Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

neljapäev, 5. mai 2022

Novembrirevolutsioon Saksamaal

Novembrirevolutsioon oli I maailmasõja lõpus poliitiliselt ajendatud tsiviilkonflikt Saksamaal, mille tulemusena asendati monarhia vabariigiga. Revolutsiooniline periood kestis 1918. aasta novembrist Weimari Vabariigi asutamiseni 1919. aasta augustis.

Revolutsioon


1918. aasta novembris sattus Saksamaa revolutsioonikeerisesse. Novembri alguses algas Saksa laevastiku mäss Kielis, misjärel seal loodi tööliste ja madruste nõukogu. Kielist liikusid madruste salgad edasi teistesse linnadesse, kus puhkesid samuti sõdurite ja tööliste väljaastumised. Novembri keskpaigaks oli terve Saksamaa haaratud rahutustest, kõikjal linnades moodustati nõukogud. Olukord oli keskvalitsuse kontrolli alt väljas. 9. novembril algas Berliinis tööliste üldstreik, millega liitusid ka garnisoni sõdurid. Max von Badeni valitsus astus samal päeval tagasi ning ametisse astus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Kuulutati välja vabariik. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. End valitsusega opositsiooni seadnud Spartakusbund Karl Liebknechti juhtimisel nõudis samal ajal kogu võimu andmist nõukogudele ning ülesaksamaalise nõukogu moodustamist. Vasakradikaalide sooviks oli „proletariaadi diktatuur”. Valitsuse sotsiaalpoliitiliste sammude ning Compiègne'i vaherahu sõlmimise tagajärjel olukord riigis siiski esialgu mõnevõrra rahunes. Sotsiaaldemokraadid pakkusid kommunistidele rahvamasside mõjutamisel tugevat konkurentsi – enamikes nõukogudes domineerisidki sotsialistide pooldajad. 
Kohe pärast ametisseastumist kindlustas Ebert endale ka Saksa armee ülemjuhatuse toetuse. 10. novembril leppis ta ülemjuhatuse esindaja kindral Wilhelm Groeneriga kokku, et valitsus astub välja kommunistide vastu ning aitab säilitada sõjaväes distsipliini. Vastutasuks lubas ülemjuhatus Spartakusbundi mahasurumiseks ning korra taastamiseks anda valitsusele appi sõjaväeüksused. Ameerika ajaloolase R. Waite’i sõnul tegi valitsus selle sammuga end sõltuvaks ülemjuhatusest – kui mõni valitsuse samm ei olnud kindralitele meelt mööda, siis oli võimalik ähvardada oma toetuse äravõtmisega. Saksa armee jagunes sel hetkel suures plaanis kaheks: nõukogusid toetavad ja väejuhatuse kontrolli alt ära libisenud peamiselt tagavaraüksused sisemaal ning veel distsipliini säilitanud rindeväed. Sealhulgas loodeti korra taastamisel riigis kasutada just läänerinde vägesid, samas kui idarinde üksusi loeti oma koosseisu ja meeleolu tõttu selleks mitte sobivaks. Novembris-detsembris asusid nii sotsialistid kui kommunistid Berliinis vabatahtlikkuse alusel oma relvastatud jõude looma, kuid kõik need moodustised eelistasid meelsamini poliitikaga tegeleda kui näiteks linnas korda hoida. Peale selle asus Berliinis peamiselt Põhja-Saksamaalt saabunud madrustest moodustatud Rahvamereväediviis (Volksmarine-division), mis paistis silma oma distsiplineerimatusega. 
Ülemjuhatuse kavad rindevägedega Saksamaa maha rahustada kukkusid aga läbi. Sõduritemassi meeles mõlkus pärast sõja lõppu vaid soov koju pääseda. Detsembris läänerindelt kodumaale jõudnud väeosad läksid seejärel suuresti omavoliliselt laiali, millele aitas kaasa ka revolutsioonilisse atmosfääri sattumine. Lõplikult kinnitasid armee võimetust midagi ette võtta sündmused Berliinis 24. detsembril, kui Ratsakaardiväe diviisi osad üritasid vallutada Rahvamereväediviisi valduses olnud keisripaleed ja talle. Madruste vastupanu oli juba raugemas, kui kohale tormas kommunistide ja vasaksotsialistide (viimased olid jõudnud paremsotsialistidega tülli minna) poolt üles õhutatud ligi 100 000-pealine rahvahulk, mis kaardiväelastega segunes. Viimased visaksid püssid käest ja põgenesid. Detsembri lõpus andis valitsus käsu armee ja laevastiku üldiseks demobilisatsiooniks. 
