Konfutsianism

Konfutsianism on Kon Fuzi ehk Konfutsiuse õpetus.
Konfutsianism ehk žusue (hiina keeles 儒學; pinyin'is: Rúxué – "õpetlaste ehk haritlaste kool") on Hiinast pärinev Kaug-Ida eetika-, poliitika- ja filosoofiasüsteem. Hiinas žusue või žu nime all tuntud õpetust pole traditsioon kunagi taandanud ühe mõtleja tegevusele. Küll aga on selle õpetuse eristumine eraldi koolkonnana otseselt seostuv Kong Fuziga, keda väljaspool Hiinat Konfutsiuse nime all tuntakse.
Varajast konfutsianismi ehk žusued on "Mozis" nimetatud dao-õpetuseks (daojiao) ja "Zhuangzis" dao-kunstiks (tehnikaks). Neokonfutsianismi kutsutakse Hiinas daosueks (daoxue).

Konfutsianismi väärtustest ja Konfutsiuse usust.

Konfutsianismi tuumaks on sügava inimlikkuse (ren) tunnetamine, mis tähendab tegutsemist, arvestades inimsuhete tundikkust. Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte. Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, see tähendab olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole. Selline suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel. Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel. Konfutsianism rõhutab ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus, õiglustunne ja otsekohesus.

Konfutsius uskus, et täiusliku käitumise omandamiseks peab inimene õppima ja teostama li'd - rituaale ja kombeid, mis olid tema arvates ren'i kristalliseerunud avaldumisvormid ja mis tulenesid omakorda muistsetest väärtustest. Ta uskus, et li on nii võimas, et selle järgimine kogu südamest põhjustab isiksuse muutumise, mis vallandab omakorda ahelreaktsiooni ja mõjutab lõpuks kogu universumit.

Konfutsius võttis eeskuju vääriva käitumise ja täiusliku riigivalitsemise musternäidiseks Shangi ja Zhou dünastia ning veel kaugemad mineviku jumalikud ja pooljumalikud tegelased. Konfutsianistid võtsid ühtviisi õppust nii muistsetelt türannidelt kui ka kangelastelt ja tarkadelt.

Konfutsianistlik kaanon

Konfutsianistliku kaanoni tuumikuks on Viisikraamat ja Nelikraamat. Viisikraamat (Wujing) koosneb tekstidest, mida Konfutsius kasutas oma õpilaste õpetamiseks ning jaguneb viieks osaks:

Muutuste raamat (Yijing)

Kirjade (Ajaloo) raamat (Shuijing)

Laulude raamat (Shijing)

Kommete raamat (Liji)

Kevaded-sügised (Chunqui)

Konfutsius viitab ka kuuendale, Muusika raamatule (Yuejing), kuid see läks Hani dünastia ajal kaduma.

Traditsiooniliselt peetakse Konfutsiust nende teoste koostajaks või väljaandjaks, kuid tänapäeval arvatakse, et need koostati ja muudeti mitme sajandi jooksul kuni Hani dünastiani välja.

Nelikraamat (Sishu), mille koostas Zhu Xi(1130-1200), sisaldab õpetuste kokkuvõtlikku esitlust ja koosneb neljast tekstist:

Vesteid ja vestlusi (Lunyu);

Mengzi (Mencius);

Suur õpetus (Daxue);

Keskmine tavaline (Zhongyong)

Lääne-Hani dünastia (206 eKr – 24 pKr) valitsejad tegid konfutsianismist riigi ametliku moraalse ja poliitilise õpetuse.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Konfutsianism)

Konfutsius seadis kesksele kohale inimese suhted iseenese, ühiskonna, riigi ja taevaga. Inimlikkus saigi Konfutsiuse õpetuse keskseks mõisteks: inimeseks olemise väärtusi ja kohustusi kirjeldas ta ideaalse inimtüübi õilsa kaudu.

Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hiina keeles dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste.

Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja valitsuse alla. Samas ei tohiks taevapoeg liigselt sekkuda ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest.

Konfutsiuse õpetuse põhitalad:

Kõige olulisem voorus on pojalikkus: lapsed on pojalikud vanematele, rahvas ametnikele, ametnikud keisrile, keiser taevale. Nõnda kulgeb ideaalis kõik kosmilise korra kohaselt, mida väljendab mõiste suur ühtsus.

(https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Konfutsianism)

suur ühtsus (hiina keeles ⼤同 datong), konfutsianismi sotsiaalpoliitika teooria keskseid mõisteid, mis kõige üldisemas mõttes tähendab riigi ja ühiskonna ideaalset seisundit, kus valitsejad ja rahvas on üksmeeles ning riigis valitseb kord, rahu ja õitseng ehk kulg.

Juba varajastes allikates tehakse vahet suure ühtsuse kui ideaali ja ’väikese hüveolu’ (hiina keeles xiaokang) kui selle poole püüdleva tegelikkuse vahel.

Suure ühtsuse kontseptsioonile on tugevat mõju avaldanud taoism ja hiina natuurfilosoofia, mis on toonud riigiõpetusse kosmilise mõõtme: kooskõla looduses ja inimühiskonnas on teineteisega lahutamatult seotud. Suure ühtsuse õpetust on läbi aegade rakendatud Hiina riigi ühtsuse põhjendamiseks; sellele on tuginenud ka uusaegsed hiina reformaatorid, näiteks Sun Yatsen (1866–1925).

Tänapäeva Hiina Rahvavabariigi poliitiliseks dogmaks oleva ühe Hiina kontseptsiooni juured on samuti iidses suure ühtsuse kontseptsioonis.

(https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Suur_ühtsus)

Taoism

Taoism on Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus.

Mõnikord peetakse seda tarkuseks ja eluviisi aluseks, mis erineb nii filosoofiast kui ka religioonist.

Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks religiooniks. Ta on konfutsianismija budismi kõrval üks "Kolmest õpetusest", millel traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Hoolimata omavahelistest olulistest erinevustest on nad hiina vaimuelus sulandunud ühtseks kultuuriks. Sellepärast on neid koos võetuna nimetatud ka "hiina universalismiks". Nad on oluliselt mõjutanud ka Hiina naabermaade religiooni ja vaimuelu.

Et taoismil on mitmekesiseid avaldumisvorme ning taoismi ja teiste religioonide vahele on raske piire tõmmata, siis on taoismi kui religiooni järgijate arvu raske määrata. Eriti palju taoiste elab Taiwanis.

Õpetuse alused

Taoismi põhimõiste on dao (ka Tao), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jms. Taod võidakse mõista ka igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu väljana (lihtsam on rääkida sellest, mis Tao ei ole).

Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; Tao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja yang) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada (ega ära osta) ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi. Tao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoism tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine. Taoismile omane suhtumine on: õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.

Taoismi õpetuse põhiline eesmärk on saavutada surematus.

Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat").

Taoism on üks niinimetatud Hiina „kolmest õpetusest“ budismi ja konfutsianismi kõrval. Neist kolmest on ta selgelt kõige vähem tuntud, kuigi paljud asjad, mis lääne inimestele traditsioonilise Hiina kultuuriga seostuvad, alates kosmoloogiast kuni võitluskunstideni, on seotud taoismiga. Pikka aega püsis ka komme jagada õpetus filosoofiliseks ja religioosseks taoismiks, mis tekitas kunstlikult lõhe tekstide ja praktika vahel[1]ning jättis suurema osa taoismist pikaks ajaks tähelepanuta. Seetõttu vajab veidi selgitamist ka taoistlike praktikate peamine eesmärk, milleks on saavutada surematus.

Lühidalt öeldes on inimese ülesanne taoistlikus traditsioonis mõista maailmas, sealhulgas oma kehas toimuvaid protsesse ning toimida nendele vastavalt. See sisaldab endas nii eetikat kui tervise kultiveerimist, kõrgeim eesmärk aga on saavutada lõpuks esoteeriliste õpetuste järgimise kaudu ühtsus Taoga ning koos sellega surematus. Surematuse puhul pole tegu abstraktsiooni ega pelgalt ideaaliga, seda võetakse reaalselt saavutatava eesmärgina, mis on saavutatav konkreetsete harjutuste ja tehnikaga. Harjutuste aluseks on qi ehk hinguse kontrollimine, mõjutamine ja suunamine ning selle kaudu keha mõjutamine. Vahet ei tehta kehalistel ja vaimsetel protsessidel, ka emotsioonid, käitumine või eetika on seotud qi vahetusega ning mõjutavad sellega keha.

