Juulirevolutsioon
Juulirevolutsioon ehk 1830. aasta Prantsuse revolutsioon (prantsuse keeles Trois Glorieuses 'Kolm hiilgavat [päeva]') oli 27.–29. juulil 1830 Prantsusmaal toimunud ülestõus, millega kukutati Bourboni dünastiast kuningas Charles X ning troonile pääses tema kauge sugulane, Orléansi hertsog Louis-Philippe (kuningana Louis-Philippe I).
Revolutsiooni ajendiks olid 25. juulil 1830 välja antud juuliordonnantsid, millega Charles X saatis laiali äsja valitud Saadikutekoja, piiras valimisõigust, keelates kodanlastel kandideerida parlamenti, vähendas saadikute arvu ja piiras ajakirjandusvabadust, kehtestades eeltsensuuri.
27. juulil algas Pariisis ülestõus, mis lõppes 29. juulil võiduga. Võimule tuli ajutine valitsus eesotsas pankur Jacques Laffitte'i ja markiis Gilbert du Motier de La Fayette'iga.
Charles X loobus 2. augustil troonist koos oma vanema poja Louis Antoine'iga. Kuningapere ainus elusolev meessoost liige peale nende oli Charlesi noorema poja Charles Ferdinandi 10-aastane poeg Henri, keda aga peeti liiga nooreks, et trooni talle anda. Orléansi hertsog Louis-Philippe kuulutati 31. juulil asevalitsejaks ja 7. augustil kuningaks. Ta nõustus valitsema konstitutsioonilise monarhina. Eksiilis hakkas Louis aga nimetama ennast õigusjärgseks Prantsuse kuningaks Louis XIX-ks ja pidas end selleks surmani 1844. Seejärel pidas tema vennapoeg Henri end õigusjärgseks Prantsuse kuningaks Henri V-ks kuni oma surmani 1883. Henril polnud lapsi ja nii suri Bourbonide dünastia Prantsusmaal välja.
Juulirevolutsioon innustas põhjanaabreid belglasi Belgia revolutsioonile, mille tulemusel Belgia iseseisvus Hollandi võimu alt. Peale selle korraldati ebaõnnestunud ülestõus Itaalias ja Poolas.
Juulimonarhia ei osutunud prantslaste seas populaarseks ja 1848. aasta revolutsiooniga see lõpetati. Louis-Philippe kukutati ja ta jäigi viimaseks Prantsuse kuningaks. Prantsusmaal kehtestati Teine vabariik.
Juulirevolutsioon inspireeris Eugène Delacroix'd looma tuntud maali "Vabadus viib rahva barrikaadidele".
