Otsing sellest blogist
UUS!!!
Aas
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Aas (kõnekeeles ka...
esmaspäev, 4. september 2023
Väärtuste test
reede, 1. september 2023
Poliitiliste eelistuste test
reede, 30. detsember 2022
Ajurveeda
Ajurveeda (sanskriti keeles आयुर्वेद āyurveda, 'elu teadus') on India traditsiooniline meditsiin. Ajurveedas kasutatakse toitumisteraapiat, massaaži, joogatehnikaid, ravimtaimedest, mineraalidest ja metallidest koosnevaid kompleksseid ravimeid.
Alusteosed on Suśrutha Saṃhitā ja Charaka saḿhitā (u 700 eKr – 500 pKr).
Kolm olulisimat printsiipi ajurveedas on kolm dosha't – vata, pitta, kapha. Dosha'd on peened energiad, mis mõjutavad kõiki eluaspekte. Tervise põhjus on dosha'de tasakaal, haiguse põhjus dosha'de tasakaalutus.
Ajurveeda on veedade täiendus, mis käsitleb tervise ja pika eluea terviklikku süsteemi. Ajurveeda vanuseks arvatakse olevat 7000 aastat.
Dhanvantari
AJURVEEDALIKUD SÖÖMISJUHISED
1. Toidus peab olema kuus erinevat maitset.
2. Keedetud toidud seeduvad kergemini.
3. Võta paar lonksu sooja vett koos toiduga.
4. Ära joo tund aega enne ja pool tundi pärast sööki.
5. Valmista sooja toitu ilma meeta.
6. Joo piima eraldi, mitte koos toiduga, v.a. magusa kõrvale.
7. Kui võimalik, söö alati värskelt valmistatud toitu.
8. Väldi jääkülmi toite ja jooke.
9. Väldi musta teed, kohvi, alkoholi, liigset soola, saiatooteid ja valget suhkrut.
10. Mälu toit enne neelamist korralikult läbi.
11. Söö magustoitu sooja toidu vahele.
12. Söö nii palju, kui mahub su kausiks kokku pandud peopesadesse.
13. Pärast sööki istu paar minutit vaikselt.
14. Söö iga päev ühel ja samal ajal.
15. Oota järgmist söögikorda kerge eine puhul 2-4, tugevama puhul 4-6 tundi.
16. Söö põhitoidukord lõuna ajal, kella 12 ja 14 vahel.
17. Ära jäta toidukordi vahele.
18. Ära söö toidukordade vahepeal.
19. Ära söö tugevalt peale kella kaheksat õhtul.
20. Söö rahulikus õhkkonnas.
21. Naudi seda, mida sööd.
22. Süües või juues istu alati.
23. Valmista toitu armastuse ja hoolega.
24. Serveeri toit kaunilt.
Kuna ajurveeda on terviklik ravitsemissüsteem, siis on sellest abi nii vaimsete, kehaliste kui emotsionaalsete probleemide korral. Eriti kasulik on ajurveeda erinevate seedimisega seonduvate kaebuste korral, näiteks saab abi ärritunud soole sündroomi, kõhukinnisuse, seedehäirete või ebasobiva toidu söömisest tekkinud häirete korral.
Konsultatsiooni käigus terapeut esitab üksikasjalikke küsimusi sinu tervise, eluviisi ning ka sinu vanemate tervise kohta. Terapeut vaatab ka su silmi, keelt, sõrmeküüsi, mõõdab pulssi ja vererõhku, hindab sinu seisundit ning määrab sinu keha põhitüübi ehk dosha.
Seejärel soovitab terapeut just sinule sobivat teraapiat või jooga- ja hingamisharjutusi. Konsultatsiooni on võimalik koheselt ühendada ka vastava teraapiaga.
Mis on dosha?
Ajurveeda õpetuses on kesksel kohal veendumus, et meid juhib kolm eluks vajalikku energiat, mida nimetatakse doshadeks. Igaüks meist on sündinud oma individuaalse põhitüübiga, mis on määratud eostamise hetkel meie vanemate doshade seisundi ja teiste tegurite poolt.
Doshasid tuntakse nende sanskritikeelsete nimede järgi: vata, pitta, kapha. Igaühe põhitüüp on erineval määral mõjutatud kõigist kolmest doshast, kuid enamikul meist on ülekaalus üks või kaks doshat.
Dosha määrab ära meie keha põhitüübi, eelistused, iseloomujooned, unemustri ja isegi toidu, mida peaksime sööma.
Vata-tüüp
Sageli kõhn, kuiva naha, pika nurgelise näo, väikeste silmade, korrapäratute hammaste ja kitsaste huultega. Vata elemendid on eeter ja õhk.
