Vana-Iisrael

Iisrael (vanaaja riik)

Iisrael, heebrea hõimude liidust 11. sajandil eKr kujunenud vanaaja riik (esimene kuningas Saul). Pärast Taaveti ja Saalomoni valitsemisaega lõid 10 põhjapoolset hõimu Jerobeam I juhtimisel umbes 926 eKr sellest lahku ja asutasid Palestiina põhjaosas omaette riigi, mille nimeks jäi Iisrael. Ehkki lõunapoolsest Juudast suurem, ei olnud Iisraeli riik nii ühtne ning allus kergemmi välismõjudele (eriti Foiniikia omadele). Riigi tõusuajad olid 9. sajandi I pool eKr (kuningad Omri ja Ahab) ja 8. sajandi I pool eKr (Jerobeam II); ta võitles pidevalt Juudaga ning aramealaste Damaskuse riigiga. 722 eKr vallutasid assüürlased Iisraeli pealinna Samaaria ja asustasid suure osa Iisraeli rahvastikust Mesopotaamiasse ja Meediasse ning asemele asustati elanikke Mesopotaamiast ja Araabiast.

Iisraeli (ehk põhja-) kuningriigi valitsejad

1. Jerobeam I (922–901 eKr)
2. Naadab (901–900 eKr)
3. Baesa (900–877 eKr)
4. Eela (977–876 eKr)
5. Simri (876 eKr)
6. Omri (876–869 eKr)
7. Ahab (869–850 eKr)
8. Ahasja (850–849 eKr)
9. Jooram (849–842 eKr)
10. Jehu (842–825 eKr)
11. Joohas (815–801 eKr)
12. Joas (801–786 eKr)
13. Jerobeam II (786–746 eKr)
14. Sakarja (746–745 eKr)
15. Sallum (745 eKr)
16. Menahem (745–738 eKr)
17. Pekahja (738–737 eKr)
18. Pekah (737–732 eKr)
19. Hoosea (732–722 eKr)

Jehoova tunnistajad

Jehoova tunnistajad on 19. sajandil Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmne uususund, millel 2016. aasta seisuga oli maailmas üle 8,5 miljoni aktiivse liikme.

Jehoova tunnistajatel on millenaristlikud (usk tänase ühiskonna rikutusse ja selle jumalikku asendamisse uue rikkumatu ühiskonnaga), primitivistlikud (veendumus, et liikumine kujutab endast tagasipöördumist puhta algkristluse juurde) ja antitrinitaarsed (kolmainsuse doktriini eitamine) seisukohad. Õpetuste alustekstiks peavad Jehoova tunnistajad Piiblit. Kasutatakse enam levinud piiblitõlgete asemel oma tõlkekuju (Piibel. Uue maailma tõlge).

Nimi "Jehoova tunnistajad" põhineb kirjakohal "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova" (Jesaja 43:10) ja võeti kasutusele 1931. aastal.

Jehoova tunnistajad on rangelt tsentraliseeritud juhtimisega hierarhiline organisatsioon, mida juhib tänapäeval seitsmest liikmest koosnev, New Yorgispaiknev vanemate kogu, millel on ainuõigus sõnastada ja muuta Jehoova tunnistajate õpetusi. Jehoova tunnistajatel on üle 8,5 miljoni liikme, kes tegelevad aktiivselt kuulutustööga, lisaks külastab nende kogunemisi enam kui 20 miljonit ja iga-aastasi mälestusteenistusi, millega mälestatakse Jeesuse surma.

Jehoova tunnistajad annavad välja ajakirju Vahitorn (Watchtower, ilmub enam kui 190 keeles) ja Ärgake! (Awake!, ilmub rohkem kui 80 keeles), mõlemad ilmuvad ka eesti keeles.

Jehoova tunnistajate koosolekukohti nimetatakse kuningriigisaalideks.

Piiblit tõlgendatakse sõna-sõnalt. Jehoova tunnistajad usuvad Kõikväelisse Jumalasse Jehoovasse, taeva ja maa Loojasse, ning tunnistavad tema loodud poega Jeesust Kristust. Nad eitavad kolmainsust, põrgutuld ja surematut hinge, pidades õpetust nendest algkristlikule õpetusele hiljem lisandunuks ja seda moonutavaks. Algse kristluse taastamise põhjendusel tarvitavad Jehoova tunnistajad omaenda piiblitõlget, milles on olulisi erinevusi teiste kristlike konfessioonidetõlgetest.

