Väärtuste test

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Väärtused:

Mis on 8väärtused?

8väärtused on sisuliselt poliitiline viktoriin, mis üritab määrata protsente kaheksale erinevale poliitilisele väärtusele. Teile esitatakse avaldus ja siis vastate oma arvamusega selle avalduse kohta, alustades kindlalt nõusolekust või täiesti nõus, kusjuures iga vastus mõjutab teie hindeid veidi. Viktoriini lõpus võrreldakse teie vastuseid maksimaalse võimaliku väärtusega, andes teile protsendi. Vasta ausalt!

Testis on 70 küsimust.

Mis on kaheksa väärtust?

On neli iseseisvat telge - majanduslik, diplomaatiline, riiklik ja ühiskondlik - ning mõlemal on neile kaks vastandlikku väärtust. Nemad on:

Võrdsus (majanduslik)

Kõrgema võrdõiguslikkuse skooriga inimesed usuvad, et majandus peaks elanikkonna vahel väärtust ühtlaselt jaotama. Nad kipuvad toetama progressiivseid maksuseadustikke, sotsiaalprogramme ja kõrgete väärtuste korral sotsialismi.

Turud (majandus)

Kõrgema turu hindega inimesed usuvad, et majandus peaks olema keskendunud kiirele kasvule. Nad kipuvad toetama madalamaid makse, erastamist, dereguleerimist ja kõrgete väärtuste korral laissez-faire kapitalismi.

Rahvus (diplomaatiline)

Kõrgema rahva skooriga isikud on patriootlikud ja natsionalistlikud. Nad usuvad sageli agressiivsesse välispoliitikasse, hinnates sõjaväge, jõudu, suveräänsust ja kõrgete väärtuste korral territoriaalset laienemist.

Maakera (diplomaatiline)

Need, kellel on kõrgem Globe'i skoor, on kosmopoliitsed ja globalistlikud. Nad usuvad sageli rahumeelsesse välispoliitikasse, rõhutades diplomaatiat, koostööd, integratsiooni ja kõrgete väärtuste korral maailmavalitsust.

Vabadus (osariik)

Kõrgema Liberty-skooriga isikud usuvad tugevatesse kodanikuvabadustesse. Nad kipuvad toetama demokraatiat ja seisma vastu riigi sekkumisele isiklikus elus. Pange tähele, et see viitab kodanikuvabadustele, mitte majanduslikele vabadustele.

Asutus (osariik)

Need, kellel on kõrgemad autoriteedi skoorid, usuvad tugevasse riigivõimu. Nad kipuvad toetama riigi sekkumist isiklikusse ellu, valitsuse järelevalvet ning kõrgete väärtuste korral tsensuuri või autokraatiat.

Traditsioon (ühiskond)

Need, kellel on kõrgemad Traditsiooni hinded, usuvad traditsioonilistesse väärtustesse ja moraalikoodeksi rangesse järgimisse. Kuigi mitte alati, on nad tavaliselt religioossed ja toetavad status quo või status quo ante.

Edusammud (ühiskond)

Kõrgema Progressi skooriga inimesed usuvad sotsiaalsetesse muutustesse ja ratsionaalsusse. Kuigi mitte alati, on nad tavaliselt ilmalikud või ateistlikud ning toetavad keskkonnategusid ning teaduslikke või tehnoloogilisi uuringuid.

Väärtuste test:

Test asub siin.

Poliitiliste eelistuste test

9Axes poliitiliste eelistuste test:

Mis on 9Axes?

9Axes, mis põhineb kaheväärtusel, on poliitiline viktoriin, mis üritab protsente määrata üheksale erinevale poliitilisele teljele. Teile esitatakse avaldus ja siis vastate oma arvamusega selle avalduse kohta, alustades kindlalt nõusolekust või täiesti nõus, kusjuures iga vastus mõjutab teie hindeid veidi. Viktoriini lõpus võrreldakse teie vastuseid maksimaalse võimaliku väärtusega, andes teile protsendi. Vasta ausalt!

Viktoriinil on kaks versiooni: täisversioon, milles on 24 küsimust telje kohta, kokku 216 küsimust, ja lühike versioon, milles on 5 küsimust telje kohta, kokku 45 küsimust. Võta julgelt ükskõik kumb.

Mis on üheksa telje väärtused?

On üheksa sõltumatut telge, kus kummalegi on määratud kaks vastandlikku väärtust. Nemad on:

Föderaalne vs Unitaarne

Federal eelistab tugevamaid kohalikke omavalitsusi, Unitaarne elistab tugevamaid riikide valitsusi.

Demokraatlik vs autoritaarne

Demokraatlik pooldab pigem valimisi ja rahva arvamust, autoritaar pigem valitsuse otsust.

Globalist vs isolatsionist

Globalist kipub eelistama rahvusvahelisi organisatsioone, isolatsionist pigem rahvusvaheliste suhete vältimist.

Militarist vs patsifist

Militarist eelistab sõjategevust, patsifist pigem sõjategevuse vältimist.

Turvalisus vs vabadus

Turvalisus eelistab valitsust eelistama ohutust, Freedom eelistab valitsust eelistama oma elust eemalejäämist

Võrdsus vs turud

Võrdsus eelistab sotsialismi, turud pigem kapitalismi.

Ilmalik vs religioosne

Ilmalik kaldub eelistama religiooni avalikust elust ja valitsusest eemal hoidmiseks, kõrgema religioosse skooriga inimesed pigem ühiskonda mõjutavat religiooni

Progressiivne vs traditsiooniline

Progressiivne eelistab teaduse arengut ja muutusi, traditsiooniline pigem traditsiooni.

Assimilatsionist vs multikultuursus

Assimilatinist kaldub eelistama sisserändajaid, kui neid on, järgides rahvuskultuuri, multikultuursed eelistavad omada rahvuses palju kultuurilisi identiteete.

Juhend:

Järgmiseks panen ma siia lingi, kus asub põhjalik poliitiliste eelistuste test. Testi lõpus saad teada selle tulemused. Test on ingliskeelne. Alustamiseks tuleb vajutada nupule „Click here to start the test“. Järgmiseks tuleb valida, kas täisversioon (inglise keeles: full version), kus on 216 küsimust (inglise keeles: questions) või lühem versioon (inglise keeles: short version), kus on 45 küsimust.

Mina ise soovitan võtta täisversiooni, sest mida rohkem küsimusi, seda statistiliselt täpsem on lõpptulemus.

Test:

Test asub siin.

Ajurveeda

Ajurveeda (sanskriti keeles आयुर्वेद āyurveda, 'elu teadus') on India traditsiooniline meditsiin. Ajurveedas kasutatakse toitumisteraapiat, massaaži, joogatehnikaid, ravimtaimedest, mineraalidest ja metallidest koosnevaid kompleksseid ravimeid.

Alusteosed on Suśrutha Saṃhitā ja Charaka saḿhitā (u 700 eKr – 500 pKr).

Kolm olulisimat printsiipi ajurveedas on kolm dosha't – vata, pitta, kapha. Dosha'd on peened energiad, mis mõjutavad kõiki eluaspekte. Tervise põhjus on dosha'de tasakaal, haiguse põhjus dosha'de tasakaalutus.

Ayurvedavatarana (nn Ayurveda järeltulija) teooria kohaselt peetakse Ayurveda päritoluks Hindu jumala brahma jumalikku ilmutust, mida ta nägi siis, kui ärkas universumi taasloomiseks. Selle ilmutuse edastas jumalatele jumalik raviarst Dhanvantari, kes ilmus mäslevast taevalikust ookeanist.

