Prantsuse-Preisi sõda või
Preisi-Prantsuse sõda (saksa keeles
Deutsch-Französischer Krieg, prantsuse keeles
Guerre franco-allemande), tuntud ka kui
1870. aasta sõda, oli sõda
Napoleon III poolt juhitud
Prantsuse teise keisririigi ja
Preisi kuningriigi poolt juhitud
Põhja-Saksa Liidu vahel.
Prantsuse-Preisi sõda |
Osa Saksamaa ühendamisest |
|
Toimumisaeg | 19. juuli 1870 – 28. jaanuar 1871
(6 kuud, 1 nädal ja 2 päeva) |
Toimumiskoht | Prantsusmaa ja Reini provints |
Tulemus | Põhja-Saksa Liidu võit
|
Osalised |
|
Väejuhid või liidrid |
|
Jõudude suurus |
Kokku: 2 000 740
Algselt: 909 951
- 492 585 reserv- ja tegevväelast
- 417 366 Garde Mobile sõdurit
Suurim väliarmee:
710 000 | Kokku: 1 494 412
Algselt: 938 424
- 730 274 reserv- ja tegevväelast
- 208 150 Landwehri liiget
Suurim väliarmee:
949 337 |
|
Kaotused |
756 285
- 138 871 langenut
- 143 000 vigastatut
- 474 414 vangivõetut
| 144 642
- 17 585 langenut
- 89 732 haavatut
- 10 721 haavadesse surnut
- 12 385 muudel põhjustel hukkunut
- 4009 teadmata kadunut (arvatavasti surnut)
- 10 129 teadmata kadunut või vangilangenut
|
|
a kuni 4. septembrini 1870.
b alates 4. septembrist 1870.
c Põhja-Saksa Liidu juhtivliige.
d
alates 18. jaanuarist 1871. |
Sõja põhjustasid Preisi kuningriigi ambitsioonid
Saksamaa ühendamisese osas, mis tekitasid hirmu Euroopa jõudude tasakaalu muutumist kartvates prantslastes. Osade ajaloolaste arvates provotseeris Preisi kantsler
Otto von Bismarck meelega Prantsusmaad ründama, et Saksa lõunaosas asuvad neutraalsed riigid –
Baden,
Württemberg ja
Hessen – Preisi kuningriigi poolt juhitud
Põhja-Saksa Liiduga ühineksid. Teiste arvates ei planeerinud Bismarck niivõrd ette, kui lihtsalt kasutas tekkinud olukorda käigu pealt ära.
16. juulil 1870 hääletas Prantsuse parlament Preisi kuningriigile sõja kuulutamise poolt ja sõjategevus algas kolm päeva hiljem. Põhja-Saksa Liit suutis aga prantslastest palju kiiremini väeüksused kokku koguda ja tungis Kirde-Prantsusmaale. Saksa vägedel oli nii arvuline ülekaal, kui ka parem väljaõpe ja ohvitserid, samuti kasutasid nad edukalt ära raudteid ja suurtükke.
Mitmed järjestikused Saksa võidud Ida-Prantsusmaal, kulmineerudes
Metzi piiramisega 1870. aasta augustis ja
Sedani lahinguga sama aasta septembris, mille tulemusena vangistati Prantsuse keiser Napoleon III ja marssal
F. A Bazaine, põhjustasid Prantsuse teise keisririigi lagunemise. 4. septembril kuulutati Pariisis välja
Prantsuse kolmas vabariik, mis jätkas edutult sõda sakslastega veel viis kuud kuni 28. jaanuaril 1871
langes pealinn Pariis sakslaste kätte.
Saksa riigid kuulutasid viimaks välja oma
rahvusriigi Saksa keisririigi näol, mida juhtis Preisi kuningas (hiljem Saksa keiser)
Wilhelm I. 1871. aasta 19. mail sõlmitud
Frankfurdi rahulepinguga sai Saksamaa omale suurema osa
Alsace'st ja mõned osad
Lorraine'st, millest moodustati keiserlik territoorium
Elsass-Lotring (prantsuse: Alsace-Lorraine) (
Reichsland Elsaß-Lothringen). Saksamaa võit Prantsusmaa üle ja järgnenud Saksamaa ühinemine muutis märkimisväärselt
jõudude tasakaalu Euroopas, mis oli endisel kujul püsinud alates 1815. aasta
Viini kongressist, samuti sai Otto von Bismarck järgnevaks kaheks aastakümneks tugeva autoriteedi rahvusvaheliste suhete korraldamisel. Prantsusmaa tahe Elsass-Lotring tagasi saada, kartus uue Prantsuse-Saksa sõja pärast ja Suurbritannia rahulolematus uue jõudude tasakaaluga, olid muuhulgas olulisteks
Esimese maailmasõja põhjusteks. Sõda põhjustas Prantsuse teise keisririigi kokkuvarisemise ja Prantsuse kolmanda vabariigi tekke.