Nad on suitsetamise ja vereülekande vastu. Igal Jehoova tunnistajal on kaasas verekaart, mis keelab vereülekande. Arusaam tugineb piibli käsul hoiduda verest (Apostlite teod15:20, 15:29), mida laiendatakse ka vereülekandele.

Vahitorni publikatsioonides juhendatakse Jehoova tunnistajaid keelduma doonoritelt kogutud ja töödeldud täisvere ja/või selle nelja põhikoostisaine punaliblede, valgeliblede,
 vereliistakute või vereplasma ülekandest.

Vereülekandest keeldumise tõttu on Jehoova tunnistajatel olnud konflikte arstidega. Eestis keelas 1997. aastal Jehoova tunnistajast ema usulistel põhjustel arstidel teha oma reesuskonfliktiga sündinud tütrele vereülekannet, kolm päeva hiljem vastsündinu suri. Puhkes skandaal ja algatati kriminaalasi. Kohus aga vanemate ja arstide käitumises süüd ei leidnud ja nad mõisteti õigeks. 2010. aastal muudeti Eesti seadusandlust. Kui lapsele on vaja elu päästmiseks teha vereülekannet, vanemad seda aga mingil põhjusel ei luba, on nüüd loodud õiguslik protseduur, mis võimaldab arstidel vanemate keeldumist eirata.

Kuna Jehoova tunnistajad keelduvad sõjaväeteenistusest ning 
riigilippudele auandmisest, on see tekitanud mitmetes riikides konflikte. Neid on taga kiusatud, nende tegevust on piiratud ja keelustatud. Samas on nende juriidiliste probleemide tõttu mitmes riigis muudetud ka inimõiguste alaseid seadusi.

Jehoova tunnistajaid on kritiseeritud piiblitõlgete, doktriini, seksuaalse kuritarvitamise ja liikmete sundimise tõttu. Kriitikute väitel on usu juhtkond autokraatlik ja totalitaarne.

Jehoova tunnistajad Eestis

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduse aadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios Jehoova tunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest.

Endised Jehoova tunnistajad

Endised jehoova tunnistajad on mitmel pool maailmas loonud sekulaarseid vabatahtlike ühendusi ja organisatsioone, mille eesmärk ei ole kuulutada mingit religioosset sõnumit ega toetada ühtegi usuliikumist, vaid esitada endiste liikmete arvamust Vahitorni Ühingu ja Jehoova tunnistajate kohta. Eestis on alates 2013. aasta lõpust tegev endiste ja praeguste liikmete ühendus, mis kajastab Vahitorni Ühingu ning selle ajaloo varjukülge, pakub tuge ja abi lahkunutele ja lahkuda soovijatele ning tõlgib ja avaldab välismaiste endiste Jehoova tunnistajate ühenduste infomaterjale.

Jehoova tunnistajad Eestis on ülevaade Jehoova tunnistajate tegevusest Eestis.

AjaluguRedigeeri

Esimesed Jehoova tunnistajate organisatsioonid tekkisid Eestis 1930. aastatel.

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduseaadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios jehoovatunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest^[1][2].

Jehoova tunnistajad jätkasid tegevust ka Nõukogude okupatsiooni ajal ning pärast seda.

Seisuga 26. aprill 2017 elab Eestis 4065 Jehoova tunnistajat ja tegutseb 55 kogudust, kogudusemaju ehk nn kuningriigisaale on umbes 15.

VastuoludRedigeeri

Eesti lähiajaloo tuntuim Jehoova tunnistajatega seotud skandaal on seotud 1997. aastal aset leidnud surmajuhtumiga, kus Jehoova tunnistajatest vanemad keeldusid reesuskonfliktiga sündinud lapsele vereülekande lubamisest. Selle tulemusena muudeti Eesti seadusi, lubades arstidel vereülekannete tegemine ka ilma vanemate loata.

Eesti elanike suhtumine Jehoovi tunnistajatesse on tolerantne. Probleeme eriti ei ole ka Jehoova tunnistajatest noormeeste soovimatusega osaleda Eesti kaitseväe ajateenistuses. Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealune on kohustatud läbima asendusteenistuse.

Nestoriaanlus

Nestoriaanlus on üks kristluse usulahk.

Nestoriaanlus on Konsantinoopoli peapiiskopist Nestoriosest (suri 450 pKr) alguse saanud kristluse suund, millest arenes välja nestoriaanlik kirik.

Nestoriaanlus algas Nestoriose ettepanekust asendada neitsi Maarja autiitel jumalasünnitaja (kreeka keeles Theotokos) tiitliga Kristusesünnitaja (Khristotokos). Nestoriose arvates oli Maarja austamine muutnud Jeesuse austamise teisejärguliseks ning ta üritas vana kristoloogilise õpetuse taastamise abil rahvahulkades levivat Maarja-kultust välja tõrjuda.

Nestoriose ettepanekuid arutas 431. aastal pKr oikumeeniline kirikukogu Efesoses ning otsustas need tagasi lükata. Väljaspool Rooma impeeriumi elavad idamaade kiristlased (tulevased orientaalsed kirikud) suhtusid Nestoriose ettepanekutesse pooldavalt.

Nestoriaanluse levik

Nestoriuse õpetus levis Antiookiast ja Ida-Süüriast Mesopotaamiasse ning seejärel üle kogu Sassaniidide impeeriumi. Seetõttu nimetatakse nestoriaanlust mõnikord ka Pärsia kristluseks. Sisuliselt ei ole ta aga kunagi olnud pärsialik, kuigi Sassaniidide aegu pöördus palju zoroastristlikke pärslasikristlusesse. Liturgiliseks keeleks jäi süüria keel ning see määras suuresti ära ka kiriku meelsuse.

Aastaks 500 pKr oli nestoriaanlik kirik Iraani impeeriumis organiseeritud Rooma riigistruktuuride ja zoroastrismi eeskujul, seda organisatsiooni võib nimetada ka nestoriaanlikuks kirikuks.

Ka osa araablasi pöördus nestoriaanlikku kristlusesse. Iraani piiri ääres Lakhmiidide kuningriigis (pealinn al-Hirah) tekkis nestoriaanlik piiskopkond. Nestoriaanidest araablastel ei etendanud hõimusuhted enam olulist rolli, siin sai alguse araabia rahvus.

Nestoriaanlus levis tänapäeva Usbekistani aladele. 6. sajandi keskel pKr said hunnid endale oma nestoriaanliku piiskopi.

Nestoriaanide hulgas oli palju edukaid ja ettevõtlikke kaupmehi, kes rändasid Siiditeel. Nii nestoriaanlikud kaupmehed kui ka mungadolid olulisteks misjoni teostajateks. Piki Siiditeed tekkisid asundused, millest paljud kuulusid nestoriaanidele. Kirikute kõrvale rajati tavaliselt ka kirikukool ning haigla. Tolleaegsed nestoriaanid olid kuulsad nii oma koolihariduse kui ka meditsiini poolest

Etioopia kristlus

Etioopia kristlus on üks kristluse usulahk. Etioopia kristlus pole seotud teiste kristluse vormidega ja on eraldiseisev usulahk. Etioopia kristlus ehk Etioopia õigeusu Taewahedo kirik on üks Oriendi, Viljaka poolkuu kirikutest.
Etioopia on alati olnud iseseisev riik. Etioopia, ainukese aafrika riigina, pole kunagi olnud ühegi teise riigi koloonia. Vahepeal, tõsi küll, langeti Itaalia protektoriaadi alla (Itaalia surus Etioopiale peale oma kaitselepingu. Etioopia sõdis Itaaliaga oma iseseisvuse eest ja säilitas iseseisvuse ehk võitis sõja. Ta kaotas küll Itaaliale oma mereäärsed alad (tänapäeva Eritrea) ja langes Itaalia protektoriaadi alla, aga säilitas iseseisvuse. Etioopia on üks vähestest alati iseseisevatest (pole olnud kunagi kellegi kolooniad) riikidest väljaspool Euroopat (sellised riigid on ka Hiina, mõlemad Koread, Jaapan, Tai, Mongoolia,
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik
On tehtud ettepanek, et õigeusu tewahedo ühineks selle artikliga. (Arutle)
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik (Amhari: የኢትዮጵያ: ኦርቶዶክስ: ተዋሕዶ: ቤተ: ክርስቲያን; Yäityop'ya ortodoks täwahedo bétäkrestyan) on suurim idamaade õigeusu kristlikest kirikutest. Etioopia õigeusu Tewahedo kirik on üks vähestest eelkoloniaalsetest kristlikest kirikutest Sahara-taguses Aafrikas, mille liikmeks on 45–50 miljonit inimest, kellest enamik elab Etioopias. See on Maailma Kirikute Nõukogu asutajaliige. Etioopia õigeusu Tewahedo kirik on koos Aleksandria kopti õigeusu kirikuga, olles 1959. aastal autokefaali omandanud.

