3. Eesti sõjalennundus 1920-1940
1920. aasta 2. veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule Eesti Vabariigi ja Venemaa Sotsialistliku Vabariigi vahel. Eesti Vabadussõda oli lõppenud. Sõlmiti nn. Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas esimese välisriigina Eesti riiklikku iseseisvust.
Kuna Eestis oli 1920.a. vaid kolm inglise instruktorit, siis tuli ka I sõjaväelendurite kursuse parimatel õppuritel hakata teisi õpetama. Õppelennukitena kasutati kahte vesilennukit Norman Thompson NT2B ja kahte B.E.2.E-tüüpi lennukit ning ühte õppelennukit Avro 504K. Vesilennukitel aga läksid kohe mootorid rikki ja merelenduritel tuli üle tulla maalendurite salka. Peagi ütlesid üles ka B.E.2.E-d ja õppelennukiks jäi vaid Avro 504K. Suvel aga saadi Inglismaalt uusi lennukeid Avro 504K ja Avro 504R. Need kaks lennukitüüpi jäidki Eesti lennuväe põhilisteks õppelennukiteks.
I sõjaväelendurite kursus algas 1919. ja lõppes 1921. aastal. Kursuse lõppedes anti lenduritunnistused 17 mehele. 5. detsembril 1922.a. kinnitati Sõjaväeringkonna ülema käskkirjaga sõjaväelenduriteks 18 Eesti lendurit, kellest 8 said väljaõppe välismaal. Ühtlasi kinnitati Eesti sõjaväelenduriks ka inglasest instruktor Claude Emery.
Eesti Lennuväerügemendi Lennukool lõpetas oma tegevuse 13.09.1940. aastal seoses Nõukogude okupatsiooniga, misjärel lennundushariduse andmine Eestis katkes 50 aastaks.
Lennuroodule kuulusid 1920. aastal järgmised lennuväljad:
Lasnamäe lennuväli Tallinnas, Raadi mõisa väli Tartus, Ülesküntud mõisaväli Sangastes, Ülesküntud väli Vana-Nursis, Eravalduses olev territoorium Vaivaras, Sõjaaegne aerodroom Narvas.
Lisaks olid ette nähtud alljärgnevad maandumiskohad merelennukitele:
Tallinnas Väikeses Miinisadamas, Haapsalus, Holmis, Narva-Jõesuus, Kihelkonnas, Papisaarel, Hiiumaal, Kõrgesaarel.
1920. aastal oli Eesti oma transpordivahendite koosseisu poolest üks omapärasemaid maid maailmas – sõjaväel oli arvel 57 lennukit, samas oli eraisikutel arvel 144 autot ning 5 mootorratast. Nii et mootorrattaid oli tol ajal Eestis 10 korda vähem, kui lennukeid! 1921. aasta kevadel oli Eesti lennuväes arvel 52 lennukit, millest aga lennukõlblikud olid ainult 12.
1923. aasta 6. novembril püstitas Claude Emery uue Eesti kõrgusrekordi, tõustes lennukil D.H.9 5 500 m kõrgusele.
1923. aasta 21. novembril sattus sõjaväelendur Aleksander Konno Helsingist Tallinna lennates oma Short-tüüpi lennukiga keset Soome lahte tormi kätte ja pidi mootori seiskumise tõttu lainetele laskuma. Enne laskumist näis lendurile, nagu vilksataks hetkeks lumemöllu keskelt ühe laeva mast. Nähes ees kindlat hukkumist, oli lendur Konno koos motorist Rästa`ga kaotanud lootuse pääsemiseks, kuid hetkel, mil lennuk hakkas merre vajuma, kerkis nagu viirastus esile ankrus olev piirituselaev, kusjuures lennuki tiiva ots puutus peaaegu vastu laeva äärt. Konno ja Rästa ronisid kiiresti mööda tiiba laevale, misjärel lennuk vajus põhja.