Surematut tähistav mõiste on hiina keeles xian (仙), millel otsetõlge Euroopa keeltesse tegelikult puudub. Nii on tõlke näol tegu ka interpretatsiooniga, mille tõttu tekivad uued tähendused ja konnotatsioonid. Lääne keeltes keskendub sõna „surematu“ oma tähenduses surmale ning selle puudumine eeldab justkui ilma muutusteta edasi elamist. Hiina xianitähendusväli – kuigi mõiste on algusest peale olnud seotud teispoolsusega – sisaldab endas eelkõige kvalitatiivselt teistsugust eksistentsi. Nii et kui Euroopa keelte surematus sugereerib pigem muutumatust, siis xian just nimelt muutumist. Vahemärkusena tuleks lisada, et sellest ei tasu otsida ida ja lääne mõtlemise fundamentaalseid erinevusi, vaid jutt on sellest, kuidas sõna tõlkida. Selle pärast kasutatakse viimase aja teaduskirjanduses pigem sõna „transtsendent“ (Campany 2002), seda enam, et xian  tähistab korraga inimlikku eesmärki ning ka teatud tüüpi vaimolendit või jumalust taoistlikus panteonis ja hiina rahvausundis.

 

Xianid varastes tekstides

Sõna xian on mainitud juba väga vanades tekstides Zhuangzi ja Chuci (Chu riigi laulud), mis mõlemad on pärit tõenäoliselt sõdivate riikide ajastust (475 eKr – 221 eKr). Neist pakub erilist huvi Zhuangzi, sest see samanimelise filosoofiga seostatav tekst on taoismi üks nii-öelda alustekste. Tekst laseb aimata, et tegu pole spetsiifiliselt selle koolkonna mõistega, vaid osaga keisririigi-eelse Hiina mütoloogiast või folkloorist, millest annab tunnistust selle mõiste esinemine ka Chucis[2]. Mõlemas esineb lisaks xianileka teisi lähedase tähendusväljaga sõnu nagu shenren(jumalik- või vaim-inimene) ning zhenren (täiuslik inimene). Neist viimane on hilisema taoistliku panteoni taevases hierarhias xianist kõrgemal.

Igal juhul pole Zhuangzi xianid seotud surematusega selle mõiste kitsas tähenduses. Tegu on olenditega, kes elavad kooskõlas Taoga ja õpetavad seda, kuid ei räägita nende päritolust ega ka sellest, kuidas ise selleks saada. Pigem on tegu imepäraste olenditega, kelle elupaik on taevas või mägedes. Surmast räägitakse Zhuangzis kui millestki loomulikust, mida tuleb ka sellisena võtta. Kõige tuntum näide selle kohta on lugu sellest, kuidas Zhuangzi ei leina kombekohaselt oma abikaasat, põhjendusega, et tegu on lihtsalt ühega looduses toimuvatest muutustest (Zhuangzi peatükk 18).

 

Varase keisririigi aeg

Varase keisririigi ajal ehk 3. saj eKr kuni 3. saj pKr toimusid koos suurte ühiskondlike muutustega ka olulised arengud Hiina kultuuris ja religioonis. Neist olulisemad, mis puudutavad otseselt käesolevat teemat, on süstematiseeritud kui korrelatiivse kosmoloogia välja kujunemine ning keisrite surematuse otsingud.

Keisritiitli di võtmisega lõid Hiina valitsejad endale uut tüüpi viisi oma võimu religioosseks legitimeerimiseks. Kui varasemate valitsejate legitiimsus tugines eelkõige esivanemate kultusele, siis keisritiitel lõi seose valitsejate ja kultuuritoojate-jumaluste vahele. Sellega kaasnes ka keisrite ootus saada surematuks või asuda surmajärgselt jumalate juurde elama. Varase keisririigi kontekstis olid need kaks asja sisuliselt üks ja sama, kuivõrd, nagu öeldud, surematute näol oli tegu jumalike või vaimolenditega. Nii oli üks viise surematuse otsinguil surematute endi otsimine. Usuti, et maailmameres asub surematute saar, mille otsimiseks saadeti välja ekspeditsioone, või siis asuvat surematute maa mägedes ehk taevas nagu Olympos.

Samal ajal sai alguse ka Hiina alkeemia. Varane alkeemia oli seotud grupiga, keda tunti fangshi nime all, mida võiks tõlkida kui „tehnikate meistrid“ (Robinet 1997: 37–39). Kõige üldisemalt võib öelda, et tegu oli maagidega, kelle ülesannete hulka kuulusid näiteks ennustamine ja geomantia. Neilt oodati salajaste kunstide ja teadmiste valdamist ning selle kõrgeima ülesandena surematuse eliksiiri valmistamist. Varase alkeemia juures oli põhiroll maagilistel koostisosadel, mis kasvasid salajastes paikades, eelkõige pühade mägede peal, nii et võib öelda, et esialgu oli surematuse eliksiiri puhul tegu võlujoogiga. Kosmoloogia arenedes muutus aga ka arusaam alkeemiast.

Hani dünastia aegne (206 eKr – 220 pKr) kosmoloogia kujunes erinevate mõjude kombineerimisel (Robinet 1997: 42–6). Neist olulisemad olid oraakliraamat Yijing ehk Muutuste raamat ning yin-yang filosoofiline koolkond, mille ideed võeti üle taoistide poolt. Hiina kosmoloogia aluseks on qi, mis tähendab hingust ja mille tähendusväli on sellest palju laiem, sisaldades nii mateeriat kui energiat. Qi on kosmose algelement, millest kõik on tehtud, ning ta on pidevas muutumises, mis toob endaga kaasa mateeria erinevad vormid, maailma liikumises püsimise ning elu. Qitransformatsioonide kaks äärmust on yin ja yang ning kogu muutuste tsükkel on jagatud viieks faasiks (wuxing), milleks on puu, tuli, maa, metall ja vesi. Oluline idee oli ka keha ja kosmose analoogia, mida võib samuti leida Hani ajastu tekstidest nagu Huainanzi (Kohn 2006: 5). Nii seostati viis faasi viie siseorganiga, mis olid kehasisese qi ringluse sõlmpunktideks. See lõi eelduse konkreetsemateks tehnikateks, mis ei tugine ainult imeväele (eliksiiri maagilised koostisosad), vaid ka kosmoloogilistele alustele, universaalsetele seadustele, mida saab teadlikult mingi eesmärgi jaoks ära kasutada. Sellest ajast on pärit ka varaseimad teadaolevad tekstid tervise kultiveerimise (yangsheng) tehnikate kohta (Kohn 2011).

Muutused ühiskonnas kajastusid ka matusekommetes ning surmajärgse elu ettekujutustes. Hani ajastul ilmuvad xianide kujutised ka hauakambritesse. Esimesed visuaalsed näited on teada kuulsa Mawangdui kompleksi (1. ja 2. saj. eKr) hauapanustest ning meie ajaarvamise esimestel sajanditel hakati xiane kujutama ka hauakambrite lagedel, sammastel ja ukseavade ümber (Wallace 2011). Need xianid olid hübriidolendid, keda kujutati lind- või reptiil-inimestena. Nii linde kui roomajaid seostati pikaealisuse ning surematusega, näiteks kured, kilpkonnad ja draakonid on taoismis olulisel kohal nii mütoloogiliste kui sümboolsete loomadena.

Kuivõrd need pildid on ilma tekstivasteteta, siis on nende tähendus avatud interpretatsioonile. Kuna kõige rohkem kujutati xiane suliste lind-inimestena, pakuvad end välja eelkõige kaks võimalikku tõlgendust. Võimalik, et usuti kas seda, et inimene lendab pärast surma linnuna taevasse, või seda, et xianide näol on tegu šamanistlike topeltolenditega, kes on vahendajad elavate ja surnute ning inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kokkuvõtvalt võib öelda Hani dünastia kohta, et seda aega iseloomustav erinevate ettekujutuste kokku sulamine ja sellest uute ideede sünteesimine käis ka surematute kontseptsiooni kohta. Kokku said erinevad surmajärgse elu ettekujutused: idee taevasest paradiisist, šamanistlikud ettekujutused ja praktikad, ravitsemine, tervise kultiveerimine ja taoistlik ettekujutus täiuslikust inimesest, kes elab universumiga kooskõlas. Keskajaks kujunes neist juba ühtlasem ja eelkõige taoismiga seostatav arusaam surematutest.

 

Keskaegsed arengud

Neljanda sajandi filosoofi Ge Hongi töödes joonistub Esimest korda täielikult välja klassikaline ettekujutus taoistlikust surematust, kes on leidnud Tao ja valdab kunste. Ge’lt on teada kaks teost, tema filosoofiat sisaldav Baopuzi ning kogutud surematute hagiograafiad Shenxian zhuan. Surematusest oli Ge jaoks saanud inimese kõrgeim eesmärk, olulise asjana rõhutab Ge ka seda, et kõik surematud on olnud inimesed (Puett 2007). Surematud on ka need, kes on võitnud jumalate ja vaimude käest inimkonna jaoks esoteerilisi teadmisi. Nii ühendab Ge elegantselt ettekujutused surematutest kui salapärastest olenditest, kes inimestele tarkusi vahendavad, ning surematusest kui inimliku täiuslikkuse saavutamisest.

