Majandusdemokraatia
Majandusdemokraatia on mõiste, millel pole ühest definitsiooni. Üheks majandusdemokraatia tõekspidamiseks on, et otsuseid peaksid vastu võtma mitte ainult suurettevõtete omanikud ja juhid, vaid ka kõik need, kes ettevõtte tööga enim kokku puutuvad – ettevõtete töötajad.
Pooldajad nõustuvad üldiselt väitega, et kaasaegsed majandustingimused ei võimalda ühiskonnal teenida piisavat sissetulekut, et tarbida ära enda poolt toodetu (efektiivse nõudluse puudujääk). Ühiskondliku omandi erastamine ettevõtete ja eraisikute ainuomandiks sunnib tarbijatele peale tehisliku nappuse tingimused.
Majandusdemokraatia soovitab mitmeid alternatiivseid mudeleid ja reforme, et vähendada majanduse tsüklilisust ja lahendada efektiivse nõudluse puudujäägi probleem. Ettepanekud reformideks on erinevatete autorite käsitluses seotud järgnevate teemadega: demokraatlikud tööühistud, õiglane kaubandus, toiduainetööstuse regionaliseerimine, sotsiaalkrediit ning regionaalse alternatiivraha kasutamine.
Schweickarti majandusdemokraatia
David Schweickarti loodud visioon on olulist mõju avaldanud majandusliku demokraatia mõiste väljakujunemisele. Tema sotsiaalmajandusliku filosoofia tuumaks on idee, et ettevõtte töötajad kontrollivad ühiselt ettevõtet, milles nad töötavad. Töötajad vastutavad ettevõtte töö eest ja langetavad otsuseid, lähtudes demokraatiast. Lisaks jagavad nad enda tööga loodud rikkust – ettevõtte kasum jaotatakse vastavalt töö hulgale töötajate vahel ära. Raha teenitakse nö vanamoodsal viisil: selgitatakse välja tarbijate vajadused, luuakse vajaduste rahuldamiseks korralikud tooted ning müüakse neid mõistliku hinna eest rahulolevatele klientidele.
Aga kuidas on kindlaks määratud kulud, hinnad, uued tooted ja tootmise eesmärgid? Siin Schweickart eristub traditsioonilisest sotsialismist, ta pooldab turumajandust, mitte tsentraliseeritud plaanimajandust. Selle, mida toota, kujundab peamiselt tarbijate nõudlus; millist tasu kaupade või teenuste eest küsida, määrab ära konkurents teiste ettevõtetega ning töötajate palgad sõltuvad sellest, kui palju jääb peale seda üle, kui kulud on maha võetud tuludest.
Kuidas on eraomandiga? Iga majandusdemokraatia tehast või töökohta kontrollib vastav töös osalev grupp töötajaid, kuid firma ei kuulu sellele grupile. Ettevõtted on sotsiaalses omanduses ehk need kuuluvad ühiskonnale. Sellise avaliku omandiõiguse tõttu peab ettevõte maksma raha kahte fondi: amortisatsioonifondi, mida kasutatakse firmasiseselt põhivara kulumise kompenseerimiseks, ning riiklikku kapitaliinvesteeringute fondi. See viimane makse lisandub ettevõtte kuludesse põhivara rendina. Mõnes mõttes on ettevõtte põhivara renditud riigilt. Kogu tulu, mis jääb üle peale kulude mahaarvestamist tuludest, jagavad omavahel ära töötajad. Kapitaliinvesteeringute fondi raha kasutatakse uute ettevõtete rahastamiseks, infrastruktuuri projektide hoolduseks ja arendamiseks ning muude ühiskondlike projektide rahastamiseks.
Schweickart usub, et majandusdemokraatia peaks ideaalis tagama täieliku tööhõive. Kapitaliinvesteeringute fond jagab toetusi kas riikliku struktuurina, avalike pankade kaudu või kombineeritud süsteemina. Igatahes arvestatakse toetuste andmisel nõuet luua võimalikult palju uusi töökohti. Regionaalselt jagatakse kapitaliinvesteeringute fondi raha, arvestades inimeste arvu vastavas regioonis. See tagab uute investeeringute õiglase jaotumise ühiskonnas.