Ajurveeda on veedade täiendus, mis käsitleb tervise ja pika eluea terviklikku süsteemi. Ajurveeda vanuseks arvatakse olevat 7000 aastat.

 

Ajurveeda ei sea rangeid reegleid, vaid paneb tähele inimese individuaalseid vajadusi ja iseärasusi. Inimese põhilaaditüübid (vata, pitta ja kapha) selgitavad inimese vahekorda toitumisega. Iga põhilaadi puhul on õige maitsesuundade suhe erinev.

Dhanvantari

AJURVEEDALIKUD SÖÖMISJUHISED

1. Toidus peab olema kuus erinevat maitset.

Ajurveda tunneb kuut maitset: magus, hapu, soolane, mõru, kootav, terav. Magus toetab ja rahustab, mõru ja kootav äratavad keha üles. Terav, hapu ja soolane soojendavad. Magus, mõru ja kootav jahutavad. Kui oled tüdinenud oma tavalisest toidust või tekib isu ebatervisliku toidu järele, tähendab see, et sa ei saa piisavalt kõiki kuut maitset. Toitumuslik tasakaalutus võib viia sõltuvusteni. Meel ja keha tunnevad rahuldamatust ja inimene ei tea, mis tal puudu on. Kui jätta see seisund tähelepanuta, on tagajärjeks sõltuvus, pidev vajadus tubaka, alkoholi, narkootikumide, seksi, poodlemise või teravate elamuste järele.

2. Keedetud toidud seeduvad kergemini.

Ajurveda põhimõtete järgi on kõige parem kergesti seeduv toit. Seetõttu on hästi keedetud, küpsetatud või hautatud toidul eelis toortoidu ees, kuumal toidul külma ees, värsket sööki tuleks eelistada soojendatule.

3. Võta paar lonksu sooja vett koos toiduga.

Söögi kõrvale rüübatav soe või vähemalt toatemperatuuriga vesi hõlbustab seedimist. Soe keedetud vesi oli ka maailma esimene ravim seedehäire korral.

4. Ära joo tund aega enne ja pool tundi pärast sööki.

Vedelik vaigistab seedetule ehk teisisõnu - vedelik aeglustab seedimist.

 

5. Valmista sooja toitu ilma meeta.

Üle 40 kraadi kuumutatud mesi tekitab toksiine ja jääkainet amat.

6. Joo piima eraldi, mitte koos toiduga, v.a. magusa kõrvale.

Piim sobib kokku ainult magusa maitsega. Joo piima magustoitude, mee, nisu- ja riisitoitude kõrvale. Ajurvedas loetakse piima täiuslikuks toiduaineks, mis sisaldab kõiki kuut maitset. Kui jood piima teiste maitsete kõrvale, tekitab see jääkaineid ja madalat energiataset.

7. Kui võimalik, söö alati värskelt valmistatud toitu.

Toitumine on üks viis (lisaks unele, hingamisele, mediteerimisele), kuidas inimene saab eluenergiat ehk praanat. Eluenergia säilib valmis tehtud toidus kuus tundi. Kauem seisnud toidust keha enam kehalise õnne vastet ojast ei valmista.

8. Väldi jääkülmi toite ja jooke.

Sellised toidud kustutavad seedetule ja jahutavad seedesüsteemi maha. Välja lülitub seedimist hõlbustavate ensüümide tootmine, mis töötab kõige paremini keha normaaltemperatuuril. Võta arvesse ka aastaaegu ning väldi selliseid jooke ja toite eriti talvel.

9. Väldi musta teed, kohvi, alkoholi, liigset soola, saiatooteid ja valget suhkrut.

Need toiduained tekitavad rajaslikku ehk vihast või tamaslikku ehk uimast seisundit ja sõltuvust ning lükkavad seedetule rütmist välja.

10. Mälu toit enne neelamist korralikult läbi.

Toidu seedimine algab juba suus - korralik läbimälumine aitab aktiveerida seedimist soodustavaid ensüüme.

11. Söö magustoitu sooja toidu vahele.

Et magus maitse on jahutav, siis viib see seedetule alla, seepärast on magustoitu parem süüa sooja toidu vahele.

12. Söö nii palju, kui mahub su kausiks kokku pandud peopesadesse.

Kausiks kokku pandud peopesad näitavad mao suurust ja üle selle söömine on juba ülesöömine, mis teeb uimaseks. Seedimise soodustamiseks jäta kolmandik kuni neljandik maost tühjaks. Seedetrakt töötleb väiksemaid portsjoneid kergemini ning pärast väiksemate koguste söömist oleme elavamad ja energilisemad.

13. Pärast sööki istu paar minutit vaikselt.

Pärast sööki veel natuke aega laua taga istudes aitad kehal üle minna seedimise rütmi.

14. Söö iga päev ühel ja samal ajal.

Samal ajal söömine tagab seederütmi. Kui sööd sobivat ja kõiki kuut maitset sisaldavat toitu iga päev samal ajal ja magad piisavalt, siis tegutsevad keha ja meel kooskõlas. Kui keha harjub söögiaegade regulaarsusega, on seedemahlad valmis tööks juba enne sööki ning aitavad tõhusamalt seedida. Kui toit seedub täiuslikult, siis suudab keha taastada kudesid ja asendada kulunud rakke. Kui amat kehasse ei teki, on energiatase kõrge - ei ole lõunajärgset väsimust ega hommikust uimasust.

15. Oota järgmist söögikorda kerge eine puhul 2-4, tugevama puhul 4-6 tundi.

Enne kui pakud kehale uut toitu, peab eelmine annus olema seeditud. Uue portsjoni liiga varane lisamine põhjustab käärinud ja haput amat.

16. Söö põhitoidukord lõuna ajal, kella 12 ja 14 vahel.

Looduse poolt on näljatunne sel ajal tipus ja seedetuli põleb kõige tugevama leegiga, pärast seda hakkab seedetuli nõrgenema. 12 ja 14 vahel on parim aeg meeldivas keskkonnas rahulikult istudes sooja toitu süüa.

17. Ära jäta toidukordi vahele.

Seedetuli tahab päevas kolm korda tegutseda, vastasel juhul läheb see rütmist välja.

18. Ära söö toidukordade vahepeal.

Kui sul ei ole kavatsust korralikult süüa, ära erguta söögiisu, sest seedetuli tahab alustatut lõpuni viia. Tühi ergutamine viib seedetule rütmist välja.

19. Ära söö tugevalt peale kella kaheksat õhtul.

Selleks kellaajaks on seedetuli juba väga nõrk ega jaksa seedida. Toit jääb makku ootele, tekitades kehasse amat. Süüa võib midagi kerget, mis kindlasti seeduks enne magamaminekut. Näiteks joo sooja piima.

20. Söö rahulikus õhkkonnas.

Toit seedub täielikult ja energiat andvalt just rahulikus õhkkonnas. Istu vaikselt ja keskendu toidu värvidele, lõhnadele ja maitsetele. Väldi telerit, raadiot ja telefonikõnesid. Rahutu atmosfäär ei lase seedesüsteemil korralikult keskenduda ja tagajärjeks on jällegi ama, mis põhjustab laiskust ja uimasust.

21. Naudi seda, mida sööd.

Jäta mured ja muud segajad toidulauast eemale. Naudingut aitab suurendada, kui hingad enne sööma asumist paar korda sügavalt sisse ja välja ning tänad pärast toidu eest. Paljudes kultuurides lausutakse juba enne sööma asumist toitu austav palve. Kõik see aitab luua kirgast, puhast, elavat tunnet, mis on abiks toidu seedimisel ja energia saamisel.