Selle jaoks kirjeldas Ge Hong erinevaid meetodeid, mis olid mõeldud koos praktiseerimiseks. Esimesena tuleks nimetada hingamisharjutusi, millele leidub vihjeid juba Zhuangzis. Kuivõrd hingus ehk qi on kosmoloogia ja ka inimkeha ja -elu aluseks, on hingamise kui qi vahetuse kontrollimine ja suunamine ka kõigi teiste tehnikate aluseks. Lühidalt öeldes on taoistlike hingamisharjutuste eesmärk suunata qikopsudest neerudesse, kus asub ürg-qi (yuanqi), millega segunedes luuakse täiuslik qi (zhenqi). Sarnasel põhimõttel baseerusid ka seksuaalpraktikad, mille eesmärk oli essentsi või seemnevedeliku (jing) liikumise suunamine. Seksuaalpraktikad on tõenäoliselt pärit varasest keisriõukonnast, kus algselt oli eesmärgiks nais- ja meespoole ühendamine otseses mõttes, varsti aga tekkisid ka „sisemised“ seksuaalpraktikad, kus usuti iga inimese enda sees olemas olevat mõlemad alged ning need praktikad muutusid osaks hingamisharjutustest ja meditatsioonist.

Toitumine oli väga tähtis koos harjutustega. Tegu oli väga laia valdkonnaga, mille alla kuulusid nii paastumine, maagilised ja imetabased koostisained, näiteks pühade mägede otsas kasvavad võlutaimed või imepärased mineraalid, kui ka lihtsalt tervisliku toitumise õpetus, et tugevdada oma keha. Mõiste taoistliku toitumise kohta on „teravilja vältimine“ (bigu), mis tõenäoliselt ei tähenda siiski spetsiifilist teraviljavaba dieeti, vaid paastumist üldisemalt (Arthur 2006). Taoistide eesmärk teel surematuse poole oli oma toidu tarbimist vähendada (Eskildsen 1998: 43), teravilja kasutatakse siin tõenäoliselt laiemalt toidu tähenduses, nii nagu eesti keeles kasutatakse sõna „leib“.

Spetsiifilisem ja ka kurioossem viis on shijie, mis on otsetõlkes „keha lahutamine“, ja mida sisu järgi tõlgitakse „simuleeritud surnukehaks“ (ingl. Way of simulated corpse, Campany 2002). Selle aluseks on Hiinale omane ettekujutus taevasest bürokraatiast, mis tähendab, et jumalate ja surnute maailma usuti toimivat samamoodi kui keiserlikku bürokraatlikku valitsemissüsteemi. Iga inimese tegude ja elude üle peeti arvet ning surematuse soovija võis üritada petta taevast bürokraatiat ning ka inimeste maailma, lavastades enda surma, et siis mõnel teisel maal või mägedes inkognito edasi elada.

Kõige olulisem meetod oli Hani dünastia lõpul ja keskaja alguses alkeemia, mis Hiinas oli suunatud surematuse eliksiiri (jindan ehk „kuldne eliksiir“) valmistamisele (Pregadio 2008). Õige toitumine ja hingamisharjutused olid enamasti õigupoolest ettevalmistus alkeemiaga tegelemiseks. Alkeemia teoreetiliseks aluseks oli qi-põhine kosmoloogia ning eesmärgiks koostisosade nagu mineraalide ja metallide qi kontrollitud transmutatsioon ning saadud essentside rituaalne manustamine (Campany 2002).  Erinevatest komponentidest eliksiiri destilleerimine ehk väline alkeemia (waidan) kaotas aga varsti pärast Ge Hongi aega oma senise tähtsuse, andes teed keha ja sisekosmosega seotud tehnikatele.

 

Meditatsioon ja sisemine alkeemia

Sel ajal tekkisid ka taoistlikud koolkonnad, millest Shangqingi ehk Maoshani kooli teket peetakse taoistlike meditatsioonipraktikate alguseks (Robinet 1993). Nii nagu Ge Hongil tähistas ka Shangqingikoolis surematus taoisti peamist eesmärki ning oli nüüd samastatud valgustusega. Surematute kirjeldus sarnaneb varasemate üleloomulike olendite omadega – nad kannavad sulgedest kuube, lendavad tähtedele ja ratsutavad draakoni seljas. Neil on aupaiste, lõputu noorus ja nad teavad tulevikku, nad on haavamatud ja suudavad käsutada loodusjõude. Surematu on puhastunud ja uuesti sündinud ning, mis Hiina esivanemakultuse kontekstis oluline, päästab ka oma vanemad ja esivanemad seitsme põlvkonna ulatuses (Robinet 1993).

Xianiks saamise eelduseks on siinkohal, nagu ka Ge Hongil, Tao müsteeriumidest aru saamine. See käib käsikäes tehnikatega, mille hulka kuuluvad endiselt hingamisharjutused ja toitumine ning uue asjana said peamiseks visualiseerimistehnikad. Mediteerija visualiseerib hingust, kehaorganeid ja jumalaid oma kehas, mis samastatud kosmosega. Sise- ja väliskosmoses rännates külastab ta taevakehi, jumalaid ning võib ka muuta eespool mainitud taevaseid registreid, kandes end näiteks sisse surematute nimekirja (Robinet 1993: 171).

Visualiseerimistehnikad ei seisnud varasematest praktikatest eraldi, vaid moodustasid koos terviku. Meditatsioon oli tihedalt seotud väljakujunenud religioossete ideedega, kosmoloogiaga ning meditsiini ja kehakontseptsioonidega. Taoistlik meister süüvis õpetusse, kontakteerus rituaalide abil jumalatega ning neist allikatest saadud tarkuse abil proovis ümber pöörata vananemisprotsesse. Täheldada võib ideede ja praktikate sissepoole pööramist. Visualiseerimistehnikates saavad sisekaemusega üheks müstiline rännak tähtedele või surematute maale, mida Hani ajastul veel üsna otsesõnu mõisteti. Sama areng leidis aset ka taoistlikus alkeemias. Euroopa ajaarvamise järgi varakeskajal kaotas alkeemia oma senise tähtsuse surematuse praktikate juures, selleks et kõrgkeskajal inimkehasse pöördununa tagasi pöörduda.

Seda sisemist alkeemiat (neidan) võib pidada viimaseks oluliseks uuenduseks surematusele suunatud praktikate arengus (Robinet 1997: 215). Selles kasutati välisest alkeemiast pärit sõnavara, kuid nüüd kirjeldasid kuld, kinaver, essents jms kehas toimuvaid protsesse. Inimkehast saab ülekantud tähenduses alkeemialabor või katel, milles kultiveeritakse „kolme aaret“, essentsi jing, hingust qija vaimu shen eesmärgiga luua eliksiir oma kehas ning naasta ühtsusesse Taoga. Selline surematuse eliksiiri metafüüsiline tõlgendus oli neidani oluliseks innovatsiooniks.

Neidani teke sarnaneb Hani dünastia aegsete arengutega. Ka siin tekkisid uued ideed vanade ühtlustamise ja sünteesi tulemusel. Lisaks taoistlikule alkeemiale ja taoismile üldisemalt said siin kokku Shangqini koolist pärit visualiseerimine, Hiinasse jõudnud budistlike koolide spekulatsioonid ning Muutuste raamatu Yi jingi keskaegsed kommentaarid. Nii sai neidanist omamoodi supersüsteem, mis sisaldas erinevaid mõttesüsteeme, ühendades nad uueks ning väga keeruliseks tervikuks.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et surematuse idee on taoismis ajaloo jooksul palju muutunud. Võib näha ajaloolist arengut šamaani või vaimolendi sarnasest müstilisest olendist, kes valdab mingeid inimestele kättesaamatuid tarkusi või võimeid, läbi keisrite surematuse otsingute valgustunud inimeseni. Idee muutuste puhul on tegu olnud evolutsiooniga, milles võib läbiva motiivina ära tunda Taoga kooskõlas elava olendi, kes suudab liikuda vabalt erinevate maailmade ‒ elavate ja surnute, inimeste ja vaimude, maise ja taevase ‒ vahel. Tegu ei ole taoistliku ideaali illustratsiooniga, kuivõrd kõik praktikad on rohkemal või vähemal määral surematuse saavutamisega seotud.

Yin ja yang 

Kaks poolust: must ja valge: hea ja kuri. Vastandlikud, kuid samas vältimatult kooseksisteerivad poolused.

Ikonograafiline tähendus: must (või sinine) sümboliseerib yin'i, valge (või punane) sümboliseerib yang'i; vastandvärviga ringid sümboliseerivad kummagi sees sisalduvat vastandpoolust (miski pole täielikult yin ega yang). Sinusoidne eraldusjoon märgitseb nende sujuvat üleminekut. Sümbol on kasutusel nii vasak-parempoolse jaotusega kui ka ülal-all jaotusega ning samuti peegelpildis.