Sellises olukorras otsustas Saksa väejuhatus panuse teha vaid vabatahtlikest koosnevatele väeosadele, mida hakati nimetama vabakorpusteks. Tegelikult asuti neid moodustama juba novembris – seoses idarinde vägede kiire lagunemisega pärast vaherahu sõlmimist pidi seal vabatahtlikest sõjaväelastest loodud üksuste ülesanne olema vägede taandumise katmine ja enamlaste edasitungi takistamine Saksamaa suunas. Samas formeeris Kieli kuberner Gustav Noske juba novembris üht vabakorpust – 1. mereväebrigaadi – võitluseks sisemaal. Detsembris loodi lisaks olemasolevale kuuele vabatahtlike väeosale veel 12. Vabatahtlikud pidid nüüd minema sõdima ka Poola üksuste vastu Posenisse. Samal ajal pingestus detsembri lõpus olukord Berliinis. Vasaksotsialistid lahkusid valitsusest ja sisuliselt asusid kommunistidega koostööle. Valitsuse katsele tagandada vasaksotsialistist Berliini politseipresident Emil Eichhorn vastasid vasakradikaalid kuni 150 000-pealise meeleavalduse kokkukutsumisega 5. jaanuaril. Õhtul võeti üle Berliini tähtsamad ajalehetoimetused. 6. jaanuaril kuulutati Berliinis välja üldstreik. Töölised relvastusid. Paremsotsialistid asusid samal ajal oma pooldajatest väeosi moodustama (Republikanische Schutztruppe) – kokku kogunes neisse umbes 4 000 inimest. Detsembri lõpus sõjaministri ametikohale astunud Noske nimetati Berliinis ja ümbruses olevate vägede ülemjuhatajaks. Linnas puhkesid relvastatud kokkupõrked, kui kommunistid ründasid üht Berliinis formeeritavat vabakorpust – Reinhardi vabatahtlike rügementi. Samas mitmed Berliini garnisoni osad ning ka Rahvamereväediviis kõhklesid ega läinudki vasakradikaalidega kaasa. Valdav osa ülesõhutatud rahvamassist jäi samuti passiivseks, kuna ei saanud mässu juhtidelt tegelikult mingeid juhiseid – viimastel puudus kindel tegevusplaan võimu ülevõtmiseks, ehkki seda teha tõepoolest sooviti. Noske korraldusel sisenes 11. jaanuaril Berliini Potsdami vabakorpus, mis koos Reinhardi rügemendi ja mõnede väiksemate osadega (kokku kuni 6 000 meest) vallutas 12. jaanuariks küllaltki vihase võitluse järel kõik vastase tähtsamad kindlustatud punktid, ning kui seejärel jõudsid eesotsas Noskega Berliini ülejäänud linna ümbrusse koondatud vabatahtlike üksused, siis ei kohanud need enam erilist vastupanu. 15. jaanuariks oli Berliin täielikult valitsusvägede käes. Mõlema poole kaotused ei olnud tegelikult kuigi suured ja ka „valge” terror jäi küllaltki tagasihoidlikuks. Küll lasti 15. jaanuaril vabakorpuslaste poolt maha kommunistide juhid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. 19. jaanuaril võidi suhteliselt rahulikult läbi viia põhiseadusliku kogu valimised. Kuu lõpus tõmmati vabakorpused Berliinist välja. Seega oli keskvalitsus vabakorpuste abiga suutnud likvideerida oma poliitiliste vastaste tõsise võimuhaaramiskatse. 
Saksamaal algas revolutsioon 3. novembril 1918 sõjalaevastiku madruste ülestõusuga Kielis, kust ta levis kiiresti suurtesse linnadesse. Baieris kukutati monarhia ja 7. novembril 1918 kuulutati välja Baieri Nõukogude Vabariik. 9. novembril loobus troonist Saksa Keisririigi keiser Wilhelm II. Teised saksa monarhiad (Preisi kuningriik, Baieri kuningriik, Saksimaa kuningriik, Württembergi kuningriik, Braunschweigi hertsogkond jt.) kukutati 1918. aasta novembri jooksul.
Max von Badeni valitsus astus 9. novembril tagasi ning ametisse astus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. Philipp Scheidemann kuulutas Riigipäevahoone aknalt välja vabariigi. Kaks tundi hiljem kuulutas Karl Liebknecht Berliini linnalossi rõdult välja "Vaba Sotsialistliku Vabariigi".
Saksamaa Novembrirevolutsiooni tagajärjel kokkuvarisenud senise poliitilise süsteemi (monarhia) asemele asuti looma uut demokraatlikku riigikorraldust. Keiser oli põgenenud ning riigivormi muutmine vajas vormistamist. Saksa Vabariigi Asutav Kogu valiti 1919. aasta jaanuaris. Kokku tuli see Weimari linnas, kuna Berliinis oli pärast saksa kommunistide alustatud Spartacusbundi ülestõusu ja üldstreike ikka veel rahutu. Aasta algul töötati välja põhiseadus, Saksamaast sai vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli RiigipäevReichstag.