Ma olen Introvert. Ja ka võõrkeeltes pole ma eriti hea. Vastand sellele on ekstrovert.
Minu õpistiil on Kehalis-kineetiline, lemmikvärv on sinine, täpsemalt taevasinine, helesinine. (Rohkem selle kohta: Leonhardi BLOGI Neljapäev 17 jaanuar 2019)
Kõigepealt psühholoogia definitsioonid ehk mis on psühholoogia.
Definitsioon nr 1: Psühholoogia on teadus, mis käsitleb psüühilisi (vaimseid) nähtusi ja käitumist ning nendevahelisi seoseid.
Definitsioon nr 2: Psühholoogia on teadus, mis uurib inimeste (ja loomade) hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldumise viise.
Definitsioon nr 3 (Sternberg 1998): Psühholoogia uurib, kuidas inimesed mõtlevad, õpivad, tajuvad, tunnevad, ika teistega ja mõistavad ennast.
Definitsioon nr 4: Psühholoogia uurib psüühikat ja selle avaldumise viise.
Psüühilisteks nähtusteks on psüühilised protsessid, psüühilised seisundid ja psüühilised omadused.
Psüühilisteks protsessideks on aisting, taju, mälu, mõtlemine, emotsioonid, tähelepanu. Psüühilisteks seisunditeks on ärevus, rahulolu, tähelepanelikkus, hajameelsus, rahulolematus, frustratsioon.
Psüühilisteks omadusteks on temperament, võimed, huvid, hoiakud, veendumused, iseloom.
Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist. Psüühika on aju omadus peegeldada ümbritsevat tegelikkust. Psüühilised nähtused on mittemateriaalsed ja seotud kesknärvisüsteemiga. Psüühika on objektne, tal on objekt. Objekt võib olla nii sisemine (Näiteks: mõtlemine, emotsioonid) ja väline (taju).
Üks ja sama nähtus võib olla üks kord psühholoogiline, teinekord mitte (Näiteks: nutmine).
Psüühika funktsioonid on:
1. organismi teavitamine ehk välis- ja sisekeskkonna peegeldamine.
Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest.
2. on käitumise regulaator.
Automaatne käitumine toimub ilma psüühika abita. Psüühika sekkub siis kui on tegemist keerulisema tegevusega.
3. võrdleb erinevaid tunnetusandmeid. Võrdlus tekitab psüühilise protsessi (nt. emotsiooni)
Eristatakse rahvapsühholoogiat ja teaduslikku psühholoogiat. Rahvapsühholoogia ehk tavapsühholoogia põhineb inimeste isiklikel kogemustel, rahva kogemustel, rahvatarkustel, eelarvamustel jne...
Vanasõnad, horoskoobid
Teaduslik psühholoogia põhineb teaduslikel uurimismeetoditel (eksperiment, statistiline analüüs).
Psühholoogia ajalugu:
Psühholoogia oli algselt filosoofia osa. Sellest sai iseseisev teadus 19. sajandi keskel. Teadusliku psühholoogia tingivaks sünniaastaks peetakse aastat 1879, kui Wilhelm Wundt lõi Saksamaal Leipzigis esimese laboratooriumi psüühiliste nähtuste uurimiseks.
19.-20. sajandi vahetusel olid peamised psühholoogia harud:
1. eksperimentaalpsühholoogia - katsed aistingute, taju, mälu, reaktsiooniaja kohta
2. diferentsiaalpsühholoogia - individuaalsete erinevuste psühholoogia (vaimsete võimete testid)
3. lapse- ja pedagoogiline psühholoogia - lapse areng ja õppimine, loomapsühholoogia.
Loomapsühholoogia uurib loomade käitumist ja psüühikat.
Tänapäeva psühholoogias eristatakse teoreetilisi ja rakenduslikke harusid.
Teoreetilised harud töötavad välja teooriad ja üldised seaduspärasused.