Etioopia õigeusu Tewahedo kirik
የኢትዮጵያ ኦርቶዶክስ ተዋሕዶ ቤተ ክርስቲያን
Panoraamvaade Püha Kolmainsuse katedraalile, Addis Abebale, Etioopiale (3435906326) .jpg
Püha Kolmainsuse katedraal, Addis Abeba, Etioopia
Klassifikatsioon
Idamaine õigeusu
Pühakiri
Ge'ez versioon
Teoloogia
Miaphysite
Polity
Piiskopil
Kaasaprimaat
Abuna Merkorios
Kaasaprimaat
Abuna Mathias
Piirkond
Etioopia ja Etioopia diasporaa
Keel
Amhari keel
Liturgia
Alexandrian
Peakorter
Püha Kolmainsuse katedraal, Addis Abeba, Etioopia
Asutaja
St Frumentius vastavalt Etioopia õigeusu traditsioonile
Eraldamine
Etioopia õigeusu kopti kirik Põhja- ja Lõuna-Ameerikas (1962)
Eritrea õigeusu Tewahedo kirik (1993)
Liikmed
45–50 miljonit eurot
See artikkel sisaldab Etioopilist teksti. Ilma nõuetekohase renderdamiseta ei pruugi Etioopiliste tähemärkide asemel näha küsimärkide, kastide või muid sümboleid.
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik oli administratiivselt osa Aleksandria kopti õigeusu kirikust alates 4. sajandi esimesest poolest kuni 1959. aastani, mil talle anti oma patriarh Aleksandria kopti õigeusu kiriku paavst VI. Nagu üks vanimaid kristlikke kirikuid ja mitte-chalcedonian kirikut, ei ole see koos Etioopia katoliku kirikuga [vajalik] Etioopia on teine ​​riik, mis on ajalooliselt ainult Armeeniat järgides ametlikult kuulutanud kristluseks riigi religiooniks ( AD 333).

Tewahedo (Ge'ez ተዋሕዶ) on Ge'ezi sõna, mis tähendab, et see on üks. See sõna viitab idamaise õigeusu usule Kristuse ühtsesse ühtsesse olemusse; st jumaliku ja inimliku olemuse täielik liitumine ühte loodusesse on iseenesestmõistetav, et saavutada inimkonna jumalik pääste, mitte aga „Kristuse kaks olemust”, mis on tavaliselt Rooma katoliku ja Ida-õigeusu, anglikaani valduses. , Luteri ja kõige protestantlikumaid kirikuid. Idapoolsed õigeusu kirikud järgivad Miaphysitic Christological vaateid, millele järgneb Cyril Aleksandriast, kes on 4. ja 5. sajandi kristlike arutelude juhtiv peategelane, kes toetas "mia physis tou theou logou sesarkōmenē" või "üks (mia) olemust". Jumala sõna on kehastunud "(μία φύσις τοῦ θεοῦ λόγου σεσαρκωμένη) ja" liit vastavalt hüposaasile "(ἕνωσις καθ 'ὑπόστασιν henōsis kath' hypostasin) või hüpoteesiline liit. Selle hoiaku eristamine oli see, et kehastunud Kristusel on üks olemus, kuid et üks olemus on kahest olemusest, jumalikust ja inimesest, ning säilitab kõik mõlemad liidule järgnevad omadused.