Taoismis on yin ja yang universumi (kõiksuse) negatiivne ja positiivne printsiip (alge). Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta ning omavahelistes suhetes esindavad nad sageli oma vastandit.

See, mis näib olevat yin, on sageli toetatud yang'i poolt ning vastupidi. Näiteks selleks, et mõista headust, peab tundma ka kurja. Ilma headuseta ei saaks olla ka kurjust. Selleks, et midagi saada, tuleb tal lasta minna. Jne.

Yin'i ja yang'i kahesuse printsiibi teooriast on kirjalikke tõendeid juba 4. sajandist eKr Hiinaklassikalises teoses "Zhou Yi".

Taoistlikus mütoloogias on yin-printsiibi personifikatsiooniks surematuse jumalanna Xi-wangmu ning yang-printsiibil surematuse jumal Mu-gong.

Sageli esindavad yin ja yang järgmisi paare.

Yin	Yang
kuu	päike
öö	päev
pime	valge
külm	soe
passiivne	aktiivne
naiselik	mehelik
põhi	lõuna
lääs	ida
talv	suvi
sügis	kevad
parem	vasak
seesmine	välimine
maa	taevas
surm	elu

(http://kjt.ee/2017/09/surematuse-ideest-ja-selle-arengust-taoismis/)

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Yin_ja_yang)

Lingammassaaž ja Yoni massaaž

Lingammassaaž ja Yoni massaaž on tantramassaaži liigid. (Tantramassaaži kohta pikemalt: Leonhardi Blogi: Tantra)
Meestele tehtavat tantramassaaži nimetatakse Lingammassaažiks ja naistele tehtavat tantramassaaži nimetatakse Yoni massaažiks.

Tantramassaaž Meestele (Lingami massaaž):

NB! SEE EI OLE SEKSUAALTEENUS, VAID TERAAPIA VORM. MASSAAZI AJAL EI OLE LUBATUD PUUDUTADA MASSÖÖRI.

Tantrateraapia meestele on kahetunnine sessioon, mille käigus tegeletakse keha ja hinge tervendamisega. Alustan keha lõdvestavast massaažist, mille käigus kasutan erinevaid massaažitehnikaid. Teen kogu kehale ka Tantramassaaži, mis koosneb õrnadest silitustest ja paitustest ning aitab keha energeetiliselt avada.
Sessiooni ajal vabastan rinnaku ja kõhu alaosast kehasse kinni jäänud emotsioone. See on emotsionaalselt hästi vabastava toimega ja aitab seksuaalenergial kehas liikuma hakata. Massaaži ajal kasutan ka Marmamassaaži, mis tähendab seda, et mõjutan kehal erinevaid energiakanalite ristumise kohti. Teraapiasessiooni viimaseks osaks on Lingami massaaž.
Lingami massaaž aitab meestel avada mehelikkust ja seksuaalsust. Lingami (peenis sanskriti keeles) massaaži läbi on meestel võimalik saavutada paremat kontrolli oma seksuaalenergia ja sugutungi üle. Kui mees hakkab jõudma orgasmini, siis võetakse aeg maha ja tehes nii mitmeid kordi läbi mitme sessiooni, suudavad mehed oluliselt pikendada orgasmini jõudmise aega. Samuti saab abi enneaegse ejakulatsiooni probleemide puhul. Paraneb vereringe suguelundites ning selle läbi muutub erektsioon tugevamaks. Mehed võivad seansi ajal kogeda ka energeetlist kogukehaorgasmi. Samuti aitab lingami massaaž stressi ja depressiooni vastu.
Tantramassaaž meestele on eelkõige tõhus teraapia vorm, mis annab kestvaid tulemusi ja mõjutab positiivselt Sinu igapäevaelu.
Tantramassaaži ajal on oluline, et klient oleks täiesti lõdvestunud ja keskenduks ainult iseendale, mitte terapeudile, sest ainult siis on võimalikud võimsad ja sügavad kogemused.
Peale sessiooni tunnevad kliendid ennast tavaliselt äärmisel rahulikult ja lõdvestununa.
Hea on käia vähemalt kolmel järjestikusel seansil, et saavutada püsivaid tulemusi. Vahel on vaja käia ka rohkem kui kolmel seansil.
Kui Sul on partner, siis on hea võimalus tulla koos partneriga ja õppida ise massaaži käigus jagama puudutuse kunsti.
Esimest korda massaaži tulles tuleks arvestada ka konsultatsiooniga. Konsultatsioon võib kesta kuni 1h, sõltuvalt Sinu vajadustest. Esimese massaaži seansi kestvuseks koos 30 min – 1 tund konsultatsiooniga on 2,5-3 tundi. Kui sa soovid pikemat konsultatsiooni, siis palun arvesta sellega. Konsultatsiooni käigus saame vestelda ja õpime teineteist tundma. Saame rääkida täpsemalt millised on Sinu vajadused ja millega me saame Sulle kasulikud olla. Esimese kohtumise käigus anname Sulle tehnikaid, mida saad ise kodus praktiseerima hakata. Võtame alati arvesse milline on Sinu mugavustsoon ja proovime leida Sulle parima lahenduse. 
​NB! Tantramassaažis ei ole seksuaalvahekorda, massaaži tehakse ainult kätega. Tantramassaažis on samuti eesmärgiks hoiduda ejakulatsioonist massaaži ajal.
NB! Vahetult enne seanssi pole soovitav kõhtu täis süüa, juua kohvi, stimuleerivaid jooke, tarvitada alkoholi, tubakatooteid.
(http://tantra.ee/tantra-massaaz-meestele/)

Tantramassaaž naistele (Yoni massaaž):

Inimese kehas peitub terve sisemine universum. Naise keha ja ta võimed on imelised. Naise keha peidab endas palju ilusaid asju, mida on raske sõnadesse panna. Tihti vajab naise keha seksuaalset avamist, et päästa valla, mis seal peitub.

Naiselikkuse avamise võtmeks on vagiina, sanskriti keeles Yoni. Tantramassaaž Naistele on keha tundlikkuse tõstmine läbi teadliku puudutuste, mille viimaseks osaks on Yoni massaaž, läbi mille saab naine kogeda erinevaid orgasme. Yoni massaaž aitab avada naisel naiselikkust ja seksuaalsust.

Naistel on võimalik kogeda 7 erinevat orgasmi ja mitmeid järjestikuseid sisemisi orgasme. Naistel on võimalik kogeda ka tervet keha läbivaid energeetilisi kogukeha orgasme. Selle kogemine saab tihti alguse Tantramassaažist.

Massaaži seanss kestab ajaliselt umbes 2 tundi. Alguses vabastatakse massaažiga pingetest kogu keha ja aktiveeritakse energiakanalite (nadi) töö. Seejärel tõstetakse keha tundlikkust läbi õrna puudutuse ja masseeritakse Yonit erinevate tehnikatega nii väljast, kui seest. See on imeline kogemus, mida peaks tunda saama iga naine.

Naise keha kogub suhete ja seksuaalsusega seotud negatiivseid emotsioone Yonisse ja selle pärast on tihti Yonis tunda valulikkust erinevates kohtades. Yoni massaaži abil saab vabastada sinna kogunenud pingeid ja emotsionaalseid blokeeringuid ning nendest valudest vabaneda.

Kui naisel on tupes tihti erinevaid infektsioone, siis võib Yoni massaažist abi olla. Läbi massaaži vabastatakse infektsioone põhjustavad negatiivsed mälestused ja emotsioonid, mis on Yonisse sisse jäänud. Võimsad sisemised orgasmid vabastavad emotsionaalselt ning võivad muuta naise olemust.

Yoni massaaž aitab avada G-punkti ja teiste vagiina siseseintel asuvate erogeensete piirkondade (A-punkt, U-punkt, emakakael) tundlikkust. Läbi nende mõjutamise saab naine kogeda kõige imelisemaid orgasme mitmeid kordi järjest.

Yoni massaažiga on võimalik kogeda naiste ejakulatsiooni ehk Kalas avanemist, mis on naise keha üks müstilistest võimetest. Tavaelus kogevad seda vaid vähesed naised, kuid läbi Yoni massaaži on see võimalus peaaegu kõigil. 

Oleme märganud, et naiste ejakulatsiooni avanemine mõjutab positiivselt naise ainevahetust. Kui keha hoiab vett kinni, kas stressist või väärate toitumisharjumuste tõttu, siis hakkab keha vabanema liigsest vedelikust ja tihti alaneb ka kehakaal.

Soovitame teha Yoni massaazi järjest kolm korda, umbes ühe nädalaste vahedega, kuid see jääb Sinu enda otsustada, mitut seanssi Sa soovid. Vahel on naise seksuaalseks avanemiseks vaja teha ka rohkem kui 3 seanssi.

Hea võimalus on tulla ja õppida Yoni massaazi koos oma partneriga. Massaazi käigus õpivad mehed paremini tundma ja tunnetama naise keha nii väljast kui seest ja seda, kuidas jagada oma partneriga puudutuse kunsti.

