MAAILMA KLIIMAVÖÖTMED
Ekvatoriaalne kliimavööde
Ekvatoriaalses kliimavöötmes on alati soe ja niiske. Aasta läbi valitsev kuumus on tingitud selle ala asendist Päikese suhtes. Päikesekiired langevad siia peaaegu alati 90 kraadise nurga alt ja nii saavad ekvaatorilähedased alad palju rohkem soojust, kui teised alad Maakeral. Kuna ekvaatorilähedastel aladel on aasta läbi soe, on sellest tingitud ka püsiv madalrõhkkond neil aladel. Hommikuti on ekvaatorilähedastel aladel sooja umbes 20 kraadi. Päeva jooksul soojeneb õhk päikesekiirte toimel ja soe ning niiske õhk tõuseb üles. Kõrgemale tõustes õhk jahtub ning veeaur ei mahu enam jahedasse õhku ära. Moodustuvad pilved ja pärastlõunal hakkab sadama. Õhtuks on pilved jälle hajunud, kuid nüüd ei jõua silmapiirile vajunud Päike õhku nii palju soojendada ning sademeid tavaliselt enam ei teki. Kuna õhus on väga palju niiskust, siis ei suuda õhk öö jooksul eriti palju jahtuda ja järgmise päeva ilm on enamasti samasugune. Tänu Päikese asendile ekvaatori suhtes, soojale õhutemperatuurile ja rohketele sademetele on ekvaatori ligidal väga lopsakas taimestik ning kliima aasta läbi ühesugune.
Ekvatoriaalsetel aladel laiuvad vihmametsad, kus taimed kasvavad rinnetena. Eristatakse puu-, alusmetsa-, põõsa- ja rohurinnet. Kuna vihmametsad on väga tihedad, siis kulgeb kõige vilkam elu puurindes. Sinna langeb rohkem valgust, kui madalamal asuvatesse rinnetesse. Ka metsa aluspinnal käib vilgas elu, siia on koondunud kõik varjutaluvad organismid. Putukad, ussid ja seened lagundavad intensiivselt mahalangenud taimede osi. Sealsetes metsades kasvab tihedalt koos väga palju erinevaid taimeliike.
Lähisekvatoriaalne kliimavööde
Ekvatoriaalne kliimavööde asub, ekvaatorilähedastel aladel. Päike käib seal kogu aasta vältel väga kõrgelt ning seetõttu saab maapind palju päikeseenergiat. Aastaringselt on sealsetes piirkondades öö ja päeva pikkus enam- vähem ühesugune. Ekvatoriaalses kliimavöötmes ei saa eristada ka aastaaegu. Kogu aasta jooksul valitseb ühesugune ilm, mis on soe (ligikaudu 27°C) ja väga niiske. Sademete hulk on ekvatoriaalses vöötmes väga suur ning sagedased on hoovihma ja äikese esinemine.
Eristatakse kahte piirkonda. Üks on pika (6 kuud ja kauem) vihmaajaga piirkond, kus tingimused põlluharimiseks ja metsakasvuks on väga soodsad, ainult mullad on sageli väheviljakad ja õrnad. Teine on lühikese (kuni 6 kuud) vihmaajaga piirkond, kus sademete hulk ja vihmaaja algus on aastate lõikes üsna muutlik. Mullad on väheviljakad ja metsa ei kasva. Neid alasid mõjutavad passaadid, mis puhuvad külmematelt aladelt soojematele. Nende kaasatoodud õhk soojeneb teel.
Põhiliseks taimkattetüübiks on seal igihaljad vihmametsad. Ekvatoriaalne kliima on näiteks Amazonase jõe madalikul, Kesk-Aafrikas ning Malai saarestikus.
Troopiline kliimavööde
Troopiline kliima on alati soe ja kuiv. Kogu aasta valitseb seal kõrgrõhkkond ja sademeid ei teki. Õhutemperatuur on väga kõrge. Suvel võib temperatuur tõusta päeval isegi kuni 45 kraadini, öösel jahtub õhk kuni 20 kraadini. Talvel on õhutemperatuurid natuke madalamad, päeval 20-25 kraadi, öösel võib temperatuur mõnikord isegi alla nullkraadi langeda.
Troopilise kliima aladele jäävad maailma suurimad kõrbed nagu Sahara, Araabia ja Austraalia. Teistsugune on aga troopiline kliima mandrite idarannikul, kus ookeanidelt puhuvad passaattuuled ning mandrite idaranniku mäestikud põhjustavad sademeid. Need õhumassid toovad rannikualadele piisavalt sademeid ning sellest tulenevalt on neis piirkondades üsna hea kliima, mis meenutab ekvatoriaalset, kuid on inimestele pisut paremini talutav. Sellised piirkonnad on näiteks Brasiilia kagurannik ja Kesk-Ameerika.
