Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rabastuvad metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Rabastuvad metsad  ...

teisipäev, 19. märts 2019

Zen-Budism, Dušhimaaling Suibokoga, Nihonga, Ikebana, Traditsiooniline Teejoomine, Rikka

Sõna zen tuleneb sanskritikeelsest sõnast dhyāna, mis tähendab mõtlust, sellega tähistati mediteerimist. Budismi levides Indiast 

Hiinasse jõudis sinna mahajaana-budismi teiste koolkondade seas ka chanjaapani keele häälduses zenHiina ja jaapani keeles kirjutatakse see mõtlusele keskenduva budismi koolkonda tähistav sõna kanji-märgiga 禅, mida võiks tõlkida: 'miski näitab ühte, osutab lihtsale'.

Chan'i Hiinasse toonud indialane Bodhidharma rõhutas dharma praktikas kõige olulisemana meele märkamist, mõtlust, sisemist distsipliini, jättes riitusteleteisejärgulise koha. Aastaks 1000 pKr oli chan'ist saanud üks kahest Hiina tuntuimast budismi koolkonnast.

Chan'i (zen'i) edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga. Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis Rinzai koolkonna, milles peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja virgumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Tänaseni elujõulises Rinzai koolkonnas on vali distsipliin ja kesksel kohal kōanide ehk mõistatuste lahendamine, näiteks "Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?" või "Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga ühe käega plaksutamine?" Rinzai koolkonnas on zazen'i, istumismõtluse praktikal samuti tähtis roll. Aga erinevalt Sōtō koolkonnast ei otsita seal mõteteta istumist, vaid keskendutakse mõnele kindlale kōan'ile.

Jaapani munk Dōgen (1200–1253) asetas põhirõhu zazen'ile, istumismõtlusele, mille ta nimetas lihtsalt mõtluses istumiseks (shikantaza). Meditatsioonipraktikaühendamises inimese igapäevaelu ülesannetega on tema silmis võti meelerahu juurde. Dōgenilt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Tema poolt Hiinast Jaapanisse edasipärandatud zen-koolkonna nimetus on Sōtō shū (hiina 曹洞宗; pinyin: Cáodòng Zōng).

Zen toetub kahele jalale ehk tehnikale: kōan'id ja mõtluspraktika.

Zeni nurgakiviks on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Zen harjutab inimeses, kes sellega pühendunult tegeleb, spontaanse reaktsiooni täiuslikkuseni. Zeni meistrite loetelu, kes on silma paistnud täpsuse ja lihtsusega enda mõtete väljendamisel, on pikk. Zeni meistrid ehk õpetajad eelistavad isiklikku ja individuaalset paradoksaal loogikat tavatõdesid ja -väärtusi pakkuvale formaalloogikale, kuna see blokeerib niisuguse psüühilise funktsiooni meis nagu intuitsioon.

Hiina keeles jaapani keeles mu, 'tühjus, polek, ilmaolek, olemasolematus'.

Zen on levinud peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime chan, Koreas seon, Jaapanis zen. Nimi tuleneb sanskriti sõnast dhyāna 'meditatsioon, mõtlus'. Zen-budism pöörab tähelepanu tõe otsimisele filosofeerimise ehk filosoofilise meditatsiooni kaudu ning rõhutab seetõttu mediteerimist kui vajadust teel virgumisele. Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Jaapani zenil on erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kandepinna kui Hiinas või Koreas. 1960. aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetsu Teitarō Suzuki loengutele ja raamatutele.

Jaapanis oli zen-budism tugev võitluskunstide arengu mõjutaja ja kujundaja. Morihei Ueshibaoli mõjutatud taoismist ja zenist. Aikidōs on ühendatud taoismi ja zeni filosoofilisi ja religioosseid aspekte, mis omakorda juurdusid keerukasse uus šinto müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Psühhofüüsiline muundumine aikidō treeningute abil erineb psühhofüüsilisest muundumisest karateskyūdōs ja 

teetseremoonias. Kõigil neil on ühine joon, mis on suunatud samale eesmärgile: sisendada õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastureaktsiooni käigus spontaansust ja austust asjade olemuse vastu sellistena, nagu nad on (shinnyo).

Shenxiu, chani koolkonna juht Hiinas.

Zeni püüdlused ja põhimõtted

Püüd säilitada meeles vaikust – mõelda sõnades ja arutlustes just sel määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist, unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).

Tõelisuse eelistamine väljamõeldistele. See tähendab valmisolekut tunnistada elu tõelisust ilma seda moonutavate kaitsevõteteta.