Esimest korda massaaži tulles tuleb arvestada ka konsultatsiooniga. Konsultatsioon võib kesta kuni 1h, sõltuvalt Sinu vajadustest. Esimese massaaži seansi kestvuseks koos 30 min – 1 tund kestva konsultatsiooniga on 2,5-3 tundi. Kui Sa soovid pikemat konsultatsiooni, siis palun arvesta sellega. Konsultatsiooni käigus saame vestelda ja õpime teineteist tundma. Räägime täpsemalt millised on Sinu vajadused ja millega me saame Sulle kasulikud olla. Esimese kohtumise käigus anname Sulle tehnikaid, mida saad ise kodus praktiseerima hakata. Võtame alati arvesse milline on Sinu mugavustsoon ja proovime leida Sulle parima lahenduse. 

​NB! Tantramassaažis ei ole seksuaalvahekorda. 

NB! Vahetult enne seanssi pole soovitav kõhtu täis süüa, juua kohvi, stimuleerivaid jooke, tarvitada alkoholi, tubakatooteid.
(http://tantra.ee/tantra-massaaz-naistele/)

Disain, Graafiline disain

Disain (itaalia keeles disegno "joonis, kavand, mudel") on kujustus ehk tootekujunduskunst. See tähendab esemete, teenuste, lahenduste kasutatavuse ja vormi kujundamist või valmistamist. Samuti kahemõõtmelisi graafilisi lahendusi (graafiline disain), kasutajaliideste ja kaubamärkide (logode) kujundamist ja teostust nimetatakse disainiks. Disain on plaan, konventsioon objekti loomiseks, süsteem või mõõdetav inimloodud interaktsioon (arhitektuurijoonised, insenerijoonised, äriprotsessid, elektroonikaskeemid jne). Disainil on erinevates valdkondades erinevaid kõrvaltähendusi (vt disainivaldkondi allpool). Mõnel juhul loetakse disainiks disainerliku lähenemise kasutamist objekti otsesel loomisel (nagu näit keraamikas, inseneritöös, juhtimises, kodeerimises ja graafilises disainis)

Disain on kunst luua ja arendada tooteid, teenuseid ja lahendusi, mis on senistest lihtsamad, huvitavamad, turvalisemad, loodussäästlikumad, parema väljanägemise või suurema kasutusmugavusega.

Disaini alal töötavat inimest nimetatakse disaineriks.

Disain väljendub kõige tuntavamalt igapäevastes füüsilistes esemetes: asjades, riietes, autodes, ka toidus ja tarbeesemetes, aga see on ainult väike, väljapaistev osa disaini potentsiaalist ja võimest meie ümbritsevat keskkonda paremaks, ilusamaks ja mugavamaks muutmisel. Disain on ka teadlik ja läbipaistev, protsess, mille abil defineeritakse ja leitakse probleemidele lahendusi, väljendugu need siis toodete, teenuste, keskkondade, suhtluste või protsesside näol.

Disaintoodete üks oluline omadus on nende kasutatavus ja otstarve – kui käärid ei lõika, siis pole nad hästi disainitud ja neist pole lihtsalt kasu. Teiste toodete puhul on jällegi olulisem nende visuaalne vorm. Disaineri ülesanne ongi tuvastada, milliseid jooni tuleb konkreetse objekti puhul välja tuua – ehk leida probleem ja lahendada see võimalikult looval, innovatiivsemal, kasutajasõbralikumal ja efektiivsemal moel. Hea disain seob ideed turgudega, vormides neist praktilised ja atraktiivsed lahendused klientidele ja kasutajatele.

Mida rohkem oskame disainereid kaasata probleemide lahendamisse, seda toimivamaks, mõistlikumaks, lihtsamini kasutatavaks muutub meid ümbritsev keskkond ja terve meie elu. 

Disainivaldkonnad:

Graafiline disain

Kujundusgraafika (ka graafiline disain, tarbegraafika, rakendusgraafika) on teose või objekti graafiline kujundus.^[2] Kirja, värvi ja vormi abil kujundatakse ja näitlikustatakse pildikeeles informatsiooni. Kujundusgraafikat loetakse nii graafika kui ka disaini alaliigiks.

Kujundusgraafika tooted (teosed) on näiteks pakendid, kaubamärgid, logod, voldikud.

Valdkonnad (žanrid)Redigeeri

Kujundusgraafika valdkondi (žanreid):

• raamatukujundus
• illustratsioon
• koomiks
• plakat
• kirjagraafika
• kalligraafia
• supergraafika
• infograafika
• tunnusgraafika
• reklaamgraafika
• liikuv graafika
• ametlik disain

Kujundusgraafika õpetamine EestisRedigeeri

Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas (juhtiv õppejõud professor Ivar Sakk) saab õppida graafilise disaini erialal.^[6]Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias saab õppida kaheaastastel kujundusgraafika kursustel.

Tartu Kõrgemas Kunstikooli meediadisaini osakonnas saab meedia- ja reklaamidisaini õppekava raames õppida graafilist disaini (juhtiv õppejõud professor Marko Kekišev).

Moedisain

Moekunst ehk rõivadisain on disainiharu. Iseseisvaks kunstialaks kujunes 19. sajandi II poolel, mil Pariisis asutati esimesed moemajad. Eristatakse igapäevaseks kandmiseks mõeldud rõivaste kujundamist ning kõrgmoodi, mille väljundiks on moeetendus või moefoto.

Moedisain ehk moekunst (rõivadisain, riietusesemete kujundamine ja kombineerimine) on disaini, esteetika, naturaalse ilu jms väljendamine ja kujutamine riietel ning aksessuaaridel. Moedisaini mõjutab kultuur ja sotsiaalsed hoiakud ühiskonnas ning see varieerub olenevalt ajast ja kohast. Moedisain on lai teema, mis hõlmab peale loomeprotsessi ja materjalide veel tehnoloogia arendamist ja globaalsete tootmiskettide strateegilist juhtimist, mitmesuguseid allüksusi ning brändi loomist. Mood on teatud ajahetke kombed, rütm, maitse muusikas, kunstis ja rõivastuses. Aksessuaare kasutatakse, et täiustada riideid ja on valitud spetsiaalselt et täiendada kandja välimust. Aksessuaarid jagunevad kahte rühma: tarbefunktsiooniga aksessuaarid, näiteks kepid, käekotid, päikese- ja vihmavarjud, ning eemaldatavad iluaksessuaarid, näiteks prossid ja muud ehted. Moekad riided, lisandid ja kehaehted on lihtsad teistele silma jääma. Sageli on käekotid, jalatsid, mütsid, ehted, aksessuaarid ja uus soeng oluline staatuse sümbol. Moedisain jaguneb kolmeks: haute coutureehk kõrgmood, ready-to-wear ja massimood.

Haute coutureRedigeeri

Haute couture (prantsuse keeles; eesti keeles “kõrge õmblemine” või “kõrge kleiditegemine”) ehk kõrgmood on eksklusiivsete personaalselt kohendatud riiete loomine. Haute couture rõivas luuakse algusest lõpuni käsitsi, kasutatakse kõrge kvaliteediga kalleid kangaid ning õmblemisel pannakse tähele kõiki detaile ja kasutatakse ka ainult käsitsi teostatavaid tehnikaid. Couture tähendab prantsuse keelest otse tõlgitult “kleidi tegemist”, kuid võib viidata ka moele üleüldiselt ja rätseptöödele. Haute couture'i rõivastus valmistatakse kliendile ning rätsepad kohendavad rõivaid vastavalt kliendi mõõtudele.

Haute couture kui termin viitas algselt inglase Charles Frederick Worthi töödele, mida ta valmistas 19. sajandil Pariisis, kuna ta lasi oma klientidel ise valida kangaid, värve ja ka teisi detaile enne kui ta oma disainiprotsessi alustas. Ka tänapäeval on see termin kaitstud ning seda võivad kasutada ainult kindlad ettevõtted, kes on täitnud vajalikud standardid.

Ready-to-wearRedigeeri

Ready-to-wear ehk (pr prêt-à-porter) on termin, mida kasutatakse vabrikus valmistatud riiete kohta, mida müüakse lõplikus olekus, standardsetes suurustes, erinedes rätsepatöödest. Off the peg on termin, mida kasutatakse ka mitteriietusesemete puhul nagu käekotid. Mõned haute couture'i moemajad ja disainerid toodavad ka ready-to-wear kollektsioone, kuna need toovad suuremat kasumit.

MassimoodRedigeeri

Masstööstus on suurtes kogustes rõivaste valmistamine kauplustes või kataloogides müümiseks. Peamiselt on masstööstuse rõivad valmistatud mõne mõõdutabelite järgi, mis on kusagil välja töötatud nn keskmine süsteem. See kui hea tulemus saadakse, oleneb tabelist, mida kasutatakse, ja kui oskuslikud töötajad ettevõttes töötavad. Harva müüvad tehased otse kauplustes oma toodangut, peamiselt on vahel mõni bränd kui tellija.