Pitta-tüüp
Sageli heledapäine ja tedretähniline, südamekujulise näo, korrapärase nina ja heledate silmadega. Hambad võivad olla kollakad. Pitta elemendid on tuli ja vesi.
Kapha-tüüp
Võib olla rasuse naha, tihedate laineliste juuste, siniste või pruunide silmadega. Tugeva kehaehitusega. Kapha elemendid on vesi ja maa.
Parim kaitse haiguse vastu on tugev keha põhitüüp. Kui meie doshade tasakaal on häiritud näiteks halbade harjumuste, vale toitumise või ületöötamise tõttu, siis muutume haigusele vastuvõtlikuks. Ajurveeda aitab haiguse teket ära hoida, tegeledes inimese keha põhitüübiga ja püüdes taastada algset tasakaaluseisundit.
Ajurveeda on iidne Indiast pärit süsteem looduslikust ja holistilisest meditsiinist.Sanskriti keelest tõlgituna tähendab ayurveda elamise teadust (sanskriti sõnatüvi ayur tähendab pikka eluiga või elu ja veda tähendab teadust). Allopaatiline meditsiin ehk tavameditsiin keskendub haigusega toimetulekule, kuid ajurveeda annab meile teadmised, kuidas vältida haigust ja kõrvaldada tema tekkepõhjus, kui me juba oleme haigestunud.
Põhialused
Algselt anti ajurveeda teadmised Indias edasi mõttetarkade sugupuu liinis suuliselt enne, kui nad enam kui 5000 aasta eest tekstiks kokku koguti. Vanimad teadaolevad ajurveeda tekstid on Charaka Samhita, Sushruta Samhita ja Ashtanga Hrudaya. Need tekstid räägivad kosmilises süsteemis olemasolevast viiest elemendist – maa, vesi, õhk, tuli, ruum –, mis on osa ka meie individuaalsest füüsilisest kehast ja selgitavad üksikasjalikult nende elementide tasakaalus hoidmise tähtsust, et olla terve ja elada õnnelikult. Ajurveeda järgi mõjutavad elemendid meist igaüht erinevalt. Seda nende prakriti ehk kehatüübi tõttu. Ajurveeda järgi jagunevad erinevad kehatüübid kolmeks erinevaks dosha’ks:
- Vata dosha, milles domineerivad õhu- ja ruumielement
- Pitta dosha, milles domineerib tuleelement
- Kapha dosha, milles domineerivad maa- ja vee-element
Dosha’d ei mõjuta mitte ainult kehakuju, vaid ka toidueelistusi, ainevahetust ja temperamenti. Kapha inimese maaelement väljendub näiteks nende tugevas kehaehituses, neil on aeglane seedimine, hea mälu ja nad on tasakaalukad. Enamikul inimestel koosneb prakriti kahe dosha kombinatsioonist. Pitta-kapha inimest mõjutavad näiteks mõlemad dosha’d, kuid pitta on domineeriv.
Mõistes oma looduslikku põhiolemust, on meil lihtsam hoida end tasakaalus.
Pulsidiagnoostika
Kui me oleme haiged, siis ajurveeda järgi tähendab see, et meie dosha’d ei ole tasakaalus. Tervanemise võti seisneb organismi taastasakaalustamises. Ajurveedas on haiguste diagnoosimiseks väga tõhus abivahend nadi pareeksha ehk pulsidiagnostika. Ajurveeda arst võib väga lihtsalt avastada ebakõlad inimese kehas, asetades vaid oma sõrmed tema randmele, ja määrata tõhusa ravi.
Raviks on tavaliselt kaks võimalust:
1) panchakarma – viieosaline keha puhastamise programm 2) taimsed ravimid, millega tasakaalustatakse keha
Ajurveeda toetab keha, häirimata tema loomulikku intelligentsust. Ajurveeda
ravimeetoditel ei esine kõrvalnähte. Seepärast ongi inimesed igal pool maailmas tagasi pöördunud ajurveeda iidsete teadmiste poole, et tervist taastada ja säilitada. Ajurveedat võib kasutada iseseisva ravimeetodina või lisaks allopaatilisele ravile.
Ajurveedal on suur tähtsus igaühe pathya’s ehk elulaadis (toitumisharjumused ja igapäevarutiin). Samuti õpetab ajurveeda, kuidas kohandada oma elulaadi erinevate aastaaegadega.
esmaspäev, 12. aprill 2021
Koroonaviiruse head ja halvad omadused ning tulevikunägemused
neljapäev, 25. märts 2021
Nizariidid
Neid on umbes 20 miljonit. Nad elavad põhiliselt Indias, Pakistanis, Tadžikistanis, Süürias ja paljudes lääneriikides.
Erinevalt kõikidest teistest šiiitide harudest tunnevad nizariidid tänini elavat imamaati, mida antakse saadik (prohvet) Muhammadi suguvõsas tema tütre Fatima ja tema õepoja ‘Alī kaudu tänaseni edasi. Praegune ja 49. nizariitide imaam on Karim Agha Khan IV. Esimesed seitse on loetletud artiklis "Imaam".
Enamik nizariite (umbes 75%) elab praegu Pakistanis ja neid kiusatakse rängalt taga. Halvasti käis käsi ka miljonitel Afganistani nizariitidel, kes elavad peamiselt keskprovintsides ja keda Taliban pitsitas. Pärast lühikest pausi tagasikiusamises on taas tugevnevad konservatiivsed jõud Afganistanis hakanud jälle nizariite diskrimineerima. Süürias elab umbes 200 000 nizariiti, kellesse suhtutakse suure sallivusega. Ka Tadžikistanis on umbes 200 000 nizariiti, kelle olukord on pärast kodusõda stabiliseerunud. Ida-Aafrikas on nad majanduslikus viletsuses ning Indias tunnevad nad ohtu hinduistliku fundamentalismi poolt, kuigi nad on seal seni saanud rahus elada.
Ajaloost on nizariidid tuntud peamiselt assassiinide rühmituse kaudu, mis rajati pärast Fatimiidide kaliifi al-Mustassimi poja Nizari surma. Rühmituse rajaja Hassan as-Sabbah kuulutas end imaamiks ning alustas võitlust kõigi teiste moslemite vastu. Ta vallutas mitu Lääne-Iraani mägikindlust ning hakkas moslemiülikuid mürgipistodadega tapma. Oma jüngritele andis ta hašišit, millest usutakse ka rühmituse nimi tulenevat. Assassiinid purustati mongolite poolt 1258. aastal.
teisipäev, 23. märts 2021
Sufism
Mõiste "sufism" on tuletatud araabia sõnast sufi (صُوفِيّ ṣūfī) ja seda kasutatakse Läänes alates 19. sajandi algusest. Sõna sufi tuleneb sõnast ṣūf (صُوف) 'vill', mis on viide varaste islamiaskeetide villasele rüüle. Sufisid nimetatakse ka fuqara (araabia keeles 'vaesed', ainsus faqir) ja darvish (pärsia keeles). Nendest tulenevad eesti keeles sõnad fakiir ja derviš.
Sufid jagunevad arvukatesse vennaskondadesse, mille tõekspidamised ja praktika erinevad. Enamik sufivennaskondi (tariqa) on sunniitliku taustaga, kuid leidub ka šiiitlikke vennaskondi.
Ajalugu
Asketismi periood
Sufism tekkis reaktsioonina varase Umaijaadide perioodi (661–749) ilmalikkusele. Askeedid mõtisklesid pidevalt Koraani kirjakohtade üle, mis kõnelesid viimsestpäevast, mistõttu neid hakati nimetama ka "neiks, kes alati nutavad" ja "neiks, kes peavad seda maailma hädade hurtsikuks". Nad eristusid muudest usklikest Koraani ja tavade täpse järgimise, rohkete vagade tegude ning öiste palvuste poolest.Klassikaline perioodRedigeeri
Al-Başrah'st pärinev naine Rabi'ah al-'Adawiyah (surnud 801) tõi askeetlusse jumaliku armastuse aspekti. Sufi ideealiks sai isetu jumalaarmastus, lootuseta paradiisile ja kartuseta põrgu ees. Rabi'ah'le järgnenud aastakümnetel suurenesid müstilised tendentsid kõikjal islamimaailmas, osaliselt ideede vahetuse tõttu kristlike erakutega. Mõned eelnenud perioodi müstikud olid keskendunud täielikule usaldusele Jumala suhtes (tawakkul), millest sai samuti sufismi keskne mõiste.Sufismi Iraagi koolkond sai tuntuks oma range enesevalitsuse ning psühholoogiliste sisekaemuste poolest. Iraagi koolkonna loojaks oli 857. aastal surnud al-Muhasibi, kes uskus, et askeesi ainus eesmärk saab olla hinge puhastamine selle ettevalmistamiseks kohtumiseks jumalaga. Junayd Bagdadist (surnud 910) arendas klassikalisi ideid kainusest ja tarkusest ning temani viivad kõik praegused sufitraditsiooni liinid. Jumaliku armastuse mõiste oli tähtis Nuri ja Sumnun "Armastaja" juures.
