Rohemajandus

Rohemajandus (inglise green economy) on majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, mis ei põhjusta keskkonnariske ja survet loodusvaradele ja on seega vähese CO₂-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus.

Kliimamuutus, rahvastiku kasv ja vananemine, elustiku mitmekesisuse kadu, suur surve loodusvaradele, majanduskriis ja ebavõrdsuse kasv on tekitanud vajaduse rohemajandusele üleminekuks. 

Roheline kleebis ja ökomärgis on aina rohkem levinud, kuna keskkonnasõbralikku tegevust peetakse oluliseks. Paljud ettevõtted on läinud üle rohelise tootmisele, kuna see annab eeliseid globaalsel turul. 

Definitsioonid

Karl Burkart määratleb rohemajandust kuue sektori põhjal:

• taastuvenergia
• ökoehitus
• säästev transport
• veemajandus
• jäätmemajandus
• maamajandus

Rahvusvaheline Kaubanduskoda defineerib rohemajandust järgnevalt: majandus, kus majanduskasv ja keskkonnaalane vastutus toimivad koos ning samal ajal toetatakse sotsiaalse arengu progressi.

2012. aastal andis Rahvusvaheline Kaubanduskoda välja rohemajanduse tegevuskava, mille eesmärgiks on selgitada ja raamistada rohemajanduse kontsept. Eriti oluline on ettevõtluse roll levinud globaalprobleemidele lahenduste pakkumisel. Tegevuskavaga sätestati kümme äritegevuse ja koostööga seotud tingimust, mis aitavad üle minna rohemajandusele:^[5]

• avatud ja konkurentsivõimelised turud;
• mõõdetavus, raamatupidamine, aruandlus;
• rahandus ja investeeringud;
• teadlikkus;
• elutsükliline lähenemine;
• ressursitõhusus ja eraldumine;
• tööhõive;
• haridus ja oskused;
• juhtimine ja partnerlus;
• integreeritud poliitika ja otsuste tegemine.

Ülemaailmne rohemajanduse indeks

Globaalne rohemajanduse indeksiga (Global Green Economy Index GGEI) mõõdetakse 60 riigi ja 70 linna rohemajanduse tulemuslikkust. Indeksi määratlemise aluseks on 32 indikaatorit ja andmestikku.^[6]
Riikide ja linnade järjestamiseks kasutatakse nelja peamist mõõdet:

1. Juhtimine ja kliimamuutus – vaadeldakse, kuidas suudab riigivõim levitada rohekasvuideid ning soodustada investeeringuid selles vallas. Lisaks mõõdetakse, kuidas poliitilised jõud tegelevad kliimamuutuse teemadega.
2. Efektiivsussektorid – kui hästi tegeleb iga riik ehitus-, transpordi-, turismi- ja energiasektori rohelisemaks muutmisega.
3. Turud ja investeerimine – arvutatakse iga riigi tulemuslikkust taastuvenergia atraktiivsuse, keskkonnatehnoloogia innovatsiooni ja seeriatootmise valdkondades ning roheliste investeeringute soodustamisel.
4. Keskkond ja loodusressursid – kui hästi riigid kaitsevad oma keskkonda ning kasutavad loodusressursse tõhusalt.

2014. aasta andmetel on endiselt kõrgeima rohemajanduse indeksiga Saksamaa ning talle järgnevad Taani, Rootsi ja Norra. Tabeli lõpus asuvad Poola, Hiina, Senegal, Katar, Vietnam ja Mongoolia.

Eesti rohemajanduse väljavaated

Rohemajandus mängib maailmas aina suuremat rolli. Sellele aitab kaasa taastumatute loodusvarade kiire vähenemine ja tarbimisharjumuste muutumine. Euroopa Liit on seadnud oluliseks eesmärgiks arendada rohemajandust, sest see on eelduseks majanduskasvule ja heaolu jätkumisele.
Eesti säästva arengu näitajad on kesised mitmes valdkonnas. Näiteks on Eestis CO₂ emissioon ühe elaniku kohta Euroopa Liidu kõrgemaid. Lisaks tekib jäätmeid inimese kohta rohkem kui Euroopas keskmiselt.
Rohemajandusele üleminekul on Eestis suurima potentsiaaliga valdkondadeks energiatootmine, ehitusmaterjalidetööstus, ehitussektor ja kodumajapidamised. Põllumajanduses tuleks valida mahetootmine ning põllumajandusjäätmed töödelda ümber autokütuseks, elektriks ja soojuseks. Üheks kõige olulisemaks valdkonnaks on jäätmekäitlus. Põlevkivist elektri tootmisel jääb üle väga suur hulk jäätmeid, millele tuleks leida taaskasutust näiteks ehitusmaterjalitööstuses. Eesti peaks vähendama elektrienergia tootmisel põlevkivi osakaalu ning asendama seda taastuvenergiaga, nagu tuul ja biomass.
Eestis on rohemajanduse arengut järjepidevalt edendanud PAKRI Teadus- ja Tööstuspark, mis on fokuseerinud rohetehnoloogia ettevõtete koondamisele, arendab oma klientide majutamiseks tarka tööstuslinnakut ja toodab taastuvenergiat.

Kõige kiiremini arenev rohelise tootmise majandusharu on tuulenergia. On asutatud Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, mis ühendab tuuleenergiasse panustamisest huvitatud ettevõtteid, organisatsioone ja eraisikuid.
Teenustesektoris on rohemajandusele üleminekul oluline infotehnoloogiavahendite aktiivne kasutamine ja IKT teenuste arendamine. Eestis on olnud selles vallas edukas ning maailmaturul konkurentsivõimeline.
Eesti rohemajanduse arengut takistavad ettevõtete liiga väikesed investeeringud tootmise laiendamiseks ja uute toodete pakkumiseks.
„Eesti 2020“ konkurentsivõime kavas käsitletakse Eesti energiatootmise arendamist, erinevate sektorite energiasäästu ning majanduse ressursisäästlikkust. 2012. aastal valmis aruanne „Rohetöökohtade potentsiaal Eestis“. Selles aruandes analüüsitakse rohetöökohtade potentsiaali Eesti metsanduses, ehituses, põllumajanduses ja transpordis. Aruandes on rõhutatud energiatõhusa majanduse vajalikkust.