AjaluguRedigeeri

Enne 19. sajandi keskpaika olid kõik riided tehtud tellimusel. See oli käsitöö üksikisikutele, kas kodu tootmise või tellimisel õmblus- ja rätsepatöökodadelt. 20. sajandil algus tõi uued tehnoloogiad, nagu õmblusmasin. Globaalse kapitalismi tõus ja areng lõi tehase süsteemi tootmiseks ja leviku jaekaupluste nagu kaubamajad – tekkis masstoodang ja standardsed rõivaste suurused. Kuigi moetööstus arenes esimesena Euroopas ja Ameerikas, siis täna on see rahvusvaheline ja väga globaliseerunud tööstus.

Sageli juhtub nii, et ühes riigis on tooted välja mõeldud, teises riigis toodetud, kuid müüakse kogu maailmas. Näiteks Ameerika moefirma võib kangamaterjali hankida Hiinast ning lasta rõivad valmistada Vietnamis ja viimistleda Itaalias, kuid lõpuks saadetakse valmistoodang lattu USA-s jagamiseks jaekauplustesse üle maailma. ​Moetööstus on pikka aega olnud üks suuremaid tööandjaid USA-s ja see jääb nii ka 21. sajandil. Samas vähenes tööhõive märkimisväärselt, kui tootmist on üha enam üle viidud välismaale, eriti Hiinasse. Kuid viimaste trendide kohaselt hakkab taas see Hiinast USA-sse tagasi kolima, just peamiselt Hiinas tekkivate tootmishäirete tõttu ja USA valitsuse loodud soodsa ärimaastiku tõttu.

MoedisainerRedigeeri

Moedisainer on tippmoekunstnik, kes kavandab ja loob moekollektsiooni, mõistes, kuidas ideed valmisrõiva kujul realiseerida. Disainer on moemeeskonnas võtmefiguuriks, kes teeb koostööd illustraatorite, tarnijate, turundajate, konstruktorite ja rätsepatega. Moedisainer vastutab moe esitlemise, mudelite valiku, läbirääkimiste eest fotograafide ja showruumide töötajatega. On väga oluline, et disainer oleks loominguline inimene.

MeediaRedigeeri

Väga oluline osa moe arengul on meedial. Moekriitikat, -suuniseid ja -kommentaare võib leida ajakirjadest, ajalehtedest, televisioonist, moe veebilehtedelt, suhtlusvõrgustikest ja moeblogidest. Ajakirjades kajastatud kuulsustel on suur mõju moevoolude kujunemisel. Kuulsusi on seostatud moega juba sellest ajast peale, kui Hollywood oma filmikaamerad tööle pani. Väga suurteks mõjutajateks on ka muusikud ja nende videod. Selliste mõjutajate kaudu muutub mood väga kättesaadavaks.

Moeajakirjad on väga suurt osa kandnud moeajaloo kujunemisel. Ajakiri peab ühtlasi edastama moemõtteid oma lugejatele. Toimetajate, stilistide, modellide ja fotograafide abiga peab ta asetama need ideed ka oma ajastu konteksti. Moefotograaf võib üheainsa pildiga lisada mingile riideesemele emotsioonid, ajakohasuse ja ikooni staatuse. Alates 1980. aastast kuulub sellesse protsessi ka stilist. Vanu moeajakirju lehitsedes joonistub nende muutuvast sisust välja moe kulgemine. Aastate vältel on moodi vorminud ka lakkamatu dialoog kunsti ja äri vahel. Aastal 1892 USA-s asutatud Vogue on olnud kõige kauem kestev ja kõige edukam moeajakirjadest. Meeste moeajakirjad hakkasid ilmuma alates 1990-datest.

Teleülekanded said alguse 1950-ndatel väikeste moe vihjetena. Aastal 1980 hakati edastama moeetendusi. FashionTV oli pioneer selles ettevõtmises ja on nüüdseks kasvanud juhtivaks nii Fashion Televisioon ja uued meediakanalid võrreldes teiste moeväljaannetega. Hoolimata televisiooni ning interneti levialast (sealhulgas blogid) on meediakajastus endiselt kõige olulisem vorm avalikustamise silmis moetööstuses. Viimastel aastatel on ilmunud e-ajakirjad nagu Fashion Network ja Raja Magazine, mida juhtis Nole Marin. 

MoeharidusRedigeeri

Eestis annab moedisainialast haridust kolm kõrgkooli:

• Eesti Kunstiakadeemia – moedisain
• Tallinna Tehnikakõrgkool – rõivaste tehniline disain ja tehnoloogia
• Euroakadeemia – moedisain

• TerminidRedigeeri

  • Antimood vastureaktsioon või protest valitseva moesuuna suhtes. Näiteks 1990ndate alguses tekkinud grungestiil.
  • Bränd (ingl k brand – tootemärk, kaubamärk) on nimi, sümbol või märk toote, sh rõivaste identifitseerimiseks, selle eristamiseks teistest samalaadsetest aineliste ja sümboolsete omaduste põhjal.
  • Haute couture on prantsuskeelne mõiste kõrgema õmblus- ja rätsepakunsti ehk kõrgmoe kohta.
  • Lookbook on hooaja kollektsiooni tutvustav brošüür või portfoolio, mis annab edasi disainerimärgi imidžit, kangavalikut ja värve, vähem konkreetseid lõikeid ja detaile.
  • Lõige on konstrueeritud detailide kogum, millest rõivas koosneb ja mille järgi saab rõivadetailid kangast välja lõigata.
  • Mannekeen on

  1. inimesekujuline ja -näoline nukk riiete näitamiseks kaupluste väljapanekus;
  2. õmblustööl kasutatav toel seisev torso rõivaste proovimiseks;
  3. varem kasutusel olnud ainus sõna rõivaid demonstreeriva isiku kohta, praegu nimetatakse mannekeene sagedamini modelliks.

  • Moejoonistus on üht või mitut moefiguuri kujutav joonistus, mille eesmärgiks on edasi anda

  1. eseme tegumoodi;
  2. illustreerida üldist stiili, moejoont.

  • Moemaja on moodsate rõivamudelite loomise, demonstreerimise ja müümisega tegelev ettevõte.
  • Prêt-à-porter on tööstuslikult toodetud standardsuuruses seeriamoerõivad ka moemaja või disaineri limiteeritud moeseeria (tulnud prantsuse keelest ja tähendab 'valmis kandmiseks').
  • Rätsepatöö (tailor-made) ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, arvestades rätsepatöö põhimõtteid. Üldlevinult loeti algselt rätsepatööks ülikondi, ülerõivaid ja kostüüme, kuid tänapäeval on laienenud rätsepatöö kogu rõivastusele ning paljud rätsepad tänapäeval tegelevad ka muude rõivaste valmistamise ja rõivastusega seotud teenustega.

Tarkvara disain

Tarkvara disain on protsess, mille käigus disainer loob tarkvara toote spetsifikatsiooni, kasutades hulka primitiivseid komponente, et lahendada ettenähtud ülesannet. Tarkvara disain tavaliselt hõlmab probleemide lahendamist ja tarkvaralahenduseplaneerimist.^[1] See sisaldab nii madala tasemelist komponentide ja algoritmidedisaini kui ka kõrgtasemelist arhitektuuri disaini.

ÜlevaadeRedigeeri

Tarkvara disain on tarkvaralahenduste rakendamise protsess ühele või mitmele probleemile. Üks tarkvara disaini põhikomponente on tarkvara nõuete analüüs. Tarkvara nõuete analüüs on osa tarkvara arenduse protsessist, mis määrab spetsifikatsioonid, mida kasutatakse tarkvara arendamisel. Kui tarkvara on pool-automaatne või kasutaja keskne, võib tarkvara disain hõlmata kasutajaliidese kujundamist. Kui aga tarkvara on täis-automaatne (ilma kasutaja või kasutajaliideseta), võib tarkvara disain koosneda kõigest skeemist või tekstist, mis kirjeldab planeeritud sündmuste järjestust.

Põhiline erinevus tarkvara analüüsi ja disaini vahel on see, et tarkvara analüüsi tulem koosneb väiksematest probleemidest, mis vajavad lahendamist. Lisaks, tarkvara analüüs ei tohiks olla koostatud väga erinevalt grupi erinevate liikmete poolt. Seevastu tarkvara disain keskendub disaineri võimetele, mistõttu saab olla mitu disaini sama probleemi lahendamiseks. Disain tihti erineb sõltuvalt sellest, kas see on loodud kasutades üldtuntud raamistikke või sobivaid disainimustreid. Tarkvara disaini näited hõlmavad operatsioonisüsteeme, veebilehekülgi, mobiilseid seadmeid või isegi uusi pilvelahendusi.

