Sinine majandus

Sinine majandus (ingl blue economy) on majanduskorralduse kontseptsioon, mida levitas Rooma Klubi oma aruandes 2009. aastal.

See on looduse toimimisest inspireeritud tehnoloogiate ja ärimudelite rakendamine majanduses, mis võimaldab katta inimeste põhivajadusi kohapeal olemasolevate ressursside abil, minimeerides heitmeid. Selle jätkusuutliku majanduse kontseptsiooni väljatöötaja on Gunter Pauli "Sinine majandus" ilmus raamatuna 2010. aastal (The Blue Economy: 10 years, 100 innovations, 100 million jobs). Eesti keeles ilmus tõlge selle kolmandast versioonist aastal 2018.

Gunter Pauli on Belgia päritolu innovaatiline ettevõtja, üks rohelise majanduse ja jätkusuutlikkuse visionääre, kes oma viimasel Eesti külaskäigul 2018. aasta suvel esines Lilleoru Keskuses toimunud üleilmse ökokogukondade võrgustiku GEN Euroopa konverentsil "Teadlike kogukondade tarkus".

Sinise majanduse ärimudel

Sinise majanduse ärimudel loob lahendusi, mis toovad kasu nii keskkonnale, majandusele kui ühiskonnale laiemalt, sidudes omavahel esmapilgul kokkusobimatuid keskkonnaprobleeme teaduslike leiutistega, mille aluseks on looduses loomulikult toimuvad füüsikalised protsessid. Asendades piiratud tooraineressursid lihtsamate ja puhtamate tehnoloogiatega, on võimalik muuta seda, kuidas me juhime tööstusprotsesse ja lahendame nende tekitatud keskkonnaprobleeme. Sinine majandus keskendub kulude kärpimise asemel suurema väärtuse loomisele. See toob majanduslikku kasu uute töökohtade loomise, energiakulude vähenemise ning selle kaudu, et üks algatus või uuendus suudab luua mitmeid tuluvoogusid paljudele osapooltele, tuues samas kasu ka kogu kogukonnale. Sinine majandus on jätkusuutlik majandusmudel, mis töötab kõikide heaks ja kasutab seda, mis on kohapeal olemas ja kättesaadav.

Gunter Pauli kaasabil on sinise majanduse põhimõtteid kasutades rajatud maailmas enam kui 200 sotsiaalselt ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ettevõtet, loodud enam kui 3 miljonit töökohta ning investeeritud üle 5 miljardi dollari.

Nn. rohemajandus ja ringmajandus, mis pole suutnud ära hoida kliima soojenemist ega loodusliku mitmekesisuse kadumist, on muutunud kalliks majandusmudeliks – kui tahta teha midagi, mis on kasulik keskkonnale ja inimesele endale, tuleb maksta selle eest rohkem. See omakorda tähendab, et roheline majandus on mõeldud rikastele. Sinine majandus ei püüa olla iga hinna eest odavaim, sest põhimõte "olla odavaim" töötab vaid kümne maailma suurima riigi jaoks. Edasiviiv strateegia on kasutada juba olemasolevat, luua lisaväärtust ning rahuldada inimeste põhivajadused. Innustajaks ja inspiratsiooniallikaks on seejuures loodus. Loodusel on 4 miljardi aasta pikkune kogemus, looduses pole keegi töötu ning loodus ei tunne jäätmeid. Võimalus maailma muuta on igaühel, alustades lihtsatest argipäevastest asjadest – sellest, mida me sööme ja joome, kuidas me magame, milliseks loome oma kodud ja kuidas neid haldame ning kuidas hindame lähedastega koosveedetud hetki. Muidugi ei toimu muutused üleöö, ent positiivsete väljavaadetega tegutsemine motiveerib muutusi ka ise läbi viima.

Sinise majanduse mudelit rakendades toodetakse näiteks kaevandusjäätmetest kivipaberit, kasutamata vett ja langetamata ühtegi puud; ohakatest valmistatakse bioplasti, -määrdeaineid ja -herbitsiide, millest viimased suudavad asendada glüfosaati; merevee-kasvuhoonetes kasvatatakse tomateid ilma mageveeta; projekteeritakse ja ehitatakse energiasäästlikke ning tolmu- ja keskkonnamürkide vabu tervislikke hooneid; merelainete ja hoovuste liikumisest toodetakse elektrit; toidukõlblikest koostisainetest valmistatakse tuletõkkematerjale, mida saab kasutada asbesti asemel; on käivitatud üle 5000 farmi, mis kasvatavad kohvipaksul söögiseeni; uudsed veepuhastustehnoloogiad asendavad kahjulikud kemikaalid lihtsa füüsikaga; valgust kasutades saab internetiühenduse muuta praegusest 100 korda kiiremaks jne.

Raamatu "Sinine majandus" versioonid

Gunter Pauli on kirjutanud oma raamatust "Sinine majandus" kolm versiooni, mis tutvustavad majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlikke ning juba toimivaid projekte üle maailma. Raamatud koosnevad 14 peatükist, millest igaühes käsitletakse mõnd maailmamajanduse haru ning tuuakse näiteid ja pakutakse uudseid lahendusi selle haru jätkusuutlikuks muutmiseks. Raamatu "Sinine majandus" kolm versiooni on ilmunud enam kui 40 keeles, neid on müüdud üle 17 miljoni eksemplari.

Esimene raamat – "Sinine majandus: 10 aastat, 100 leiutist, 100 miljonit töökohta" (originaalis The Blue Economy: 10 years, 100 innovations, 100 million jobs) oli algselt 2009. aastal Rooma Klubile esitatud aruanne. Raamatuna ilmus see 2010. aastal eesmärgiga innustada ettevõtjaid ning seada kätkusuutlikkusele senisest kõrgemad nõuded. Raamatus kirjeldatud ideede aluseks on Pauli 20 aasta pikkune kogemus ja ligi 200 edukalt ellu viidud projekti maailmas. See tutvustab sinise majanduse ärimudeli eesmärki – ühiskonna liikumine puuduselt küllusele, kasutades kohalikke ressursse ning lähenedes keskkonda kahjustavate probleemide lahendamisele uutmoodi.

Raamatu teine versioon – "Sinine majandus, versioon 2.0: 200 elluviidud projekti, 4 miljardit investeeritud USD, 3 miljonit loodud töökohta" (originaalis The Blue Economy, Version 2.0: 200 Projects Implemented, US$ 4 Billion Invested, 3 Million Jobs Created) ilmus 2014. aastal.

Raamatu kolmas versioon – "Sinine majandus 3.0: kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti (originaalis The Blue Economy 3.0: The marriage of science, innovation and entrepreneurship creates a new business model that transforms society) ilmus inglise keeles 2017. aastal. Eesti keeles, koos Eesti jaoks kirjutatud eessõnaga, avaldas selle 2018. aastal Lilleoru Keskus. Nagu ütleb Gunter Pauli raamatu sissejuhatuses, erineb raamatu viimane versioon esimesest enam kui 50% ning versioonist 2.0 kolmandiku võrra.

Gunter Pauli ja sinine majandus Eestis

Gunter Pauli (sündinud 1956 Antwerpenis Belgias) on kümnete ettevõtete looja, Rooma Klubi liige (olnud 1979–1984 Rooma Klubi asutaja Aurelio Peccei assistent) ning peaaegu 40 organisatsiooni ja 3000 innovaatiliselt mõtlejat ühendava üleilmse võrgustiku Zero Emissions Research and Initiatives (ZERI) asutaja, mille tegelikkuses toimiv filosoofia ongi sinine majandus. Pauli teeb koostööd mitmete riikide valitsustega eesmärgiga kujundada ümber kohalikke majandusi ning suunata raha tagasi kohalikku kogukonda.

2018. aasta juulis külastas Gunter Pauli Eestit, et osaleda üleilmse ökokogukondade võrgustiku GEN Euroopa konverentsil "Teadlike kogukondade tarkus". 46 riigist saabunud enam kui 500 külalisega üritusel Lilleoru Keskuses Harjumaal esines Pauli kahe loenguga ning juhtis sinise majanduse töörühma. Lisaks pidas JCI poolt korraldatud sinist majandust tutvustava loengu noortele JCI esindajatele Tallinna Tehnikaülikoolis ning esitles oma raamatu "Sinine majandus" viimase versiooni tōlget eesti keelde.

Eesti kohta jäi dr Pauli ettekannetest kõlama mõte, et Eesti peab taasavastama oma riigi ilu, vaatama kaugemale metsadest, puudest ja tselluloosist ning hakkama nägema "nähtamatuid" üllatusi: tuhandeid hallitus- ja pärmseeni meie metsades ning mikrovetikaid meie meres. Sest kui eestlased tahavad luua hea aluse veel fantastilisemale, inspireerivamale ja uuenduslikumale Eestile, tuleb neil hakata vaatama sinna, kuhu nad veel vaadanud pole.

Rohemajandus

Rohemajandus (inglise green economy) on majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, mis ei põhjusta keskkonnariske ja survet loodusvaradele ja on seega vähese CO₂-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus.

Kliimamuutus, rahvastiku kasv ja vananemine, elustiku mitmekesisuse kadu, suur surve loodusvaradele, majanduskriis ja ebavõrdsuse kasv on tekitanud vajaduse rohemajandusele üleminekuks. 

Roheline kleebis ja ökomärgis on aina rohkem levinud, kuna keskkonnasõbralikku tegevust peetakse oluliseks. Paljud ettevõtted on läinud üle rohelise tootmisele, kuna see annab eeliseid globaalsel turul. 

Definitsioonid

Karl Burkart määratleb rohemajandust kuue sektori põhjal:

• taastuvenergia
• ökoehitus
• säästev transport
• veemajandus
• jäätmemajandus
• maamajandus

Rahvusvaheline Kaubanduskoda defineerib rohemajandust järgnevalt: majandus, kus majanduskasv ja keskkonnaalane vastutus toimivad koos ning samal ajal toetatakse sotsiaalse arengu progressi.

2012. aastal andis Rahvusvaheline Kaubanduskoda välja rohemajanduse tegevuskava, mille eesmärgiks on selgitada ja raamistada rohemajanduse kontsept. Eriti oluline on ettevõtluse roll levinud globaalprobleemidele lahenduste pakkumisel. Tegevuskavaga sätestati kümme äritegevuse ja koostööga seotud tingimust, mis aitavad üle minna rohemajandusele:^[5]

• avatud ja konkurentsivõimelised turud;
• mõõdetavus, raamatupidamine, aruandlus;
• rahandus ja investeeringud;
• teadlikkus;
• elutsükliline lähenemine;
• ressursitõhusus ja eraldumine;
• tööhõive;
• haridus ja oskused;
• juhtimine ja partnerlus;
• integreeritud poliitika ja otsuste tegemine.

Ülemaailmne rohemajanduse indeks

Globaalne rohemajanduse indeksiga (Global Green Economy Index GGEI) mõõdetakse 60 riigi ja 70 linna rohemajanduse tulemuslikkust. Indeksi määratlemise aluseks on 32 indikaatorit ja andmestikku.^[6]
Riikide ja linnade järjestamiseks kasutatakse nelja peamist mõõdet:

1. Juhtimine ja kliimamuutus – vaadeldakse, kuidas suudab riigivõim levitada rohekasvuideid ning soodustada investeeringuid selles vallas. Lisaks mõõdetakse, kuidas poliitilised jõud tegelevad kliimamuutuse teemadega.
2. Efektiivsussektorid – kui hästi tegeleb iga riik ehitus-, transpordi-, turismi- ja energiasektori rohelisemaks muutmisega.
3. Turud ja investeerimine – arvutatakse iga riigi tulemuslikkust taastuvenergia atraktiivsuse, keskkonnatehnoloogia innovatsiooni ja seeriatootmise valdkondades ning roheliste investeeringute soodustamisel.
4. Keskkond ja loodusressursid – kui hästi riigid kaitsevad oma keskkonda ning kasutavad loodusressursse tõhusalt.

2014. aasta andmetel on endiselt kõrgeima rohemajanduse indeksiga Saksamaa ning talle järgnevad Taani, Rootsi ja Norra. Tabeli lõpus asuvad Poola, Hiina, Senegal, Katar, Vietnam ja Mongoolia.

Eesti rohemajanduse väljavaated

Rohemajandus mängib maailmas aina suuremat rolli. Sellele aitab kaasa taastumatute loodusvarade kiire vähenemine ja tarbimisharjumuste muutumine. Euroopa Liit on seadnud oluliseks eesmärgiks arendada rohemajandust, sest see on eelduseks majanduskasvule ja heaolu jätkumisele.
Eesti säästva arengu näitajad on kesised mitmes valdkonnas. Näiteks on Eestis CO₂ emissioon ühe elaniku kohta Euroopa Liidu kõrgemaid. Lisaks tekib jäätmeid inimese kohta rohkem kui Euroopas keskmiselt.
Rohemajandusele üleminekul on Eestis suurima potentsiaaliga valdkondadeks energiatootmine, ehitusmaterjalidetööstus, ehitussektor ja kodumajapidamised. Põllumajanduses tuleks valida mahetootmine ning põllumajandusjäätmed töödelda ümber autokütuseks, elektriks ja soojuseks. Üheks kõige olulisemaks valdkonnaks on jäätmekäitlus. Põlevkivist elektri tootmisel jääb üle väga suur hulk jäätmeid, millele tuleks leida taaskasutust näiteks ehitusmaterjalitööstuses. Eesti peaks vähendama elektrienergia tootmisel põlevkivi osakaalu ning asendama seda taastuvenergiaga, nagu tuul ja biomass.
Eestis on rohemajanduse arengut järjepidevalt edendanud PAKRI Teadus- ja Tööstuspark, mis on fokuseerinud rohetehnoloogia ettevõtete koondamisele, arendab oma klientide majutamiseks tarka tööstuslinnakut ja toodab taastuvenergiat.

Kõige kiiremini arenev rohelise tootmise majandusharu on tuulenergia. On asutatud Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, mis ühendab tuuleenergiasse panustamisest huvitatud ettevõtteid, organisatsioone ja eraisikuid.
Teenustesektoris on rohemajandusele üleminekul oluline infotehnoloogiavahendite aktiivne kasutamine ja IKT teenuste arendamine. Eestis on olnud selles vallas edukas ning maailmaturul konkurentsivõimeline.
Eesti rohemajanduse arengut takistavad ettevõtete liiga väikesed investeeringud tootmise laiendamiseks ja uute toodete pakkumiseks.
„Eesti 2020“ konkurentsivõime kavas käsitletakse Eesti energiatootmise arendamist, erinevate sektorite energiasäästu ning majanduse ressursisäästlikkust. 2012. aastal valmis aruanne „Rohetöökohtade potentsiaal Eestis“. Selles aruandes analüüsitakse rohetöökohtade potentsiaali Eesti metsanduses, ehituses, põllumajanduses ja transpordis. Aruandes on rõhutatud energiatõhusa majanduse vajalikkust.

Tasakaalumajandus

• Tasakaalumajandus (inglise steady-state economy) on majandus, mida iseloomustavad konstantsed rahvaarv, kapitalivarud ja materjali- ja energiavood, nii et inimtegevuse ja keskkonna vahel valitseb tasakaal^[1]. Seejuures võib muutuda sotsiaalne kapital – seega tehakse vahet kasvu (kvantitatiivne) ja arengu (kvalitatiivne) vahel^[1].

Mõiste populariseerijaks peetakse Herman Daly't, kellelt 1971. aastal ilmus artikkel "Toward a steady-state economy"

Naturaalmajandus ehk elatusmajandus

Naturaalmajandus ehk elatusmajandus (inglise keeles natural economics) on majandussüsteem, mille puhul kaubalis-rahalised suhted on kas vähe arenenud või puuduvad üldse. Naturaalmajandus on vanim ja lihtsaim majanduse korraldamise viis. Elamiseks vajalik toodetakse ühe majapidamisüksuse (perekond, kogukond, mõis) piires ning ka tarbitakse selle institutsiooni siseselt. Selle süsteemi puhul paigutatakse ressursse ümber läbi otsese vahetuse või jagamise. Tootja varustab ennast ise kõige tarvilikuga.

Ajalugu 

Naturaalmajanduslik olukord 17. sajandil Saksamaa koloonias Ghanas

Varakeskaeg oli agraarsusel tugineva naturaalmajandusliku majandusüsteemi kasutusajaks. Enamus toodangut ei valminud mitte kauplemiseks, vaid enda tarbeks.Tootmine ja tehnoloogia olid väga algelised, mistõttu toodangu hulk sõltus määravas osas looduslikest tingimustest. Ülejäägi puhul toodang, kas kingiti kellelegi või tehti vahetuskaupa ehk bartertehinguid. Raha praktiliselt puudus ja seetõttu vahetati kaupa kauba vastu. Euroopas oli väärismetalle vähe, siin leidus vaid mõnes piirkondades hõbedat, kuld pea puudus. Tehingud olid enamasti kahepoolsed, kuid osalejaid võis olla ka enam.

Naturaalmajanduse kujunemisel olid määravaks ka sagedased kodusõjad, feodaalide omavahelised kokkupõrked ning teeröövlite rohkus. Need aspektid takistasid kaubanduse arenemist. Samuti kasutati bartertehinguid koloniseerimise perioodil. Näiteks Brasiilia koloniseerimisel kuna pärismaalsete indiaanlaste jaoks oli raha kasutu ning seeläbi ka väärtusetu. Perioodi lõpul hakkasid kujunema võtmetooted, mida kasutati sarnaselt rahaga.

Mõiste kujunemine 

Aristoteles

Pilt aastast 1874. demonstreerib bartertehingut

Vanakreeka filosoof Aristoteles vihjas tihti majanduse naturaalsetele aspektidele ning sotsiaalsusele. Tema sõnul on naturaalmajandust lihtne defineerida läbi vastandamise kaubandusliku majandusega. Naturaalmajandus on vastastikku sõltumatute majapidamiste süsteem, kus üksuse sees toodetakse kõik vajalik. Selline definitsioon kirjeldas mitmeid ajaloolisi süsteeme ja institutsioone. Aristoteles sõnul on Kreeka oikos’es (majapidamises) naturaalseks koosneda meestest, naistets ja orjadest. Lisaks oli Aristoteles veendnunud, et kasumi maksimeerimise printsiip kasvas välja naturaalmajanduslikust barterkauplemisest. Kaupade vahetamine kui tegevus oli Aristoteles jaoks läbini naturaalne. Ta rõhutas tungivalt, et vahetamise taga on soov rahuldada naturaalseid vajadusi, kauplemise taga soov teenida kasumit.

Saksamaa koolkond

Saksamaa koolkonna jaoks sai kapitalismi eelse majandusliku süsteemi määratlemine oluliseks küsimuseks. Enamus ideid ringlesid ümber "naturaalse majanduse", niisiis võeti kasutusele termin Naturalwirtschaft – kirjeldamaks perioodi enne raha kasutuselevõttu. Perioodi all peetakse silmas varakeskaega, kui raha olulisus oli niivõrd väike, et seda võib pea olematuks pidada. See oli majandus, mis oli sõltuv loomulikust vahetusest – bartertehingutest. Sellises majanduses raha ei ole usaldusväärne, ega seetõttu kasutusel. Sellist suhtumist läbistab mitte individualistlik mõttemaailm.

Alexander V. Chayanov

Saksamaal uuriti naturaalmajandust palju, kuid suuresti on selle uurimises rolli mänginud vene majandusteadlane Alexander Chayanov. Tema kirjutas 1925. aastal raamatu talupoeglikust majandusest, mis taasavastati 1960. aastatel. Raamatus selgitab Chayanov, et talupoegliku majanduse puhul ei ole majapidamise eesmärgiks maksimeerida toodangu kasumit, vaid tasakaalustada kasumlikkus kogu majapidamise poolt tehtava töö mahuga. Tootja on samal ajal ka oma toodangu tarbija. Ei ole ühtegi turgu ega hindu, järelikult ei ole võimalik teha ka majanduse analüüsi, sealhulgas jälgida kasumlikkuse optimeerimist.

Charles Perring

Puhta naturaalmajanduse puhul on kogu toodang koha peal toodetud. Kui vahetatakse sisse ka luksuskaupu, on tegemist nõrga naturaalmajandusliku olukorraga. Puhta naturaalmajanduse puhul on tootvad institutsioonid üksteisest isoleeritud. Nõrgas naturaalmajanduslikus olukorras on institutsioonide vahel aktiivne suhtlemine ning kaupade vahetus.

Naturaalmajanduse väljundid tänapäeval 

Kohalik turg Mehhikos

Ökonoomne tarbimine

Tänapäevases ühiskonnas on tihti probleeme ületarbimise ning liigtootmisega. Lahendamaks seda probleemi on mindud tagasi naturaalmajanduse printsiipide juurde. Kasvatatakse nii palju kui on vaja, ressursse ei kasutata liigtootmiseks, maad ei koormata üle. Sellise mõtlemise väljundiks on jätkusuutliku arengu programmid.

Kriisi olukord

Naturaalmajanduse juurde minnakse tagasi kriisiolukordades. Eriti majanduskriisi tingimustest, kus valuuta on muutunud ebastabiilseks. Tulenevalt hüperinflatsioonist või kõrgest deflatsioonist.

Virtuaalne naturaalmajandus

Interneti levikuga seoses on kaubandus sageli kolinud virtuaalmaailma. Inimeste jaoks, kes soovivad midagi üleliigset ära anda või vahetada, on internet ideaalseks platvormiks – potentsiaalseks tehingupartneriks võib olla iga netikasutaja.

Vahetuskaupu lubavate veebilehtede näited:

Swaptree, kus vahetatakse filme, muusikat, raamatuid ja mänge

U-exchange, kus vahetatakse kõike võimalikku

Swapbabygoods, vahetatakse beebidele vajalikke kasutatuid esemeid

Zwaggle, kus vahetatakse beebidele vajalikke esemeid

Bookmooch, kus vahetatakse raamatuid

SwapStyle, kus vahetatakse riideid, aksessuaare, kosmeetikat ja muud sarnast

Homeswapper, kus vahetatakse üürikortereid ja kinnisvara

Naturaalmajandus Eestis Redigeeri

Eesti talupoja majapidamises oli naturaalmajandus 19. sajandini väga oluline. Talupojad kasutasid müügi- ja vahetuskaubaks peamiselt vilja. Lisaks müüdi ja vahetati võid, kanepit, loomanahku, mett, vaha, humalaid, jahisaadusi. Põhiliseks kaubatehinguks oli siiski vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said kaupmehelt vastutasuks endale vajalikke kaupu. Vahetuskaubanduse oli talurahvas jaoks viis olla omavahel kaubandussidemetes. Sisemaa talupojad vahetasid oma vilja või jahu rannikul elavate talupoegade kalade vastu või käsitööga tegelevate talupoegade toodete vastu.

Tänapäeval seisneb naturaalmajandus Eestis pigem omavaheliste kingituste tegemises põllumajandusega tegelevate majapidamiste vahel. Samuti on laialt levinud uus naturaalmajandus ehk naturaalmajanduse tänapäevased väljundid.

Elatusmajandus (inglise subsistence economy) on majandussüsteem, kus inimesed toodavad suurema osa vajalikest toodetest ja teenustest ise.

Elatusmajanduse puhul on pered nii tootjad kui ka tarbijad.

Enamasti tugineb selline majandussüsteem põllundusel.

Elatusmajandustingimustes ei põhine jõukus mitte rahal, vaid loodusvaradel, ja seetõttu tegutsetakse looduskeskkonna taastootmisvõime piires.

Suurem osa maailma vaestest elatub praegu sellisest majandamisviisist.

