Keskkonnategurite mõju organismile
Organismile mõjub alati terve hulk tegureid koos, seega teatav tegurite kompleks.
Foto: Allan Lorents
Liebigi miinimumseaduse kohaselt piirab organismi eksisteerimist (kasvu, aktiivsust) kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlust kõige vähem. Näiteks, kui puudub üks eluks vajalik toiteelement, ei saa taim normaalselt kasvada ja viljuda, kuigi ülejäänud aineid on külluses.
Piirav ehk limiteeriv on selline tegur, mille hulk või intensiivsus on allpool eluks vajaliku miinimumi.
Igal liigil on iseloomulik ökoloogiline amplituud, mis näitab tema taluvus piiride vahekaugust antud teguri suhtes, s.t. miinimumist kuni maksimumini. Optimumiks nimetatakse sellist teguri väärtust, mis kõige paremini rahuldab organismi vajadusi.
Laia ökoloogilise amplituudiga liigid on eurütoopsed, kitsa amplituudiga – stenotoopsed. Kui võrreldavateks teguriteks on temperatuur, siis nimetatakse neid eurü- ja stenotermsed, soolsuse puhul eurü- ja stenohaliinsed ja toidu puhul nimetatakse neid vastavalt eurü- ja stenofaagideks.
Näiteks pruunvetikas, põlisadru või Balti lamekarp, mis on kohastunud eluks väga erineva soolsusega vees, on laia ökoloogilise amplituudiga soolsuse suhtes (eurühaliinsed), mageveeteod, kes elavad ainult magevees, on soolsuse suhtes kitsa ökoloogilise amplituudiga (stenohaliinsed). Nii on stenotermne näiteks arktiline kala kes elab normaalselt merevees temperatuuriga –2C° kuni +2C°, kõrgemal temperatuuril tema ainevahetus aeglustub ja liikumisvõime kaob.
