Oktoobrirevolutsioon Venemaal

Boriss Kustodijev. "Bolševik". Õlimaal lõuendil, 1920. Moskva, Tretjakovi galerii

Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre ehk Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli Petrogradis 6.–8. novembril (vkj. 24.–26. oktoobril) 1917 toimunud riigipööre, mille käigus bolševikud kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse.
Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamist kogu Venemaal.
Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ja seejärel Nõukogude Liit. Alates 1927. aastast hakati Nõukogude Liidus kasutama nimetust Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. 31. jaanuaril 1918 toimunud kalendrireformi tõttu tähistati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva Nõukogude Liidus 7. novembril. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli Nõukogude Liidu tähtsaim riigipüha, mida tähistati kahel töövabal päeval 7. ja 8. novembril aastatel 1927–1991. Aastatel 1918–1990 korraldati sündmuse meenutuseks 7. novembril Moskvas Punasel väljakul sõjaväeparaade.

Historiograafia

Oktoobrirevolutsiooni sündmuste käsitlemisel ei pääse mööda historiograafilistest probleemidest. Nõukogude Liidus käsitleti neid sündmusi vastavalt ametlikule ideoloogiale. NLKP Ajaloo Instituut ja teisedki asutused hävitasid ja fabritseerisid oktoobrirevolutsiooniga seotud dokumente ja muid materjale. Paljud nõukogude allikad on kaheldava väärtusega, ehkki Lääne ajaloolased ja teatmeteosed sageli tuginevad ka nendele.

Etümoloogia

Algul nimetasid ka bolševikud sündmust Oktoobri riigipöördeks (Октябрьский переворот), siiski hakati ajapikku kasutama terminit "revolutsioon" ehk "oktoobrirevolutsioon". 1927. aastal, kui tähistati sündmuse 10. aastapäeva, võeti Nõukogude Liidus kasutusele ametlik nimetus "suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon".

Taust

Veebruarirevolutsiooniga oli 1917. aasta alguses Venemaal kukutatud keiser Nikolai II ja 1. septembril 1917 väljakuulutatud Venemaa Vabariik. Seadusandlik võim kuulus riigiduumale ja eelparlamendile ning täidesaatev võim allus Ajutisele valitsusele. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli valitsuse eesotsas esseer Aleksandr Kerenski. Eelparlament valmistas ette Asutava Kogu tööd, mis pidi valitama 12. novembril 1917 ja võtma vastu põhiseaduse.
Paralleelsete võimuorganitena tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud (nõukogud) ja nende täitevkomiteed.
Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli riigi välja kurnanud ning süvendanud sotsiaalseid probleeme. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.

Revolutsiooni ettevalmistamine

Idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 3. aprillil 1917 avaldatud aprilliteese. Alates septembri lõpust rõhutas Lenin, kes varjas end Soomes ning oli hiljem Petrogradis põranda all, üha rohkem võimuhaaramise vajadust. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski. Oli selge, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte.
12. oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 24.–26. oktoobril toime pandud riigipöörde juhtimise staap.
22. oktoobril asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

Revolutsiooni käik Eestis

Revolutsioon algas esmaspäeval, 23. oktoobril 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Komitee koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrused. Merekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.

 

Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis (Tartus 25. oktoobril, Narvas 26. oktoobril).

Revolutsiooni käik Petrogradis

24. oktoobril 1917 kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. Kindlustamaks ühendust linnaosade vahel, lasid Lev Trotski ja Vladimir Lenin sillavahtidele palka maksta.
Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.
Ööl vastu 25. oktoobrit võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.
25. oktoobri hommikul ajas eelparlamendi Maria palees laiali palee komandant, endise Balti laevastiku madrus Anatoli Železnjaki (1895–1919). Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.
Ööl vastu 26. oktoobrit hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja Aurora kogupauk. Talvepalee ülevõtmist juhtis Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee sekretär lipnik Vladimir Antonov-Ovsejenko. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti ja suleti Petropavlovski kindlusse. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.
Alates 25. oktoobri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba 20. oktoobriks, kuid lükati siis edasi 25. oktoobrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.
26. oktoobril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.

Sündmused riigipöörde järel

Ülevenemaaline Asutav Kogu

12. novembril toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Ülevenemaalises Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas, Eestis said nad 40% häältest ja läänerinde sõdurite seas koguni kaks kolmandikku, aga valimisvõidu tagas esseeridele laialdane toetus talurahva seas.
5. jaanuaril 1918 kokku tulnud Ülevenemaalise Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu. Asutava Kogu ainukeseks jäänud istung toimus Petrogradis Tauria palees 5. jaanuari pärastlõunast kella neljast 6. jaanuari varahommikul kella neljani. Järgmisel päeval keeldusid bolševikele alluvad sõdurid Asutava Kogu saadikuid Tauria paleesse lubamast. Asutava Kogu laialiajamist võibki võtta tegelikuks bolševike võimuhaaramise ajaks.

Sündmused Venemaal ja mujal maailmas

Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.
Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 6. detsembril 1917. Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, konstitutsioonilisi demokraate jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. aasta paiku.

Sündmused riigipöörde järel Eestis

Maanõukogu laialisaatmine

Kuna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu keeldus uut bolševike valitsust tunnustamast saatis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ta 12. novembri otsusega laiali. 15. (28.) novembri pärastlõunal kell 16.00 kogunes Maanõukogu Toompea lossi erakorralisele istungile ja kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Istung kestis napilt pool tundi ja aeti siis enamlaste poolt laiali. Lossist lahkuvaid Maanõukogu saadikuid rünnati Toompea lossiplatsil enamlikult meelestatud rahvajõugu poolt.

Baltisakslaste represseerimine

30. novembril (13. detsembril ukj.) 1917 võttis Eestimaa rüütelkonna komitee vastu salajase otsuse Eestimaa eraldamise kohta Venemaast, paludes Saksamaal võtta Eestimaa oma kaitse alla. 17. (30.) detsembril 1917 tegi samasuguse otsuse Liivimaa rüütelkond. Kuigi baltisakslaste ettevõtmised pidid kuni Saksa vägede kohalejõudmiseni jääma saladuseks, lekkis teave nende salajastest otsustest Stockholmi diplomaatide kaudu Nõukogude valitsuseni. Eestimaa rüütelkonna juhte ei jõutud sellest teavitada, mistõttu nad arreteeriti 15. (28.) jaanuaril 1918. Tekkinud konfliktile valas õli tulle veel ka Haapsalu lähedalt tabatud kolm saksa agenti baltisaksa aadli ja pastorite palvekirjadega, mis taotlesid Saksa vägedelt võimalikult kiiret Eesti hõivamist.
Kõiki neid asjaolusid tõlgendas Eesti Nõukogu Täitevkomitee balti aadli ning eesti kodanluse vandenõuna Nõukogude võimu vastu ning kehtestas 28. jaanuaril (10. veebruaril) 1918 sõjaseisukorra Eesti linnades. Ühtlasi kuulutati kogu aadliseisus lindpriideks. Kõik üle 17-aastased aadlisoost mehed ja üle 20-aastased naised tuli vahistada, paigutada koonduslaagritesse ning saata lõpuks Siberisse. Kokku arreteeriti umbes 800 mõisnikku, kes saadeti Tallinnast Jenissei kubermangu. Kõik arreteeritud naised Tallinnas siiski vabastati.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon

Nõukogude võim püsis Eestis 1918. aasta veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. 23. veebruaril kuulutas Eestimaa Päästekomitee Pärnus Endla teatris välja Eesti Vabariigi iseseisvuse. 24. veebruaril tehti sama Tallinnas. 25. veebruaril sisenesid Tallinna Saksa armee üksused, algas 1918. aasta novembrini kestnud Saksa okupatsioon.
Novembris 1918 algas Saksamaal revolutsioon, 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril sõlmis Saksamaa Antandi riikidega vaherahu. Samal 11. novembril alustasid tööd Eesti riigiasutused. 19. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse esindajalt August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle. 28. novembril 1918 tungis Nõukogude Venemaa sõda kuulutamata Eestile kallale. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Nõukogude Venemaa sai esimeseks riigiks, mis de jure Eesti Vabariiki tunnustas.