Sufismi koolkonnad:
Egiptuse koolkond:
Egiptuse koolkonnas kasutas nuubialane Dhūl-Nūn al-Miṣrī (surnud 859) esimest korda ma'rifah ('sisemine teadmine') mõistet, vastandumaks õpetatusele. Hümnitaolistes palvetes ühendas ta kogu looduse jumala ülistamiseks. See idee põhines koraanil ning seda arendati edasi hilisemas pärsia ja türgi luules.
Iraani koolkond:
Iraani koolkonna liige Abū Yazīd al-Bisṭāmī (surnud 874) esindas "mina" purustamise olulist doktriini (fana). Tema ütluste omapärane sümbolism ennetab hilisemate müstiliste luuletajate terminoloogiat.
Sahl at-Tustari (surnud u. 896) ja mõned teised esitasid esimesed müstilistel kogemustel põhinevad spekulatsioonid inimese ja prohveti (Muhammadi) loomuse kohta. Al-Hakim at-Tirmidhi (surnud 898) võttis üle hellenistlikke ideid. Sahl at-Tustari õpilane al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj sai tuntuks ütlusega ana al-haqq ('mina olen tõde', st 'mina olen Jumal'), mida hiljem tõlgendati panteistlikult, kuid mis tegelikult on tema huwa huwa teooria kokkuvõte: Jumal olevat armastanud ennast oma olemuses ning loonud Aadama, st inimese, "omaenese näo järgi." Oma õpetuste kuulutamise tagajärjel hukati ta Bagdadis 922. aastal.
Varastel sajanditel edastati sufiideid väikestes ringkondades. 10. sajandil hakati sufismi seisukohtade kohta raamatuid kirjutama, et rahustada ortodoksseid ringkondasid. Abu Talib Makki, Sarraji, Kalabadhi, Qushayri ja Hujviri teostest nähtub autorite püüd sufismi kaitsta selle ortodoksset iseloomu näidates.
Klassikalise sufismi viimane suurkuju oli Abu Hamid Al-Ghazali (surnud 1111), kes kirjutas teose "Ihya' 'ulum ad-din" ("Usuteaduste elustamine"), mis propageeris mõõdukat müstitsismi vastandina tõusva populaarsusega Jumalat ja maailma võrdsustavatele teosoofilistele vooludele. Tema noorem vend Ahmad al-Ghazali kirjutas ühe peenematest uitmõtete kogumikest (sawanih) müstilise armastuse kohta, millest seejärel sai pärsia luule põhimotiiv.
Vennaskondade periood
Pisut hiljem hakkasid tekkima sufivennaskonnad. Kuigi 13. sajandit varjutasid mongolite sissetung islamimaailma idaaladele ning Abbasiidide kalifaadi lõpp, oli see ühtlasi sufismi kuldajastu. Hispaania päritolu Ibn al'Arabi lõi kõikehõlmava Jumala ja maailma suhteid käsitleva süsteemi, millest sai "olemise ühtsuse" (wahdat al-wujud) teooria nurgakivi. Selle teooria järgi olevat kogu eksistents üks ning jumaliku tegelikkuse ilming. Tema egiptuse päritoluga kaasaegne Ibn al-Fārid kirjutas mõned kõige kaunimad araabiakeelsed müstilised luuletused. Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor Farīd ud-Dīn 'Attār (surnud umbes 1220) ja Kesk-Aasia päritolu Nājm ūd-Dīn Kubrā (surnud umbes 1220) esitasid üksikasjalikke kirjeldusi psühholoogilistest läbielamistest, mida müstikul tuleb läbida.Suurim pärsia luuletaja Jalāl-ad-Dīn Rūmī (1207–1273) pühendas oma luule ränddervišile Shams ad-Dinile. Rumi didaktiline poeem "Masnavi" on pärsiakeelsete müstikute jaoks tähtsuselt järgnev üksnes Koraanile. Rumi järgijad lõid temast innustatult Mevlevi vennaskonna, pöörlevate dervišite organisatsiooni, mille liikmed otsivad ekstaasi keerukas muusikalise saatega tantsurituaalis.
Rumi noorem kaasaegne Yunus Emre pani aluse türgikeelsele müstilisele luulele, mida säilitati Bektashiyah (Bektaši) dervišite vennaskonnas. Egiptuses asutas ash-Shadhili (surnud 1258) Shadhiliyah vennaskonna, mille peamine autor Ibn "Ata" Allah Aleksandriast on tuntud aforismide (hikam) poolest.