Eesti pangandus

Eesti Vabariigi keskpank on Eesti Panga seaduse järgi Eesti Pank, mis asutati 24. veebruaril 1919.

1992. aastal asutasid 21 kommertspanka Eesti Pangaliidu, millel on 2017. aasta seisuga 13 liikmespanka. Tegevusloa alusel tegutseb Eestis 2017. aasta seisuga 9 krediidiasutust. Eestis kasutatakse enim Swedbanki, SEB Panga, Nordea Panga ja LHV Panga teenuseid. Enamik Eestis tegutsevatest pankadest on Rootsi pankade tütarettevõtted. Nende hulka kuulub Swedbank, mis on ühtlasi kõige populaarsem ja kättesaadavam pank Eestis. Swedbankil on mitu pangakontorit igas maakonnas ning palju pangaautomaate üle Eesti. Pangateenuste kasutatavuse poolest järgneb Swedbankile SEB Pank, mis pakub samuti teenuste täislahendust. Ka SEB Pangal on mitu pangakontorit ja palju pangaautomaate üle Eesti. LHV Pank on Eestis asutatud pank ja Eesti suurim finantskontsern. LHV pangakontorid asuvad Tartus ja Tallinnas, pangaautomaadid Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Ajalugu

24. veebruaril 1919 kinnitas Eesti Vabariigi Valitsus Eesti Panga põhikirja. Panga põhiülesandeks seati rahakäibe korraldamine ja sellele anti pangatähtede emissiooni ainuõigus. Riigikassa summadest eraldati Eesti Panga põhikapitaliks 10 miljonit marka. Pank alustas tegevust 3. mail 1919. Esialgu tegutses Eesti Pank riikliku aktsiapangana, hiljem riigist lahutatud keskpangana. 20. juunil 1924 seadustati uus teoreetiline rahaühik – Eesti kuldkroon. 1940. aasta juunipööre ja Eesti inkorporeerimine NSV Liidu koosseisu tõid kaasa Eesti Panga natsionaliseerimise. Ülemnõukogu 15. detsembri 1989. aasta otsusega taasasutati Eesti Pank 1. jaanuaril 1990.^[8]

1992. aasta 20.–22. juuni rahareformi käigus vahetati Nõukogude rublad Eesti kroonide vastu. 23. juunil 1992 astus Eesti Maailmapanga liikmeks. 3. juulil 1992 asutasid 21 kommertspanka Eesti Pangaliidu. 18. mail 1993 võttis Riigikogu vastu Eesti Panga seaduse. Aastatel 1995–1997 keskenduti panganduses ja makromajanduses kvalitatiivsetele muudatustele, nimetati ametisse Eesti Panga president, EPN võttis vastu mitmeid otsuseid, avati Eesti Panga muuseum, kirjutati alla mitmele Eesti majanduspoliitika memorandumile jne. Aastatel 1998–1999 arendati tegevust kooskõlas makromajandusest ja rahvusvahelistest tendentsidest tulenevate nõuetega. Aastatel 1999–2004 arenes Eesti Euroopa Liidu kandidaatriigist liituvaks riigiks ja lõpuks liikmesriigiks. Üks liitumisläbirääkimiste eest vastutajaid oli Eesti Pank. Aastatel 2004–2011 valmistuti eurole üleminekuks. 2011. aasta algul võttis Eesti 17. riigina kasutusele euro. Seeläbi sai Eesti Pangast eurosüsteemi liige.

Eestis tegutsevad pangad

Eestis asutatud praegu tegutsevad pangad

Eesti Pangaliitu kuuluvast 13 pangast on neli asutatud Eestis. Need pangad on järgmised:

• AS Inbank
• AS LHV Pank
• Coop Pank aktsiaselts
• TALLINNA ÄRIPANGA AS

Eestis tegevusloa alusel tegutsevad krediidiasutused

Krediidiasutuse loomiseks tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt krediidiasutuse tegevusluba. Eestis tegevusloa alusel tegutsevad krediidiasutused on järgmised:

• AS Inbank
• AS LHV Pank
• AS SEB Pank
• Bigbank AS
• Coop Pank aktsiaselts
• Luminor Bank AS
• Swedbank AS
• TALLINNA ÄRIPANGA AS

Välisriikide krediidiasutuste filiaalid Eestis

Eestis tegutsevad Välisriikide krediidiasutuste filiaalid:

• AS Citadele banka Eesti filiaal
• Danske Bank A/S Eesti filiaal
• Folkefinans AS Eesti filiaal
• Nordea Bank AB Eesti filiaal
• OP Corporate Bank plc Eesti filiaal
• Scania Finans AB Eesti filiaal
• Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal
• TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal

Eesti Pank

• Eesti Vabariigi keskpank on Eesti Panga seaduse järgi Eesti Pank.
• Eesti Pank asutati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919.
• Eesti Panga esmane eesmärk on aidata kaasa hinnastabiilsuse säilitamisele euroalal. Stabiilset hinnataset aitab hoida euroala ühtne rahapoliitika, mille kujundamisel osaleb Eesti Pank koos teiste eurosüsteemi liikmetega.
• Eesti Pank on Euroopa Keskpankade Süsteemi liige.
• Eesti Panga president võtab Euroopa Keskpanga nõukogu liikmena osa kõikidest eurosüsteemi puudutavate otsuste langetamisest, kuid eurosüsteemi otsuste elluviimine Eestis on Eesti Panga, mitte Euroopa Keskpanga ülesanne.
• Eesti Pank tugineb ülesannete täitmisel Eesti Vabariigi põhiseadusele, Eesti Panga seadusele ja oma põhikirjale. Eesti Panga ülesannete täitmiseks annab Eesti Panga nõukogu välja otsuseid ning Eesti Panga president määrusi ja käskkirju.
• Eesti Pank täidab Eestis kõiki traditsioonilisi keskpanga ülesandeid: korraldab sularaharinglust, toetab ja korraldab ülekannete jõudmist ühest kommertspangast teise, osaleb finantsstabiilsuse tagamises, haldab Eesti välisreserve, koostab finantssektori ja maksebilansi statistikat ning nõustab Vabariigi Valitsust Eesti ja euroala majanduspoliitilistes küsimustes.
• Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, kuid ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele ega kolmandatele isikutele.

Eesti Pangaliit

3. juulil 1992 asutasid 21 kommertspanka Eesti Pangaliidu, mille peamisteks eesmärkideks püstitati Eesti panganduse arendamine ja pankade ühiste probleemide lahendamiseks vajaliku tegevuse koordineerimine. 2018a seisuga on Eesti Pangaliidul 12 liikmespanka:

• AS Citadele banka Eesti filiaal
• AS LHV Pank
• AS Inbank
• AS SEB Pank
• AS Bigbank
• AS Coop pank
• Danske Bank A/S Eesti filiaal
• AS Luminor Bank
• OP Corporate Bank plc Eesti filiaal
• Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal
• AS Swedbank
• Tallinna Äripanga AS

2018. aasta seisuga on Eesti Pangaliidu juhatuse esimees AS LHV Pank juhatuse esimees Erki Kilu.

Pangaliidu põhilised töövaldkonnad on järgmised:

• liikmespankadevahelise infovahetuse soodustamine;
• kommertspankade huvide esindamine pangandust puudutavate õigusaktide väljatöötamisel;
• Euroopa Pangandusföderatsiooni töös osalemine täisliikme staatuses alates 1. juulist 2004 (assotsieerunud liige alates 15. juunist 1996);
• avalikkuse informeerimine pangandussektori tähtsamatest arengusuundumustest;
• hea pangandustava formuleerimine ja selle täitmise jälgimine;
• pangandussektori huvide esindamine teistes ametiliitudes ja institutsioonides.

Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank. 2011. aasta algul võttis Eesti seitsmeteistkümnenda riigina kasutusele euro ja sellega sai Eesti Pangast eurosüsteemi liige ehk üks euroala keskpankadest.