Teoreetilised harud on näiteks: üldpsühholoogia - psüühika ja käitumise üldised seaduspärasused.
arengupsühholoogia - inimese areng viljastamisest surmani.
sotsiaalpsühholoogia - inimeste omavahelised suhted
kognitiivne psühholoogia - inimese tunnetuslikud protsessid (taju, mälu, mõtlemine)
isiksusepsühholoogia - inimeste psüühilised erinevused (vaimsed võimed, isiksuseomadused, huvid, soolised erinevused)
psühhopatoloogia (pato psühholoogia) - psüühilised häired, nende põhjused, kujunemine, vormid
pedagoogiline psühholoogia - õppimine
Ja teised harud.
Psühholoogia rakenduslikud harud annavad teoreetilisi teadmisi konkreetses praktilises valdkonnas.
Rakenduslikeks harudeks nimetatakse:
kliiniline psühholoogia - psüühilised häired, psühhoteraapia
nõustamispsühholoogia - inimeste toetamine probleemide lahendamisel
koolipsühholoogia - õpetajate, õpilaste, lapsevanemate nõustamine kooliga seotud probleemides
perepsühholoogia - nõustamine pereprobleemides
organisatsioonipsühholoogia - töökeskkonna kujundamine ja parandamine, personalivalik, personali koolitamine
tervisepsühholoogia - vaimse tervise saavutamine, hoidmine (stress)
suhtlemispsühholoogia
reklaamipsühholoogia
muusikapsühholoogia
Psühholoogia on seotud ka teiste teadustega. Näiteks: bioloogia, geneetika, arstiteadus, psühhiaatria, sotsioloogia, filosoofia, statistika, pedagoogika
Psühholoogial on ka teoreetilised suunad.
Erinevaid teoreetilisi suundi esindavad erinevad koolkonnad ehk teatud küsimustes ühesuguse maailmavaatega inimesed.
Tänapäeva psühholoogias eristatakse 5 peamist koolkonda. Nendeks on: 1. Psühhoanalüütiline (psühhodünaamiline) psühholoogia
2. Biheivorism (käitumispsühholoogia)
3. Humanistlik psühholoogia
4. Kognitiivne (tunnetus-) psühholoogia
5. Bioloogiline psühholoogia
Igal teoreetilisel suunal on omad eelised ja puudused. Ükski neist ei anna kõiki vastuseid. Vastavalt probleemile saab kasutada erinevate teooriate seisukohti, näiteks:
Õppimine - kognitiivne psühholoogia, biheivorism
Ajukahjustuste uurimine - bioloogiline psühholoogia
Elukutsevalik - humanistlik psühholoogia
Psühholoogiliste häirete ravi - psühhoanalüütiline psühholoogia
Psühhoanalüütiline psühholoogia:
Põhiesindaja: Sigmund Freud (1856-1939) oli erialalt arst (psühhiaater).
Teooria üldised põhimõtted:
Inimese käitumist juhivad alateadlikud soovid ja mälestused, mida ei saa ühiskonna moraalinormide tõttu otseselt välja elada. Need soovid on tihti seksuaalse iseloomuga (libido - sugutung)
Inimese teadvustatud kogemus on vaid "jäämäe veepealne osa".
Varase lapseea kogemustel on suur mõju isiksuse arengule ja inimese käitumisele.
Inimene püüab pidevalt leida tasakaalu oma sisemiste tungide ja ühiskonna normide/reeglite vahel.
Isiksuse struktuur Freudi käsitluses:
1) ID (miski) - alateadlikud soovide, vajaduste, instinktid, emotsioonide tasand. On sündides olemas. ID on loomalik osa inimesest ja lähtub naudinguprintsiibist.
Freudi järgi on inimesel 3 põhilist instinkti, mis on ühtlasi käitumiseks vajaliku energia allikaks:
libido ehk sugutung/seksuaalinstinkt
eros ehk eluinstinkt, suunatud elu säilitamisele ja jätkamisele (nt. söömine, joomine, mugavuste taotlemine)
thanatos ehk surmainstinkt (agressiivsus, destruktiivsus). Kui eluenergia on otsa saanud, on inimene valmis surema, kuna võtab surma kui üleminekut ühest etapist järgmisesse.
2) SUPEREGO (ülimina) - ideaalide, väärtuste, sotsiaalse kontrolli (reeglid, normid, seadused) tasand, lähtub ideaalsusprintsiibist. Tekib peale Oidipuse kompleksi (alates 5-6 eluaastast, kujuneb välja 10-11 eluaastaks).
Superego tasandil on inimese südametunnistus (moraal, eetika, normid) ja ideaalmina (milline inimene tahaks olla ja/või milliseks saada). Superego kujuneb vanematelt saadud kiituste (ideaalmina) ja karistuste (südametunnistus) tulemusel ja toimib sisemise tsensorina, mille tõttu instinktid ei saa otseselt avalduda. Freud leidis, et superego ei tohi liiga vara lapsele peale suruda, see võib tekitada alaväärsuskompleksi ja neuroosi (kui laps ei ole reeglite/normide täitmiseks veel valmis)
3) EGO (mina) - mõistuse tasand, mis lähtub reaalsusprintsiibist (tasakaalustav). Ego püüab leida kompromissi ID impulsside ja tungide kontrollimisele ning arvestab ka superego reeglitega.
Ego tekib, kui laps avastab erinevuse kujuteldava ja reaalse maailma vahel (hakkab arenema 6-8. elukuul ja kujuneb välja 2-3. eluaastaks). Kui ego ei suuda tasakaalustada id-d ja superegot, võib olla tagajärjeks psüühiline häire.
Freud leidis, et murdeealistel pole ego piisavalt arenenud, et id-iga hakkama saada. Sellest tulenevad paljud murdeea probleemid (emotsionaalne kõikumine, ebakindlus, ebastabiilsus jne).
Probleemid murdeeas on loomulikud. Mida armastatakse, seda ka vihatakse (nt vanemaid). Mõlemad tunded on nende objektide suhtes, kellesse ollakse kiindunud. Freud töötas oma teooriast lähtuvalt välja psühhoteraapia vormi - psühhoanalüüsi.
Põhiidee - ravi seisneb alateadvusse tõrjutud ja häireid põhjustavate mõtete, tunnete, mälestuste teadvustamiseks. Kontaktid ja häirivad kogemused tuleb sõnastada.
Alateadvuse teadvustamise võimalused:
- Vabade assotsiatsioonide meetod
- Keelevääratused ehk parapraksiad
- Unenägude analüüs
Manifestne sisu (otsene), latentne sisu (varjatud)
- Huumor - mille üle inimene naerab (agressiivsus, seksuaalsusega seotud)
- Hüpnoos
Freudi teooria tähtsus:
Freudi teooriat on palju kritiseeritud, sest see pole teaduslikult põhjendatud ega kontrollitud. Siiski andis ta psühholoogiasse olulise panuse:
-Tõi psühholoogiasse alateadvuse idee, väites, et alateadvuses on rohkem käitumist reguleerivad jõude kui teadvuses.
-Rõhutas lapseea mälestuste tähtsust inimese edasisele elule.
-Teadvustas inimese seksuaalsuse, mille eesmärk pole ainult soo jätkamine.
S. Freudi tööd jätkas tema tütar Anna Freud (1896-1982).
Biheivorism:
Esindajad: John Watson (1878-1958), E.Thorndike (1874-1949), B.F.Skinner, I. P. Pavlov
Biheivorism püüdis saavutada teaduslikkust välise, jälgitava käitumise uurimisega. Ei pööranud tähelepanu inimese teadvusele, tunnetele, mõtetele, individuaalsetele erinevustele jne (subjektiivsele).
J. Watsoni tuntud tsitaat annab hästi edasi biheivorismi põhimõtet, et keskkond on lapse arengus ülekaaluka mõjuga: "Andke mulle tosin tervet, hästiarenenud väikelast ning vajalik keskkond nende üleskasvatamiseks ja ma garanteerin teile, et ma võin võtta neist lastest juhuslikult ükskõik millise ning treenida teda selleks spetsialistiks, keda soovin - kas arstiks, kohtunikuks, ärijuhiks, või isegi kerjuseks või vargaks, sõltumata tema annetest, kalduvustest, võimetest ja tema esivanemate ametist või rassist". (Watson 1925)
Biheivorismi põhiidee - inimese käitumine oleneb keskkonnast, milles ta elab. Inimene reageerib ümbritsevale keskkonnale. Stiimul ehk mõjutus viib reaktsioonini ehk käitumiseni.
Biheivoristid leidsid, et käitumist on võimalik muuta vastavate stiimulitega ja kõik inimesed reageerivad neile mõjutustele sarnaselt. Kui soovitud käitumist tasustada (kiitus, kommid, raha jne), siis soovitud käitumine sageneb. Kui soovimatut käitumist karistada, siis soovimatu käitumise sagedus väheneb.
Biheivorism uurib palju õppimist:
-Harjutamine, treenimine
-Klassikaline tingimine
-Katse ja eksituse meetod (proovitakse kuni õnnestumiseni)
-Kinnitus
-positiivne - saab head
-väldib halba
-negatiivne - saab halba
-jääb heast ilma
Humanistlik psühholoogia
Esindajad: Carl Rodgers (1902-1987), A.Maslow (1907-1970), G.W.Allport (1897-1967)
Humanistlik psühholoogia vastandub psühhoanalüütilisele psühholoogiale ja biheivorismile.
Põhiideed:
-Inimene on oma olemuselt hea, loov, püüdleb arengu ja täiuslikkuse poole. Inimeses on olemas kõik eeldused, et võimaluste olemasolul saavutada oma võimete tippu.
-Inimesel on vaba tahe, vaba otsusvõime oma elu üle, samuti kontroll ja vastutus oma elu eest.
Humanistlik psühholoogia tähtsustab:
-Inimese tundeid, mõtteid, kogemusi, teadvust - mis teeb isiksusest unikaalse
-Vajadusi (Maslow vajaduste hierarhia) - inimene areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgemateni.
-Eesmärke, väärtusi, enesetaju
-Enesehinnangut (inimese käitumise oluline mõjutaja) - kujuneb ümbritseva keskkonna mõjul
-Inimese arengupotensiaali realiseerumist
Enesehinnang võib olla:
1) ADEKVAATNE:
Inimene teadvustab oma häid ja halbu külgi, oskab hinnata, peab endast lugu.
2) EBAADEKVAATNE:
Inimene hindab ennast mitteadvekaatselt, ületähtsustades kas nõrgemaid või tugevamaid omadusi.
-liiga madal - inimene alahindab end, ei pea endast lugu, tunneb alaväärsust (alaväärsuskompleks), võib avalduda ka teiste halvustamises.
-liiga kõrge - inimene ülehindab end, vähene enesekriitika, üleolev hoiak teiste suhtes.
Enesehinnangu kujunemine algab varases lapseeas, esimene mõjutaja on vanemate suhtumine. Väga oluline on ka õpetaja. Laste ja noorte enesehinnang võib olla kõikuv, stabiliseerub tavaliselt täiskasvanueas.
Adekvaatse enesehinnangu kujunemiseks on oluline:
- Positiivne suhtumine lapsesse (nt. laps ei ole halb, käitumine võib vahel olla halb)
- Enese hindamise, analüüsimise oskus (algul vanemad, siis laps ise)
-Lapse enesetaju arengu soodustamine
-Jõukohaste ülesannete valimine lapsele
Kognitiivne psühholoogia:
Kognitiivne psühholoogia tekkis 20. sajandi 50-60-ndatel aastatel. On tänapäeval kiirelt arenev suund.
Esindajad: Jean Piaget (1896-1980), Endel Tulving
Kognitiivne psühholoogia uurib:
-Info vaimset töötlemist
-Taju, mälu, mõtlemist (kuidas inimesed teavad ja mõistavad ümbritsevat maailma, kuidas sellest mõtlevad)
-Õppimist
-Teadmiste omandamist ja korraldamist ajus (ei uuri psüühikat, vaid seda, kuidas välismaailma psüühikas peegeldub).
Põhiidee: inimesed mõistavad maailma tänu tunnetusprotsessidele.
Kognitiivne psühholoogia pöörab tähelepanu individuaalsetele erinevustele - inimesed võtavad vastu erinevat infot ja mõistavad seda erinevalt. Inimene loob keskkonnast seesmised mudelid (skeemid), mis hakkavad edaspidi inimese mõtteid ja tegevust suunama. Seetõttu võtab inimene keskkonnast infot vastu valikuliselt ja tõlgendab seda vastavalt oma mudelile. Uusi mudeleid saadakse õppimise teel. Nt. 6-a poisi mudel, et teised lapsed on halvad - hirm teiste laste ees, agressiivsus teiste suhtes.
Bioloogiline psühholoogia ehk psühhobioloogia:
Põhiidee - inimese käitumist mõjutavad organismis, eriti ajus, toimuvad bioloogilised ja keemilised protsessid (biokeemia).
Psühhobioloogia uurib:
-Aju ehitust ja talitlust
-Aju erinevate piirkondade rolli psüühikas ja käitumises (nägemine, kuulmine, emotsioonid, uni jne.)
-Bioloogiliste ja keemiliste protsesside mõju psüühikale (aistingud, õppimine, mälu, psüühilised häired ja muud) ja käitumisele.
Tänapäeval saab uurida närvirakke, aju eri osade rolli, erinevate ainete ja välistegurite mõju aju funktsioonidele elaval inimesel. Enne sai seda teha ainult surmajärgselt.
Bioloogiline psühholoogia pöörab suurt tähelepanu pärilikkusele. Pärilikuks peetakse näiteks:
- temperamenditüüpi (koleeriline, sangviiniline, flegmaatiline, melanhoolne)
-suhtlemisvalmidust (ekstravertsus, introvertsus)
-vaimseid võimeid (suures osas)
-teatud isiksuseomadusi e seadumusi.
Pärilikkusel on suur osa mitmete haiguste tekkes, näiteks: skisofreenia (pärilikkus annab eelsoodumuse, keskkond mõjutab avaldumist).
Psühholoogia Uurimismeetodid:
Psühholoogia eesmärk on uurida inimest ja tema käitumist teaduslikult, see tähendab, et andmete kogumisel tuleb arvestada teatud kindlaid reegleid ja nõudeid.
Uurimismeetod - spetsiaalne menetlus, mida kasutatakse psühholoogilises uurimustöös ja mille abil kogutakse andmeid. Meetod peab võimaldama koguda usaldusväärseid, objektiivseid ja üldistavaid andmeid.
Psühholoogias kasutatakse põhiliselt 3 liiki meetodeid:
Kirjeldavad
Korrelatiivsed
Eksperimentaalsed
Uurimise eetika:
Katseisikute kaitseks on välja töötatud eetikanormid, mida tuleb psühholoogilises uurimuses arvestada:
Uurimuses osalemine peab olema vabatahtlik. Osalejal on õigus igal hetkel osalemine katkestada.
Uurimuse käigus ei tohi osalejatele tekitada psüühilist või füüsilist kahju.
Osalejale peab andma tõese info uurimuse eesmärgist, tulemustest, võimalikest kõrvalmõjudest jne. Inimene annab informeeritud nõusoleku - teab milles osaleb.
Osalejale tuleb tagada konfidentsiaalsus. Üksikisiku andmeid ei tohi avalikustada ilma isiku nõusolekuta.
Kirjeldatavad meetodid:
1) Küsitlus - võib olla suuline (intervjuu) ja kirjalik (küsimustik). Sobib inimeste arvamuste, hoiakute jm uurimiseks. Mida arvestada küsitluse planeerimisel:
-Oluline on küsimuste sõnastus, mis võib mõjutada vastuseid. Tuleb vältida suunatud ja eeldust sisalduvaid küsimusi (nt kas oled hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?).
-Mõjutab ka sotsiaalne soovitavus - kuidas "peaks" vastama (nt alkoholi-, narkootikumide teemalised küsimused)
-Valimi probleem - keda valida uurimusse. Valim peab olema representatiivne - esindama üldpopulatsiooni erinevate tunnuste osas (vanus, sugu jne.)
2) Vaatlus - eesmärgipärane jälgimine (ilma sekkumiseta). Vaatlusel näeme käitumist, kuid ei saa teha järeldusi isiksuseomaduste kohta. Ka enesevaatlus.
3) Juhtumianalüüs (case study) - ühe inimese põhjalik uurimine (nt ajukahjustuste või isiksusehäirete korral). Üksikjuhtumite uurimine. Ka eneseanalüüs. Juhtumianalüüsil saadud tulemusi ei saa üldistada üldpopulatsioonile - väike üldistavalt väärtus.
4) Arhiivuurimus/ dokumentide analüüs
5) Test - väga levinud nt isiksusepsühholoogias.
Korrelatiivne meetod:
Korrelatiivse meetodiga saab uurida nähtuste omavahelisi seoseid.
Korrelatsiooni kordaja r= -1 kuni 1
Negatiivne seos (korrelatsioon) - ühe tunnuse väärtuste suurenedes teise tunnuse väärtus väheneb (nt mida madalam enesehinnang, seda kõrgem depressiivsus).
Positiivne seos (korrelatsioon) - ühe tunnuse väärtuste suurenedes teise tunnuse väärtus suureneb (nt mida kõrgem IQ skoor, seda parem õppeedukus).
Seos puudub (r=0) - kaks tunnust ei ole omavahel seotud (nt. inimese pikkus ja vaimsed võimed).
Eksperimentaalne meetod:
Eksperimentaalne meetod võimaldab uurida põhjuslikke seoseid. Püstitatakse hüpoteesid (eeldused) ja kontrollitakse neid. Nt alkohol aeglustab reaktsioonikiirust (mida suurem on alkoholikogus veres, seda pikem reaktsiooniaeg.)
Sõltumatu muutuja - millist tunnust teadlikult varieeritakse (alkoholikogus)
Sõltuv muutuja - mille seost sõltumatu muutujaga kontrollitakse (reaktsiooniaeg)
Segavad muutujad - mida ei varieerita tahtlikult, kuid, mis võivad seose väljaselgitamist takistada (sugu, vanus, individuaalsed erinevused jm)
Kui eksperimendis võrreldakse gruppe, eristatakse:
- katsegrupp - keda mõjutatakse (nt saavad teatud mõjuga ravimit)
- kontrollgrupp - kes mõjutust ei saa (saavad nt toimeaineta ravimit - platseebot)
Eksperimendi tulemusi võivad mõjutada:
- eksperimentaatori ootused (tahtmatu mõju katseisikule). Selle mõju minimeerimiseks kasutatakse topeltpimedat katset.
- katseisiku ootused
ja muu.
Käitumise Bioloogilised Alused:
Inimese käitumine on keerukas, erinevate protsesside integreeritud seos.
Integreerimist ehk ühendamist teostab närvisüsteem.
Inimese psüühiline tegevus on talituslikult sõltuv närvisüsteemist. Psüühiline tegevus on sõltuv ka sisesekretsiooni ehk endokriinnäärmete (ajuripats e hüpofüüs, kilpnääre, neerupealised, käbikeha jt) talitusest. Sisesekretsiooninäärmed on omakorda seotud aju kindla piirkonna - hüportaalamuse talitusega.
Organismi bioloogiliste ning psüühiliste ja käitumuslike aspektide vahelisi seoseid ühendab psühhobioloogia. Psühhobioloogia alla kuuluvad sellised teadusharud nagu: neurofüsioloogia, sotsiobioloogia, psühhofüsioloogia, psühhofarmakoloogia jpt.
Nüüd siis head aega ja jällenägemiseni järgmisel korral.
Tsau.