Sel ajal olid sufismi põhilised ideaalid levinud kogu islamimaailmas; Indias oli islamiühiskonna kujunemisel sufidel suur roll. Hiljem lähenesid india sufid kohalikule müstitsismile jumaliku ühtsuse rõhutamisega, mille tulemuseks oli monismitaoline arusaam ainult ühest reaalsusest, milles vahetegemine Jumala ja maailma (inimese) vahel kipub täielikult kaduma. Mogul Akbari (surnud 1605) sünkretistlikud püüdlused erinevate usundite ja praktikate kombineerimisel olid ortodokssetele muslimitele vastuvõetamatud. Vastutegevust viis läbi 14. sajandil asutatud Kesk-Aasia päritolu Naqshbandīyah vennaskond. Vastandina wahdat al-wujud ('olemise ühtsus') kloosterlikele vooludele kaitsesid Naqshbandīyah wahdat al-shuhudi ('nägemuse ühtsust'), subjektiivset kogemust ühtsusest, mis esineb üksnes uskliku meeles ja mitte objektiivselt. Ahmad Sirhindi (surnud 1624) oli selle liikumise eestvedaja Indias. Tema taotlused pühadusele olid erakordselt julged: ta pidas ennast jumaliku väega universumi isandaks. Tema soovimatus nõustuda inimese ja Jumala ühendusega ja tema kaine seadusest lähtuv meelelaad tõid talle palju järgijaid, mogulite õukonnast Indias Türgini. 18. sajandil püüdis Shah Wali Allah Delhist jõuda kahe vastandliku müstitsismikoolkonna lepituseni; samuti oli ta poliitiliselt aktiivne ja tõlkis Koraani pärsia keelde, mis oli mogulite õukonna ametlik keel. Mir Dard jt 18. sajandi india sufimüstikud omasid otsustavat tähtsust tekkiva urdukeelse luule kujunemisel.
Islamimaailma araabiakeelsetes osades leidub peale 1500. aastat vaid üksikuid olulisi müstilisi autoreid, näiteks ash-Sha'rani Egiptuses (surnud 1565) ja Abd al-Ghani Süürias (surnud 1731). Türgist pärinesid mitmed 17. ja 18. sajandi olulised müstilised luuletajad. Vennaskondade tähtsus ei vähenenud, vaid tekkisid uued ja kirjanduses leidus endiselt müstilisi ideid ja väljendeid.
Kaasaeg
Islamimaailma poliitilised ja sotsiaalsed reformaatorid on sufismi üldiselt pidanud reaktsiooniliseks ning kaasaja ühiskonna arengut takistavaks. Nii näiteks keelustas Kemal Atatürk 1925. aastal Türgi dervišivennaskonnad.Tänapäeval on sufism levinud Läände, samas lävides selle teaduse ja filosoofiaga. Olulisemad kaasaja sufid on olnud Salaheddin Ali Nader Shah Angha, Shah Maghsoud Sadegh Angha, Hazrat Inayat Khan, Idries Shah, Bawa Muhaiyaddeen, Muzaffer Ozak, Javad Nurbakhsh, Nuh Ha Mim Keller, Samuel L. Lewis, Muhammed Ahmed Qadri ja Shaykh Sidi Muhammad al-Jamal.
esmaspäev, 22. märts 2021
Vahhabism
Ibn Abd al-Wahhabit mõjutasid Ibn Taymiyya kirjutised. Sellest tulenevalt oli ta vastu keskaegsele usutõlgendamisele, ta nõudis Koraani ja prohveti õpetussõnade (ar الحديث al-ḥadīth) järgimist, sarjas araablaste moraalset langust ja poliitilist nõrkust ning mõistis hukka idolaatria ehk pühakute, pühamute ja kalmude austamise. Väites, et need, kes ei jaga tema vaateid, pole õiged muslimid, andis ta Araabia poolsaare keskplatoo Diriyah'i ja Najdi valitsejaile ning saudi hõimupealikule Muhammad ibn Saudile õiguse naabreid rünnata, kuigi Koraan keelab muslimitel omavahel sõdida. Sellest usulis-poliitilisest liidust sündis üksteise järel kolm Saudi riiki. Saudi Araabia rahastatud pühamute, koolide ja heategevusprogrammide tõttu kasvab vahhabism suur mõju ka mujal islamimaailmas.