Eesti Panga esmane eesmärk on aidata kaasa hinnastabiilsuse säilitamisele euroalal. Stabiilset hinnataset aitab hoida euroala ühtne rahapoliitika, mille kujundamisel Eesti Pank koos teiste euroala keskpankadega osaleb.

Selleks, et hinnastabiilsus oleks tagatud, peavad olema ka pangad tugevad, hästi kapitaliseeritud ja piisavate puhvritega halvemate aegade tarbeks ehk peab olema tagatud finantsstabiilsus. Eesti Panga ülesanne on jälgida, et panganduse olukord tervikuna oleks stabiilne ja tugev.

Eesti Pank täidab Eestis igapäevaselt kõiki traditsioonilisi keskpanga ülesandeid: korraldab sularaharinglust; jälgib, et maksesüsteemid toimiksid ehk maksed liiguksid ühest pangast teise tõrgeteta; investeerib ja haldab Eesti Panga ning Euroopa Keskpanga varasid; koostab finantssektori ja maksebilansi statistikat; jälgib pidevalt Eesti ja euroala majanduse käekäiku ning koostab hinnanguid majandusolukorra kohta; nõustab Vabariigi Valitsust Eesti ja euroala majanduspoliitilistes küsimustes.

Ajalugu

Endise Vene Riigipanga Tallinna kontori hoone. Hoone valmis 1909, arhitekt Aleksander Jaron. Selles hoones moodustati 24. veebruaril 1918 Eesti Ajutine Valitsus. Kuni 1935. aastani oli see maja Eesti Panga peahoone, taas Eesti Panga kasutuses aastast 1992

Eesti Pank asutati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919. Tegevuse alguseks loetakse 3. maid, kui keskpanga pearaamatusse kanti esimene summa ehk 10 miljonit Eesti marka, mille Ajutine Valitsus eraldas riigikassast panga põhikapitaliks. Et sõjaolukorras oli riigis puudus vabast erakapitalist, siis tegutses keskpank alguses ühtlasi ka tavalise hoiu- ja laenupangana.

Panga esimeseks presidendiks sai Mihkel Pung ning juhatusse kuulusid ka Eduard Aule ja Johan Sihver. Esimene juhatuse koosolek toimus 25. märtsil 1919. Lisaks kolmele juhatuse liikmele asus pangas tööle ka 25 ametnikku ja 3 teenijat.

Ettevalmistusi oma raha emiteerimiseks oli alustatud juba 1918. aastal ja selle tegevuse eest vastutas Rahandusministeerium. Pärast keskpanga asutamist 1919. aastal viidi riigikassatähtede tootmine üle loodud asutuse alla. 3 ja 5 margased lasti tükkida Soomes ning paberist pennid ja margased kassatähed Tallinnas ja Tartus. Mündid vermiti Saksamaal.

Kuna Eesti raha väärtuse säilitamiseks nappis kattevara, siis langes Eesti marga kurss. Raha stabiilsuse tagamiseks viidi 1924. aastal läbi rahareform ja käibele tuli arvestuslik rahaühik kuldkroon. Kroonidesse hinnati ümber kõik laenud nii erapankades kui ka Eesti Pangas. Kuldkroon jäi kasutusse kuni 1. jaanuarini 1928, kui käibele tuli Eesti kroon (1928. aasta Eesti rahareform).

1927. aastal võeti Riigikogus vastu mitu Eesti Panga jaoks olulist seadust. Nendeks olid Eesti Panga uus põhikiri, rahaseadus, riigi kassatähtede ja vahetustähtede emissiooni lõpetamise seadus ning välislaenuseadus. Nii sai alates 1928. aastast Eesti Pangast piiratud ülesannetega emissioonikeskpank, mille põhiülesandeks jäi raha väärtuse kindlustamine.

Eesti Panga Petseri osakonna hoone rajati 1929–1930. See oli Eesti Panga osakonnahoonete seas suurim, sest sama katuse alla koondati ka mitmed teised riigi jaoks vajalikud asutused.

Algul tegutses pank Tallinnas endise Vene Riigipanga ruumides, kuid finantsolude paranemisel asuti rajama uusi hooneid. Tallinna hoone laiendamist alustati 1933. aastal. See valmis 1934. aasta lõpuks ja avati ametlikult 1935.

Eesti suuremates linnades tegutsesid panga harukontorid, mis algul kasutasid rendipindasid, kuid sõltuvalt linnast rajati kas uued hooned või võeti kasutusse olemasolevaid. Esimesena valmis 1927. aastal Eesti Panga Viljandi osakonna hoone. Kontorihooned kerkisid veel Petserisse (1930), Rakverre (1933), Tartusse (1936), Võrru (1938) ja Pärnusse (1940). Olemasolevad hooned omandati Narvas, Valgas, Haapsalus, Paides ja Kuressaares ning kohendati need vastavaks oma vajadustele. Vahel majutati oma hoonetesse ka teisi riigiasutusi.

1940. aastal Eesti Pank natsionaliseeriti ja reorganiseeriti Nõukogude Liidu Riigipanga Eesti vabariiklikuks kontoriks. Osa Eesti Panga kullast säilis Ameerika Ühendriikides. Algas Eesti kroonide vahetamine rubladeks. Hiljem küüditati mitmed Eesti Panga töötajad Siberisse. Kokku jäi repressioonide kätte 74 töötajat, kellest tapeti 10 ja GULAGi laagrites hukkus 28.

15. detsembril 1989 võeti vastu otsus Eesti Panga loomise kohta 1. jaanuarist 1990. 28. detsembril 1989 võeti vastu Eesti NSV pangaseadus, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana. Eesti Panga presidendiks nimetati Rein Otsason, kes alustas ettevalmistusi Eesti krooni taas kasutuselevõtmiseks. Veel samal aastal kuulutas valitsus välja ka paberraha kujundamise avaliku konkursi. 28. juunil 1990 ümbernimetati pangaseadus Eesti Vabariigi omaks.

1. oktoobril 1991 sai uueks panga presidendiks Siim Kallas. Ta volitatakse Eestit esindama läbirääkimistel Rahvusvaheliste Arvelduste Pangaga ning riikidega, kuhu deponeeriti krooni kattevaraks olnud Eesti Panga kuld.

19. juunil 1992 kell 21.00 kuulutati välja rahareform (1992. aasta Eesti rahareform). 20. juunil 1992 hakkasid kehtima välisvaluutaseadus, rahaseadus ja seadus Eesti krooni tagamise kohta. Eesti Vabariigi ainukeseks seaduslikuks maksevahendiks sai Eesti kroon. Eesti krooni ametlikuks kursiks Saksa marga suhtes kinnitati 8 EEK = 1 DEM. Samal aastal tagatati Eesti Pangale ka välisriikidesse deponeeritud kuld, mida oli kokku ligi 11,3 tonni ja millega pangi alus taastatud Eesti krooni kattevarale.

1992. aasta algusest kehtivad Eestis tegutsevatele pankadele vaid Eesti Panga poolt välja antud tegevuslitsentsid (kokku tegutses sel ajal Eestis 42 kommertspanka). Novembris puhkes aga pangakriis, kuna NSVL Välismajanduspangas külmutati Eesti pankade kontod ning selle tulemusena muutusid maksejõuetuteks kolm suuremat (Tartu Kommertspank, Balti Ühispank ja Põhja-Eesti Aktsiapank) ja kaheksa väiksemat panka. Valitsuse ja Eesti Panga koostöös loodi Põhja-Eesti Pank.

27. aprillil 1995 sai Eesti Panga presidendiks Vahur Kraft, kes asus ette valmistama Eesti liitumist euroalaga.^[1] 31. detsembril 1998 võttis Euroopa Rahaliit arveldusühikuna kasutusele euro, fikseeriti Eesti krooni kurss euro suhtes 1 EUR = 15,6466 EEK.

Eesti Panga muuseum avati 12. juunil 1997. Muuseumi ülesandeks on tutvustada raha ajalugu Eestis ja keskpanga tegevust.

2002. aastal loodi Eesti Panga juurde Finantsinspektsioon, mis asus teostama järelevalvet pankade, kindlustusseltside ja investeerimisühingute üle.

Seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu sai 2004. aasta maist Eesti Pank Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeks ja üheks Euroopa Keskpanga omanikuks. Sama aasta suvel kuulutati välja Eesti euromüntide kujunduskonkurss.

27. juunil 2004 sai Eesti vahetuskursimehhanismi ERM2 liikmeks. Eesti krooni keskkurss fikseeriti tasemel 1 euro = 15,6466 krooni. Seda kurssi pidi Eesti hoidma kahe aasta jooksul, et täita euroalaga liitumise üks kriteeriumitest.

1. jaanuaril 2011 sai Eesti euroala liikmeks, ühtlasi sai Eesti Pank euroala keskpanku ühendava eurosüsteemi liikmeks.

Eesti Panga ülesanded

Euroala ühise rahapoliitika kujundamises osalemine ja selle elluviimine Eestis

Hinnastabiilsuse hoidmise ülesanne on arenenud riikides usaldatud valitsusest sõltumatutele ja poliitikast lahutatud keskpankadele. Riigi keskpank mõjutab hinnastabiilsust intressimäärade, raha hulga ja vahetuskursside kaudu, soodustades sel viisil majandustegevust ja seeläbi ka hindade üldist kasvu. Seda nimetatakse rahapoliitikaks. Euroala keskpankade ülesanne on tagada, et inflatsioon ehk hinnataseme tõus jääks keskmise aja jooksul allapoole 2% piiri, kuid püsiks selle lähedal.

Eurot puudutavad rahapoliitilised otsused langetavad ehk raha hinna määravad euroala keskpankade presidendid (k.a Eesti Panga president) üheskoos Frankfurdis iga kuu alguses, mil toimub Euroopa Keskpanga nõukogu istung. Iga riigi keskpanga presidendil on ühesuguse kaaluga hääl ja otsuseid tehakse euroala kui terviku arengut silmas pidades.

Finantsstabiilsuse tagamine koostöös finantsinspektsiooni ja rahandusministeeriumiga

Finantsstabiilsuse tagamise eest vastutavad Eestis kolm riigiasutust: rahandusministeerium, Eesti Pank ja finantsinspektsioon. Eesti Pank kogub finantsstabiilsuse tagamiseks finantssektorilt üksikasjalikku statistikat selle tegevuse kohta. Pangandusstatistikat ja majandust analüüsides hindab keskpank riskide ja kapitalivajaduse suurust ning selle hinnangu alusel kehtestab Eesti Pank nõuded, kui palju peab kapitali olema ja kuidas tuleb finantssektoris erinevaid riske maandada.

Maksesüsteemide järelevaatamine ja nende arendamine

Eesti Panga jaoks on väga tähtis maksesüsteemide tõrgeteta toimimine, sest maksete liikumisel ühest pangast teise tekkiva viivituse tõttu väheneb pankade usaldus selle panga vastu, kelle süül viivitus toimus ja kokkuvõttes võib see mõjutada kogu pangandust ja majandust. Seetõttu täidab Eesti Pank kui sõltumatu osapool maksesüsteemide järelevaataja rolli ehk jälgib seda, et raha liiguks nii kontolt kontole kui ka pangast panka tõrgeteta ning aitab kaasa maksesüsteemide arendamisse.

Sularaharingluse korraldamine Eestis ja osalemine euroala sularaharingluse tagamises

Eesti Pank varustab kõiki Eestis tegutsevaid sularahaga tegelevaid krediidi- ja makseasutusi pangatähtede ja müntidega. Pankade kaudu jõuab raha omakorda ettevõtete ja inimeste käsutusse. Nendelt liigub raha tagasi Eesti Panka, kus kontrollitakse kõik pangatähed automaatse kontrollimise käigus üle ja kõrvaldatakse need, mis on rikutud, katkised või kulunud.

Eesti ametlike välisreservide ja muude Eesti Panga käsutuses olevate finantsvarade hoidmine ja kasvatamine

Ringluses oleva raha väärtust ja stabiilsust.tagavad keskpankade reservid. Lisaks on valuutareservidel oluline koht ka riigi majanduse usaldusväärsuse hoidmisel ning tihti ka finantssüsteemi stabiilsuse tagamisel. Varade haldamisest saadava investeerimistuluga kaetakse ka keskpanga tegevuse igapäevakulud ning tagatakse nii keskpanga sõltumatus riigi eelarvest. Eesti Panga nõukogu otsuse järgi eraldab Eesti Pank osa teenitud kasumist ka Eesti riigi eelarvesse 

Finantssektori statistika kogumine ja avaldadamine ning Eesti maksebilansi koostamine

Eesti Pank on Statistikaameti kõrval teine riikliku statistika tegija Eestis. Eesti Pank teeb peamiselt välis- ja finantssektori statistikat ning koostab rahvamajanduse kvartali finantskontosid. Kogutud statistika abi koostab Eesti Pank majandusanalüüse.  

Valitsuse nõustamine majanduspoliitilistes küsimustes

Tänu sõltumatusele ja majandusanalüüside pidevale koostamisele on keskpangal terviklik pilt Eesti majandusest, mistõttu saab ta majanduspoliitilistes küsimustes anda nõu ka valitsusele. Pikas perspektiivis avaldab omakorda valitsuse poliitika mõju ka keskpanga tööle. Nimelt oleneb rahasüsteemi toimimine paljudest teguritest, seejuures ka nendest, mis ei kuulu keskpanga kontrolli alla. Näiteks on riigi eelarvepoliitikal oma osa selles, kuidas rahapoliitika mõjutab majandust, sh hindade kujunemist. Seetõttu on loogiline, et valitsus küsib ja saab keskpangalt nõu, kuidas eelarvepoliitika mõjutab hinnastabiilsust, ning võtab seda eelarveplaanide tegemisel arvesse.

Eesti Panga juhtimine

Eesti Panga tegevust juhib Eesti Panga juhatus. Juhatuse esimees on Eesti Panga president ning liikmed panga asepresidendid. Eesti Panga presidendi nimetab seitsmeks aastaks ametisse Vabariigi President Eesti Panga nõukogu ettepanekul. Eesti Panga asepresidendid nimetab viieks aastaks ametisse nõukogu panga presidendi ettepanekul.

7. juunist 2019 on Eesti Panga president Madis Müller. Eesti Panga asepresidendi ametikohti täidavad 2019. aastast Maive Rute ja Ülo Kaasik. 2012–2019 oli Eesti Panga presidendi ametis Ardo Hansson.

Eesti Panga nõukogu

Eesti Panga nõukogu on Eesti Panga järelevalveorgan, mis koosneb esimehest ja seitsmest liikmest. Nõukogu esimehe nimetab viieks aastaks ametisse Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu. Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu ametisse nõukogu esimehe ettepanekul samuti viieks aastaks.

Nõukogu esimeheks nimetas Riigikogu alates 13. juunist 2013 Mart Laari.

Eesti Panga nõukogu VII koosseisu nimetas Riigikogu ametisse 25. veebruaril 2014 ning selle liikmed on Kalev Kallo, Kaie Kerem, Enn Listra, Rein Minka, Jaanus Tamkivi, Liina Tõnisson ja Urmas Varblane.

Eesti Panga presidendid

 Mihkel Pung märts 1919 – august 1919

• Eduard Aule oktoober 1921 (presidendi kohusetäitjana alates augustist 1919) – oktoober 1925
• Artur Uibopuu oktoober 1925 – november 1926
• Jüri Jaakson november 1926 – juuli 1940
• Rein Otsason 28. detsember 1989 – 22. september 1991
• Siim Kallas 23. september 1991 – 26. aprill 1995
• Vahur Kraft 27. aprill 1995 – 6. juuni 2005
• Andres Lipstok 7. juuni 2005 – 6. juuni 2012
• Ardo Hansson 7. juuni 2012 – 6. juuni 2019
• Madis Müller 7. juuni 2019 –

Endise Eesti Maakrediitseltsi pangahoone. Arhitekt August Reinberg. Hoone valmis 1904. Hoone on täielikult Eesti Panga kasutuses aastast 1998. Hoones asub ka Eesti Panga muuseum. 20. septembril 1944 moodustati hoones Otto Tiefi valitsus

Eesti Panga muuseum

 Alates 12. juunist 1997 tegutseb Eesti Panga juures muuseum, kus tutvustatakse Eesti raha ja selle ajalugu, kõneldakse keskpangast, selle tegevusest ja ajaloost. Muuseumis pressiruumis toimuvad kõik Eesti Panga pressikonverentsid ning muuseumipood on ainuke koht, kus saab vahetada Eesti krooni pangatähti ja münte eurodeks.