Lähistroopiline kliimavööde
Lähistroopilises kliimavöötmes on pool aastat ühe ja pool aastat teise naabriks oleva põhikliimavöötme tingimused. Talvel valitsevad seal parasvöötme ja suvel troopilise kliimavöötme tingimused. Suvel on lähistroopikasse nihkunud passaattuulte vöönd ja kõrgrõhkkond, seega on seal kuumad ja kuivad suved. Mandrite idarannikul puhuvad passaattuuled ookeanilt ja suved on seal niisked. Talvel valitsevad lähistroopikas tsüklonid ja läänetuuled, mis toovad ookeanidelt mandrite läänerannikutele niisket õhku.
Lähistroopiliste alade läänerannikutel on soe ja kuiv suvi ning pehme ja vihmane talv. Idarannikutel on talvel vähe sademeid ja temperatuurid on väga madalad, kuna läänetuuled toovad mandrilt kuiva ja külma õhku. Suved on soojad ja niisked, kuna passaattuuled toovad ookeanilt niisket õhku.
Parasvööde
Parasvööde on ainuke kliimavööde, kus on eristatavad neli aastaaega. Parasvööde asub 40 ja 65 laiuskraadi vahel. Ta esineb nii lõuna- kui põhjapoolkeral. Parasvöötmes on mereline ja mandriline kliima väga erinevad.
Parasvöötme merelise kliimaga alad esinevad mandrite läänerannikutel, kuna parasvöötmes valitsevad läänetuuled, mis toovad ookeanidelt niisket õhku. Merelise kliimaga aladel on jahe ja vihmane suvi. Ookeanidelt kandub rannikule jahedamat õhku, sest vesi soeneb aeglasemalt kui maismaa. Saju tõttu varjutavad pilved tihti taevalaotuse päikesekiirte eest. Talveilmad on tavaliselt pehmed. Ookeanidelt tuleb niisket õhku, millest sademete tekkimisel eraldub soojust. Lumikate on õhuke, sest valdavalt sajab lörtsi, kuna õhutemperatuur on tavaliselt nulli ringis.
Parasvöötme mandrilise kliimaga alad on 40. ja 65. laiuskraadi vahelised mandrite sisealad ja idarannikud. Seal valitsevad läänetuuled ja niiskus ei jõua mandrite sisealadele ning idarannikule. Suved on üpris palavad, päiksepaistelised ja kuivad, vihma sajab harva. Ka talvel sajab harva. Lumekate on vaatamata sellele paks, kuna sulailmu on harva..
Parasvöötme merelises kliimas kasvavad paljud taimed hästi, kuna niiskust on piisavalt ja talved pole eriti külmad. Parasvöötme mandrilises kliimas on aga tihti taimede kasvuks vett vähe ja talved on väga külmad. Seal esineb isegi kõrbeid.
Lähispolaarne kliimavööde
Lähispolaarses kliimavöötmes on suved suhteliselt jahedad ja talved väga külmad. Seda kliimat esineb nii põhja- kui lõunapoolkeral. Suvel on lähispolaarses kliimavöötmes parasvöötme kliimatingimused. Seda mõjutab päikesekiirguse väike langemisnurk, mistõttu päike ei suuda seda ala isegi suvel küllalt soojendada. Suvised temperatuurid jäävad tavaliselt 10 kraadi piiresse. Talved on väga külmad, kuna Päike käib väga madalalt ja poolustelt puhuvad tuuled toovad kaasa väga külma õhku.
Taimede kasvuks on lähispolaarsed kliimatingimused ebasoodsad. Neis piirkondades peavad vastu ainult samblad, mõned rohttaimed, madalad puhmastaimed ning samblikud.
Lähispolaarses kliimavöötmes esineb maa sees igikelts - mitme meetri paksune jääkiht, mis ei sula isegi suvel üles. Igikelts tekib tänu väga külmale talvele ja jahedale suvele.
Polaarne kliimavööde
Polaarses kliimavöötmes esineb aastaaegadest ainult talv. Seal esineb polaaröö ja polaarpäev, vastavalt sellele erineb ka temperatuur. Polaarpäeval, kui Päike paistab pool aastat järjest, tõuseb õhutemperatuur isegi 10-15 külmakraadini. Talvel, kui Päikest sealsetele aladele üldse ei jõua, on külma isegi kuni 50 kraadi. Polaarkliima on väga külm ja kuiv. Seal ei saja peaaegu üldse, kuna õhus on väga vähe niiskust. Sellest hoolimata on polaaraladel püsiv paks lumikate. Kohati võib Antarktikas lume paksus ulatuda kuni 4 kilomeetrini. See on tingitud püsivalt külmadest ilmadest, nii et lumel pole võimalust ära sulada. Polaaraladel jääb ka kõige soojema kuu keskmine temperatuur alla null kraadi. Polaaraladel peavad vastu vaid vähesed loomaliigid, kuid ühe liigi isendite arvukus on suur. Lindudest pesitsevad suvekuudel Arktikas või Antarktikas kotkad, kullid, kakud, ännid ja aulid. Antarktikas elavad pingviinid, kellest keiserpingviinid ja adeelia pingviinid pesitsevad ka Antarktika mandril, teised pesitsevad lähedal asuvatel saartel.