Miaphysitism on seisukohal, et ühes Jeesuse Kristuse isikus on jumalikkus ja inimkond ühinenud ühes (μία, mia - "ühendatud") looduses (φύσις - "physis") ilma eraldamiseta, ilma segadusteta, muutmata ja ilma segamiseta, kus Kristus on Jumalaga Isa ees. Umbes 500 piiskopi Aleksandria patriarhaatides, Antiookia ja Jeruusalemm keeldus aktsepteerimast Chalcedoni nõukogu poolt 451. aastal dünaamilisust (kaks olemust) käsitlevat doktriini, mis tõi kaasa kristliku kiriku põhiosa esimese suure lõhenemise.

Idamaiseid õigeusu kirikuid, mis praegu hõlmavad Aleksandria kopti õigeusu kirikut, Armeenia Apostlik Kirikut, Süüria Õigeusu Kirikut, India Malankara Õigeusu Kirikut, Etioopia õigeusu Tewahedo kirikut ja Eritrea õigeusu Tewahedo kirikut, nimetatakse " Mitte-chalcedonian ", ja mõnikord valesti kõrvalised kui" monofüünid ". Monofüüsika on teoloogia, mille on vastu võtnud 5. sajandi presbyter ja archimandrite Konstantinoopol, mida tuntakse kui Eutychit, ja väidab, et Kristusel on "üks olemus", kus tema jumalikkus absorbeeris oma inimkonna, mille tulemuseks on "lihtne" matemaatiline "üks" olemus, millele Oriental ortodoks kirikute objekt. Nende kohaselt on mõlemad looduses Kristuses säilinud pärast liitu "mia physis" - üks olemus; veel mitte, mis ei tekita selget kolmandat laadi.
Tewahedo (Ge'ez: ተዋሕዶ täwaḥədo) on Ge'ezi sõna, mis tähendab "on tehtud üks" või "ühtne". See sõna viitab idamaise õigeusu usule Kristuse ühtsesse ühtsesse olemusse; see tähendab veendumust, et Jumala Inimese ja Looduse liit on täielik, loomulik. Selle üheks osaks on eneseväljendus.

Orientaalsed kirikud 2

Orientaalseteks kirikuteks (ka idamaade kirikud; vanaida kirikud) kutsutakse 5.–6. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kirikud.

Õpetus

Orientaalsete kirikute esindajad tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise kirikukogu otsuseid ning ei nõustunud Halkedoni kirikukogu (kirikukogu) otsusega 451 aastal Kristuse kahese (inimliku ja jumaliku) olemuse kohta (kirikukogude kaheloomuse õpetus Kristusest). Kirikukogu otsusele olid vastu monofüsiidid ehk üheloomuse õpetuse pooldajad.

Õpetuse alusel jaotuvad orientaalsed kirikud kaheks. Monofüsiitlikud (kopti kirik, etioopia kirik, lääne-süüria kirik ehk jakobiitide kirik, armeenia kirik, mõned toomakristlaste kirikud Indias) ja nestoriaanlikud (lääne-süüria ehk assüüria kirik (tuntud ka idamaa kirikuna), ning selle kirikuga seotud toomakristlaste väike kogukond Indias) kirikud.

Orientaalsete kirikute loend

Orientaalsed kirikud on enamasti rahvuskirikud (välja arvatud Süüria kirik):

Armeenia Apostlik Kirik

Kopti kirik

Etioopia kirik

Eritrea kirik

India kirik

Süüria kirik

Armeenia Kristlus, Orientaalsed kirikud

Armeenia kristlus on väga vana. Võrreldes teiste rahvuskirikutega on see kristluse eraldiseisev haru (välja arvatud Etioopia kirik). Armeenia kirik on maailma vanim rahvuskirik ja üks vanimaid kristlikke kogukondi.

Armeenia kirik on Orientaalne Kirik. Orientaalseteks kirikutes nimetatakse 5.-6. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kirikuid. Armeenia oli Rooma ülemvõimu all, aga ta ei olnud Rooma riigi osa. Armeenia oli eraldi riik, mis oli tänapäeva Armeeniast suurem hõlmates ka tänapäeva Türgi, Venemaa, Gruusia, Azerbaidžaani alasid.

Armeenia Apostliku Kiriku pea on katoolikos.

1994. aastal loodi Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

Läänepoolkera esimene Armeenia Apostlik Kirik ehitati aastal 1891 Ameerika Ühendriikides Worcesteris. Sealne Ameerika piiskopkond loodi seitse aastat hiljem, aastal 1898.