Eesti Panga muuseum on Eesti Panga juures asuv muuseum, kus tutvustatakse Eesti raha ja selle ajalugu, kõneldakse keskpangast, selle tegevusest ja ajaloost.

Muuseum avati 12. juunil 1997 ja see on üks esimesi taasiseseisvunud Eesti uusi muuseume. Muuseum läbis põhjaliku uuenduse 2011. aastal ja avati 2012. aasta alguses uues asukohas, Eesti Panga kvartalis asuvas endise ajaloolise Aadlipanga ruumides. Sellega laienes väljapanek endiselt 180 ruutmeetrilt 370 ruutmeetri suurusele pinnale. Muuseumi laienemisega seotud renoveerimistööde käigus said ühtlasi uue ilme muinsuskaitse all olevad ajaloolised ruumid.

Eesti Panga muuseum annab ülevaate:

• Eesti territooriumil käibinud rahadest alates Eesti Vabariigi loomisest 1918 kuni tänapäevani;
• raha rollist ühiskonnas ja raha tootmisest;
• Eesti Panga ajaloost;
• keskpanga ülesannetest eurosüsteemis: raha- ja majanduspoliitika, finantssüsteem ja selle stabiilsus, maksesüsteemid, välisvarade haldamine, majanduse prognoosimine.

Väljapanekus on kasutatud nüüdisaegseid interaktiivseid lahendusi. Lisaks tekstidele ja arhiivimaterjalidele selgitatakse majanduse ja panganduse toimimist mängude ja muude külastajaid kaasavate vahendite abil.

Lisaks väljapanekule on muuseumikogus üle 13 000 museaali, millest suurema osa moodustab rahakollektsioon. Lisaks on muuseumikogus paberraha ja müntide kujunduskavandite kollektsioon, hulgaliselt sõjaeelse ja praeguse Eesti Panga dokumente, raamatuid, fotosid ja muid esemeid.

Eesti Panga muuseumis asuvas pressiruumis toimuvad kõik Eesti Panga pressikonverentsid. Lisaks pressikonverentsidele korraldatakse seal avalikke loenguid, kus selgitatakse päevakajalisi majandus ja- pangandusteemasid. Sissepääs muuseumisse ja loengutele on tasuta.

Eesti Panga muuseumipood on ainuke koht, kus saab vahetada Eesti krooni pangatähti ja münte eurodeks. Seda tehakse tähtajatult ja tasuta, ametliku keskkursiga 1 euro = 15,6466 krooni. Muuseumipoest saab soetada ka Eesti Panga emiteeritud meenemünte ja suveniire.

Eesti Panga muuseum asub Tallinnas Estonia pst 11.

Eesti pangandus:

Pangad

Kõige suurem pank on Swedbank, suuruselt järgmine on SEB Pank, millele järgnevad Nordea pank ja Danske pank, mis Eestis tegutses Sampo nime all. Viimased on küll juriidiliselt pangafiliaalid. Neli suuremat panka annavad kokku üle 90% põhilistest pangandusteenustest. Ülejäänud pangad ja pangafiliaalid on väikepangad, mis tegutsevad üldjuhul intensiivsemalt mingites üksikutes valdkondades (nt finantseerides valdavalt ettevõtteid või pakkudes eelkõige tarbimislaene).

Pisut ajaloost
Tänapäeva iseseisev pangandus sai Eestis alguse 1988. aastal, mil tegevust alustas Tartu Kommertspank. Tegemist oli esimese kommertspangaga Nõukogude Liidus. Peagi järgnesid teised pangad. Eesti kommertspanganduse areng on olnud oma lühikese ajaloo jooksul üpris tormiline. Pankade tekkimise buumile (tippajal enam kui 40 panka, osad neist ei suutnud küll tegelikku tegevust alustada) järgnesid nende ühinemiste ja pankrottide lained. Euroopa Liiduga ühinemine tõi kaasa välispankade aktiivsema tegutsemise Eestis ning koos majanduse kiire kasvuga suurenes ka erinevate pakutavate finantsteenuste ring ja mahud.

Pankade esialgne tegevus keskendus valuutavahetusele ja –spekulatsioonidele. Algselt olid intressid kõrged — see julgustas hoiustama, kuid ei ergutanud laenu võtma. Pankrotid ei soodustanud hoiustamist ning ega ka põhiosa elanike sissetulekud ei võimaldanud eriti säästudel koguneda. 1997. aasta lõpus algas väliskapitali aktiivne sisenemine Eesti pangandusse — Rootsi SEB-pank ja Swedbank omandasid osalused vastavalt Ühis- ja Hansapangas. Järgmisel aastal toimusid olulised muutused panganduses — Ühispank (nüüd SEB Pank) liitis endaga Tallinna Panga ja Hansapank (nüüd Swedbank) Hoiupanga. Lisaks leidis aset pankrot, mille tulemusel sulges uksed Maapank. Järgnes Soome kapitali tulek Eesti turule — Sampo pank omandas Optiva panga ja aktiivsemalt alustas tegevust Merita (nüüd Nordea) panga filiaal.

Pangandus praegu
Sisuliselt tühjalt kohalt alustanud pangandus on kasvanud äärmiselt kiiresti. 2005.–2007. aasta laenubuum lõppes kriisiga, kuid erinevalt paljudest teistest riikidest ei saa Eesti puhul rääkida panganduskriisist 2008.–2009. aastal, kuna ühelgi pangal ei tekkinud tõsiseid probleeme kõrge kapitaliseerituse ja emapankade toetuse tõttu. 2005.–2007. aasta pankade kiire kasvu taga oli mitmeid sellal ka mujal maailmas esinenud põhjuseid: näiteks välisraha sissevool, kasvanud sissetulekud ning üldine optimism, mis tõi alla intressimäärad ja muutis tulevikuootused liialt roosiliseks. Kriisi tulemusena on aga pankade laenuportfell vähenenud (novembrist 2008 kuni 2011. aasta augustini 16%), sest paljud laenajad sattusid raskustesse ja uusi laenuvõtjaid napib. Ka pole laenutingimused enam nii soodsad kui mõned aastad tagasi, kuid eelkõige on võimalikud laenajad jäänud endiselt ettevaatlikuks.

Nõndanimetatud halbade laenude (st laenud, mille puhul on tagasimaksmisel probleeme) osakaal kogu laenuportfellist tõusis 2010. aasta kevadel 12% lähedale, kusjuures üle 60 päevase makseviivitusega oli vähem kui 7% laenudest. Suurimaks probleemiks osutusid ettevõtetele antud kinnisvara arendamiseks mõeldud laenud, kuid raskusi oli ka ettevõtteil, mis tootsid ehitusmaterjale ja -kaupu. Elanikel olid ja on suuremad probleemid tarbimislaenudega, kuid Eestis on tarbimislaenude osakaal olnud üpris tagasihoidlik (praegu alla 9% kõikidest peredele antud laenudest).

Samal ajal kui intressid olid laenamiseks ahvatlevaks muutunud, polnud nad seda mitte hoiustamiseks. Buumi ajal, mil sissetulekud kiiresti kasvasid, suurenesid ka inimeste võimalused kulutada ning madalate sissetulekute ja tagasihoidliku jõukuse tõttu kasutati see võimalus ära. Majanduskriis muutis 2008.–2009. aastal oluliselt inimeste käitumist: järjest enam hakati raha kokku hoidma ja kuigi sissetulekud kriisi ajal vähenesid, suurenesid nende hoiused pidevalt.

