Füsiokratism

Füsiokratism on majandusteooria, mida pooldasid füsiokraadid.
Füsiokraadid. Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. François Quesnay (1694–1774), Anne-Robert-Jacques Turgot (1727–1781), Vincent de Gournay (1712–1759) "Laissez faire, laissez passer" ("Laske toota, laske juhtuda")

Füsiokraadid olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes uskusid majandusteooriat, mille kohaselt rahvuste rikkus tuleneb üksnes põllumajandusest. Kõige populaarsemad olid nad 18. sajandi teisel poolel. Tegemist oli esimese väljaarendatud majandusteooriaga.
Füsiokraadid ülistasid talupoeglikku elulaadi ja halvustasid linnade kunstlikkust.
Nimetus "füsiokraat" on tuletatud vanakreeka keelest ja lähtub mõistest "füsiokraatia" ('looduse võim'). Füsiokraadid ise nimetasid end ökonomistideks (économistes).
Füsiokraatlikud printsiibid esitas esimesena iiri päritolu Prantsuse kaupmees Richard Cantillon oma töös Essai sur la nature du commerce en géneral (Essee kaubanduse üldisest loomusest). François Quesnay, Jean Vincent ja teised arendasid tema ideed süsteemiks, mida pooldas füsiokraatide grupp.
Füsiokraadid koondusid õuearst François Quesnay ümber, kelle raamat Tableau Économique (1759) oli nende õpetuse alusteos. Füsiokraatide siseringi kuulusid markii de Mirabeau, Mercier de la Rivière, DuPont de Nemours, Guillaime François Le Trosne, abeé Baudeau ja mõned teised.
Füsiokraatide meelest määrab rahvuse tõelise rikkuse põllumajandustoodangu ülejääk pärast põllumajanduse kindlustamist (põllutööliste toitmist jne). Teiste majandustegevuse liikide vaatlemisel võeti see põllumajandustoodangu ülejääk ning muundati ta uuteks toodeteks, kasutades põllumajandustoodangu ülejääki nende lisatoodete tootjate toitmiseks. Neid töönduses ja teistes mittepõllumajanduslikes tootmisharudes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nende sissetulek ei tulene lõppkokkuvõttes mitte nende endi tööst, vaid põllumajandustoodangu ülejäägist.
Kuningas toetas füsiokraate mõningal määral ning võttis neid sageli Versailles's vastu.
Erinevalt merkantilistidest, toetasid füsiokraadid takistuste ja kitsenduste kaotamist põllumajanduslikule ekspordile ning tööstustoodangu impordile. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega samas sektoris, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse – allikaks.

Tuntud füsiokraate

• Richard Cantillon
• François Quesnay
• Jean Vincent
• Victor de Riqueti, marquis de Mirabeau
• Count de Mirabeau
• Pierre Samuel du Pont de Nemours

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Neli õilsat tõde

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Osa artiklitest teemal
Budism
Kolm kalliskivi
Ajalugu ja levik
Õpetus ja teostusviisid
Virgumisteel käijad
Tekstid
Koolkonnad
v · r

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles catvāri āryasatyāni; paali keeles cattāri ariyasaccāni), ka 'õilsate tõed' või 'tõsiasjad vaimselt väärikatele' on budismi aluspõhimõtteid, mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha esitas oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele kaaslasele.

"Neljaks tõeks" (catvāri satyāni) hakati seda õpetust Seadmuseratta käimapanemise jutluses nimetama hiljem; veelgi hiljem lisati neile veel täiend "õilsad" (ārya), mis võis esialgu tähendada ka "tõdesid õilsatele" või (vaimselt) "väärikatele".

Loetelu

1. Tõde kannatusest.
2. Tõde kannatuse põhjusest.
3. Tõde kannatuse lakkamisest.
4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest.

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.“

Üksikasjalikum käsitlus

1. Tõde kannatusest

Paalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) tähendab kannatust kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikke ebameeldivusi ja ebamugavusi, vaevarikast olemasolu sansaaras. Kannatus on üks kokkupandud dharmade kolmest põhiomadusest (trilakṣaṇa) isetuse ja püsituse kõrval.

Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast jne. Loetelu lõpeb lühikese kokkuvõttega: "viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi", viidates isiksust moodustavale "kütusele" (upādāna) ehk kippumisele, mistõttu kogu eelnev loetelu muutub suhteliseks, subjektiivseks ja kaotab tähenduse. Esimese tõe laiendus ja põhjalikum käsitlus leidub "Isetuse õpetuses".

2. Tõde kannatuse põhjusest

Tõde kannatuse põhjusest (dukkha samudaya ariya sacca) nimetab põhjuseks janu, kirge, lõbujanu, elujanu ja surmajanu. Janunemine ehk iha isikliku tunnustuse järele oli kannatuse põhjusena mainitud juba esimese tõe lühikokkuvõttes.

Sõltuvusliku tekkimise õpetuses on sellele lisatud veel rumalus ja vihkamine, mis koos januga moodustavad kolm põhilist meelemürki. Kolm meelemürki on kujutatud sõltuvuslikku tekkimist sümboliseeriva olemisratta keskel maona (vihkamine), kelle sabast hoiab kinni siga (rumalus) ja kes ise hoiab kinni kukest (ihaldamisest). Iha koos vihaga on kaks peamist viiest takistusest, mis segavad inimest nii vaimses praktikas kui ka igapäevases elus.

3. Tõde kannatuse lakkamisest

Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca) nimetab tolle janu jäägitut ja kiretut kadumist, hülgamist ja mahajätmist, tollest vabanemist ja uuesti mitte ihkamist. Õpetust kõikidest soovidest vabanemiseks ja seeläbi kannatustest pääsemiseks jagavad paljud traditsioonid.

4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Kolmeastmeline tee

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.

Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.

Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.

Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.

Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annab kokku kaheteistkümnel moel.

Mahajaana

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).