Ajalugu

Armeenia kiriku olevat pärimuse kohaselt I sajandil rajanud apostlid Taddeus ja Bartolomeus, kes ravisid imeliselt pidalitõvest terveks Edessa valitseja Abgar IV. Ka olevat mõningaid armeenlasi ametisse määranud Jaakobus, Issanda vend.

Alguses kiusati armeenia kristlasi korduvalt taga. Olukord muutus siis, kui kuningas Trdat IV tegi kristluse riigiusuks. Pärimuse kohaselt olevat see sündinud aastal 301. Tänapäeval arvatakse, et see samm võeti peamiselt ette sassaniidide ärritamiseks. Ühtlasi rajati Vagharšapati linna Etšhmiadzini katedraal.

Armeenia kirikupead osalesid esimestel kirikukogudel või siis kiitsid nende otsused heaks. Lõhe teiste kirikutega hakkas tekkima aastal 373, mil katoolikos Husik I astus ametisse, ilma et ta oleks Caesareas ametisse pühitsetud (varasemad katoolikosed olid kõik seda teinud). Aastal 506 kogunesid Armeenia kirikupead koos Gruusia kirikujuhtide ja Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku esindajatega arutama Kalchedoni kirikukogu otsuseid. Nõupidamised jätkusid umbkaudu sajandi vältel, lõpuks teatasid grusiinid, et nemad toetavad kirikukogu otsuseid, armeenia ja albaania kirikud nendega ei nõustunud. Armeenia ja albaania kirikute liikmetel keelati ka osaleda teise kiriku armulaual, albaania kirikut see ei puudutanud. Selle otsuse tõttu on armeenia kirikut nii katoliku kui ka õigeusu kirikutes peetud monofüsiitlikuks; armeenia kiriku dogmad mõistavad samas monofüsiitluse hukka ja ei nõustu lihtsalt Kalchedoni kirikukogu otsuste sõnastusega.

V sajandil tõlgiti Piibel armeenia keelde; see pani ühtlasi aluse armeenia kirjakeelele ja armeenia tähestikule. Seni oli kirik kasutanud kreeka keelt või aramea keelt. Erinevalt teistest idakirikutest sisaldas armeeniakeelne Vana Testament vaid 39 raamatut – nagu katoliku kirikuski. Apokriivasid tunnustas kirik alles XII sajandil.

Pärast kirikulõhe tekkimist tehti nii õigeusu kirikute kui ka armeenia kiriku poolt arvukaid katseid erimeelsusi ületada. XIV sajandil langes Kiliikia Armeenia kuningriik mamelukkide rünnakute all; sealne kuningas pages Pariisi, paljud armeenlased asusid aga elama mägedesse.

Türklaste võimu all armeenlaste olukord muutus. Kõik õigeusklikud koondati milletitesse, nende juhiks määrati aga Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku patriarh. Sellesse süsteemi kaasati ka armeenlased, keda hakkas juhtima Konstantinoopoli Armeenia patriarh, kelle residentsiks oli Konstantinoopol. Ülejäänud armeenlased allusid aga Pärsiale, nende kirikuga liitus ka Albaania kirik. XVIII sajandil hõivas Ida-Armeenia Venemaa.

Aastal 1815 lasi Nikolai I Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku võimuorganid likvideerida. Aastal 1836 keelustas ta selle kiriku tegevuse täielikult ja kõik selle kogudused võttis üle Armeenia Apostlik Kirik.

Osmanite impeeriumi milletite süsteem hakkas lagunema XIX sajandil. Kuigi riik tunnistas armeenlaste kirikujuhina ikka veel Konstantinoopolis resideerivat Armeenia patriarhi, tunnustas see tegeliku armeenia kiriku peana Etšhmiadzinis resideerivat katoolikost.

Esimene maailmasõda tõi Türgi aladel kaasa armeenlaste genotsiidi. Osa armeenlastest asus Armeenia NSV alale, aga ühtlasi tekkis ka armeenlaste diasporaa. See tõi kaasa vastuolusid, kuna kirikut süüdistati koostöös bolševikega. 24. detsembril 1933 tapeti sel põhjusel katoolikose määratud Ameerika peapiiskop.

Algkristlus, varakristlus

Algkristlus ehk varakristlus on kõige esimene kristluse vorm. Sellest kasvasid hiljem välja teised kristluse vormid. Algkristlus, ja ka kristlus üldiselt, on ise välja kasvanud judaismist. Algkristlus on kristluse ajaloo varaseima ajajärgu nimetus, mis kestis umbes sajandi. Algkristluse periood algas nelipühadesündmusest 30. aastal ja lõppes 135. aasta paiku Bar Kohba ülestõusuga. Algkristlus on varakristluse esimene etapp, millele järgneb varakatoolsus. Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse angloameerikakultuuriruumis mõistet apostellik aeg.

Algkristluse alguses moodustusid esimesed kogudused Juudamaal ja Galileas, perioodi lõpus olid kristlikud kogudused levinud üle Rooma riigi idaosa ja Partia impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sel perioodil valmisid peamised kristlikud tekstid, mis arvati hiljem Uue Testamendi kaanonisse ja Nag Hammadist leitud kirjad.

Periodiseering

Kirikuloolased on algkristluse alguse suhtes ühel meelel, pidades selleks nelipühil Püha Vaimu väljavalamist apostlitele peale Jeesus Kristuse ülestõusmist surnuist, millega algas kiriku ajalugu. Kirikuloolased peavad tõenäoliseks Jeesuse kannatusloo ajaks kas aastat 30 või 33. Perioodi kestvuse osas on kirikuloolased erimeelt. Enamik kirikuloolasi on pidanud algkristluse lõpuks kas apostel Johannese surma umbes 100. aastal või Bar Kohba ülestõusu mahasurumist 135. aastal, millega kaasnes seni sümboolselt esipositsioonil olnud Jeruusalemma kristliku koguduse likvideerimine.

Hilisemad algkristluse lõpu määrangud tungivad varakatoolsuse perioodi ja pole kirikuloolaste seas laiemalt tunnustatud. Õigusloolane Rudolph Sohm pidas algkristluseks karismaatilise kiriku (Geist Kirche) ajajärku, millele järgnes hierarhiliste ametkondade väljakujunemise järk (Amt Kirche). Algkristluse lõpuks on peetud 143. ja 144. aastal toimunud Valentinose ja Markioniväljaheitmist Rooma kogudustest, millega algas aktiivne gnostitsismi vastane võitlus. Kirikuloolane Philipp Vielhauer paigutab algkristliku kirjanduse kujunemise lõpu koguni 150. aastasse, kui algab markionlaste ja ebioniitide vaheline tüli Uue Testamendi kaanonisse kuuluvate tekstide ümber.

Tegelikult algkristlus ei ole varakristluse täpne sünonüüm, kuigi mõned seda väidavad. Algkristlus on usund, esialgne, kõige esimene kristlus. Kuid varakristlus ei ole usund. Varakristlus tähistab ainult kristluse varast, tekkimisaega umbes aastad 30-150.

Arianism

Usundite ehk usuliste ideoloogiate tutvustamine jätkub. Tutvustamisele tulevad ristiusu ja islami peamised usulahud. Hiljem ka teadus kui usund.
Arianism ehk ariaanlus on ristiusu õpetus, mis levis germaani rahvaste juures enne katoliikluse vastuvõtmist
Arianism ehk ariaanlus oli 4.–7. sajandil levinud kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetustsellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistelkirikukogudel, Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks ja pani Aleksandria Areiose (surn 336) kirikuvande alla.

Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.

Arianismi tähtsamad vastased olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.

Hilisantiikajal kasutasid Nikaia I kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.

Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.

Kui Nikomeedia piiskop ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311–383) gootidepiiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangikuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.

Kuna Muhammad oli legendi järgi kaupmehena kohtunud ariaanliku eremiidi Sergiosega, siis on alust arvata, et arianism mõjutas ka islami kujunemist. Nagu arianismis, nii ka islamis tunnustatakse Jeesust kui Jumala saadikut ja prohvetit, kuid mitte kui jumalust.

Peale reformatsiooni tekkis kolmainsuse vastane liikumine, mis taaskasutas arianismi arusaamu (selle liikumise pooldajad kutsusid end poola vendadeks). 18. sajandil levis arianism Inglismaal, eesotsas Isaac Newtoniga.