22. Süües või juues istu alati.

Seistes või liikudes söömine ei lase toidul korralikult seeduda ega anna piisavalt energiat, pigem tekitab kehasse väsimust ja tülpimust põhjustava ama.

23. Valmista toitu armastuse ja hoolega.

Juba vanades ajurveda tekstides on öeldud, et koka tunnete vibratsioonid mõjutavad toidu kvaliteeti. Kõik tunded ja emotsioonid, mida koged toiduvalmistamise ajal, kanduvad üle toitu ja sealt edasi ka sööjatele. Seetõttu on tähtis valmistada toidud oma perele ise, et anda edasi oma armastust ja hoolitsust. Tee ka kõige pisemast toiduvalmistamisest enda jaoks oluline sündmus ja ole heas tujus.

24. Serveeri toit kaunilt.

Oluline on süüa vaikses, nägusas ja puhtas keskkonnas, sest seedetrakt mitte ainult ei varusta keha vajalike ainetega, vaid reageerib ka emotsioonidele.

Kuna ajurveeda on terviklik ravitsemissüsteem, siis on sellest abi nii vaimsete, kehaliste kui emotsionaalsete probleemide korral. Eriti kasulik on ajurveeda erinevate seedimisega seonduvate kaebuste korral, näiteks saab abi ärritunud soole sündroomi, kõhukinnisuse, seedehäirete või ebasobiva toidu söömisest tekkinud häirete korral.
Konsultatsiooni käigus terapeut esitab üksikasjalikke küsimusi sinu tervise, eluviisi ning ka sinu vanemate tervise kohta. Terapeut vaatab ka su silmi, keelt, sõrmeküüsi, mõõdab pulssi ja vererõhku, hindab sinu seisundit ning määrab sinu keha põhitüübi ehk dosha.
Seejärel soovitab terapeut just sinule sobivat teraapiat või jooga- ja hingamisharjutusi. Konsultatsiooni on võimalik koheselt ühendada ka vastava teraapiaga.

 

Mis on dosha?
Ajurveeda õpetuses on kesksel kohal veendumus, et meid juhib kolm eluks vajalikku energiat, mida nimetatakse doshadeks. Igaüks meist on sündinud oma individuaalse põhitüübiga, mis on määratud eostamise hetkel meie vanemate doshade seisundi ja teiste tegurite poolt.
Doshasid tuntakse nende sanskritikeelsete nimede järgi: vata, pitta, kapha. Igaühe põhitüüp on erineval määral mõjutatud kõigist kolmest doshast, kuid enamikul meist on ülekaalus üks või kaks doshat.
Dosha määrab ära meie keha põhitüübi, eelistused, iseloomujooned, unemustri ja isegi toidu, mida peaksime sööma.

Vata-tüüp
Sageli kõhn, kuiva naha, pika nurgelise näo, väikeste silmade, korrapäratute hammaste ja kitsaste huultega. Vata elemendid on eeter ja õhk.

Pitta-tüüp
Sageli heledapäine ja tedretähniline, südamekujulise näo, korrapärase nina ja heledate silmadega. Hambad võivad olla kollakad. Pitta elemendid on tuli ja vesi.

Kapha-tüüp
Võib olla rasuse naha, tihedate laineliste juuste, siniste või pruunide silmadega. Tugeva kehaehitusega. Kapha elemendid on vesi ja maa.

Parim kaitse haiguse vastu on tugev keha põhitüüp. Kui meie doshade tasakaal on häiritud näiteks halbade harjumuste, vale toitumise või ületöötamise tõttu, siis muutume haigusele vastuvõtlikuks. Ajurveeda aitab haiguse teket ära hoida, tegeledes inimese keha põhitüübiga ja püüdes taastada algset tasakaaluseisundit.

Ajurveeda on iidne Indiast pärit süsteem looduslikust ja holistilisest meditsiinist.Sanskriti keelest tõlgituna tähendab ayurveda elamise teadust (sanskriti sõnatüvi ayur tähendab pikka eluiga või elu ja veda tähendab teadust). Allopaatiline meditsiin ehk tavameditsiin keskendub haigusega toimetulekule, kuid ajurveeda annab meile teadmised, kuidas vältida haigust ja kõrvaldada tema tekkepõhjus, kui me juba oleme haigestunud.

Põhialused

Algselt anti ajurveeda teadmised Indias edasi mõttetarkade sugupuu liinis suuliselt enne, kui nad enam kui 5000 aasta eest tekstiks kokku koguti. Vanimad teadaolevad ajurveeda tekstid on Charaka Samhita, Sushruta Samhita ja Ashtanga Hrudaya. Need tekstid räägivad kosmilises süsteemis  olemasolevast viiest elemendist – maa, vesi, õhk, tuli, ruum –, mis on osa ka meie individuaalsest füüsilisest kehast ja selgitavad üksikasjalikult nende elementide tasakaalus hoidmise tähtsust, et olla terve ja elada õnnelikult. Ajurveeda järgi mõjutavad elemendid meist igaüht erinevalt. Seda nende prakriti ehk kehatüübi tõttu. Ajurveeda järgi jagunevad erinevad kehatüübid kolmeks erinevaks dosha’ks:

• Vata dosha, milles domineerivad õhu- ja ruumielement
• Pitta dosha, milles domineerib tuleelement
• Kapha dosha, milles domineerivad maa- ja vee-element

Dosha’d ei mõjuta mitte ainult kehakuju, vaid ka toidueelistusi, ainevahetust ja temperamenti. Kapha inimese maaelement väljendub näiteks nende tugevas kehaehituses, neil on aeglane seedimine, hea mälu ja nad on tasakaalukad. Enamikul inimestel koosneb prakriti kahe dosha kombinatsioonist. Pitta-kapha inimest mõjutavad näiteks mõlemad dosha’d, kuid pitta on domineeriv.



Mõistes oma looduslikku põhiolemust, on meil lihtsam hoida end tasakaalus.

Pulsidiagnoostika

Kui me oleme haiged, siis ajurveeda järgi tähendab see, et meie dosha’d ei ole tasakaalus. Tervanemise võti seisneb organismi taastasakaalustamises. Ajurveedas on haiguste diagnoosimiseks väga tõhus abivahend nadi pareeksha ehk pulsidiagnostika. Ajurveeda arst võib väga lihtsalt avastada ebakõlad inimese kehas, asetades vaid oma sõrmed tema randmele, ja määrata tõhusa ravi.

Raviks on tavaliselt kaks võimalust: 

1) panchakarma – viieosaline keha puhastamise programm 2) taimsed ravimid, millega tasakaalustatakse keha

Ajurveeda toetab keha, häirimata tema loomulikku intelligentsust. Ajurveeda

ravimeetoditel ei esine kõrvalnähte. Seepärast ongi inimesed igal pool maailmas tagasi pöördunud ajurveeda iidsete teadmiste poole, et tervist taastada ja säilitada. Ajurveedat võib kasutada iseseisva ravimeetodina või lisaks allopaatilisele ravile.

Ajurveeda elulaad

Ajurveedal on suur tähtsus igaühe pathya’s ehk elulaadis (toitumisharjumused ja igapäevarutiin). Samuti õpetab ajurveeda, kuidas kohandada oma elulaadi erinevate aastaaegadega.

Koroonaviiruse head ja halvad omadused ning tulevikunägemused

Praegu on aeg, kus õpilased on jälle koduõppel. Muidugi selle viiruse (RNA-viirus, koroonaviiruste perekonnast, nimega SARS-COV-2 ehk Ägeda raskekujulise respiratoorse sündroomiga koroonaviirus 2) ja sellest tingitud haiguse (COVID 19 ehk koroonaviirushaigus 2019) tõttu tekkinud mitmeid probleeme. Kuid mõned asjad on siiski paremad, kui enne koroonaviirusepandeemiat. 