Hoolivus teiste olendite suhtes. Budism (ja zen sealhulgas) rõhutab teiste elusolendite suhtes tuntava hoolitsustarbe tähtsust – elava kaastunde ja osavõtlikkuse olemasolu, mis ei jäta kasutamata teiste olendite aitamise võimalusi.

Toimimatu toimimine (wu-wei) – spontaansuse hindamine; elastsuse ja pehmuse eelistamine survele ja vägivallale.

Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos, samuti seda, et usust osataks hingejõudu ja eluenergiat ammutada ning kogetaks ühtsust millegi kõrgemalolevaga, saamata sealjuures oma usuobjekti sõltlaseks.

Kõikeläbistav kahtlus. Vankumatu usk budismi põhitõdedesse (näiteks kõigi olendite buda-algesse ehk virgumisvõimalusse) käib zenis käsikäes igihalja kriitilisusega väliste autoriteetide, dogmade, väärvaadete, terve mõistuse, väljamõeldiste jm sellise suhtes. Üks zeni põhimõte on: tapa kõik autoriteedid. Algajale mediteerijale antakse nõu saada vabaks ka siduvaist Buddhaga seotud kujutlustest ja mõtetest. „Kui sinu ette ilmub mediteerides (kujutluses) deemon, tapa see deemon, kui ilmub Buddha, tapa see Buddha!“

Meie raskused ei tule mitte sellest, et oleme omandanud võime teadvustatult tähelepanu suunata, vaid sellest, et oleme kaotanud võime hoomata selle taustal suuremat tagaplaani. Tähtis on, et suudaksime alati näha või vähemalt aimata kõige taga ka ühtsust.

Kõhklematu edasiminek – siiruse ja otsekohesuse (nendes väljenduvad isiksuse loomulikkus ja terviklikkus) eelistamine keerutamisele ja teesklusele.

Enesetäiustamine. Kes ei tööta lakkamatult enda kallal, libiseb arengus tagasi. Kui iidses Hiinas eeldas enesetäiustamise zen karmi askeesi või aastakümnepikkust harjutamist näiteks mingi käsiöö või kunsti omandamiseks, siis tänapäeval võiks enesetäiustamise sihiks võtta mis tahes teadmisi, oskusi, vilumust, meelekindlust, loomulike võimete arendamist tõotava ala. Keskendumist ja meelekontrolli ei pruugi harrastada üksnes pühakojas mediteerides, vaid mis tahes (ka head majanduslikku tulu andvas) tegevuses. Pole juhus, et zen-treening on kindla koha leidnud suurte Jaapani ettevõtete tippjuhtide väljaõppes.

Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus: raugematu sihile suundumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega. Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda. Kui zeni tundmaõppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innukalt.“ Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine. Kirgastumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki pingutusi. Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel).“ Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klammerdute tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest. Piisab sellest, et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta. Edu nimel ülepingutus on liigne, tarbetu taak. Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saavutada midagi erilist. Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas. Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada. Isegi kui püüdlesite vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel. Kaotada pole midagi. On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus.“

Küsinud psühhiaater zeni õpetajalt: “Kuidas sa tuled toime neurootikutega?” Zeni õpetaja vastas: “Ma viin nad punktini, kus nad ei saa enam ühtegi küsimust esitada.”

Zazen

Istumismõtlus

Shikantaza

Lihtsalt istumine. Ilma püüdleva keskendumiseta mitte millelegi.

Ajalugu

Zen-budismi rajajaks peetakse Bodhidharmat aastal 525.

Millal Chan jõudis või tekkis Hiinas, selle kohta on olemas mitu hinnangut. Kõige varem võis see juhtuda Liú Sòngi (420–479) ajal või hiljem Wèi dünastia ajal (386–534).

Pärimus räägib, et zen on pärit aegadest, mil Gautama Buddha saavutas valgustatuse.

Valgustumise idee ja traditsioon jätkus kaheksakümne kaheksas patriarhis, Zeni kujul realiseerus see õpetajas Bodhidharmas.

Zeni esmane pärinevusliin:

Mahakashyapa

Ananda

Sanakavasa

Upagupta (keiser Ašoka vaimne õpetaja)

Dhritaka

Michchaka

Vasumitra (varaseima budismi kroonik ja ajaloolane)

Buddhanandi

Buddhamitra

Parshva

Punyayashas

Ashvaghosha

Kapimala

Nagarjuna

Kanadeva (Aryadeva)

Rahulata

Sanghanandi

Gayasata

Kumarata

Jayata

Vasubandhu (kirjutas Abhidharmakosha jne. Vijnanavada-koolkonna rajaja)

Monorhita

Haklena

Aryasimha

Basiasita

Punyamitra

Prajnatara

Bodhidharma

VI patriarh Huineng (638–713)

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Zen)

Zen (hiina k. chan) on Hiinas välja kujunenud mahajaana koolkond, mis keskendub vahetule mõtluskogemusele. Zeni õpetusliin algab Šākjamuni Buddhast, kes annab oma õpetuse edasi Mahākāśyapa’le, keda peetakse chan’i traditsiooni esimeseks India esiõpetajaks. 28. India esiõpetaja Bodhidharma (suri 532) tõi chan’i seadmuse Hiinasse ning temaga algab chan’i Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongren’i (eluaastad 601–674) jagunes chan paljudeks harudeks. Tänapäevani on säilinud kaks zeni koolkonda: sōtō ja rinzai.

Hiinas levis see õpetusena, mis pretendeerib erilisele avatusele ilma pühakirja vahenduseta, inimese loomuse tabamisele ja Budda täiuslikkuse saavutamisele.

Zeni põhiideeks on leida otsene kontakt oma olemusega - ainus autoriteet on meie isiklik sisemaailm.

Läänelikus tähenduses ühendab zen nii filosoofiat kui psühholoogiat.

Kuid idalikus arusaamises ei ole zen see ega teine.

Zeni põhiprobleem on soovtunnetada ennast kui universumi üht osa.

Seda tunnetamist nimetatakse satoriks, mida võiks tõlgendada kui valgustatust, kirgastumist.

Lääne inimesele on sõna kirgastumine arusaadav, kuid selle sõna idamaine tähendus jääb ettevalmistamata eurooplasele arusaamatuks.

Satori on müstiline sisemine kogemus, mida ei saa defineerida, ainult kirjeldada ja tõlgendada.

Sulandumise rõõm - mida budistid nimetavad «dharmajoovastus» - valdab valgustatud isikut, kes unustab täielikult iseenda ja tunneb samastumist kõigiga ja kõigega.

Valgustatuse kogemus annab võimaluse väljuda oma tavapärase teadvusest.

Satoriaalse kogemuse salapära võiks iseloomustada nii.

Ükskord tuli Meistri juurde munk, et teada saada, kus asub algus Tõe leidmise teel.

Meister küsis tema käest: «Kas kuuled ojakese vulinat?» «Kuulen,» vastas munk. «Algus on siin,» ütles Meister.

Zen ei õpeta meile intellektuaalset analüüsi, samuti ei paku mitte mingisugust konkreetset juhendit oma järgijaile.

Selles mõttes on zenmeelevaldne.

Zeni järgijail võivad olla oma doktriinid, mis kannavad sügavalt isiklikku iseloomu.

Nad loovad endale õpetuse ise.

Zen ainult näitab teed.

Kas see on religioon? Selle sõna tavalises tähenduses ei ole.

Zenis ei ole jumalat, kelle poole saaks palvetada, ei ole tõotatud maad, kuhu lähevad surnud.

Ja zenis ei ole sellist mõistet nagu Hing, mille eest peaks hoolitsema keegi kõrvaline. Zen on inimesevaim.

Zen usub selle vaimu sisemisse puhtusse.

Zeni praktiline külg seisneb meditatsioonislootoseasendis.

Meditatsioon aitab suunduda sisemise valgustatuse poole (satori), kuid ei ole tingimata vajalik selle saavutamiseks.

Sisemise valgustatuse kogemuse saab ka ilma spetsiaalsete zeni harjutusteta.

Teisisõnu, meditatsiooniharjutused ei ole kasutud isegi siis, kui aastaid kestnud jõuponnistus ei kulmineeru valgustatuse kogemusega.

Zeni rakendatakse kujundava tegurina sellistes kunstiliikides nagu tushimaaling, no-draama, tee-tseremoonia, ikebana ja aiakujundus.

Väliskirjanduse põhjal Hilvi Bergmann


mida võiks zen-budism anda lääne inimesele?


Sellele inimesele, kes tahab midagi valmis kujul saada, ei anna midagi.

Pigem võiks küsida, kas zen on vajalik? Seda võib seletada järgmise näitega.

Laps küsib ema käest: «Mis asi on teater?» Ema ei püüa talle sõnadega selgitada, vaid viib lapse teatrisse, kus ta saab vajaliku tunnetuse.

Lääne inimene tunnetab oma seisundit, kuid seisundist arusaamine saab alguse teadmisest.

Kui teadmisi ei ole, ei ole ka arusaamist.

