Otsing sellest blogist

UUS!!!

Astronoomilised aastaajad

Astronoomilised aastaajad  on perioodid, milleks jaotatakse  päikeseaastat  Maa liikumise järgi  päikeseseisakutes  või  võrdpäevsustes . Ne...

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Keskaja muusika

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika.
Keskaja muusika all mõeldakse tavaliselt Euroopa muusikat iseseisva kristlikumuusikatraditsiooni tekkimisest 3.–4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni.
Keskaja muusika oli tugevalt seotud kirikugaja paljud Lääne kunstmuusika nähtused, nagu näiteks noodikiri, arenesid keskajal just kiriku rüpes.
Kuna suurem osa koolidest ja professionaalsetest heliloojatest töötasid kiriku ja kloostrite juures ning ilmikud üldjuhul noodikirja ei osanud, on keskajast ilmalikku muusikat säilinud suhteliselt vähe.

Varakristlik muusika (vaata ka LEONHARDI BLOGI: Kristlik muusika)

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltideanglidefrankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Gregoriuse laul

Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.
Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandilpani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsikaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrgustesilpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la).
Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam.
Gregoriuse koraal ehk gregoriuse laul, varem ka gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul(ladina keeles cantus gregorianus) on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suurejärgi. Gregoriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab erinevaid muusikastiilemuusikažanre ja muusikavorme.
Gregoriuse koraal arenes välja juudi meloodiatest, mis olid kristlaste seas levinud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Gregorius Suure kirikureformi raames võeti kasutusele uus liturgia. Reformi käigus ühtlustati ka liturgilised tekstid. 604. aastal valmis koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise.
Gregoriuse koraali lauldi a cappella, sest tolleaegses kirikus oli muusikainstrumentidekasutamine keelatud. Olenevalt liturgiast võis gregoriuse koraali esitajaks olla kas solist või lauljate rühm.
Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved või ülistus JumalaleJeesuseleneitsi Maarjale või pühakutele.
Gregoriuse koraali meloodia ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi noodikirja märke, neumasid.
Mitmehäälsuse puhul oli gregoriuse koraal tihti cantus firmuse aluseks.

Gregoriuse koraali muusikastiilid

Ornithoparchus teeb oma tekstis "Micrologus" (1517) vahet gregoriuse laulu kahel stiilil: concentus'el, mille all ta peab silmas tavapärast gregoriuse laulu meloodiat, ning accentus'el, millega ta tähistab liturgilist retsiteerimist.
Concentus-stiili iseloomustab vaba, paljudest erinevatest helidest koosnev meloodia. Concentus-stiili allstiilid on
  • süllaabiline stiil, mille puhul silbile vastab üks heli. See stiil on tavaline retsiteerimisel, hümnides ning lihtsamates antifoonides;
  • neumaline stiil, mille puhul silbile vastab tavaliselt 1-4 heli. Neumanotatsioonis vastab igale helide rühmale üks neuma;
  • melismaatiline stiil, mille puhul silbile vastab paljudest helidest koosnev kaunistus ehk melism.
Accentus-stiili iseloomustab teksti retsiteerimine ühel helil. Retsiteerimist liigendavad mõnehelilised, sekundi kuni sekstiulatusega meloodiavormelid, mida nimetatakse aktsentideks. Aktsentide esinemine langeb kokku tekstis olevate interpunktsioonimärkidega (komakoolonpunkt). Aktsendid on tavaliselt süllaabilised, st ühele silbile vastab üks noot.

Hümni "Veni creator spiritus" kvadraatkirjas noot
Helifaili info Hümn "Veni creator spiritus" 

Varajane mitmehäälsus

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.
(Vt. ka LEONHARDI BLOGI: Mitmehäälsus)

Gooti ajastu muusikas

12. – 13. sajandi Prantsusmaal kujunes välja kunstmuusika kompositsioonitehnika. Notre-Dame'i katedraaliga on tihedalt seotud kirikulaulu areng ja esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus.
13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi seda Gregoriuse koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised laulud hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse motett. Peagi lisandus motetile veel hääli, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mille ühes hääles esines põhimeloodiana Gregoriuse laul. Ka rütmipilt muutus tihedamaks. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus ilmaliku sisu pärast, aga ka kompositsiooni keerukuse tõttu. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett kirikusse tagasi, kõikides häältes ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – 16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonnaheliloojad.
Seoses moteti rütmipildi keerukamaks muutumisega lõi muusikateoreetik Kölni Franco 13. sajandil uue notatsioonisüsteemi. Iga noot ja paus sai kindla vältuse ja vältused kindlad arvulised suhted.
Kogu keskajal kirjutati väga palju missasid ja reekvieme, vaimulikud muusikaetendused olid liturgiline draama ja müsteerium.

Ilmalik muusika

Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid(rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadidnäitlejad ja tantsijad. 12. – 13. sajandil olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid Lõuna-Prantsusmaal, truväärid Põhja-Prantsusmaal ja minnesingerid Saksamaal), kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele(žonglöörid Prantsusmaal, špiilmannidSaksamaal, skomorohhid Venemaal). Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.

Pillid

Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit praktiliselt ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-AafrikastHispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidelrebekkharflautopsalteeriumrataslüürasimbelPuhkpillidestmängiti erinevaid flöötešalmeid (millest hiljem arenes pommer), trompeti eelkäijaid, krummhorniLöökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini.