Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

pühapäev, 21. aprill 2019

Kalvinism

Kalvinism (ka reformeeritud traditsioonreformeeritud kristlusreformeeritud protestantismreformeeritud usk) on 16. sajandil alguse saanud protestantismi lai haru, mis on nimetuse saanud prantslase Johann Calvini järgi ning järgib üldjoontes tema ja teiste reformatsiooniajastu teoloogide arusaamu. Kalvinism oli prantsuse ja sellega seotud alade rahvususk.

Kalvinism lõi täielikult lahku Rooma Katoliku kirikust ja luterlusega olid erinevad arusaamad Kristuse kohalolust armuleiva juures, jumalateenistuse läbiviimise teoorias, Jumala seaduse kasutamisviisides usklikele ning ka muus.

Termin "kalvinism" võib olla eksitav, kuna teoloogiline traditsioon, mida sellega kirjeldatakse on alati olnud mitmekesine ja seda on mõjutanud mitmesugused mõtlejad. Esmalt nimetasid seda liikumist kalvinismiks luterlased, kes sellele vastu seisid. Paljud sellesse traditsiooni kuuluvatest inimestest eelistavad, kui kasutataks sõna "reformeeritud".

Reformeeritud koguduste kogu spektris võib leida palju erisusi teoloogias kui ka praktikas. Laias laastus on ühendavateks tunnusteks:

usk Jumala sõnasse ehk Piiblisse, mis on algusest lõpuni tõene. Piisav pühitsuseks, eluks ja jumalakartlikkuseks. Kõik kristlik õpetus rajaneb Piiblile, inimeste enda spekulatsioonidele ei jäeta ruumi;

Jumal on suveräänne kõigi asjade, ka inimese pääste üle;

"kalvinismi viis punkti", mis on veel tuntud kui "armudoktriinid" ja mnemoonik TULIP järgi. TULIP tähendab inglise keeles ja eesti keelde tõlgituna järgmist:

T – total depravity ehk täielik rikutus – inimene on patus surnud ja selle ori ning seetõttu pole võimeline ise Jumala poole pöörduma.

U – unconditional election ehk tingimusteta valik – Jumal ei vali inimest inimese tehtud tegude, püüdluste, vooruste või ettenähtud usu tõttu. Jumala valik põhineb ainult tema enda armul.

L – limited atonement ehk partikulaarne lunastus – Jeesuse surm oli "asenduslunastus" (inglise substitutionary atonement), mis saavutas selle, mida ta saavutama pidi. Päästetöö on tõepoolest lõpetatud, seetõttu need, kelle eest Kristus suri, saavad ka päästetud ja pärivad igavese elu.

I – irresistible grace ehk vastupandamatu arm – need, keda Jumal on otsustanud päästa, saavad päästetud. Jumal suudab enda väega üle olla inimese vastuseisust Jumala kutsele. Lunastus, mille Kristus ristipuul saavutas, saab rakendatud.

P – erseverance of the saints ehk pühade püsivus – Jumal hoolitseb selle eest, et inimesed, keda ta on päästnud, püsivad usus kuni lõpuni. Inimesed, kes langevad ära, pole kunagi päriselt olnud päästetud või kui nad on usus, kuid ajutiselt ei kõnni usuteel, siis neile saab osaks Jumala poolt noomimine ning nad parandavad meelt.

Varajased liikumise teoloogidest nimekamad on Ulrich ZwingliJohannes KalvinMartin BucerWilliam FarelHeinrich BullingerPeter Martyr VermigliTheodora Beza ja John Knox. Kahekümnendast sajandist Abraham KuyperHerman Bavinck, B. B. Warfield, A.W. Pink, Martyn Lloyd-JonesCornelius Van Til ja Gordon Clark. Kaasaegsetest mõned tuntumad on J. I. Packer, R. C. Sproul, Timothy J. KellerJohn PiperMichael Horton ja Paul Washer.

Reformeeritud kogukonnas võib kohata erisuguseid eklesioloogilisi struktuure, kuid enamik kogudusi on presbüterlikud või kongregatsioonilised ning mõned ka episkopaalsed. Suurim reformeeritud ühing on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus, kus on rohkem kui 80 miljonit liiget 211 denominatsioonist.

Johann Calvin (teised nimekujud: Jean Calvin, Jean Cauvin, 10. juuli 1509 – 27. mai 1564) oli prantsuse usureformaator, kes pani aluse kristlikule teoloogiasüsteemile, mida hiljem hakati nimetama kalvinismiks.

Calvin sündis 1509 Põhja-Prantsusmaal Noyonis. Ta õppis PariisiOrleansi ja Bruggeülikoolis; temast sai Erasmuse ja humanismiaustaja. Ka ta ise avaldas 1532. aastal humanistliku teadustöö (kommentaarid Rooma filosoofi Seneca teosele "Armulikkus"), mis siiski ei avaldanud loodetud mõju. Umbes samal ajal toimus ka Calvini usuline pöördumine.

Sedamaid pühendus ta teoloogia õppimisele. 1533. aastal oli ta seotud Pariisi ülikooli uue rektori Nicholas Cop' poolt peetud kergelt protestantliku kõnega. Calvin oli sunnitud linnast ja hiljem ka Prantsusmaalt kiiresti lahkuma, sest kuningas François I oli alustanud jõulist evangeelsetevastast karistusaktsiooni.

Calvin asus elama Baselisse, et tegeleda uurimistöö ja kirjutamisega. Suveks 1535valmis teose "Institutio Christianae Religionis" ("Ristiusu õpetus") esimene väljaanne.

1536. aastal sattus ta kohaliku sõja tõttu Genfi. Genf oli osalt poliitilistel põhjustel võtnud vastu reformatsiooni. Calvinil oli plaanis sinna linna jääda küll vaid üheks ööks, kuid tema juurde tulnud Genfi reformaatorite juht Farel õhutas teda sinna jäämagi.

Calvin teenis Genfis aastatel 15361538. Kuid tüli koguduse juhtimise üle tõi kaasa Calvini pagendamise; ta tõmbus tagasi Baselisse oma õpingute juurde. Vahepeal elas ta Strasbourgis ja naasis Genfi 1541. Calvin muutis Genfi põhjalikult. Šoti reformaator John Knox nimetas seda linna "kõige täiuslikumaks Kristuse kooliks, mis on olnud maal pärast apostlite aega..."

Calvini kiri Inglise kuningas Edward VI-le

Calvin oli kiriku ajaloo üks viljakamaid autoreid. Samas oli ta ka rahvusvahelise reformeeritud kirikute võrgustiku tähtsaim juht. Tema kirjadest on koostatud pakse köiteid, nende saajate nimekiri näeks välja nagu reformatsiooniaegse Euroopa "Kes on kes?". Calvin kirjutas ka palju poleemilisi traktaate, millest mõnigi oli suunatud anabaptistide vastu.

Vastu tahtmist oli Calvin sunnitud pruukima sulge ka luterlaste vastu – kaks luterlikku pastorit, Westphal ja Hesshusius, ründasid tema õpetust armulaua kohta ning Calvin pidi vastama. Üldiselt aga pidas Calvin ennast Martin Lutheri jüngriks.

Calvin kirjutas kommentaare mitme Piibli raamatu kohta. Kommentaarid põhinesid tihti tema jutlustel või loengutel.

Calvini kommentaarid on äärmiselt väheste enne 19. sajandit kirjutatud kommentaaride hulgas, mis omavad tänaseni väärtust teksti mõtte selgitamise seisukohast (erinevalt teistest, mida loetakse pigem vaimuliku ülesehitamise otstarbel kui piibliteksti mõistmiseks).

Calvini tuntuim teos on "Ristiusu õpetus", mis ilmus juba Calvini eluajal nelja olulise väljaandena. Esimene oli taskuraamatu formaadis ja ilmus 1536, sisaldades 6 peatükki, millest 4 esimest järgisid Lutheri katekismuse mudelit. 1559 avaldati lõplik väljaanne, mis oli esimesest ligi viis korda mahukam. Kõrvuti ladinakeelsete väljaannetega ilmusid ka prantsuskeelsed tõlked, mis olid Calvini enda tehtud.

Prantsuskeelseid väljaandeid peetakse oluliseks prantsuse keele ajaloolise arengu seisukohalt, sest varem polnud prantsuse keeles ühtki nii kaalukat teost ilmunud.

Angikaanlus

Anglikaanlus ehk Anglikaani kirik on õpetuse laadilt protestantlik, hierarhiliselt struktuurilt ja jumalateenistuse korralt katoliiklik Suurbritannia riigikirik. Anglikaani kirik on ajalooliselt levinud Suurbritannias, selle riigi mõjusfääris, selle endistes Kolooniatest ja nende mõjusfäärides. 
Anglikaani kiriku pea on Canterbury peapiiskop. Canterbury peapiiskop (inglise keeles Archbishop of Canterbury) on Inglismaa Kiriku pea ja kõrgeim piiskop, Anglikaani Ühenduse sümboolne pea ja Canterbury piiskopkonna piiskop.

Praegune peapiiskop on Justin Welby, ta seati ametisse Canterbury katedraalis 21. märtsil 2013. Welby on 105. üle 1400-aastase ajalooga piiskoppide liinis, mis ulatub Canterbury Augustinuseni. Teistest vanem on Inglismaa Kirik (Church of England). Briti koloniaalimpeeriumi laienedes levis ka anglikaani kirik mitmele mandrile ja erinevatesse maailmajagudesse. Tänapäeval on anglikaane Ameerikas, Austraalias, Aafrikas ja mujal.

Anglikaani kirik hõlmab rohkem kui 30 autonoomset kirikut kogu maailmas, neid tuntakse kui Anglikaani Ühendust (Anglican Communion). Erinevates riikides kannavad nad erinevaid nimesid, näiteks episkopaalne kirik USA-s, Walesi kirikIirimaa kirikAustraalia anglikaani kirik ja Kanada tütarkirikud.


Üldtunnustatud definitsiooni kohaselt on anglikaani kirik (sõltumata asukohamaast) see kirik, mille piiskopid on osaduses Canterbury peapiiskopiga, nii nagu katoliku piiskopid on osaduses Rooma paavstiga. Anglikaani kiriku kõrgeim valitseja on kuninganna Elizabeth II ning tema ülesanne on peapiiskop ametisse nimetada. Tänapäeval peetakse anglikaani liikmete arvuks umbes 78 miljonit.

Ajalugu

Anglikaani kiriku rajas poliitilistel kui ka isiklikel põhjustel Inglismaa kuningas Henry VIII, kes läks tülli Rooma-katoliku kirikuRooma paavstiga, sest see ei andnud talle lahutust. Kuningas lõi Rooma-katoliku kirikust lahku ja kuulutas enda Inglismaa kiriku peaks. Inglismaa kiriku peaks oli kuningas, kes keeldus arvestamast Roomast lähtuva poliitikaga. Viidi läbi mõned reformid Mandri-Euroopa eeskujul. Nende reformide peaarhitektiks võib pidada kuningale lojaalset Canterbury peapiiskoppi Thomas Cranmerit. Anglikaani kirikust sai riigiaparaadi osa ning selle varad kuulusid kuningale. Kloostrid suleti, nende maad ja varad läksid kuninga kätte, kes müüs või rentis need peamiselt õukondlastele ning sai seeläbi tohutuid summasid. Algas usupuhastus ning sidemed Roomaga katkesid. Usupuhastuse käigus tekkis anglikaani kirik, mille õpetuse laad on protestantlik, ent organisatsioon, jumalateenistuse kord ning dogmad on katoliiklikud.


Henry VIII järglase Edward VI ajal hakati astuma konkreetseid samme protestantliku kirikukorralduse sisseseadmiseks. Ent Edward VI suri ja troonile tõusis Mary Tudor, kes taaskehtestas katoliikliku kirikukorralduse. Protestantlik reform jäi pooleli ja lõplikult pääses reformatsioonInglismaa kirikus võidule alles Henry tütre, kuninganna Elisabeth I (1558–1603) valitsemisajal. Elizabeth jätkas isa poliitikat, kuid erinevalt Henry VIII-st, kes oskas sisepoliitikas laveerida oma toetajate ja katoliiklaste vahel, valis tema teise tee. Elizabeth I hakkas katoliiklaste suhtes ajama jäika poliitikat. Neil ei jäänud üle muud, kui asuda osutama erinevates vormides vastupanu. Inglismaa katoliiklasi toetasid paavst ja Euroopa katoliiklikud riigid. Lõppkokkuvõttes oli Elizabeth I valitsus oma poliitikas edukas – kuninganna valitsusaja lõpuks oli ränga trahvipoliitika tulemusel katoliiklikuks jäänud vaid üks protsent kogu elanikkonnast.

Katoliikliku kuninganna Mary Stuarti poja, James I antud lubadustega saavutas uus kuningas katoliiklaste poolehoiu ja tal ei olnud troonile tõustes vaja karta ei ülestõuse ega suuremaid ekstsesse. Tegelikkus kujunes katoliiklaste jaoks aga hoopis teistsuguseks. Olles üles kütnud katoliiklaste ootused ja rahumeelselt troonile asunud, kuulutas Šotimaa kuningas (1567–1625) ja Inglismaa kuningas (1603–1625) James I, et pole kunagi lubanud välja anda mingeid katoliiklasi soosivaid seadusi. James I valitsusaja alguses katoliiklaste trahvipoliitikat tõepoolest veidi kergendatigi, siis katoliikliku kogukonna kiire kasvu tõttu tõsteti trahvid peagi endisele või isegi kõrgemale tasemele. Inglismaal oli aastal 1603 taas umbes 40 000 katoliiklast. Kõneldes 19. märtsil 1604 parlamendi ees, purustas ta viimsedki katoliiklaste lootusekübemed usuvabadusele, mis olid kujunenud Jamesi Šotimaal antud lubaduste toel. 24. aprillil kuulutati katoliiklased juba väljaspool ühiskonda seisvateks ja 1604. aasta novembris käskis James I veel kord trahvisummasid tõsta. Katoliiklased ei tohtinud pidada missat, mis oli üks nende usu alustalasid, samuti oli keelatud omada katoliiklikke riitusesemeid – riste, roosikrantse, missatarvikuid. Katoliiklasel oli keelatud töötada õpetajana, lapsi ei lubatud saata õppima välismaa katoliiklikesse koolidesse. Katoliiklast ei tohtinud palgata majapidamisse teenijaks, lisaks ei tohtinud katoliiklane lahkuda oma kodust kaugemale kui viis miili. Kõigi üleastumiste eest olid määratud suured trahvid ja vangistus. Mitte kõik katoliiklased ei leppinud sellise olukorraga.

Rooma-Katoliku Usk

Katoliku kirik ehk katoliiklus on üks kristluse usulahke.

Katoliku kirik ehk roomakatoliku kirik(eestikeelne ametlik nimi Rooma-Katoliku Kirikladina Sancta Romana Ecclesia 'Püha Rooma Kirik') on maailma suurim kristlik kirik(üle 1,2 miljardi liikme). Tegemist on maailma ühe vanima usuühinguga, mis on mänginud olulist rolli läänemaailma ajaloos. Katoliku kiriku hierarhia tipus seisab Rooma piiskop, keda nimetatakse ka paavstiks. Kiriku peamised uskumused on kokku võetud Nikaia usutunnistuses ja apostellikus usutunnistusesprotestantlikest kirikutest eristab katoliku kirikut eelkõige seitsme sakramendi ja paavsti ülemvõimu tunnistamine.

Katoliikluse seisukohalt on katoliku kirik ainuõndsakstegev püha asutus ning
 Jumalariigi nähtav kehastus maa peal.

1054. aastal toimunud suure kirikulõhe tagajärjel lõhenes ühtne, ortodoksne ja katoolne kirik õigeusu ja katoliku kirikuks.

Organisatsioon

Katoliku kiriku pea on Rooma piiskop ehk paavst, keda peetakse Kristuse asemikuks maa peal. Paavst on ilmeksimatu ametlikes (ex cathedra) seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku. Ühtlasi on paavst Vatikani linnriigi pea.

Katoliku kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma kuuria, mille arvukaid ametkondi (kongregatsioone) juhivad kardinalid. Paavsti surma korral valib kardinalide kolleegium (konklaav) uue kirikupea, kelleks võib olla iga meessoost isik.

Riitused

Katoliiklastel on nii nagu õigeusklikelgi seitse sakramenti: ristimisekonfirmatsiooniarmulauaabieluvaimulikuseisusemeeleparanduse ja haigete salvimise sakrament. Iga sakrament kannab nähtamatut jumalaarmu, mida nähtavalt väljendavad märk, žestid ja ettemääratud sõnad.

Oma pühitsemisvõimu (vt sakramentide 

pühitsemine ja jagamine) annab Katoliku Kirik vaimulikuametisse pühitsemise sakramendikaudu edasi preestriseisuse liikmeile, kes on inimese ja Jumala vahendajad. Ladina riituses on vaimulikule normiks tsölibaat.

Kiriku haldusliku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond, mida haldab piiskop.

Jumalateenistuse põhivormid on missalaudesvespervigiilia jt. Nende kõrval korraldatakse protsessioonepalverännakuidja muid kombetalitusi. Jumalateenistusi ja kombetalitusi toimetatakse pidulikult, kasutades liturgilist riietustliturgilist muusikat, mitmesugust sümboolikat (näiteks žeste, liturgilisi värve), pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit.

Kiriku ainsaks ameti- ja liturgiliseks keeleks oli 1965. aastani ladina keel.

Roomakatoliku kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud  (munklus, sellest räägime me hiljem eraldi).

Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός (katholikós) 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana; õigeusu ja protestantismikõrval üks kolmest kristluse põhiharust. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.

Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutegapüha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.

Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse (1215) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu. Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse, lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.

Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.

Õigeusk

Nüüd räägime me ühest kristlikust usulahust.

Õigeusu kirik ehk ortodoksne kirik (varasem nimetus kreekakatoliku kirik) on 1054. aastal Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja Rooma paavstile.

Iseloomustus

Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused Rooma paavsti võimu üle ning filioque küsimus. Mõlemad Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile(järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust".


Õigeusu kirik kasutab enda kohta nimetust õigeusklik ehk ortodoksne (sõnast 

ortodoksia 'õige austamine'), roomakatoliku kirik aga enda kohta nimetust katoliiklik ehk katoolne(st 'üleüldine'). Mõistet ortodoksiakasutatakse vahel ka mõlema kiriku kohta.

Pärast 1054. aasta Suurt kirikulõhet sai Konstantinoopoli patriarhist primus inter paresõigeusu kirikupeade seas. 1453. aastal langes Konstantinoopol osmanite võimu alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir võtnud Hersonis Konstantinoopolist vastu õigeusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu1448. aastal sai õigeusu kirik Venemaal (Moskva metropoolia) iseseisvaks (autokefaalseks) Konstantinoopoli patriarhaadist. Pärast Konstantinoopoli langemist hakkas Moskva suurvürstiriik ennast pidama õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja Moskva suurvürstiriigis tekkis ideoloogia Moskvast kui Kolmandast Roomast.

Õigeusu kiriku struktuurRedigeeri

Õigeusu kirikul puudub tsentraliseeritud juhtimine, vaid see koosneb paljudest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest. Patriarhaatide eesotsas on patriarhid, teisi kirkuid juhivad kas peapiiskopid või metropoliidid. Õigeusu kirikul ei ole kirikupead. Olles küll primus inter pares– esimene võrdsete seas – ja õigeusu kirikupeade seas kõige auväärsem, ei ole Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil võimu teiste õigeusu kirikute ja kirikupeade üle. Kõiki neid kirikuid nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Peale selle on olemas arvukalt nendest eraldunud kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud kanoonilistena. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.

Filioque [fili'ookve] (ladina keeles 'ja Pojast') on Nikaia usutunnistuse ladinakeelsele tekstile lisatud sõna.

Nikaia usutunnistuse varasemas versioonis on öeldud: "Meie usume Pühasse Vaimusse, kes lähtub Isast"; täiendatud kujul on neile sõnadele lisatud "ja Pojast".

Sellisel kujul on Nikaia usutunnistuse omaks võtnud katoliku kirik ja enamik protestantlikke konfessioone. Seevastu õigeusu kirik peab seda täiendust valeks. Paljud uniaatlikud kirikud jätavad selle sõna vaste usutunnistusest välja, kuid tunnistavad ikkagi, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, sest see on katoliku usu dogma.

Püha Vaimu lähtumise vormeli päritoluRedigeeri

Vormel lähtub Johannese evangeeliumist(15:26), kus Jeesus ütleb jüngritele: "Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust."

Esimene Konstantinoopoli kirikukogu (381) täiendas Nikaia esimese kirikukogu poolt 325 loodud Nikaia usutunnistust, lisades, et Püha Vaim lähtub Isast. Nikaia usutunnistus kiideti selliselt täiendatuna ametlikult heaks alles Ephesose kirikukogul 431.

Filioque-vormeli päritoluRedigeeri

Ei Uues Testamendis ega Nikaia usutunnistuse algvariandis ei ole öeldud, et Püha Vaim lähtuks peale Isa veel Pojast või üldse veel kuskilt mujalt.

Siiski on seda välja loetud mitmest kirjakohast, näiteks:

  • Johannese esimene kiri 5:6: "Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde." Siin on Vaim Poja tunnistajaks.
  • Pauluse kiri roomlastele 8:9: "Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." Siin Vaim on Kristuse Vaim.
  • Pauluse kiri filiplastele 1:19: "sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu". Siin Vaim on Kristuse Vaim.
  • Peetruse esimene kiri 1:11: "Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust." Siin Vaim on Kristuse Vaim.
  • Pauluse kiri galaatlastele 4:6: "Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: "Abba! Isa!"". Siin Vaim on Poja Vaim.
  • Johannese evangeelium (14:16–17): Jeesus ütleb jüngritele: "Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu".
  • Johannese evangeelium (16:7): "Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde." Poeg palub Isa, et ta annaks Vaimu, ja Isa annab; Poeg saadab Vaimu.

Seevastu õigeusu kirik loeb Uuest Testamendist välja, et Püha Vaim lähtub Isast ning Isa saadab Vaimu Poja läbi:

  • Apostlite teod 2:33: Peetrus ütleb: "Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi."
  • Pauluse kiri Tiitusele 3:6: "Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi."

Filioque küsimus teoloogiasRedigeeri

Lääne- ja idakiriku teoloogide vaidlus keskajalRedigeeri

Läänekiriku kolmainsusteoloogias sai Filioque-vormel üldtunnustatuks osalt sellepärast, et Augustinuse järgi lähtub Püha Vaim Isast ja Pojast. Sama õpetasid hiljem teiste seas ka Canterbury Anselm ja Aquino Thomas.

Seevastu idakiriku kirikuisad, nagu Johannes Damaskusest, ja hiljem Gregorios Palamas, lähtusid Nikaia usutunnistusest aastal 381Konstantinoopoli I kirikukogul lisatud vormeliga ning pidasid Filioque-vormelit idakiriku teoloogiale võõraks. Näiteks Konstantinoopoli patriarh Photios I leidis, et see on vastuolus Pühakirjaga ning kiriku poolt omaks võetud õpetusega; ühes Jumalas saab olla ainult üks jumalikkuse allikas.

Läänekiriku teoloogid väitsid vastu, et Vaim lähtub Isast ja Pojast kui ühest printsiibist.

Idakiriku teoloogid väitsid vastu, et selline kontseptsioon ei võimalda Isa ja Poega küllaldaselt eristada. Peale selle alandab see Püha Vaimu staatust võrreldes Isa ja Pojaga.

Aquino Thomase vastuväite kohaselt on Püha Vaim nii Isa Vaim kui ka Poja Vaim ning Püha Vaimu olemasolu eeldab nii Isa kui ka Poja olemasolu. Ta leiab, et Kolmainsuse isikud on piisavalt eristatud, sest Isa on Poja sünnitaja ja Vaimu väljapuhuja, Poeg on Isa sünnitatud ja Vaimu väljapuhutud ning Vaim on Isa ja Poja väljapuhutud. Samuti leiab ta, et nad on oma ühise jumaliku loomuse tõttu võrdsed. Et võime Püha Vaimu välja puhuda tuleneb tema meelest jumalikust loomusest, peab see võime olema nii Isal kui ka Pojal.

Idakiriku teoloogid osutasid aga asjaolule, et kui Jumalas on jumalikkuse allikaks jumalik olemus ise, siis tuleb välja, et Püha Vaim lähtub iseendast, sest ta ei ole ju jumalikust loomusest lahus.

Canterbury Anselm oma "Monologionis" ja teised läänekiriku teoloogid vastavad, et Jumaluses on lähtumise kord, mis välistab Vaimu lähtumise iseendast.

Õigeusu kirik ei ole aktsepteerinud Filioque-vormelit ega sellega seostuvat teoloogiat. See tuleneb viisist, kuidas väljapaistvad idakiriku teoloogid on mõistnud Kolmainu isikute erinevust. Johannes Damaskusest ütleb raamatus "De fide orthodoxa", et ainult Poeg on Isast sündinud ja ainult Vaim lähtub Isast, kusjuures nende vahekordade erinevus ei ole inimestele mõistetav.

Canterbury Anselmi, Aquino Thomase ja teiste läänekiriku teoloogide arvates ei ole idakiriku teoloogid Poja ja Vaimu igavest vahekorda õigesti mõistnud. Aquino Thomase järgi on nii, et kui Vaim on igavesti Poja vaim, peab ta olema ka igavesti Pojast.

Johannes Damaskusest seevastu ütleb raamatus "De fide orthodoxa" (1, XIII), et Poja sündimine ja vaimu lähtumine on samaaegsed ning Püha Vaim igavesti lähtub Isast ja hingab Pojas. Gregorios Palamasejärgi Vaim naaseb Pojast Poja armastusena Isa vastu.

Õigeusu kiriku positsioonRedigeeri

Õigeusu kirik kasutab Nikaia usutunnistuse391. aasta versiooni, milles puudub Filioque-vormel.

Konstantinoopoli patriarhid Photios I (862) ja Michael I Kerularios (1054) süüdistasid läänekirikut sõna Filioque lisamise pärast usutunnistusse ketserluses. Hiljem on paljud õigeusulised seda süüdistust korranud, kuigi 1274 Lyoni teisel kirikukogul ja 1439 Firenze kirikukogul oldi leppimas. Samas on alates 13. sajandust õigeusu kirikus esinenud ka seisukoht, et kuna ükski oikumeeniline kirikukogu ei ole läänekirikut hukka mõistnud ega selle liikmeid ekskommunitseerinud, ei saa Filioque-vormeli pärast neile kommuniooni keelata.

Konstantinoopoli patriarh Gregorios IIFilioque-vormeli pooldaja Ioannes XI järglane ja vastane pakkus vormeli, mille kohaselt Poeg igavesti ilmutab Püha Vaimu.

Mõned tänapäeva õigeusu teoloogid, sealhulgas metropoliit Kallistos (Ware), ei pea Filioque-küsimust põhimõtteliseks. Osa õigeusulisi ei pea seda küsimust takistuseks kirikute täielikule kommunioonile, kui muud küsimused on lahendatud. Teiste meelest on Filioque ketserlik õpetus, mis lahutab õigeusu ja katoliku kirikut.

Filioque-vormeli ajaluguRedigeeri

Juba 410 viis üks Pärsia kohalik kirikukoguusutunnistusse sisse vormeli, et Vaim lähtub Isast ja Pojast. Seega ei ole tegemist eranditult läänekirikule omase õpetusega.

TertullianusAmbrosius ja Augustinus ja ka teised ladina kirikuisad õpetasid, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Augustinuse tohutu autoriteedi tõttu läänekristluses jäi tema seisukoht läänekirikus valdavaks. Seevastu idakristluses jäi see õpetus peaaegu tundmatuks.

Filioque-vormeli tee Nikaia usutunnistusse läänekirikusRedigeeri

Kuigi vihjeid Püha Vaimu lähtumisele Isast ja Pojast on dogmaatilistes tekstides varemgi (üks väljend Athanasiose usutunnistusespaavst Leo I üks dogmaatiline epistel (Ep.15)), lisas selle Nikaia usutunnistusele esimest korda ametlikult Kolmas Toledo kirikukogu 589. Ajendiks oli vajadus vastu seista arianismile. Kohalikud läänegoodivalitsejad (endised ariaanid) võtsid Nikaia usutunnistuse vastu Filioque-vormeliga täiendatud kujul.

Seega võeti Filioque-vormel läänekirikus kasutusele Hispaanias. Järgmisena toimus see Gallias frankide usutunnistuses.

Kui frangid lisasid selle 809 Aachenis Nikaia usutunnistusele lisasid, keelas paavst Leo IIIselle ära. Peale selle andis ta korralduse, et Nikaia usutunnistus graveeritaks hõbetahvlitele, et seda edaspidi ei moonutataks. Ometi pidasid frangid Filioque-vormelit usutunnistuse osaks, mille kreeka kirikud olid ära jätnud. Frankide suure mõjuvõimu tõttu sattusid paavstid surve alla Filioque-vormel omaks võtta.

9. ja 10. sajandil keeldusid paavstid Filioque-vormeli tunnustamisest. Aastal 1014 viibis Saksa kuningas Heinrich Roomat, kus paavst pidi ta kroonima Saksa-Rooma keisriks. Paavstlus oli sel ajal väga nõrk ja paavst vajas hädasti keisri sõjalist tuge. Heinrich leidis, et Roomas ei loetud missa ajal usutunnistust, nagu frankide maadel kombeks oli. Heinrichi nõudel pidi paavst Benedictus VIII paigutama missasse evangeeliumilugemise järele usutunnistuse lugemise. Loetud usutunnistuses sisaldus Filioque-vormel, ja see oligi selle vormeli esmakordne kasutamine Roomas peetud missas.

Photios I seisukohavõttRedigeeri

Filioque-küsimus tõusis teravalt esile seoses vaidlusega Konstantinoopoli patriarhi Photios I legitiimsuse üle.

Eelmine patriarh Ignatios, kelle keiser Michael III oli Photiosega asendanud, ning ka Michael ja Photios ise apelleerisid vaidluse lahendamiseks paavst Nicolaus I-le, kes 863tagandas ja ekskommunitseeris Photiose ning tunnistas Ignatiose legitiimseks patriarhiks.

Photios lükkas paavsti otsuse keiser Michaeli toetusel tagasi. Ta väljastas entsüklika ida patriarhidele, milles ta hurjutas läänekiriku kombeid ja nimetas Filioque-vormelit ketserlikuks. Nõnda sai Filioque-küsimusest esimest korda dogmaatiline küsimus. Aastal 867 kutsus Photios kokku sinodi, mis ekskommunitseeris paavst Nicolause ja mõistis hukka ladina kiriku eksimused.

Suur kirikulõhe ja lepituskatsed keskajal

Suur kirikulõhe ehk Suur skisma oli kirikulõhenemine kreekakatoliku ja roomakatoliku kirikuks aastal 1054, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhteineteist vastastikku kirikuvande alla panid.

Kirikulõhe ei muutnud kristlikus kirikus apostlite poolt määratud apostellikku järjepidevust ega hierarhiat: üksikute koguduste karjasteks olid preestrid, piirkondade üle olid karjasteks piiskopid ning kõikide piiskoppide, preestrite ja kirikute vaimseteks nõuandjateks olid patriarhid.

Kristlikus maailmas oli viis patriarhi:

Omavahel olid nad võrdsed ning pidasid tähtsate otsuste tegemiseks üheskoos kirikukogudel nõu. Kellelgi polnud absoluutset võimu teiste üle. Et Kristus oli määranud enda järeltulijaks Peetruse, kes sai pärimuse järgi esimeseks Rooma paavstiks, siis pidas Rooma patriarh end teistest tähtsamaks.

9. sajandil hakkasid idakirik (kreekakatoliku kirik) ja läänekirik (roomakatoliku kirik) üksteisest eralduma, kui Rooma patriarhid hakkasid teistelt patriarhidelt allumist nõudma ja ei soovinud tunnistada Bütsantsi keisri ülemvõimu, kuna Euroopas oli 10. sajandist ilmaliku võimu keskmeks kujunenud Saksa-Rooma keiser, kes kontrollis suurt osa Euroopast. Et õigeusu kirik ei soovinud alluda ega muuta usutunnistust (kokkuvõtlikku uskumuste loetelu, mida iga usklik peab antud religioonis uskuma), nagu soovis paavst, viis see kirikulõheni aastal 1054. Nii õigeusu kirik kui ka katoliku kirik on Suure kirikulõhe järel pidanud end ainuõigeks kirikuks. Enne suurt kirikulõhet 1054. aastal taunis Bütsantsi keisrikontrolli all Konstantinoopolis asunud Konstantinoopoli patriarh Michael I Keroulários (Michael Cerularius) Rooma paavsti Leo IX tegutsemist Konstantinoopoli patriarhi jurisidiktsiooni alla kuuluvatel aladel, kuna Leo IX pidas 1050 Sipontos sinodi ja määras vaimulik Humbert'i Sitsiilia piiskopiks.

Patriarhi korraldusel asuti Konstantinoopolis sulgema ladina riituse kirikuid ja taga kiusama ladina kiriku kommete järgijaid. Paavst saatis septembris 1053 patriarhile kirja, milles taunis ladina kiriku vastast tegevust ja õigustas ladina riituse kombeid.

Diplomaatiliste kõneluste läbikukkumisel saatis Beneventos viikingite käes pantvangisviibinud paavst jaanuaris 1054 Konstantinoopolisse Humbert'i juhtimisel delegatsiooni, kuhu kuulusid ka Friedrich Lotringist (Frédéric Lotringist) ja Amalfi piiskop Pietro. Legaatidel oli kaasas dokument, kus esmakordselt argumenteeriti Constantinuse kingitusele. Legaadid saabusid Konstantinoopolisse aprillis 1054. Kui Bütsantsi keiser Konstantinos IX võttis legaadid pidulikult vastu, siis patriarh keeldus nendega kohtumast. Läbirääkimiste edutul lõppemisel asetas Humbert 16. juulil 1054 Hagia Sophia altarile bulla, milles ekskommunitseeriti patriarh ja tema järgijad. Rooma delegatsioon asus 18. juulil Monte Cassino kloostri jaoks keisrilt saadud kingitustega tagasiteele, patriarh vastas 24. juulil aga paavsti ekskommunitseerimisega.

Dogmaatilised erinevused lääne- ja idakiriku vahel:

  • püha vaim lähtub vaid isast
  • armulaual said kõik nii veini kui leiba
  • hapendatud leib
  • ristimärk 3 sõrmega
  • teenistus oli lubatud kohalikus keeles
  • vallalisus vaid munkadel

Alates 1960. aastatest on kirikud hakanud teineteisele lähenema. Kirikuvanded on tühistatud. Ametlikult on taastatud armulauaosadus.

Redi

Aastal 1054 aitas Filioque-tüli kaasa ida- ja läänekiriku vahelise Suure kirikulõhetekkimisele.

Aastal 1274 kuulutas Lyoni II kirikukogu, millel osales ka Konstantinoopoli patriarh, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Enamik Bütsantsi kristlasi siiski ei soovinud taasühinemist läänekirikuga. Aastal 1282 Bütsantsi keiser Michael VIII suri ning Konstantinoopoli patriarh Ioannes XI oli sunnitud tagasi astuma. See tegi kiriku ühinemisele lõpu.

15. sajandil, 1439. aastal leidis aset Firenze kirikukogu, kuhu saabusid ka Bütsantsi keiserIoannes VIII ning Konstantinoopoli patriarhIoseph II ning teised idakiriku piiskopid, kes lootsid Roomaga ära leppida ning saada sõjalist abi Bütsantsile Osmanite riigi vastu. Pärast pikka arutelu tunnistasid nad, et mõned ladina kirikuisad rääkisid Püha Vaimu lähtumisest teisiti kui kreeka kirikuisad. Kirikuisade konsensuse puudumise tõttu ning läänelt hädasti abi vajades loobusid nad Filioque-vormeli pidamisest ketserluseks ning takistuseks täielikule armulauaosadusele. Aastal 1439 kirjutasid mõned idakiriku preestrid ja Bütsantsi keiser alla ida ja lääne ühtsuse dekreedile "Laetentur Coeli". Ühist vaadet Filioque küsimuses tingimuseks ei seatud. Üks kohal viibinud õigeusu piiskopistMarkos Ephesosest keeldus dekreedile alla kirjutamast, viidates muu hulgas Filioque-vormeli omaksvõtu ketserlusele. Ka paljud teised õigeusu piiskopid keeldusid ühinemist tunnustamast. Hoolimata Filioque-tüli ametlikust lahendamisest jäi see faktiliselt lahendamata.

Õigeusule Eestis panid aluse bütsantslikust Konstantinoopoli kirikust lähtunud misjonärid XI sajandil, kes lõid Peipsi taha Novgorodi piiskopkonna. Suurem eestlaste õigeusku minek toimus aga aastatel 1845–1848 usuvahetusliikumise ajal.

Õigeusu ajalugu Eestis käsitleb ka Eestist pärit Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II teos "Õigeusk Eestimaal" (vene keeles "Православие в Эстонии", Moskva 1999.).