Koolkonna alus on täielik monoteism (ar توحيد tawḥīd) ehk usk ühtainsasse Jumalasse. See on viinud varase islami mälestiste hävitamiseni Saudi Araabias, eelkõige selle lääneosas Hejazi piirkonnas, Meka ja Medina lähikonnas. Prohvet Muhammadi ja islami algusega seotud mošeed, kalmud, ajaloolised paigad ja elumajad hävitati, et Medinas Masjid al-Nabawi ja Mekas Masjid al-Harami mošee juurdeehitistele ruumi teha. Saudi kuninga ehk Mõlema Pühamu Hoidja (ar خادم الحرمين الشريفين khādim al-ḥaramain al-šarīfain) esindajad väidavad, et sel viisil püütakse mahutada rohkem hadži palverändureid. Vastased aga näevad seda kui riiklikult toetatud vahhabistlikku usupuhastust, mis äärmusliku monoteismi vaimus võitleb igasuguse pühaduse austamise vastu, kartes, et vahendajad inimese suhtlemisel Jumalaga võiksid viia idolaatria ja polüteismini (ar شرك širk)
reede, 19. märts 2021
Salafism
Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde. Nad on eriti mõjuvõimsad Saudi Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme suunda:
- fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid)
- aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism)
- džihadistid (võitlev, qutbistid); terroriorganisatsioonid: Al-Nusra, Islamiriik (IS)
Eelkäijad, austatud (arab. as-Salaf aṣ-Ṣāliḥ) on moslemite kolm esimest põlvkonda. Nad tundsid Muhammadi või neid, kes temaga kokku puutusid, järgijaid (arab. Tabi’un). Kolmas põlvkond oli järgijate järgijad (arab. Atba’ at-tabi’in). Viimane kolmanda põlve salafi oli Ahmad bin Hanbal (suri 855 m.a.j). Ta rajas õiguskooli, mis oli tähtis islami levimisel. Hiljem hakati salafideks nimetama õpetlasi, nt Ibn Taimiyya (1263–1328) ja Muhammad ibn Abd al-Wahhab (1703–1792). Viimane rajas vahhabismi.
19. sajandil püüdsid salafistid uuendada kogukonda ja tehnoloogiat. 20. sajandi teisel poolel muutusid nad uusfundamentalistideks. 21. sajandi alguseks olid neist kujunenud islami terrorirismi eestvedajad. 11. septembri terrorirünnakute korraldajad olid kõik salafid.
Ideoloogiliselt pakub salafism identiteediotsingutes selgepiirilist vastandumist Lääne mõjudele, mida Süüria kontekstis võib kergesti siduda vastupanuga sekulaarsele Assadi režiimile, aga Iraagis vastupanuga nende mõistes väärusuliste šiiitide juhitavale valitsusele.
Salafistide hinnangul on tänapäevase islami järgimisega kaasnenud islami "vale" tõlgendamine. Sellest lähtuvalt on salafismi kohaselt vaja järgida algupärast "puhast" islamit viisil, kuidas seda tõlgendasid prohvet Muhamed ja tema lähedasemad õpilased. Salafistide käsituses peaks moslemite elu olema korraldatud nagu 7.–9. sajandil. "Puhta" islami alusteks on kõrgeima otsustaja, ainujumala Allahi pidev rõhutamine, vastuseis usu-uuendustele, nn mittetõeliste moslemite usust taganejateks kuulutamine ja uskmatute vastase püha sõja ehk džihaadi propageerimine. Salafismi kohaselt on islam ülimuslik kõigi teiste religioonide ja nende järgijate ees, kes peavad kas islamiriigile poliitiliselt alluma või kuuluma hävitamisele. Salafistidest lähtuv oht riigile ja tema elanikkonnale tuleneb nende poliitilisest eesmärgist kehtestada islamiseadustel ehk šariaadil põhinev ühiskondlik kord, mis läheb põhimõttelisse vastuollu läänelikel arusaamadel põhineva ühiskonnakorraldusega.
neljapäev, 18. märts 2021
Ismailiidid
Nad elavad tänapäeval peamiselt Indias, Pakistanis, Afganistanis, Tadžikistanis, Süürias ja hajali läänemaailmas.
Voolud ja rühmad
- tänapäeva rühmitused
- nizariidid vaata ka Aga Khan IV
- mustaliidid
- Dawudi (Da'udi, Dawoodi) mustaliidid
- Sulaymani mustaliidid
- Aliyya mustaliidid
- ajaloolised rühmitused
- ismailiitidest alguse saanud rühmitused
Ajalugu
Sunniidid kiusasid ismailiite taga. Imamiidid olid nende suhtes väga skeptilised.
9. sajandi Bahreinis ja Omaanis oli qaramiitlik-ismailiitlik riik. 10. sajandil rajasid fatimiidid riigi, mida hüüti Kalifaadiks. 969 vallutasid nad Kairo.