Siin on mõned tuletised tema teooriast:
- Töö ei ole kulu, nagu kapitalismi puhul. Pigem saab töö oma tulu kohalikult kasumilt. See tähendab, et puudub surve hoida töötasu võimalikult madalal. Otse vastupidi: töötajatel on vaja toota hea kvaliteediga tooteid efektiivselt, sest see on parim viis saada suurimat kasumit ja tulu.
- Ettevõtetel pole survet "laieneda või lõpetada tegevus", nagu kapitalismi puhul. Kui töötajad toodavad ja müüvad toodet teatud turuosal, mis tagab neile mõistliku sissetuleku, tuleb neil vaid seda turuosa aja jooksul säilitada. Kui ettevõte kasvataks oma turuosa võttes tööle rohkem töötajaid ja tootes rohkem tooteid, tähendaks see seda, et suurem kasum jaotatakse ära suurema arvu töötajate vahel. Iga töötaja saaks ikkagi kasumist ligikaudu sama suure osa. Majandusdemokraatia kaldub seega alles hoidma väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis varustavad kohalikke ja regionaalseid turge, see ei soodusta suurfirmade teket, mis laieneksid globaalseteks korporatsioonideks.
- Töötajate kontrollitud ettevõtetel on stiimul tehnoloogilise innovatsiooni kasutamiseks, kuid mitte samamoodi kui kapitalismi puhul. Nad tahavad suurendada tootlikkust ühe töötaja kohta, kuid mitte kaotada seeläbi töötajaid. Soovitakse kaotada liigne töörügamise ja seda viisil, mis täiendaks töötajate oskusi ja/või lühendaks tööaega. Töötajate kontrollitud ettevõtted ei püüa suurendada automatiseeritust inimtööjõu arvel, nagu praegune süsteem seda teeb.
- Ebavõrdsus on olemas ka töötajate kontrollitud firmades, kuid mitte samal määral, kui kapitalistlikes firmades. Et hoida eriti osavaid või kvalifitseeritud töötajaid ja juhte või et arvestada uute ja kogenud töötajate erinevusega, määrab ettevõtte nõukogu mõnele töötajale suurema töötasu või paremad soodustused. Vastasel korral võib konkureeriv ettevõte need töötajad endale meelitada. Siiski määratakse need erinevad hüvitised, hääletades põhimõttel üks hääl töötaja kohta. See tekitab teistsuguse ja mõistlikuma süsteemi kui praegune lahendus, milles juhatus või aktsionärid vastavalt aktsiate arvule otsuseid vastu võtavad.
- Majandusdemokraatia korral julgustatakse ettevõtlust. Indiviididid projektidega uute toodete või ettevõtete loomiseks võivad selle asemel, et paluda abi riskikapitali fonditelt, taotleda toetust valitsuse kapitaliinvesteeringute fondilt. Kui projekt kiidetakse heaks, sest see on riski väärt, sotsiaalselt sobiv ja võimeline uut väärtust looma, finantseeritakse seda toetusega, mitte laenu abil. Toetusest saab uue ettevõtte põhivara ja selle eest tuleb riigile maksta põhivara renti, eeldades, et projekt on edukas.
- Paljude väikeettevõtete loomine ja tegevus on sarnane praegusele, alles teatavast töötajate arvust alates tekib kohustus moodustada tööühistu. Kui selline kapitalistlik väikeettevõte muutub tööühistuks, peab asutaja selle müüma riigile ehk riik kompenseerib firma asutajale tema ettevõtte põhivara väärtuse, seejärel hakkab ettevõttele kehtima kohustus maksta põhivara renti.
- Kogu informatsioon ettevõtte ja selle raamatupidamise kohta on avalik firma töötajatele. Nii saavad töötajad teha korralistel kogunemistel hääletades teadlikke otsuseid või edastada oma soovid ülemusele, kelle nad saavad valida ennast esindama. Töötajatele on lubatud ka ametiühingust osavõtt, et siluda probleeme juhatusega või et töötada muude probleemide kallal.