Head asjad:

Looduse saastatus on vähenenud, müra on vähenenud, loodus on tagasi linnades, vähenenud on kasutute või väheefektiivsete tegevuste tegemine.

Kuidas veel paremaks saada?

Tuleb teha kiire rohepööre. Majanduses tuleb turumajandusest minna üle rohe- või sinimajandusele (oluline pole mitte majanduskasv vaid loodus- ja keskkonnasõbralikkus ning säästlikkus.). Ka öko-sotsiaalne turumajandus pole halb variant. 

Ühiskondlikus plaanis tuleb liikuda ühtse, vabade ja võrdsete inimeste föderatsiooni poole. 

Riigivalitsemises oleks parimateks vormideks tehnokraatia (tehniliste ekspertide võim ehk juhiks on see, kellel on selles valdkonnas kõige rohkem teadmisi) või meritokraatia (talentide valitsus). Halb poleks ka kõiketeadva superarvuti valitsus.

Kuid kõigi nende eelnevalt mainitud valitsemisvormidega on omad probleemid:

Tehnokraatia puhul see, mille järgi valitakse eksperte ning meritokraatia puhul see, kuidas teha kindlaks talente. Kuid superarvuti valitsemise ainsateks miinusteks võivad olla arvuti vastuhakk inimestele (masin ründab inimesi) ja rikked. 

Mina leian, et oluline on anda inimestele suured vabadused (ning koos sellega ka kohustused). Tuleb tegeleda ka sotsiaalselt, võimalustelt, vabadustelt ja majanduslikult võimalikult võrdse inimühiskonna loomisega. Samas ei tohi muuta inimeste bioloogiat (välja arvatud tema enda soovil). Igasuguste teatud inimgruppi (või miks mitte ka muud looma või olendit) puudutavad otsused tuleks võtta vastu rahvahääletustel. Need peaks olema suuremalt jaolt digitaalsed, kuid alles peaks jääma ka muud variandid. Seda muidugi välja arvatud juhul kui superarvuti ei suuda otsustada. 

Selline on minu nägemus tulevikust.

Nizariidid

Nizariidid on islamiusuliste kogukond, šiiitide hulka kuuluvate ismailiitide suurim rühm.
Neid on umbes 20 miljonit. Nad elavad põhiliselt Indias, Pakistanis, Tadžikistanis, Süürias ja paljudes lääneriikides.
Erinevalt kõikidest teistest šiiitide harudest tunnevad nizariidid tänini elavat imamaati, mida antakse saadik (prohvet) Muhammadi suguvõsas tema tütre Fatima ja tema õepoja ‘Alī kaudu tänaseni edasi. Praegune ja 49. nizariitide imaam on Karim Agha Khan IV. Esimesed seitse on loetletud artiklis "Imaam".
Enamik nizariite (umbes 75%) elab praegu Pakistanis ja neid kiusatakse rängalt taga. Halvasti käis käsi ka miljonitel Afganistani nizariitidel, kes elavad peamiselt keskprovintsides ja keda Taliban pitsitas. Pärast lühikest pausi tagasikiusamises on taas tugevnevad konservatiivsed jõud Afganistanis hakanud jälle nizariite diskrimineerima. Süürias elab umbes 200 000 nizariiti, kellesse suhtutakse suure sallivusega. Ka Tadžikistanis on umbes 200 000 nizariiti, kelle olukord on pärast kodusõda stabiliseerunud. Ida-Aafrikas on nad majanduslikus viletsuses ning Indias tunnevad nad ohtu hinduistliku fundamentalismi poolt, kuigi nad on seal seni saanud rahus elada.
Ajaloost on nizariidid tuntud peamiselt assassiinide rühmituse kaudu, mis rajati pärast Fatimiidide kaliifi al-Mustassimi poja Nizari surma. Rühmituse rajaja Hassan as-Sabbah kuulutas end imaamiks ning alustas võitlust kõigi teiste moslemite vastu. Ta vallutas mitu Lääne-Iraani mägikindlust ning hakkas moslemiülikuid mürgipistodadega tapma. Oma jüngritele andis ta hašišit, millest usutakse ka rühmituse nimi tulenevat. Assassiinid purustati mongolite poolt 1258. aastal.

Sufism

Sufism (araabia keeles التصوف‎‎ al-taṣawwuf 'villast kandma') on islami müstiline vool, mis on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele.
Mõiste "sufism" on tuletatud araabia sõnast sufi (صُوفِيّ ṣūfī) ja seda kasutatakse Läänes alates 19. sajandi algusest. Sõna sufi tuleneb sõnast ṣūf (صُوف) 'vill', mis on viide varaste islamiaskeetide villasele rüüle. Sufisid nimetatakse ka fuqara (araabia keeles 'vaesed', ainsus faqir) ja darvish (pärsia keeles). Nendest tulenevad eesti keeles sõnad fakiir ja derviš.
Sufid jagunevad arvukatesse vennaskondadesse, mille tõekspidamised ja praktika erinevad. Enamik sufivennaskondi (tariqa) on sunniitliku taustaga, kuid leidub ka šiiitlikke vennaskondi.

Ajalugu

Asketismi periood

Sufism tekkis reaktsioonina varase Umaijaadide perioodi (661–749) ilmalikkusele. Askeedid mõtisklesid pidevalt Koraani kirjakohtade üle, mis kõnelesid viimsestpäevast, mistõttu neid hakati nimetama ka "neiks, kes alati nutavad" ja "neiks, kes peavad seda maailma hädade hurtsikuks". Nad eristusid muudest usklikest Koraani ja tavade täpse järgimise, rohkete vagade tegude ning öiste palvuste poolest.

Klassikaline perioodRedigeeri

Al-Başrah'st pärinev naine Rabi'ah al-'Adawiyah (surnud 801) tõi askeetlusse jumaliku armastuse aspekti. Sufi ideealiks sai isetu jumalaarmastus, lootuseta paradiisile ja kartuseta põrgu ees. Rabi'ah'le järgnenud aastakümnetel suurenesid müstilised tendentsid kõikjal islamimaailmas, osaliselt ideede vahetuse tõttu kristlike erakutega. Mõned eelnenud perioodi müstikud olid keskendunud täielikule usaldusele Jumala suhtes (tawakkul), millest sai samuti sufismi keskne mõiste.
Sufismi Iraagi koolkond sai tuntuks oma range enesevalitsuse ning psühholoogiliste sisekaemuste poolest. Iraagi koolkonna loojaks oli 857. aastal surnud al-Muhasibi, kes uskus, et askeesi ainus eesmärk saab olla hinge puhastamine selle ettevalmistamiseks kohtumiseks jumalaga. Junayd Bagdadist (surnud 910) arendas klassikalisi ideid kainusest ja tarkusest ning temani viivad kõik praegused sufitraditsiooni liinid. Jumaliku armastuse mõiste oli tähtis Nuri ja Sumnun "Armastaja" juures.
Sufismi koolkonnad:
Egiptuse koolkond:
Egiptuse koolkonnas kasutas nuubialane Dhūl-Nūn al-Miṣrī (surnud 859) esimest korda ma'rifah ('sisemine teadmine') mõistet, vastandumaks õpetatusele. Hümnitaolistes palvetes ühendas ta kogu looduse jumala ülistamiseks. See idee põhines koraanil ning seda arendati edasi hilisemas pärsia ja türgi luules.
Iraani koolkond:
Iraani koolkonna liige Abū Yazīd al-Bisṭāmī (surnud 874) esindas "mina" purustamise olulist doktriini (fana). Tema ütluste omapärane sümbolism ennetab hilisemate müstiliste luuletajate terminoloogiat.
Sahl at-Tustari (surnud u. 896) ja mõned teised esitasid esimesed müstilistel kogemustel põhinevad spekulatsioonid inimese ja prohveti (Muhammadi) loomuse kohta. Al-Hakim at-Tirmidhi (surnud 898) võttis üle hellenistlikke ideid. Sahl at-Tustari õpilane al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj sai tuntuks ütlusega ana al-haqq ('mina olen tõde', st 'mina olen Jumal'), mida hiljem tõlgendati panteistlikult, kuid mis tegelikult on tema huwa huwa teooria kokkuvõte: Jumal olevat armastanud ennast oma olemuses ning loonud Aadama, st inimese, "omaenese näo järgi." Oma õpetuste kuulutamise tagajärjel hukati ta Bagdadis 922. aastal.
Varastel sajanditel edastati sufiideid väikestes ringkondades. 10. sajandil hakati sufismi seisukohtade kohta raamatuid kirjutama, et rahustada ortodoksseid ringkondasid. Abu Talib Makki, Sarraji, Kalabadhi, Qushayri ja Hujviri teostest nähtub autorite püüd sufismi kaitsta selle ortodoksset iseloomu näidates.
Klassikalise sufismi viimane suurkuju oli Abu Hamid Al-Ghazali (surnud 1111), kes kirjutas teose "Ihya' 'ulum ad-din" ("Usuteaduste elustamine"), mis propageeris mõõdukat müstitsismi vastandina tõusva populaarsusega Jumalat ja maailma võrdsustavatele teosoofilistele vooludele. Tema noorem vend Ahmad al-Ghazali kirjutas ühe peenematest uitmõtete kogumikest (sawanih) müstilise armastuse kohta, millest seejärel sai pärsia luule põhimotiiv.

Vennaskondade periood

Pisut hiljem hakkasid tekkima sufivennaskonnad. Kuigi 13. sajandit varjutasid mongolite sissetung islamimaailma idaaladele ning Abbasiidide kalifaadi lõpp, oli see ühtlasi sufismi kuldajastu. Hispaania päritolu Ibn al'Arabi lõi kõikehõlmava Jumala ja maailma suhteid käsitleva süsteemi, millest sai "olemise ühtsuse" (wahdat al-wujud) teooria nurgakivi. Selle teooria järgi olevat kogu eksistents üks ning jumaliku tegelikkuse ilming. Tema egiptuse päritoluga kaasaegne Ibn al-Fārid kirjutas mõned kõige kaunimad araabiakeelsed müstilised luuletused. Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor Farīd ud-Dīn 'Attār (surnud umbes 1220) ja Kesk-Aasia päritolu Nājm ūd-Dīn Kubrā (surnud umbes 1220) esitasid üksikasjalikke kirjeldusi psühholoogilistest läbielamistest, mida müstikul tuleb läbida.
Suurim pärsia luuletaja Jalāl-ad-Dīn Rūmī (1207–1273) pühendas oma luule ränddervišile Shams ad-Dinile. Rumi didaktiline poeem "Masnavi" on pärsiakeelsete müstikute jaoks tähtsuselt järgnev üksnes Koraanile. Rumi järgijad lõid temast innustatult Mevlevi vennaskonna, pöörlevate dervišite organisatsiooni, mille liikmed otsivad ekstaasi keerukas muusikalise saatega tantsurituaalis.
Rumi noorem kaasaegne Yunus Emre pani aluse türgikeelsele müstilisele luulele, mida säilitati Bektashiyah (Bektaši) dervišite vennaskonnas. Egiptuses asutas ash-Shadhili (surnud 1258) Shadhiliyah vennaskonna, mille peamine autor Ibn "Ata" Allah Aleksandriast on tuntud aforismide (hikam) poolest.
Sel ajal olid sufismi põhilised ideaalid levinud kogu islamimaailmas; Indias oli islamiühiskonna kujunemisel sufidel suur roll. Hiljem lähenesid india sufid kohalikule müstitsismile jumaliku ühtsuse rõhutamisega, mille tulemuseks oli monismitaoline arusaam ainult ühest reaalsusest, milles vahetegemine Jumala ja maailma (inimese) vahel kipub täielikult kaduma. Mogul Akbari (surnud 1605) sünkretistlikud püüdlused erinevate usundite ja praktikate kombineerimisel olid ortodokssetele muslimitele vastuvõetamatud. Vastutegevust viis läbi 14. sajandil asutatud Kesk-Aasia päritolu Naqshbandīyah vennaskond. Vastandina wahdat al-wujud ('olemise ühtsus') kloosterlikele vooludele kaitsesid Naqshbandīyah wahdat al-shuhudi ('nägemuse ühtsust'), subjektiivset kogemust ühtsusest, mis esineb üksnes uskliku meeles ja mitte objektiivselt. Ahmad Sirhindi (surnud 1624) oli selle liikumise eestvedaja Indias. Tema taotlused pühadusele olid erakordselt julged: ta pidas ennast jumaliku väega universumi isandaks. Tema soovimatus nõustuda inimese ja Jumala ühendusega ja tema kaine seadusest lähtuv meelelaad tõid talle palju järgijaid, mogulite õukonnast Indias Türgini. 18. sajandil püüdis Shah Wali Allah Delhist jõuda kahe vastandliku müstitsismikoolkonna lepituseni; samuti oli ta poliitiliselt aktiivne ja tõlkis Koraani pärsia keelde, mis oli mogulite õukonna ametlik keel. Mir Dard jt 18. sajandi india sufimüstikud omasid otsustavat tähtsust tekkiva urdukeelse luule kujunemisel.
Islamimaailma araabiakeelsetes osades leidub peale 1500. aastat vaid üksikuid olulisi müstilisi autoreid, näiteks ash-Sha'rani Egiptuses (surnud 1565) ja Abd al-Ghani Süürias (surnud 1731). Türgist pärinesid mitmed 17. ja 18. sajandi olulised müstilised luuletajad. Vennaskondade tähtsus ei vähenenud, vaid tekkisid uued ja kirjanduses leidus endiselt müstilisi ideid ja väljendeid.

Kaasaeg

Islamimaailma poliitilised ja sotsiaalsed reformaatorid on sufismi üldiselt pidanud reaktsiooniliseks ning kaasaja ühiskonna arengut takistavaks. Nii näiteks keelustas Kemal Atatürk 1925. aastal Türgi dervišivennaskonnad.
Tänapäeval on sufism levinud Läände, samas lävides selle teaduse ja filosoofiaga. Olulisemad kaasaja sufid on olnud Salaheddin Ali Nader Shah Angha, Shah Maghsoud Sadegh Angha, Hazrat Inayat Khan, Idries Shah, Bawa Muhaiyaddeen, Muzaffer Ozak, Javad Nurbakhsh, Nuh Ha Mim Keller, Samuel L. Lewis, Muhammed Ahmed Qadri ja Shaykh Sidi Muhammad al-Jamal.

Vahhabism 

Hävitatud kalmistu Medinas

Vahhabism (ar الوهابية‎ al-Wahhābiya(h)) on Najdist pärit salafistliku teoloogi Muhammad ibn Abd al-Wahhabi (ar محمد بن عبد الوهاب‎; 1703–1792) algatatud (tema sõnul taaselustatud) ultrakonservatiivneusuliikumine islami puhastamiseks uuendustest (ar بدعة bid‘ah). 18. sajandil asutatud vahhabismi esindajad eitavad sufismi ja igasugust usulist uuendamist ning peavad eeskujuks ja mõõdupuuks vaid prohvet Muhammadi ja tema kogukonna tavasid. Vahhabism on Saudi Araabia ametlik usupoliitika.
Ibn Abd al-Wahhabit mõjutasid Ibn Taymiyya kirjutised. Sellest tulenevalt oli ta vastu keskaegsele usutõlgendamisele, ta nõudis Koraani ja prohveti õpetussõnade (ar الحديث al-ḥadīth) järgimist, sarjas araablaste moraalset langust ja poliitilist nõrkust ning mõistis hukka idolaatria ehk pühakute, pühamute ja kalmude austamise. Väites, et need, kes ei jaga tema vaateid, pole õiged muslimid, andis ta Araabia poolsaare keskplatoo Diriyah'i ja Najdi valitsejaile ning saudi hõimupealikule Muhammad ibn Saudile õiguse naabreid rünnata, kuigi Koraan keelab muslimitel omavahel sõdida. Sellest usulis-poliitilisest liidust sündis üksteise järel kolm Saudi riiki. Saudi Araabia rahastatud pühamute, koolide ja heategevusprogrammide tõttu kasvab vahhabism suur mõju ka mujal islamimaailmas.
Koolkonna alus on täielik monoteism (ar توحيد tawḥīd) ehk usk ühtainsasse Jumalasse. See on viinud varase islami mälestiste hävitamiseni Saudi Araabias, eelkõige selle lääneosas Hejazi piirkonnas, Meka ja Medina lähikonnas. Prohvet Muhammadi ja islami algusega seotud mošeed, kalmud, ajaloolised paigad ja elumajad hävitati, et Medinas Masjid al-Nabawi ja Mekas Masjid al-Harami mošee juurdeehitistele ruumi teha. Saudi kuninga ehk Mõlema Pühamu Hoidja (ar خادم الحرمين الشريفين khādim al-ḥaramain al-šarīfain) esindajad väidavad, et sel viisil püütakse mahutada rohkem hadži palverändureid. Vastased aga näevad seda kui riiklikult toetatud vahhabistlikku usupuhastust, mis äärmusliku monoteismi vaimus võitleb igasuguse pühaduse austamise vastu, kartes, et vahendajad inimese suhtlemisel Jumalaga võiksid viia idolaatria ja polüteismini (ar شرك‎ širk)

Salafism

Salafism (araabia keeles ‏السلفية‎ as-salafiyya, salafi < eelkäija, esivanemad) on islami uususund. See on äärmusideoloogia, uusfundamentalistlik (ultrakonservatiivne) suund sunni islamis. Salafistid on väljaspool Saudi Araabiat asuvad vahabistid. (Vahhabiitliku islami levitamise võimukeskus on Saudi Araabia, millel on islamiorganisatsioonide kaudu mõju ka Eesti moslemikogukonnas.) 19. sajandi poliitilise ideoloogiana on salafism islamismi eelkäija.
Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde. Nad on eriti mõjuvõimsad Saudi Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme suunda:

1. fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid)
2. aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism)
3. džihadistid (võitlev, qutbistid); terroriorganisatsioonid: Al-Nusra, Islamiriik (IS)

Salafismi pooldajaid nimetatakse salafideks. Osama bin Ladeni eeskujuks olid Alžeerias võitlevad salafid.
Eelkäijad, austatud (arab. as-Salaf aṣ-Ṣāliḥ) on moslemite kolm esimest põlvkonda. Nad tundsid Muhammadi või neid, kes temaga kokku puutusid, järgijaid (arab. Tabi’un). Kolmas põlvkond oli järgijate järgijad (arab. Atba’ at-tabi’in). Viimane kolmanda põlve salafi oli Ahmad bin Hanbal (suri 855 m.a.j). Ta rajas õiguskooli, mis oli tähtis islami levimisel. Hiljem hakati salafideks nimetama õpetlasi, nt Ibn Taimiyya (1263–1328) ja Muhammad ibn Abd al-Wahhab (1703–1792). Viimane rajas vahhabismi.
19. sajandil püüdsid salafistid uuendada kogukonda ja tehnoloogiat. 20. sajandi teisel poolel muutusid nad uusfundamentalistideks. 21. sajandi alguseks olid neist kujunenud islami terrorirismi eestvedajad. 11. septembri terrorirünnakute korraldajad olid kõik salafid.
Ideoloogiliselt pakub salafism identiteediotsingutes selgepiirilist vastandumist Lääne mõjudele, mida Süüria kontekstis võib kergesti siduda vastupanuga sekulaarsele Assadi režiimile, aga Iraagis vastupanuga nende mõistes väärusuliste šiiitide juhitavale valitsusele.
Salafistide hinnangul on tänapäevase islami järgimisega kaasnenud islami "vale" tõlgendamine. Sellest lähtuvalt on salafismi kohaselt vaja järgida algupärast "puhast" islamit viisil, kuidas seda tõlgendasid prohvet Muhamed ja tema lähedasemad õpilased. Salafistide käsituses peaks moslemite elu olema korraldatud nagu 7.–9. sajandil. "Puhta" islami alusteks on kõrgeima otsustaja, ainujumala Allahi pidev rõhutamine, vastuseis usu-uuendustele, nn mittetõeliste moslemite usust taganejateks kuulutamine ja uskmatute vastase püha sõja ehk džihaadi propageerimine. Salafismi kohaselt on islam ülimuslik kõigi teiste religioonide ja nende järgijate ees, kes peavad kas islamiriigile poliitiliselt alluma või kuuluma hävitamisele. Salafistidest lähtuv oht riigile ja tema elanikkonnale tuleneb nende poliitilisest eesmärgist kehtestada islamiseadustel ehk šariaadil põhinev ühiskondlik kord, mis läheb põhimõttelisse vastuollu läänelikel arusaamadel põhineva ühiskonnakorraldusega.

Ismailiidid

Ismailiidid on üks šiiitide hulka kuuluv islamiusuliste kogukond.
Nad elavad tänapäeval peamiselt Indias, Pakistanis, Afganistanis, Tadžikistanis, Süürias ja hajali läänemaailmas.

Voolud ja rühmad

• tänapäeva rühmitused
  • nizariidid vaata ka Aga Khan IV
  • mustaliidid
    • Dawudi (Da'udi, Dawoodi) mustaliidid
    • Sulaymani mustaliidid
    • Aliyya mustaliidid
• ajaloolised rühmitused
  • karmaadid
  • fatimiidid
  • assassiinid
• ismailiitidest alguse saanud rühmitused
  • druusid
  • alaviidid

Ajalugu

Ismailiidid kujunesid välja Abbasiidide valitsemise ajal. Kuuenda šiiidi imaami surma järel 765 puhkenud järglusetüli käigus lõid ismailiidid lahku. Nad tõusid esile Süürias ja Pärsias ning võitlesid Ali õiguste eest. Nad said nime Ismail ibn Djafari, Ali seitsmenda põlve järeltulija, Jafar As-Sadiqi vanema poja järgi, keda nad tunnistasid seitsmendaks imaamiks. Imamiidid tunnistavad seitsmendaks imaamiks Jafar As-Sadiqi nooremat poega Musa al-Kazimi. Algselt tunnistasid ismailiidid seitset imaami, hiljem tekkisid aga mitmesugused voolud ja suunad.
Sunniidid kiusasid ismailiite taga. Imamiidid olid nende suhtes väga skeptilised.
9. sajandi Bahreinis ja Omaanis oli qaramiitlik-ismailiitlik riik. 10. sajandil rajasid fatimiidid riigi, mida hüüti Kalifaadiks. 969 vallutasid nad Kairo.
Fatimiididest pärinevad ismailiitide tänini eksisteerivad põhiharud. Aastal 1094 lõhenesid nizariitideks ja mustaliitideks. Ismailiitest võrsusid pärast kaliif Hakimi surma 1021 druusid, kes selle kaliifi surma ei uskunud. Hiljem eemaldusid druusid islami peasuundadest üha enam, nii et neid tänapäeval enam moslemiteks ei peeta. Ka alaviidid tekkisid samal ajal ja samade sündmuste tagajärjel.

Usk

Ismaeliitide teoloogia on palju avaram kui enamikul teistel moslemitel. Mõned näevad selles gnostitsismi ja uusplatonismi elemente. Samuti on väliseid sarnasusi hinduismiga, eriti sakraalmuusika osas. Koraani tõlgendatakse suures osas allegooriliselt. Nõnda dešifreeritakse koraani sõnumeid, mida tekstis otseselt ei sisaldu. Selles osas on ismailiitidel ühisjooni sufide imamiitidega.

Kõikide ismailiitide poolt tunnustatud imaamid

Ismailiitide seitse imaami:

1. ‘Alī ibn Abī Tālib (suri 661)
2. Al-Hasan
3. Al-Husain (suri 680)
4. Ali Zain al-Abidin (suri umbes 713)
5. Muhammad al-Baqir (suri umbes 733)
6. Jafar As-Sadiq (suri 765)
7. Ismail ibn Djafar (väidetavalt mitte surnud, vaid ära kandunud)

Karmaadid uskusid varjatult elavasse seitsmendasse imaamisse. Seda traditsiooni viivad tänapäeval edasi Mumbais elavad mustaliidid. Seevastu nizariidid tunnistavad veel järgmisi imaame.

Mandad

Mandad (ka mandalased) on gnostiliste rühmituste üldinimetus juutluses ja ka gnostilise juudakristliku ristijate rühmituse nimetus. Veeriitusi oluliseks pidanud mandade rühmitus on ainsana kuni tänaseni järjepidevalt säilinud juudakristlik erakond. Selliseid rühmitusi oli meie ajaarvamise esimestel sajanditel mitmeid, nt esseenid ja elkesaid (juudikristlased).
Mandad tekkisid ilmselt ajaarvamise esimestel sajanditel, aga pühad raamatud pandi kirja 7-8. sajandil. Ristijate rühmituse peateos on Ginza.
Mandade päästeusundi rajajat ja päritolu pole teada. Nad vastandusid Jeruusalemma judaismile ja eelistasid päästeõpetuse iraani varianti. See oli sarnane süüria juutluse rahvaliku usuga.
Mandad on ainus tänapäevani järjepidevalt säilinud gnostiline rühmitus. Nend iidne asuala paiknb tänapäeva Iraagi territooriumil. Mõni kogudus leidub ka Iraanis, aga arvukalt emigrantidena Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja ka Euroopas.
Mandade päritolu kohta on kaks oletust. Esimese järgi on mandade rühmitus tekkinud Iisraelis ja vastavalt endi pärimusele asusid mingil ajal ümber Kahejõemaale (Mesopotaamiasse). Teise järgi on rühmitus Kahejõemaal ka tekkinud ja väljaränd Iisraeli algkodust on vaid mandade legend.
Mandade tähtsaim prohvet oli ristija Johannes. Aabrahami, Moosest, Jeesust ja Muhammadi pidasid valeprohvetiteks. Mandadel oli nii ühealgeõpetus (monism; üks maailma looja), kui ka kahesusõpetus (vahendaja loob maailma kellegi ülesandel; dualistlik valguse ja pimeduseriigi vastandamine). On ka maailma tekkimise suund, milles püütakse eelnevaid loomislugusid ühendada.
Tähtsaimaks sakramendiks on ristimine. Päästjaks võib pidada Manda d`Haijeti ?
Mandad pole kokku puutunud Nag Hammadist leitud koptikeelsete gnostiliste tekstidega. Kuid neil on sarnaseid motiive. Mandad pole mõjutatud kristlusest.
Tänapäeval on mandad Iraagis sunnade poolt vaenatud vähemus.

Alaviidid

Alaviidid Lähis-Idas

Alaviidid (araabia keeles علوية‎ Alawiyyah/Alawīyah) on muslimite usurühm keskse asualaga Süürias Ţarţūsi ja Latakia provintsis.
Alaviite loetakse vahel šiiitide hulka kuuluvaiks, kõik muslimid ei tunnista neid aga islamiusulisteks.
Alaviite on Süüria sunniitliku enamusega elanikkonnas umbes 20%, kuid neil on suur poliitiline võim. Alaviitide sekka kuuluvad Süüriat 1971. aastast valitsenud Assadi perekonda kuuluvad presidendid. Riigi sõjaväe ja luurejuhtide seas on samuti märkimisväärsel hulgal alaviite.
Alaviitide koguarvu on hinnatud kolmele miljonile, neist vähem kui pooled elavad Süürias. Lisaks Süüriale paiknevad alaviitide arvukamad kogukonnad Türgis ning Liibanonis.
Aastatel 1923–1936 oli olemas Alaviidi Riik pealinnaga Latakias.

Druusid

Druusid (araabia keeles درزي, mitmuses دروز, heebrea keeles דרוזים‎) on peamiselt Levandis elav šiiitlikust islamist alguse saanud religioosne kogukond. Sarnaselt teiste ismailiitidega on druusi usundit mõjutanud gnostitsism ja uusplatonism.
Druuside koguarv on 0,8–1,0 miljonit  ja elavad peamiselt Süürias, Liibanonis, Iisraelis ja
Jordaanias. Hinnanguliselt 40–50% elab neist Süürias, 30–40% Liibanonis, 6–7% Iisarelis ja 1–2% Jordaanias. Umbes kaks protsenti druusidest on hajunud laiali ülejäänud Lähis-Ida riikides.
Druusid suhtlevad omavahel araabia keeles.

Teadus, uus vaimsus, võrdsus, vabadus, vendlus ja looduskeskkond

Mäletate, ma rääkisin ükskord Euroopa kultuuriruumist, selle väärtustest ja sellest, kuidas see on täis vastuolusid. Kuid kui juba ühiskonna alustalad on üksteisega vastuolus, kuidas see, siis saab püsida?

Vastus on lihtne. Üks osa alustaladest lihtsalt asendatakse teisega.

Nüüdisajast:

Praegusel ajal tulekski teha läbi üks suur kultuuriline muutus. Euroopa peaks liikuma rohkem idamaade praktikate poole. Endasse tuleks võtta ka see, mis tavaliselt pole Lääne kultuuris olnud. 

Selline muutus tegelikult juba toimub ning seda juba mõnda aega (viimased 3 kümnendit). Osaliselt on seda kiirendanud või tegelikult lisanud sellele uue külje Araabia kultuuriruumi muutumine. 

Muutused Euroopa kultuuriruumis:

Esiteks toimub Euroopa kultuuriruumis juba viimased 3 kümnendit liikumine Ida vaimsete praktikate poole. Ning sealhulgas devalveerub vana, kristlik kultuur. 

Teiseks liigub Euroopa kultuuriruum looduslähedasema, loodust ja keskkonda säästvama majanduse poole. Samas toimub paradigma nihe: Oluline on mitte raha vaid põhimõtted ja eluslooduse, looduskeskkonna ning kliima ja inimkonna ellujäämine.

