otto Konstantini esimene abikaasa Julie von Sievers sureb 1863. aaastal, kuus aastat peale abiellumist tüüfusesse ja temast jääb maha kaks tütart - aastane Benedikta (Benita) ja kolmeaastane Helene.

Helene  ja Benedikta von Stackelberg

Huvitav on see, et mõlemad tütred abiellusid samuti Stackelbergidega. Benedikta abiellus Reinhold von Stackelbergiga Pagari mõisast Ida-Virumaalt ja Helene abiellus Ernst von Stackelbergiga Vääna mõisast. Karl Otto Konstantin abiellus 1866. aastal uuesti Harriet von Sterniga Hiiumaalt Kõrgessaarest (kes oli Paul von Ungern-Sternbergi lesk), kuid sellest abielust lapsi ei sündinud.

Harriet von Stackelberg (Stern)

Kuna pärimisõigus liikus meesliini pidi ja Konstantinil poegi polnud, siis ta määras oma pärijaks vennapoja Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916), kes saab mõisa omanikuks 1897. aastal. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Sellest ajast kui nemad Riisiperes elasid on teada ka üks kummituslugu. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mitmeid kordi mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi mõisas kõndimas, esimesel korral arvanud teda olevat külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma.  Need lood on jäänud rahvapärimusse läbi teenijate mälestuste ning rohkem saab nendest lugeda raamatust "Mõisalegendid".

Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg

Adina von Stackelberg Aaspere mõisas

Veel oma eluajal annab Friedrich mõisa üle oma pojale Karl Otto von Stackelbergile (1894- ... ) kes jääbki mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid.

Söögisaal Riisipere peahoones.
Saadetud postkaardina paruness Dellingshausenile, postitemplil kuupäev 25.12.1913.
Allikas: EAA.1423.1.194.153

Vana-Riispere mõis

Sellega saigi päris mõisnike elu Riisipere mõisas otsa ning mõisasse kolis lastekodu. Ametlikult avati Riisiperes väikelastekodu 1921. aastal. Esialgu elas seal 50 last, ajapikku laste arv kasvas ning 1933. aastal elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks tehti ka mitmeid ümberehitusi - rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme normaaltalu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool. Riisipere mõisa lastekodu varasemat perioodi on veidi kirjeldatud raamatus "Tänavapoiss", autoriks Ralf Kaup.

1982. aastal kolis mõisast lastekodu välja ja sestsaadik on mõisa peahoone ilma kasutuseta olnud. Vahest harva on seda küll kasutatud filmivõteteks, kontserdisaaliks aga see on ka kõik olnud. 1999. aasta Eesti Ekspressis on ilmunud väike uudis selle kohta, et Riisipere mõisal on uued omanikud kellest 3 Eestist ja üks Ameerika Ühendriikidest ning mõningaid töid tol ajal tehti, kuid ei midagi suurt. Nii ongi see uhke ja väärikas mõis seisnud juba aastakümneid tühjalt. Vahepealsetel aegadel on olnud aknad isegi kilega kinni löödud ja kaunis valge stukkdekoor on kannatada saanud ja hallitab paljudes kohtades. Viimastel aastatel hoidis majal silma peal üks kohalik härra ning heade juhuste kokkulangemisel oli võimalik isegi sinna sisse pääseda.

2012. aasta kevadel olid omanikeks Eesti päritolu vene ärimehed, kuid mõne aja pärast oli mõis jälle müüki pandud. Hinnaks oli tol korral muljetavaldavad 350 000 eurot.

Uuemad uudised (sügis 2015) räägivad, et Riisipere mõis on saanud endale asjaliku omaniku ning käimas on mõisa renoveerimistööd. Esmalt alustati mõisa katuse parandamisest ja fassaaditöödest. Mõisa katusekandekonstruktsioonid restaureeritakse ja katusel kasutatakse Eestis veel üsna uudset lahendust - täistsinki, mis pidi olema pikemalt hooldusvaba. Fassaaditöid teostas KAR-Grupp ning nende FB lehel näeb ka killukest tehtud tööst - fotod. Mitteametlikke kanaleid pidi on kuulda olnud, et mõisa pidi tulema hotell - elame, näeme ;)

Aeg-ajalt on näha FB Eesti Mõisate grupi kaudu pilte ennistustöödest. 2016. aasta suvel sai fassaad saamas uue ja värskema kihi ning jätkuvad sisetööd.