Oma tunnetust on üldse väga raske sõnadesse panna.

Teadmised zen-budismist on kui rahvuslik iseteadvus.

Seda ei suuda lääne inimene saavutada, kuid otsestest allikatest teadmisi saada ja tunnetada ta suudab.

Ja mitte ainult silmaringi laiendamiseks, vaid oma tundmuste, tunnetuste selgitamiseks.

See annab sisemise rahu ja selguse.

Lääne inimese puhul tuleks kõne alla mitte otseselt teadmine, vaid asjadest teadlik olemine.

Sofia Põder, psühholoog


Tushimaaling suibokuga

on maalimine musta tushiga (sumi), joonistussöel või tahmal põhineva hiina tushiga, mis kantakse pintsliga rõht- või püstkülikukujulisele krunditud siidi- või paberirullile.

Ühevärviline tushsh andis hiinlaste arvates palju eri toone.

Kasutati ka tushi õrna, läbipaistvat uhtumist, kuid põhiline oli tushijoon.

Tushimaaling koos kalligraafiaga oli väljendusrikkuse ja tehnilise meisterlikkuse väljendus.

Peamiseks zhanriks oli maastikumaal nn mäed-veed, milles avaldub muistne sümboolika: mäed esindavad aktiivset, mehelikku jõudu (yang), veed passiivset, naiselikku jõudu (yin).

Viljeldi ka lindude, lillede, loomade, puu- ja juurviljade maalimist.

Pärast 1868. aastat hoiab suibokuga traditsiooni elus nihonga - jaapani stiil.


Nihonga

maalitakse washile (jaapani paber) või siidile kas ühe- või mitmevärvilisena, kasutades mimesuguse jämedusega pintsleid.

Ühevärvilised joonistused on tavaliselt tehtud sumiga või hiina tushiga.

Teised värvid on saadud naturaalsetest ainetest, nagu mineraalid, putukad, konnakarbid või taimed.

Enamik nihongasid on üles seatud kui rippuvad rullid või kokkuvolditavad sirmid, kuid tänapäeval on paljud siiski ka raamitud.

Põhitähtsus on joonel; mokkotsu - joonistus ilma äärejoonteta - põhineb kontrastitehnikal, ja on sagedasti kasutatud lindude ja lillede kujutamisel.

Teisi võtteid: kulla ja hõbeda paiguti tagapõhjana rakendamine, tagapõhja väikeste osade sinna-tänna hajutamine, värvide paigutamine portsjonide kaupa veel niiskele maalingule, et saavutada juhuslikkuse effekti.


Traditsiooniline Teejoomine

on ritualiseeritud ja mõtestatud kui zen-budistlikmeditatsioon, mis tekkis Hiinas budistlikukloostritavana ja muutus Jaapanis üliklikuks, esteetilisi elamusi taotlevaks rituaaliks.

Teetseremoonia ühendab endas joogi valmistamise ja serveerimise kui ka arhitektuuri, aianduse, keraamika, kalligraafia, näitekunsti, ajaloo ja religiooni õpetamise ja kasutamise.

Teetseremoonia on teadlikult tähtsustatud.

Momendi ainukordsus, lavastus ja päeva see osa, kui võõrustaja kutsub kokku teatud grupi külalisi, peab olema nauditav, see ei saa kunagi korduma.


Ikebana

on lillede ohverdamise budistlik rituaal. 18. saj oli välja kujunenud kolm stiili:

rikka, shoka ehk seika (taimed, vaas ja seadmisviis rangelt määratud) ja looduslikult lihtne nageire.

Tähtsa «kolmikelemendi» (mitsugusoku) ohvriannina pakkumine toimus Budda kuju ees, mille ühel küljel oli küünlajalas põlev viiruk ja teisel vaas lilledega.

Mitsugusokust arenes stiil rikka (seisvad lilled), millest on tekkinud kõik hilisemad Jaapani lilleseade koolkonnad.

Rikka oli asümmeetriline, seitsme eri haruga, mis esindavad loodusele iseloomulikke jooni:

1) tipp, teravik, millest allpool on

2) mägi, millest langeb alla

3) veekaskaad, mille ääres on

4) linn, kus inimesed on kogunenud voolava vee äärde,ja

5) org mägede jalamil.

Tervik on jaotatud 6) päikesest valgustatud ehk positiivseks pooluseks, mis vastab Hiina yangile, ja

7) maakera varjus olevaks pooleks ehk negatiivseks pooluseks, mis vastab yinile.

(http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Zen-budism_usub_inimese_vaimu_sisemisse_puhtusse)