Koroonakriis oleks olnud hea võimalus kliima ja üldiselt maailma ja eluslooduse ning inimese päästmiseks. Kahjuks seda võimalust ei kasutatud.
Riigid oleks võinud lõpetada taastumatute energiaallikate toetamise (või isegi nende kasutamine keelustada). Kuid selle asemel Eesti riik hoopis investeeris põlevkiviõlitehasesse ehk taastumatusse energiaallikasse.
Lisaks on võimalus, et koroona tekkis või levis kliima soojenemise tõttu kiiremini.
Tuleks toetada biolagunevate, kuid vastupidavate materjalide tootmist. Samamoodi ka taastuvatest energiaallikatest (elekter, tuul, vesi, geotermaal, biomass, laine, looded, biokütus) toodetud energiat.
Samas tõi koroonaviiruse kriis välja ka murekohad. See näitas, et kui majandus seisatada, siis tekib majanduslangus ja kui võõrtöölised minema saata, siis kukub majandus kokku, sest kohalikud ei taha nii väikese palga eest (mõnel juhul ka mitte mingi hinna eest) sellist tööd teha. Samas ei ole võõrtööliste keskne majandamine kuidagi jätkusuutlik, sest riikide ja seal elavate inimeste nõudmised on ühtlustumas. Inimesed nõuavad rohkem palka, paremaid töötingimusi ja enda õiguste kaitset. See kõik lisatakse tootmiskuludele (materjali hankimise, kokkupaneku ja tehase tööshoidmise kulud). Sellele võivad lisanduda ka transpordikulud, mõnikord ka kokkupanemiskulud. Vahendajate puhul lisandub veel vahendaja kasum ja transpordikulud, mõnikord ka kokkupanemiskulud. Lõpuks poes,kus see müüki pannakse lisandub hinnale poe kasum, töötajate palk, töötuskindlustus, tervisekindlustus, ettevõtte tulumaks mõnikord ka laos hoidmise kulu ja transpordikulu. Kui kõik töötajad saaksid sellist palka ja neil oleks samasugused õigused nagu Euroopas, siis tekiks olukord, kus ükski inimene ei suudaks, kõrgete hindade tõttu, mitte midagi osta.
Ühesõnaga praegune majandusmudel pikas plaanis ei toimi. See kahjustab inimeste elukeskonda, eriti just vaesemates piirkondades. See tekitab ka suurt sotsiaalset ebavõrdsust, rikkamad saavad aina rikkamaks ja vaesemad jäävad aina vaesemaks. See on kahjulik keskkonnale, inimestele, elusloodusele. See tekitab ka sellise nähtuse nagu uuskolonialism (ühe riigi ettevõtted ostavad teises riigis palju maad, loovad sinna oma tehased, siis asuvad mõjutama poliitikuid, et ettevõttele kasulik otsus tehtaks. Ettevõte teenib selle pealt kasumit, viib kasumi tootmisriigist välja ja maksab tehasetöölistele suhteliselt vähe palka.). Seda võivad mõnikord teha ka riigiettevõtted.
Mina leian, et maailm oleks vaja korda teha. Raha tuleb käibelt kaotada (asju tehakse inimkonna hüvanguks ja kõigile), tuleb luua kogukondlik ja taastuv rohemajandus, vaesemad regioonid tuleb lääneriikidele järgi aidata. Tuleb luua uusi biolagunevast materjalist tooteid. Kogu energia peab tulema taastuvatest energiaallikatest. Muldade päästmiseks tuleb lõpetada intensiivpõllumajandus (kurnab mullad välja, mullas pole enam toitaineid), mereveega kastmine (tekitab muldade sooldumise) ja keemiliste väetiste kasutamine (tekitab muldade hapestumise).
Metsandus:
Metsanduse koha pealt tuleb säilitada metsade liigirikkus ja muud erinevused (geneetiline, ökoloogiline ja bioloogiline mitmekesisus). Kindlasti peab jääma osa metsa inimtegevusest puutumatuks. Metsa võib raiuda, aga mõistlikkuse piires (palju vähem kui tänapäeval Eestis seda tehakse). Kindlasti tuleb arvestada ka plaanitava raiekoha geoloogilise eripäraga.[Kui kivide peal on õhukese mullakiht ja seal peal kasvab puu, siis sealt ei tohi raiuda, sest muidu viivad tuul (ja veeääres olles ka vesi) viljaka mulla minema (erosioon) ning võib alata kivimite keemiline murenemine (kivid lagunevad soojuse, külmuse ja vihma tõttu).
Kokkuvõte:
Kokkuvõtteks on maailmal mõnikümmend aastat, et kõikidele oma probleemidele lahendus leida. Muidu ootab maailma ees suur katastroof (üleujutused; loomade ja halvimal juhul kogu eluslooduse, kaasa arvatud inimeste väljasuremine; pikad põuad; ennustamatu kliima; senisest tugevamad tormid; muldade vähenemine. Elusloodus jääb mingil väikesel tasemel kindlasti ellu, kuid inimene ei pruugi jääda.