Paradigma nihe:

Euroopa mõttelugu (filosoofia) on täis vastuolusid. Uute põhimõtete järgi käitudes peaks olulised olema:

1. vabadus

2. võrdsus

3. uus vaimsus, spirituaalsus

4. looduskeskkonna ja kliima kaitse

5. õnnelikkus

6. põhimõte: tegelen sellega, mis mulle meeldib (teeb mind õnnelikuks ja edukaks) ning on minu väärtustega kooskõlas.

7. teaduspõhisus

8. vendlus

9. võimude lahusus

10. loodussäästlik (rohe- või sini-) majandus

11. tasuta sotsiaalhoolekanne kõigile

12. üksteise abistamine ja toetamine

13. Kogukondlik elustiil

14. mitmekesisus

Vana põhimõte:

Võrdluseks toon siia välja ka vanad põhimõtted

1. raha

2. Pidev majanduskasv

3. Kõik on raha eest

4. Traditsioonid

5. Konkurents

6. Individualism

7. Vabadus

8. Üheülbalisus

9. Võimude lahusus

10. Kristlus

11. Teaduspõhisus

12. Materialism

13. Perekondlik elustiil

14. Liberaalne turumajandus

Budismi neli õilast tõde

Neli õilsat tõde on budismi aluspõhimõtted, mis on kirjas Tipitakas ja paljudes teistes budismi tekstides ning mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha andis oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine"  Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele kaaslasele.

Loetelu

1. Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca).
2. Tõde kannatuse põhjustest (dukkha samudaya ariya sacca).
3. Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca).
4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.“

Kolmeastmeline tee

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.
Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.
Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.
Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.
Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annabki kokku kaheteistkümnel moel.

Mahajaana

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).

Bodhisattva

Bodhisattva (paali k. bodhisatta, sanskriti k. 'virgumisele püüdlev olend'; "virgumisolend"), on budismis olend, kes on otsustanud saada buddhaks, et aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda. Eriti oluline on bodhisattva tee mahajaana budismis.

Bodhisattva theravaadas

Theravaadas nimetatakse bodhisattaks eelkõige Buddha Šākjamunit enne tema lõplikku virgumist.
Tipiṭaka toob ära ka Gotama Buddha kuue eelkäija nimed, kes kõik olid bodhisattad.
Tulevase bodhisatta’na on Buddha konkreetselt nimetanud vaid Metteya’t (skt.: Maitreya), kellest saab järgmine Buddha. 
Hetkel viibib Maitreja Tušita taevas oodates õiget aega inimeste maailma sündimiseks, et siin buddhaks saada.

Bodhisattva mahajaanas

Mahajaanas hakati bodhisattvateed nägema kõikide inimese jaoks kättesaadava vaimse teostusviisina. Bodhisattvateed, mis päädib peale loendamatudi uuestisünde buddha seisundiga, arvatakse olevat arhati teest kõrgem. Selle ülistuseks on loodud mahajaanas loendamatul arvul suutraid ja juhiseid kuidas seda teed käia.
Bodhisattvat iseloomustavad kolm omadust: sügav duaalsust ületav mõistmine, kõikehõlmav kaastunne ja virgumismeel (sanskriti k. bodhicitta) ehk soov saada buddhasks, selleks, et vabastada kõik olendid sansaarast.

Bodhisattvatee tasemed mahajaanas

"Kümne taseme suutra" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) jagab bodhisattvatee kümneks tasemeks (sanskriti k. bhūmi):

1. rõõmustav,
2. plekitu,
3. helendav,
4. kiirgav,
5. raskestivõidetav,
6. silme ees olev,
7. kaugeleulatuv,
8. vankumatu,
9. tark,
10. dharmapilv.

Esimesele tasemele jõutakse pärast virgumismeele (sanskriti k. bodhicitta) tekkimist; kuuendal tasemel omandab bodhisattva arhatiks saamiseks vajaliku mõistmise ning jätkab bodhisattva tõotuse väel liikumist täiusliku buddhasuse poole. Kaheksandal tasandil ei saa bodhisattva enam tagasi langeda ning võib õpetamiseks valida erinevaid kehasid. Üheksandal tasandil valdab ta kõiki dharma aspekte ning kümnendal tasemel omandab ta võime ilmuda mitmes kehas korraga, et võimalikult paljusid olendeid aidata.

Ületavad toimingud

Teed järgides teostavad bodhisattvad kuut ületavat toimingut (sanskriti k. pāramitā):

• ületav annetamine (sanskriti k. dāna pāramitā);
• ületav kõlblus (sanskriti k. śīla pāramitā);
• ületav kannatlikkus (sanskriti k. kṣānti pāramitā);
• ületav tarmukus (sanskriti k. vīrya pāramitā);
• ületav mõtlus (sanskriti k. dhyāna pāramitā);
• ületav mõistmine (sanskriti k. prajñā pāramitā).

Selline kuueliikmeline loetelu esineb paljudes mahajaana tekstides, muuhulgas "Ületava mõistmise suutrates" (sanskriti k. prajñapāramitā-sūtra) ja "Lootossuutras". Selleks, et viia ületavad toimingud vastavusse bodhisattvatee kümne tasemega, lisatakse "Kümne taseme suutras" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) neile kuuele veel neli:

• ületav oskuslike vahendite valdamine (sanskriti k. upāya pāramitā);
• ületav tõotus/püüdlus (saada buddhaks) (sanskriti k. praṇidhāna pāramitā);
• ületav vägi (sanskriti k. bala pāramitā);
• ületav teadmine (sanskriti k. jñāna pāramitā).

Arutelu

Mõnikord vastandatakse arahandi tee bodhisatta teega ja arvatakse, et arahant on theravaada ideal ja bodhisatta mahajaana virgumise tee. Selline väärarusaam domineerib mahajaana koolkonna järgijail, kel puuduvad teadmised theravaada õpetusest, ja neil, kes pole tuttavad theravaada bodhisatta õpetusega või siis mõlema eeltoodud teguri koosmõjul. 
Mahajaana bodhisattva ideaali populaarse käsitluse kohaselt loobub bodhisattva täielikult buddhasusest, selleks et pühenduda olendite vabastamisele. Eelneva põhjal peaks olema selge et niisugune käsitlus moonutab asjade tegelikku seisu. Bodhisattvat kannustab kaastunne ning selle tõttu ei tohi ta virgumisest loobuda, kuna just virgunud meeleseisund on teiste olendite aitamiseks efektiivseim. Ning kujutlust nirvaanast kui maailmast eraldi asetsevast paigast, kuhu virgunud inimene "läheb", asutakse mahajaana metafüüsikas eitama, kuna nii sansaarat kui ka nirvaanat iseloomustatakse tühjuse kaudu ning seetõttu ei saa need teineteisest põhimõtteliselt erineda.
Maahajaana ideaali kohaselt võtab bodhisatta enda kanda kõikide teiste kannatused ning virgub alles viimasena, siis kui kõik teised inimesed ja olendid on virgunud. On selge, et teiste kannatusi ei saa keegi enda kanda võtta, vastasel juhul oleks Buddha oma täiuslikus kaastundes kõik olendid juba kannatustest vabastanud. Selline mõtteviis eitab ka teo ja tagajärje seadust: keegi teine ei saa meie teo vilju ja meie ei saa oma tegude vilju teistele üle kanda. Ka pälvimuste ülekandmine ei tähenda seda, et meie pälvimused "lähevad teistele üle" - see on väär õpetuse tõlgendamine. Kellelegi teisele pole võimalik oma teo vilju üle kanda, nagu pole ka võimalik võtta enesele kellegi teise teo vilju. Buddha on öelnud, et ta saab näidata vaid teed, kuid teel peame ise käima. Kannatuste enesele võtmise idee on põhimõttelises vastuolus Buddha õpetuse baaspõhimõtetega.