Üks sõjaväe lennukooli 1925. aastal lõpetanud ja hiljem kuulsaks saanud lendureid oli Eduard Reissaar. Ta avas 1. juunil 1932. aastal proovimaandumisega Ülemiste lennuraja. 2. juunil 1932. aastal osales ta Eesti sõjaväelendurite pikimal lennul Manchesterist Tallinnasse, tuues sealt lennuki Avro 626. 29. augustil 1934. aastal püstitas ta kahepinnalisel lennukil ÕGL Eesti rekordi selililennus (9 min 30 sek). Lõpetas karjääri kolonelleitnandina, olles lennanud üle 2000 tunni.
Esimesed öised lennud sooritasid Eesti sõjaväelendurid Lasnamäe lennuvälja kohal 1926. aasta aprillis.
1930. aasta 31. mail lõpetas Eesti sõjaväe lennukooli suurim lend: lendurikutse said 31 meest ning 1. juulil moodustati Eesti lennuväeüksustest Õhukaitse, mille ülemaks määrati kolonel Richard Tomberg.
1933. aasta 21. juunil kukkus Eesti lennuväe hävitaja-tüüpi üheistmeline lennuk Rakvere lähedal alla. Lendur Voldemar Rümmel päästis end langevarjuga umbes 500 m kõrguselt alla hüpates.
1936. aasta 26. novembril tegi sõjaväe lennukooli ülema kt major Jaanson õpilastele teatavaks erilise nõudmise: “Õppetunni sisu ja loengute kirjutamine selleks väljaantud kaustikusse on iga õpilase kohuseks. Selleks otstarbeks antakse igale õpilasele üks mustendite vihk ja vastavast ainest üks puhas vihk, kuhu õpilane vabal ajal tunni kestvusel tehtud märkmed (tindi või pliiatsiga) puhtalt ümber kannab.”
1937. aasta 01. aprillil on Eesti Õhukaitsel arvel 58 lennukit, millest lennukõlblikke on 45.
1938. aasta 21. jaanuaril kirjutas Ernst Tiivel Eesti Sõjaministeeriumi volitusel Amsterdamis alla lepingule 25 kahemootorilise lennuki ostmiseks Fokkerilt.
1939. aasta 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale ning algas II Maailmasõda. Eesti Õhukaitse kattekava nägi ette kaitsta vabariigi õhuruumi kolme hävitus-, kaheksa luure-pommitus- ning kaheteistkümne sidelennukiga. 1939. aasta 12. oktoobril kirjutati alla lepingule, milles määrati kindlaks, kuhu Eestis paigutatakse NSVL lennuväeüksused. Need kohad olid: Kuusiku, Kehtna, Klooga, Laoküla, Sinalepa, Ungru ja Kuressaare. 1939. aasta 10. detsembril teatas kindral Laidoner kohtumisel Staliniga, et Eesti ostaks Nõukogude Liidult umbes 50 hävitus- ja luurelennukit. Nendest ostudest ei saanud aga asja.
1940. aasta 1. jaanuaril baseerus Eestis juba neli Nõukogude Liidu lennuväe polku. 1940. aasta 22. juunil anti Nõukogude sõjaväele üle Ülemiste aerodroom ning 23. juunil ka Lasnamäe aerodroom. 1940. aasta 27. juunil põgenes 45 Eesti lennuväelast Jägala laagrist metsa. Paljud neist osalesid hiljem II Maailmasõjas saksa lenduritena. Sõja ajal Venemaale sattunud eesti rahvusest lenduritest lubati lendama vaid üksikuid. 1940. aasta 9. augustil lõpetasid sõjaväe lennukooli viimased 21 lendurit. 1940. aasta 1. septembril oli Eesti Rahvaarmeel 34 lennukõlblikku lennukit. 1940. aasta 4. oktoobril moodustati Eesti lennueskadrill, mille ülemaks määrati endine lennukooli ülem alampolkovnik Hans Kitvel. See oli tegelikult juba Nõukogude Liidu lennuväeüksus.