Eesti pangateenused on valdavalt elektroonsed: Eestis on pangakaartide arv enam kui kolmandiku võrra suurem rahvaarvust, mis viitab sellele, et suurel osal inimestel on vähemalt kaks pangakaarti. Kõigil pangaklientidel on olemas vähemalt üks deebetkaart (kokku üle 1,4 miljoni), lisaks on krediitkaardid (üle 380 tuhande). Peaaegu kõik pangatehingud tehakse elektrooniliselt kas kaardimaksete, internetipanganduse, otselepingute, püsikorralduste, telefoni- või m-panganduse teenuste abil. Eesti elanike pangateenuste rohke kasutamine tuleneb sellest, et enamik palkadest ja peaaegu kõik riiklikud toetused makstakse pangakontodele. Elektroonset pangandust on toetanud arvutite ja interneti kasutamise levik.

Liising
Liisimine on olnud Eestis üpriski populaarne juba aastaid. Valdavalt liisitakse erinevaid sõidukeid, eriti sõiduautosid, kuid järjest enam ka tootmisseadmeid. Inimesed on liisimist varasematel aastatel kasutanud ka endale korteri ostmisel. Umbes veerand liisingumahust on seotud inimestega, sj sõiduautodest pooled, kinnisvarast kolmandik ja IT-tehnikast viiendik. Küllaltki ootuspäraselt on liising populaarsem transpordiettevõtete seas, kuid rohkelt kasutavad liisitud varasid ka töötlev tööstus, kaubandus, põllu- ja metsamajandus, ehitus ning erinevad teenindusettevõtted (sj haldus-, kutse-, teadus-, tehnikaalal tegutsejad).

Ava peamenüü

Eesti krediidiasutuste loend

• Keel
• Jälgi
• Redigeeri

Eesti krediidiasutuste loend on Eestis tegutsevate ja tegutsenud krediidiasutuste – pankade, hoiu-laenuühistute jne loend.

---

# A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y

---

ARedigeeri

• Allied Irish Banks, p.l.c. Eesti filiaal
• Ameerika Balti Pank (endine)

BRedigeeri

• Balti Ühispank (endine) (29. august 1991, ühendati 1993. aastal koos Põhja-Eesti Aktsiapangaga Põhja-Eesti Pangaks).
• Bigbank

CRedigeeri

• Citadele Pank Eesti filiaal
• Coop Pank (endine Eesti Krediidipank)

DRedigeeri

• Danske Bank A/S Eesti filiaal (Sampo Pank)
• DnB NORD Pank Eesti filiaal

ERedigeeri

• Eesti Forekspank (endine)
• Eesti Hoiupank (endine)
• Eesti Innovatsioonipank (endine) (19. juuni 1991 – 10. september 1997)
• Eesti Investeerimispank (endine)
• Eesti Kommertspank (endine) (6. august 1991 – 19. juuni 1992)
• Eesti Korteriühistute Hoiu-laenuühistu
• Eesti Laenu Pank (endine)
• Eesti Maapank (endine) (Litsents 22. jaanuar 1991, 1996. aastal liitus Virumaa Kommertspangaga)
• Eesti Maakrediidiselts (endine)
• Eesti Pangaliit
• Eesti Pank
• Eesti Rahvapank (endine)
• Eesti Sotsiaalpank (endine) (22. jaanuar 1991 – 9. mai 1995)
• Eesti Tööstuse ja Ehituse Kommertspank (endine) (26. november 1990, liitus Eesti Hoiupangaga 2. septembril 1996)
• Eesti Ühispank (endine)
• EKE Pank (endine) (4. november 1991, 1993. aastal ühines Eesti Ühispangaga)
• ERA-Pank (endine) (3. jaanuar 1991 – 7. aprill 1999)
• Eesti Tööstuse Arengu Pank ehk Esttexpank (2. august 1991, 1994. aastal ühines Eesti Sotsiaalpangaga)
• EVEA Pank (endine)

FRedigeeri

• Folkia AS Eesti filiaal

HRedigeeri

• Harju Pank (endine)
• Hansapank (endine)

IRedigeeri

• Inko Balti Pank (endine)
• Immobiilpank (endine)

KRedigeeri

• Kansallis-Osake-Pankki (KOP)
• Keila Pank (endine) (19. juuni 1991, 11. detsember 1995 liitus Virumaa Kommertspangaga)
• Krediit Pank (endine, 1907–)

LRedigeeri

• LHV Pank
• Lõuna-Eesti Arengupank (endine) (21. juunil 1991, pankrot 17. mail 1993)
• Lääne-Eesti Pank (endine) (Litsents 15. jaanuar 1991, pankrot 24. märts 1994)

MRedigeeri

• Marfin Pank

NRedigeeri

• Nordea Pank Finland PLC Eesti filiaal
• Nowe Pank (endine)
• NSV Liidu Agrotööstuspanga Eesti Vabariiklik Pank (endine) (– 5. märts 1990)
• NSV Liidu Hoiupanga Eesti Vabariiklik Pank (endine)
• NSV Liidu Elamu-Sotsiaalpanga Eesti Vabariiklik Pank (endine) (– 5. märts 1990)
• NSV Liidu Tööstus- ja Ehituspanga Eesti Vabariiklik Pank (endine)

ORedigeeri

• Otepää Ühispank (endine) (27. juuni 1991, pankrot 14. aprill 1993)

PRedigeeri

• Parex Pank (endine)
• Pikalaenu Pank (endine)
• Pohjola pank plc Eesti filiaal
• Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu
• Põhja Pank (endine)
• Põhja-Eesti Pank (endine)
• Põllumajanduse Pank (endine), Tartus
• Põllupidajate Ühispank (endine), Tallinnas Estonia puiestee 15, seejärel Estonia puiestee 27 ja Väike-Karja tänav 7
• Põllumeeste Keskpank (endine)
• Pärnu Kommertspank (endine) (8. oktoober 1991, pankrot 17. märts 1993)
• Pärnu Linnapank (endine) (23. detsembril 1991 – 18. juuni 1992)
• Pärnu Pank (endine)

RRedigeeri

• Rahvapank (endine)
• Raepank (endine)
• Vene Riigipanga Tallinna osakond (endine)
• Revalia Pank (8. märts 1991, pankrot 11. aprill 1994)

SRedigeeri

• Saaremaa Aktsiapank (endine) (6. november 1991 – 18. juuni 1992)
• Sakalapank (endine)
• Sampo Pank
• Scania Finans AB Eesti filiaal
• G. Scheel & Co (endine)
• SEB Pank
• AB Bankas Snoras Eesti filiaal
• Suomen Yhdyspankki (SYP)
• Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal
• Swedbank

TRedigeeri

• Tallinna Aktsiapank (endine)
• Tallinna Juudi Ühispank (endine)
• Tallinna Linnapank (endine)
• Tallinna Kaupmeeste Diskonto- ja Laenupank (endine)
• Tallinna Kaupmeeste Laenu-Hoiu Ühisus (endine)
• Tallinna Maapank (endine) (18. september 1991, 1993. aastal ühines Keila Pangaga).
• Tallinna Majaomanike Pank (endine)
• Tallinna Pank (endine)
• Tallinna Vastastikkune Krediitühisus, hilisem AS Krediit Pank (endine)
• Tallinna Äripank
• Tartu Hoiu-laenuühistu
• Tartu Kommertspank (endine)
• Tartu Pank (endine)

URedigeeri

• UniCredit Pank Eesti filiaal

VRedigeeri

• Viimsi Pank (endine) (31. juulil 1991, 1992. aastal ühines EVEA Pangaga)
• Virumaa Kommertspank (endine) (28. juuni 1991, 1993. aastal ühines Eesti Ühispangaga)
• Virumaa Kommertspank (endine) (22. november 1990, 22. oktoobril 1996 nimetati ümber Eesti Maapangaks, pankrot 24. august 1998)
• Virumaa Ühispank (endine)
• Viljandi Majaomanike Pank (endine)
• Versobank AS