Tarkvara disain on nii protsess kui ka mudel. Disaini protsess on järjestus sammudest, mis võimaldavad disaineril kirjeldada kõiki tarkvara ehitamise aspekte. Loovad oskused, varasemad kogemused, teadmine, mis teeb „hea“ tarkvara, ja üleüldine pühendumus kvaliteedile on näited kriitilistest edu faktoritest kompetentse disaini jaoks. Küll aga on tähtis välja tuua, et disainimisprotsess ei ole alati üksühene protseduur. Seda saab võrrelda maja arhitektuurilise plaaniga. See algab terviku kujutamisega (maja puhul kolmemõõtmeline mudel), millele ajapikku lisatakse detaile, mis näitavad, kuidas konstrueerida igat selle osa (näiteks torustik maja puhul). Sarnaselt, disaini mudel, mis on loodud tarkvara jaoks, pakub mitut erinevat vaatenurka valmivale tarkvarale. Põhilised disaini printsiibid võimaldavad tarkvara inseneril navigeerida läbi disaini protsessi.

Disaini kaalutlusedRedigeeri

On mitmeid aspekte, mida tuleb kaaluda tarkvara disainides. Iga kaalutluse tähtsus peaks peegeldama eesmärke ja ootusi, mida loodav tarkvara täitma peab. Mõned neist aspektidest on:

• Ühilduvus – Tarkvara võime toimida koos teiste (tarkvara) toodetega mis on disainitud toimima samades süsteemides. Näiteks, tarkvara võib olla ühilduv oma enda eelmise versiooniga.
• Laiendatavus – Uusi võimalusi saab tarkvarale lisada ilma suuremate muutusteta tarkvara arhitektuurile.
• Modulaarsus – Tulem tarkvara koosneb täpselt määratletud sõltumatutest komponentidest, mis toob kaasa parema hooldatavuse. Komponendid on siis eraldi rakendatavad ja testitavad isolatsioonis enne nende integreerimist suuremasse tarkvara süsteemi. See võimaldab töö jagamist tarkvara arendusprojektis.
• Veakindlus – Tarkvara on võimeline jääma tööle ja taastume üha komponendi põrumise järel.
• Hooldatavus – Mõõde, mis näitab kui lihtsasti on võimalik parandada väiksemaid vigu või teha funktsionaalseid muudatusi.
• Töökindlus – Tarkvara on võimeline töötama ettenähtud tingimustes ettenähtud aja jooksul.
• Taaskasutatavus – Võimalus kasutada mõndasid või kõiki olemasoleva tarkvara komponente teistes projektides väheste muutustega (või täiesti ilma muutusteta).
• Robustsus – Tarkvara võime taluda suurt töökoormust ja/või valesid sisendeid kasutaja poolt. Näiteks tarkvara võime töötada vähese mälu korral.
• Turvalisus – Tarkvara võime vastu pidada vaenulikele rünnakutele ja mõjudele.
• Kasutatavus – Tarkvara kasutajaliides peab olema arusaadav ja kasutatav neile, kel on vaja sellega töötada.
• Jõudlus – Tarkvara lahendab oma ülesande kiirusega, mis on aktsepteeritav kasutajale ja ei nõua liialt palju mälu.
• Kaasaskantavus – Tarkvara peaks olema sobilik kasutamiseks paljudel erinevatel tingimustel eri keskkondades.
• Skaleeritavus – Tarkvara on võimeline kohanema andmete või kasutajate arvu suurenemisega.

Disaini mustridRedigeeri

Tarkvara disainer või arhitekt võib märgata disaini probleemi, mida on ka varem kohatud ning mis võib olla isegi kellegi poolt varem lahendatud. Vormi või mustrit, mis kirjeldab lahendust tuntud probleemile nimetatakse disaini mustriks. Selliste mustrite taaskasutus aitab kiirendada tarkvara arendamise protsessi.

Terminit „disain“ on tarkvara juures mõneti raske kasutada, kuna mõnel juhul programmi lähtekood ongi disain sellele programmile, mida see toodab. Teatud piirini saab väita, et „tarkvara disain“ on disaini disain.

Tootedisain

Tootedisain (tööstusdisain) loob ja kujundab tooteid tööstustootmise tarbeks, arvestades sealjuures nii asjade olemust ja vajalikkust kui ka loodava suhet kasutaja, keskkonna ja ühiskonnaga. Tänapäeval keskendub tootedisain väga palju lõppkasutaja vajaduste tundmaõppimisele ning toodete loomisele just inimeste vajadustest ja mõõtmetest lähtuvalt. ^[1]

DisainiprotsessRedigeeri

mõistmine – iga loov arendustöö algab nii olemasoleva olukorra kui ka oma võimaluste mõistmisest. Tähtis on teavet koguda ja analüüsida ning osata arvestada nii sotsiaalseid, tehnoloogilisi, kultuurilisi, majanduslikke, ökoloogilisi kui ka paljusid teisi mõjutajaid;

loomine – loomine on disaineri töös kesksel kohal ning pikk ja keeruline protsess. Loomine on pigem vaimne protsess, mille kõigus jõutakse üha reaalsema idee poole, mida ja kuidas luua. Disainikontseptsiooni loomine on esmaste otsingute lõpp-punkt. Siit edasi kulgeb töö ühe kindla ja konkreetse lahenduse suunas, näiteks katsetamise kaudu;

vormistamine – vormistusetapis saavad katsetused juba väga täpsed mõõtmed, mis võimaldavad hinnata nii pehmemaid kui ka kõvemaid väärtusi. Siis tegeletakse detailitasandi disaini ning dokumentatsiooni, konkreetsemate plaanide ja/või jooniste väljatöötamisega.^[2]

Eesti tootedisainRedigeeri

ArsRedigeeri

Ars (täisnimega: Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars^[3]) oli aastast 1944 Eesti NSV Kunstifondi toel asutatud kunstiateljeede katusettevõte. Ettevõttel oli keraamika-, nahkehistöö-, metallehistöö-, tekstiili-, dekoratiivkudumis-, kujundustöö- ja monumentaalkunstiateljee.^[3]EE 12. köide, 2003: 25.</ref>

Asutamise ajal kandis ühendus nime Tarbekunsti Keskus, aastast 1957 kandis nime Kunstitoodete Kombinaat ja aastast 1975 Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars.^[3]

MaDis disainigruppRedigeeri

ARSi juurde loodud disainigrupp MaDis(MAHULINE + DISAIN) asutati 1985. aastal 5 disaineri Matti Õunapuu, Heikki Zoova, Hugo Mitt, Arvo Pärenson ja Raimo Sau poolt. Disainiti Venemaal asuvale Tupolevi lennukitehasele lennuki sisekujundusest mahlapresside ja juurviljalõikuriteni. Muuhulgas disainiti ka haagissuvilaid, näiteks Caravan 375. Viimane sai võimalikuks tänu sellele, et lennukitehasel oli tehnilisi võimalusi, mida teistel tehastel ei olnud. Materjale ja tehnoloogiaid nõukogude ajal ei olnud, nagu ka mitte väliskontakte, aga asju üritati sellele vaatamata teha nii, nagu mujal maailmas.^[4]

Disainiauhind BRUNORedigeeri

Iga kahe aasta järel annab Eesti Disainerite Liit välja disainiauhinda BRUNO. Esimesed seesugused auhinnad jagati laiali 2006. aastal, kui tootedisaini kategoorias pälvis auhinna Martin Pärn oma büroomööbli seeriaga "Krog" ning parimaks disainiprojektiks tunnistati isehelenduva vaiba "Jaaniuss" tooteprototüüp, mille autor oli Annike Laigo.^[5]

Alates 2008. aastast antakse Eesti disainiauhinda välja kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management.^[6]

SÄSIRedigeeri

Alates 2005. aastast antakse välja Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on "Eesti tootedisaini järelkasvu kindlustamine, noorte disainerite loova ja iseseisva tegutsemise toetamine ja julgustamine, disainiteadvuse süvendamine ja valdkonna laiendamine ning uute loojate toomine meedia, avalikkuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti".^[7] Konkurssi korraldab mittetulundusühing Sina, Mina ja Keegi ning auhindade väljaandmise korraldab läbi Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakond.

Enimmüüdud tool ajaloos, Thonet No.14

AjaluguRedigeeri

Tootedisain on koos tööstusrevolutsiooniga sündinud noor eriala. Ta on tihedalt seotud teaduse ja tehnoloogia arenguga ja pidevas muutumises. See arenes erinevates riikides eri moodi.