Fatimiididest pärinevad ismailiitide tänini eksisteerivad põhiharud. Aastal 1094 lõhenesid nizariitideks ja mustaliitideks. Ismailiitest võrsusid pärast kaliif Hakimi surma 1021 druusid, kes selle kaliifi surma ei uskunud. Hiljem eemaldusid druusid islami peasuundadest üha enam, nii et neid tänapäeval enam moslemiteks ei peeta. Ka alaviidid tekkisid samal ajal ja samade sündmuste tagajärjel.
Usk
Kõikide ismailiitide poolt tunnustatud imaamid
- ‘Alī ibn Abī Tālib (suri 661)
- Al-Hasan
- Al-Husain (suri 680)
- Ali Zain al-Abidin (suri umbes 713)
- Muhammad al-Baqir (suri umbes 733)
- Jafar As-Sadiq (suri 765)
- Ismail ibn Djafar (väidetavalt mitte surnud, vaid ära kandunud)
kolmapäev, 17. märts 2021
Mandad
Mandad tekkisid ilmselt ajaarvamise esimestel sajanditel, aga pühad raamatud pandi kirja 7-8. sajandil. Ristijate rühmituse peateos on Ginza.
Mandade päästeusundi rajajat ja päritolu pole teada. Nad vastandusid Jeruusalemma judaismile ja eelistasid päästeõpetuse iraani varianti. See oli sarnane süüria juutluse rahvaliku usuga.
Mandad on ainus tänapäevani järjepidevalt säilinud gnostiline rühmitus. Nend iidne asuala paiknb tänapäeva Iraagi territooriumil. Mõni kogudus leidub ka Iraanis, aga arvukalt emigrantidena Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja ka Euroopas.
Mandade päritolu kohta on kaks oletust. Esimese järgi on mandade rühmitus tekkinud Iisraelis ja vastavalt endi pärimusele asusid mingil ajal ümber Kahejõemaale (Mesopotaamiasse). Teise järgi on rühmitus Kahejõemaal ka tekkinud ja väljaränd Iisraeli algkodust on vaid mandade legend.
Mandade tähtsaim prohvet oli ristija Johannes. Aabrahami, Moosest, Jeesust ja Muhammadi pidasid valeprohvetiteks. Mandadel oli nii ühealgeõpetus (monism; üks maailma looja), kui ka kahesusõpetus (vahendaja loob maailma kellegi ülesandel; dualistlik valguse ja pimeduseriigi vastandamine). On ka maailma tekkimise suund, milles püütakse eelnevaid loomislugusid ühendada.
Tähtsaimaks sakramendiks on ristimine. Päästjaks võib pidada Manda d`Haijeti ?
Mandad pole kokku puutunud Nag Hammadist leitud koptikeelsete gnostiliste tekstidega. Kuid neil on sarnaseid motiive. Mandad pole mõjutatud kristlusest.
Tänapäeval on mandad Iraagis sunnade poolt vaenatud vähemus.
esmaspäev, 15. märts 2021
Alaviidid
Alaviite loetakse vahel šiiitide hulka kuuluvaiks, kõik muslimid ei tunnista neid aga islamiusulisteks.
Alaviite on Süüria sunniitliku enamusega elanikkonnas umbes 20%, kuid neil on suur poliitiline võim. Alaviitide sekka kuuluvad Süüriat 1971. aastast valitsenud Assadi perekonda kuuluvad presidendid. Riigi sõjaväe ja luurejuhtide seas on samuti märkimisväärsel hulgal alaviite.
Alaviitide koguarvu on hinnatud kolmele miljonile, neist vähem kui pooled elavad Süürias. Lisaks Süüriale paiknevad alaviitide arvukamad kogukonnad Türgis ning Liibanonis.
Aastatel 1923–1936 oli olemas Alaviidi Riik pealinnaga Latakias.
reede, 12. märts 2021
Druusid
Druuside koguarv on 0,8–1,0 miljonit ja elavad peamiselt Süürias, Liibanonis, Iisraelis ja
Jordaanias. Hinnanguliselt 40–50% elab neist Süürias, 30–40% Liibanonis, 6–7% Iisarelis ja 1–2% Jordaanias. Umbes kaks protsenti druusidest on hajunud laiali ülejäänud Lähis-Ida riikides.
Druusid suhtlevad omavahel araabia keeles.
reede, 19. veebruar 2021
Teadus, uus vaimsus, võrdsus, vabadus, vendlus ja looduskeskkond
esmaspäev, 21. detsember 2020
Budismi neli õilast tõde
Loetelu
- Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca).
- Tõde kannatuse põhjustest (dukkha samudaya ariya sacca).
- Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca).
- Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).
Tekst
„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.“
Kolmeastmeline tee
Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.
Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.
Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.
Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annabki kokku kaheteistkümnel moel.