Nüüd veidi mõisa ehitusajaloolisest küljest. Riisipere mõisa peahoonet loetakse klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks. Peahoone sarnaneb üldkompositsioonilt kõige enam Tapa mõisaga (tänaseks küll hävinenud) ning ka Aaspere mõisaga. Aiafassaadile lisati 19. saj II poolel puitpitsdekooriga veranda (hävinenud) ning esifassaadil asus sammaste vahel kivikonsoolidele toetuv pikk metallrinnatisega rõdu (samuti hävinenud).

Mõisa peauksest sisendes on esimeseks ruumiks poolümar skulptuurniššidega vestibüül kust viib marmortrepp peakorrusele. Põhikorrusel on mitmeid saale - kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal (enne ja praegu), ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal (enne ja praegu), mida kasutati esivanemate galeriina. Kuppelsaalis oli ka neobarokne kamin-ahi, mis tõenäoliselt pärines 19. või 20. sajandist. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür.

Nissi valla FB on galerii vanadest piltidest kus on näha endisaegset interjööri.

1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgub, et algselt oli valge saal olnud pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall. 

    

Põhiplaan on J. Maiste raamatust "Eestimaa mõisad" (lk 263), täiendatud ruumide paigutuse osas

Peahoone ette jäid aidahoone, tall-tõllakuur, kasvuhoone. Veidi eemal paiknes karjakastell, mida arvatakse olevat 18./19. sajandi vahetusest ajast. Samuti olevat veskikoht väga vanast ajast. 19. sajandi lõpukümnendil moderniseeriti ka kõrvalhooneid - viinavabrikut, aidahoonele ehitati juurde kuivati, samuti püstitati mõned maakividest hooned ja puidust valitsemaja, kärnerimaja. Tänapäeval on mõisapargi pindala ligi 18 hektarit (koos paisjärvega).

Mõned siseruumide vaated aastast 2012. 

Üks väiksematest saalidest paremal pool tiivas

Mõisa söögituba

Vaade läbi tubade

Vaade pargist tagafassaadile (kevad 2012)

Kasutatud allikad:
Eestimaa mõisad, J. Maiste, lk 263-267
Eesti arhitektuur, lk 50-51
Eesti pargid, lk 210-211
Harjumaa mõisad, V. Praust, lk 147, 177
Mõisalegendid, M. A. Remmel, lk 332-351
Rahvusarhiivi kinnistute register
Riisipere mõisa ajalooline õiend, köide I ja II,

Ajapaik lehel on galerii, kus on  mõisast nii uuemaid kui vanemaid pilte. Isegi mulle olid mõned pildid täiesti uued. Eriti huvitav pilt on tehtud söögisaalist, kus teener seisab tikksirgelt laua kõrval.

Riisipere mõisas on filmitud Iiris Vesiku video "Weirdo"

Riisipere mõisMine navigeerimisribaleMine otsikastiMõisa peahoone 1840. aastal
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa park
Ajalugu

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis oli mõis Harjumaal Nissi kihelkonnas, tänapäeva Vilumäe küla lähedal Saue vallas Harju maakonnas.

Esimest korda on Riisiperes mõisa mainitud 1394. aastal (saksa keeles Riesenberg). 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

1810.–1820. aastatel tõi mõisa omanik Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826) keskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (Neu-Riesenberg). Mahukate mullatööde abil loodi paistiik, mille kaldale ehitati mõisale esinduslik Riisipere mõisa peahoone. Tiigi ümbrusesse rajati park.

1821. aastal valmis mõisa peahoone. See on väga hea näide Eesti kõrgklassitsismist nii sise- kui ka väliskujunduse poolest. Endise tiigi vastas asub kuue sambaga astmikfrontoon, mida on rikkalikult kaunistatud.

Mõisale ehitati palju kõrvalhooneid, enamik neist jäi peahoonest lääne poole.

1919. aastal võõrandati mõis Karl Otto von Stackelbergilt. Von Stackelbergide aadliperekonnale jäi Vana-Riisipere.

1921. aastal loodi mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse, praegu restaureerimisel.

Ülejäänud mõisakompleksist on muinsuskaitse all veel Riisipere mõisa kelder (XIX sajandist, avariilises seisus), paekivist, osalt ka tellistest Riisipere mõisa abihoone (XIX sajandist, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa tall-tõllakuur (XIX sajandi algus, XX sajandi kahekümnendatel aastatel põhjalikult ümber ehitatud), Riisipere mõisa töökoda (1841–1917, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa ait-kuivati (1841–1917, avariilises seisus), Riisipere mõisa palmimaja (XIX sajandi teine pool, rahuldavas seisus).

Praegu jääb mõis Harju maakonna Saue valla territooriumile.

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis asub Harjumaal  Nissi vallas Vilumäe külas.

Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1390.aastal ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. Praegune mõisa peahoone sai valimis 1821.aastal Peter Gustav von Stackelberg poolt ja mõis võõrandati 1919.aastal Karl Otto von Stackelbergilt ja aastal 1921 loodi mõisa lastekodu mis tegutses 1988. aastani.Sealt maalt edasi on mõis läinud eraisikute kätte ja 1990.aastast lagunenud.

Mõisale on nime andnud Riesenbergid. Vahepeal oli see ka Uexküllide valduses [Riisipere mõisnik Johann (Hans) von Uexküll, kelle Tallinna raad lasi linna põgenenud talupoja tapmise pärast hukata (talupoeg oli linnas olnud juba nii kaua, et ta oli saanud linnakodanikuks ning mõisnikul ei olnud õigust talupoega tagasi mõisat teenima kutsuda, veel vähem siis teda tappa.)].

Uexküllid olid vabamüürlased (Ja mõned neist toetasid hiljem Eesti iseseisvumist). Nad olid eesti-baltisaksa päritolu.

Riisipere mõisa park

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Riisipere mõisa park

Mõisapark

Riisipere mõisa park on kaitsealune park Harjumaal Saue vallas Vilumäe külas. Pargi pindala on 17,8 ha. Park on nii muinsuskaitse kui ka looduskaitse all.

Park on vabakujuline ja paikneb põhiliselt endise Uue-Riisipere mõisa peahoone ning Munalaskme oja vahel. Parki hakati rajama koos härrastemaja rajamisega aastail 1819–1821, põhiosas kujundas selle aga Carl Otto von Stackelbergi abikaasa Wilhelmine von Ungern-Sternberg, kellele on pühendatud pargis asuv graniidist mälestuskivi. Mõisasüdame kaart aastast 1888 annab tunnistust sellest, et park on olnud küllaltki suur, selles on olulist osa mänginud Munalaskme oja ja sellest vesiveski abil paisutatud veekogu. Omal ajal sõitsid sellel gondlid, tiigi ääres olid uusgooti stiilis paviljonid ja paadisillad.Tänapäevaks on see süsteem suuremas osas kadunud, tiik on jagunenud kaheks.

Peahoone ette rajati kaarjas tee, seal XX sajandi algul kasvanud pügatud pärnad on kadunud. Peahoone taga asusid algselt looklevad teed, tänapäeval on see osa pargist saanud regulaarse kujunduse. Keskteljel asub suve- ja püsilillepeenardega ääristatud jalutustee. Pargi alumises osas on 3 meetri kõrgune poolkaarekujuline hekk, mille vahel avaus, avamaks vaadet suurele aiavaasile.

Pargi tagumine osa on muutunud metsapargiks, kus asub endisest suurest tiigist eraldunud väike tiik, mida kasutatakse ka ujumiskohana.

Riisipere mõisa pargis kasvab 24 liiki võõrliike, varem on neid olnud rohkem. Suurema osa liigirikkusest annavad pärast Teist maailmasõda istutatud puittaimed. Haruldasemad neist on hõbevaher (Acer saccharinum, ümbermõõt 255 cm), hall pähklipuu (Juglans cinerea) ja täpiline viirpuu (Crataegus punctata). Pargist lähtub berliini papli (Populus berlionensis) allee.

Riisipere mõisa pargi keskkonnaregistri kood on KLO1200571. Kaitseala geograafilised koordinaadid on 59° 7′ 0″ N, 24° 16′ 0″ E.

Kummitused:

Riisipere mõisas kummitavat 1902. aastal surnud Anna Elisabeth Stackelberg. Ta kolistab ja mõnikord liigub hoones ringi valge naise kuju.