Tööstusdisaini sündRedigeeri

Kuigi tööstusdisainilahendus oli 19. sajandi lõpul tootmisharule integreeritud, oli tööstusdisaineri elukutse veel valesti määratletud, mis tähendab, et kunstnike, arhitektide, käsitööliste, leiutajate, inseneride, tehnikute ja teiste suuremate ettevõtted olid kõik märgistatud tööstusdisainiks. 20. sajandi alguses tehti tööstusdisaineri elukutse seaduslikuks. Integreereeriti kõik tegevused, hõlmati näiteks tehnoloogilised, funktsionaalsed, esteetilised ja äriaspektid.^[8]

Tööstusdisaini areng InglismaalRedigeeri

Tööstusrevolutsiooni alguses oli mehhaniseeritud valmistamine Inglismaal siiani kombineeritud individuaalsete töömeisterlikkusega. See oli suunatud ühiskondlike ja majanduslike struktuuride järjepidevuse heaks. Tehnoloogia kiire areng 19. sajandil pani tootjaid tahtma suuremat kasumit, mistõttu pakuti klientidele laiemat turgu. Tootjad suurendasid oma toodete valmistamise ulatust ja tüüpi, et parandada oma klientide staatust. Selline teguviis tõi kaasa mitmeid uusi stiile, näiteks juugendstiili ja neogootika. Vastukaaluks kujundas kunstnik William Morris 1860.-1870. aastatelkunst- ja käsitööliikumist, mida peegeldasid vanad käsitöö ideaalid

Bauhausi hoone Dessaus

^[9]

Tööstusdisaini areng AmeerikasRedigeeri

1851. aastal Suurbritannias toimuval Suurbritannia näitustel, mis tähistas maailma tööstust, tutvustati Euroopat Ameerika toodete ja arengutega, mis olid suunatud tänapäevasele tööstuslikule masstootmisele ja funktsionalismile. Järgmise poole sajandi jooksul iseloomustas "Ameerika süsteemi" mitte ainult oma tootmistehnoloogiad, vaid ka kogu organisatsioon, mõjutades nii äriprotsesse kui ka toodete funktsionaalsust ja välimust, mille tulemuseks on uued tooted nagu Remingtoni kirjutusmasinad, Singeri õmblusmasinad, Kodaki kaamerad, McGormicki lõikamismasinad ja Fordi autod. Suurenenud tööjõukulude ja odava tööjõu puuduse tõttu keskendus USA standardimisele. ^[10]

BauhausRedigeeri

ametlikult Staatliches Bauhaus on 1919–1933 aastatel tegutsenud kunstikool Saksamaal. Kooli asutas Weimari linnas arhitekt Walter Gropius. Kuni 1925. aastani tegutseses kool Weimaris, aastal 1925 kolis kool tööstuslinna Dessausse ning aastatel 1932–1933 oli ta Berliinis.

Bauhausi koolihooned Weimaris ja Dessaus kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Kunstikoolil oli aegade jooksul kolm direktorit: Walter Gropius (1919–1928), Hannes Meyer(1928–1930) ja Ludwig Mies van der Rohe(1930–1933). Peale nende töötasid koolis õppejõududena ka sellised nimekad kunstnikud nagu Paul Klee, Vassili Kandinskyja László Moholy-Nagy.

Bauhausis loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid nende ühendavaks jõuks oli arhitektuur. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesannetest (funktsioonist), seega esindas Bauhaus funktsionalistlikkumõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises.

Bruno TombergRedigeeri

Bruno Tomberg on disainer ja õppejõud, üks Eesti disainihariduse rajajaid, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. 1966. aastal pandi tema initsiatiivil alus ERKI tööstuskunsti kateedrile, tänasele disainiteaduskonnale, kust on poole sajandi jooksul välja kasvanud mitu põlvkonda Eesti tootedisainereid. Samuti kutsus Tomberg ellu näitustesarja „Ruum ja vorm“. Eesti tekstiilikunsti on ta tugevalt mõjutanud omas ajas moodsate vaibakavanditega.^[11]

HaridusRedigeeri

Õppimine EestisRedigeeri

Võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias. Tootedisaini osakonna õppekava läbimine mistahes astmel (bakalaureuse- ja magistriõppe tasemel) annab üliõpilasele professionaalsed teadmised ja oskused töötamiseks nii tootedisaini kui ka keskkonnadisaini valdkondades.

Õppeainete ülesehitus ja professionaalsete juhendajate kaasamine võimaldab igal tudengil arendada oma erialaseid oskusi, täiendada teadmisi kaasaegsetest disainijuhtimise printsiipidest ning toodete turul kehtivatest seaduspärasustest. Lisaks võimaldab osakond alates teisest kursusest osaleda reaalsetes projektides Eesti firmadega.

Välisõppejõudude läbiviidavad lühiajalised eriprojektid avardavad silmaringi Euroopa vastava suunitlustega koolide õpetamismetoodikatest ja lisavad kogemusi konkureerimiseks disainerina tööjõuturul ka väljaspool Eestit. Osakonnal on tihedad sidemed mitme rahvusvaheliselt tunnustatud disainikõrgkooliga ja heaks tavaks on kujunenud üliõpilaste õppimine ühe semestri ulatuses nendes koolides.

Magistriõppekava sisaldab palju rahvusvahelisi projekte välisfirmade, koolide ning uurimiskeskustega. Magistrandid täiendavad ennast ühe semestri ulatuses mõnes Euroopa koolis vastavalt omalt poolt valitud profileeritusele. Lisaks võimaldab magistrantuur saada laiemat haritust disainiteooriatest.^[12]

Õppimine välismaalRedigeeri

The University of Edinburgh

Florence Design Academy

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Tootedisain)

Tööstusdisain

Veebidisain

Veebidisain on veebisaidi kavandamise, modelleerimise ning vormistamise toimingute jada.

Veebidisaini eesmärk on luua veebisait – kogum mingi kindla sisuga elektroonilisi faile, mis asuvad veebiserveris ja millele kasutajatel on ligipääs veebi kaudu, veebibrauseri või teiste arvutiprogrammide abil (nt. RSS-lugerid).

Veebidisaini käigus paigutatakse veebisaidileteksti ja rastergraafikat (GIF-id, JPEG-d) HTML/XHTML/XML keelte abil. Keerukamate meediafailide esitamiseks (vektorgraafika, animatsioonid, videod, helifailid) on vajalikud pistikprogrammid nagu näiteks Adobe Flash, QuickTime, Java jne, mis sageli samuti veebisaidi sisse HTML/XHTML-märgendite abil lisatakse.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Veebidisain)

Eesti disain

Disainiauhind BRUNO

Iga kahe aasta järel annab Eesti Disainerite Liit välja disainiauhinda BRUNO. Esimesed seesugused auhinnad jagati laiali 2006. aastal, kui tootedisaini kategoorias pälvis auhinna Martin Pärn oma büroomööbli seeriaga "Krog" ning parimaks disainiprojektiks tunnistati isehelenduva vaiba "Jaaniuss" tooteprototüüp, mille autor oli Annike Laigo.

Alates 2008. aastast antakse Eesti disainiauhinda välja kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management.

Disainiaasta

14. septembril 2006 kuulutati välja Eesti esimene disainiaasta (kuulutati lõppenuks 6. novembril 2007), et tähistada 40 aasta möödumist disainihariduse andmise algusest, tähtsustada disaini ettevõtjate silmis ning tutvustada antud tegevusala laiemale üldsusele.

Disainiaasta raames korraldati seminare ABCDisain, linnaruuminäitusi "Disain on kõikjal", rändnäitust "Disain tuleb külla" ja 32 disaini töötuba lastele ja noortele üle Eesti, koostati Tallinna disainikaart, pandi kokku disaini tutvustavaid lõike ETV saatesarja "OP!", viidi läbi "Elu paremaks muutmise konkurss" ning ulatuslik meediakampaania, mille käigus avaldati disainiteemalisi trükiseid ja artikleid, esineti raadios ja televisioonis.

Disainiaasta projekt pälvis oma tegevuse ajal Eesti Suhtekorraldajate Liidu poolt väljaantava Suhtekorraldusteo auhinna (2006. aasta). Samuti tunnustas ettevõtmist ja selle teostajaid Eesti Kultuurkapital ning Tallinna linn ja Eesti Kunstiakadeemia valis selle oma parimaks projektiks aastal 2006.

SÄSI

Alates 2005. aastast antakse välja Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on "Eesti tootedisaini järelkasvu kindlustamine, noorte disainerite loova ja iseseisva tegutsemise toetamine ja julgustamine, disainiteadvuse süvendamine ja valdkonna laiendamine ning uute loojate toomine meedia, avalikkuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti". Konkurssi korraldab mittetulundusühing Sina, Mina ja Keegi ning auhindade väljaandmise korraldab läbi Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakond.

Erinevaid disainiliike on võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Disain)

Mina olen oma blogi logo ise teinud. Veel olen ma teinud graafika ja logo YouTube kanalitele "Leonhardi Mängud" ja "Cookie Play Studios". Ka Cookie Play Studios saadete logod on minu tehtud. Ma kasutasin logode ja graafika tegemiseks rakendusi Adobe Spark Post ja Logopit Plus. Ma teen logosid oma android telefoniga.