Mahajaana
reede, 18. detsember 2020
Bodhisattva
Bodhisattva theravaadas
Tipiṭaka toob ära ka Gotama Buddha kuue eelkäija nimed, kes kõik olid bodhisattad.
Tulevase bodhisatta’na on Buddha konkreetselt nimetanud vaid Metteya’t (skt.: Maitreya), kellest saab järgmine Buddha.
Hetkel viibib Maitreja Tušita taevas oodates õiget aega inimeste maailma sündimiseks, et siin buddhaks saada.
Bodhisattva mahajaanas
Bodhisattvat iseloomustavad kolm omadust: sügav duaalsust ületav mõistmine, kõikehõlmav kaastunne ja virgumismeel (sanskriti k. bodhicitta) ehk soov saada buddhasks, selleks, et vabastada kõik olendid sansaarast.
Bodhisattvatee tasemed mahajaanas
"Kümne taseme suutra" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) jagab bodhisattvatee kümneks tasemeks (sanskriti k. bhūmi):- rõõmustav,
- plekitu,
- helendav,
- kiirgav,
- raskestivõidetav,
- silme ees olev,
- kaugeleulatuv,
- vankumatu,
- tark,
- dharmapilv.
Ületavad toimingud
Teed järgides teostavad bodhisattvad kuut ületavat toimingut (sanskriti k. pāramitā):- ületav annetamine (sanskriti k. dāna pāramitā);
- ületav kõlblus (sanskriti k. śīla pāramitā);
- ületav kannatlikkus (sanskriti k. kṣānti pāramitā);
- ületav tarmukus (sanskriti k. vīrya pāramitā);
- ületav mõtlus (sanskriti k. dhyāna pāramitā);
- ületav mõistmine (sanskriti k. prajñā pāramitā).
- ületav oskuslike vahendite valdamine (sanskriti k. upāya pāramitā);
- ületav tõotus/püüdlus (saada buddhaks) (sanskriti k. praṇidhāna pāramitā);
- ületav vägi (sanskriti k. bala pāramitā);
- ületav teadmine (sanskriti k. jñāna pāramitā).
Arutelu
Mõnikord vastandatakse arahandi tee bodhisatta teega ja arvatakse, et arahant on theravaada ideal ja bodhisatta mahajaana virgumise tee. Selline väärarusaam domineerib mahajaana koolkonna järgijail, kel puuduvad teadmised theravaada õpetusest, ja neil, kes pole tuttavad theravaada bodhisatta õpetusega või siis mõlema eeltoodud teguri koosmõjul.Mahajaana bodhisattva ideaali populaarse käsitluse kohaselt loobub bodhisattva täielikult buddhasusest, selleks et pühenduda olendite vabastamisele. Eelneva põhjal peaks olema selge et niisugune käsitlus moonutab asjade tegelikku seisu. Bodhisattvat kannustab kaastunne ning selle tõttu ei tohi ta virgumisest loobuda, kuna just virgunud meeleseisund on teiste olendite aitamiseks efektiivseim. Ning kujutlust nirvaanast kui maailmast eraldi asetsevast paigast, kuhu virgunud inimene "läheb", asutakse mahajaana metafüüsikas eitama, kuna nii sansaarat kui ka nirvaanat iseloomustatakse tühjuse kaudu ning seetõttu ei saa need teineteisest põhimõtteliselt erineda.
Maahajaana ideaali kohaselt võtab bodhisatta enda kanda kõikide teiste kannatused ning virgub alles viimasena, siis kui kõik teised inimesed ja olendid on virgunud. On selge, et teiste kannatusi ei saa keegi enda kanda võtta, vastasel juhul oleks Buddha oma täiuslikus kaastundes kõik olendid juba kannatustest vabastanud. Selline mõtteviis eitab ka teo ja tagajärje seadust: keegi teine ei saa meie teo vilju ja meie ei saa oma tegude vilju teistele üle kanda. Ka pälvimuste ülekandmine ei tähenda seda, et meie pälvimused "lähevad teistele üle" - see on väär õpetuse tõlgendamine. Kellelegi teisele pole võimalik oma teo vilju üle kanda, nagu pole ka võimalik võtta enesele kellegi teise teo vilju. Buddha on öelnud, et ta saab näidata vaid teed, kuid teel peame ise käima. Kannatuste enesele võtmise idee on põhimõttelises vastuolus Buddha õpetuse baaspõhimõtetega.
-
Muusika astmed ei ole noodid. Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest. Astmetel...
-
EESTI RAHVAKALENDRI PÜHAD: JAANUAR Talvine kalapüük Mootse talus . ERA, Foto 17846. Kolmekuningapäev (6. I) Nuudipäev (7. I)...