Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.

Manifest Eestimaa rahvastele algses sõnastuses, kuupäevaga 21. veebruar 1918, nagu seda levitati enne 24. veebruari 1918

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna ajalehes Teataja 25. veebruaril 1918

Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamine Pärnus, 24. veebruaril 1918

Dokument trükiti esimest korda Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Aleksander Jürvetsoni trükikojas korraldas manifesti ladumist ja trükkimist Aleksander Jürvetsoni naine Maria Jürvetson. Manifest kleebiti Pärnus kiires korras üles.

Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Manifesti luges linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele ette Maapäeva pärnakast saadik Hugo Kuusner. Selle kohta koostati ka vastav akt, mille järgi nagu oleks Eesti kuulutatud iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks juba 21. veebruaril 1918. 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Tallinnas ning Paides.

Selle sündmuse põhjal taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."

27. novembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas nr 1 avaldati manifesti 24. veebruari versioon.

Tekst

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna Riigi Teataja esimeses numbris 27. novembril 1918

Mälestustahvel Paides

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.
Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:
Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega — Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.
Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku politilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseritakse.
Kuni Eesti Asutav Kogu , kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:
1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.
3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik politilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.
6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsionid linnades ja maal.
7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratlistel alustel.
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokratlik Eesti vabariik.
Elagu rahvaste rahu!
Tallinnas, 24. veebr. 1918.
Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu.

Trükikoja mälestustahvel

23. veebruaril 2011 avati Pärnus Hospidali 14 asuva hoone seinal iseseisvusmanifesti valmistanud trükikoja mälestustahvel. Mälestustahvlil on eesti ja inglise keeles tekst: "Selles majas asunud Aleksander Jürvetsoni trükikojas trükiti 23. veebruaril 1918. aastal Manifest Eestimaa rahvastele. 21. veebruaril Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu koostatud dokument trükiti Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Seda levitades ja avalikult 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Toris ning Viljandis ette lugedes kuulutati välja Eesti Vabariik."

Mälestustahvli idee autor on kapten Priit Rööp ja teksti toimetas Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Mälestustahvli valmistamist rahastas MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu ning selle teostas kiviraidur Ülo Kirt Lova Talust.

Mälestustahvli avamisel pidasid kõne Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam ja Pärnu abilinnapea Annely Akkermann. Mälestustahvli pühitses Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, Pärnumaa praost Enn Auksmann. Mälestustahvli avamise tseremoonial osalesid Lääne kaitseringkonna ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva esindajad.

Järeldused:

Eesti Vabariik on loodud kõigile Eestimaa rahvastele. Seetõttu ei tohi ühte Eestimaa rahvust teisele eelistada. Ükskõik, millal nad on Eestimaale saabunud. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse  § 12., mis ütleb, et:

  § 12.   Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

  Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. 

Seetõttu ei saa Eesti riik keelata sisserännet ning selle järgi ei saa nõuda ka Eesti keele tundmist. Eesti riik saaks selle järgi nõuda ainult seda, et tulevane kodanik tõestaks enda vähemalt ühe Eestimaa rahva hulka kuulumist. Samas tegelikult võiks kodanikuks saajalt ikkagi nõuda ka eesti keele tundmist (välja arvatud setu ja võru keel ning kohalikud murdekeeled).

Kuna Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult tehtud kõnes, siis oleks tegelikult õigem pidada Vabariigi sünnipäevaks 23. veebruari (24. veebruaril kuulutati sama Tartus ja Tallinnas).

Tagasi tuleks saada kaotatud alad: Petserimaa ning Narva jõe tagune ala.

Hotel California tõeline lugu

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Eagles`i "Hotel California" tõeline lugu

Eagles'i Hotel California: tõeline lugu

Eagles'I Hotel California singel tsementeeritud neid rock'n'roll superstaarid üle maailma - siin on sees lugu, kuidas see oli tehtud

 
 
 

(Image krediidi: Getty Pildid)

Eagles vabastatakse Hotel California detsembril 8, 1976, kaks nädalat pärast Sex Pistols 'Anarchy Suurbritannias. Pinnal ei saanud sa kahte plaati diameetriliselt rohkem vastu – või võiksite? Tol ajal punk tundus mõeldud puhuda meeldib Eagles ja nende mahe maa-rock vibes puhastada vett. Aga lähemal vaatlusel oma viienda stuudioalbum - ajastu juhtiv videolaenutus MOR behemoth koos Fleetwood Mac's Kuulujutud - näitas bänd pettunud poliitiliste ja sotsiaalsete arengute, kolis pakkuda kriitikat kommertsialismi ja liig.

Tahad nolki? Need viis "keskklassi lapsed Midwest"(Don Henley) tuli mitte jätkata läänerannikul müüt, kuid matta see. See võis olla epitoom muretu freeway rock, kuid Hotel California oli tume asi, ja kindlasti melanhoolia jaoks mega-müüja (siiani album on müünud 32 miljonit eksemplari ja lugedes). Kui kuulujutud üksikasjalikult jaotus suhteid Mac, Hotel California lahkanud peika unistus, lammutades mõiste LA nagu mõned päikese suudeldud Utoopia.

"Mul oli renditud maja rannas Malibu sel suvel ja olime kirjalikult laule, mis pidi saama Hotel California album," kitarrist ja laulukirjutaja Don Felder ütles kitarrist Magazine laulu loomist. "Me tahaks lihtsalt tulla üks neist nights, mis oli väga edukas rekord meile, kuid me olime all relv tulla palju ideid, nii et mul oli kokku pandud reel öelda 16 või 17 laulu visandid - selles vähe reel-to-reel nelja-track TEAC lindistuse minu tagasi magamistuba. Ja ma istusin juulis diivanil - äralõigatud pükstes, t-särgis ja plätudes – mängisin kitarri ja lihtsalt lollitasin selles malibu renditud rannamajas.

Ma vaatasin läbi California päikesepaiste vahuveini Vaikse ookeani ja mu kaks väikest last mängisid liiva kohta kiik sätestatud minu ees, ja ma lihtsalt hakkas mängima neid akorde - et sissejuhatav areng. Ma mängisin seda ikka ja jälle. Ja ma mõtlesin, et ma pean seda salvestama, enne kui ma selle unustan.

"Ja nii ma jooksin mu tagasi magamistuba ja sisse lülitatud TEAC ja mängis umbes viis korda läbi akordi progresseerumise, siis lülitati see välja ja läks liituda minu lapsed."

Hotel California oli mainstream USA raadio, mida Bohemian Rhapsody oli Uk sort - näiliselt liiga pikk number, mis murdis hallituse ja sunnitud programmeerijad anduma kunstnike loominguline kaibjad vaatamata piirava (kolm minutit) formaadis. Ja kitarrisoolo pole paha. Sageli hääletas parim kitarr soolo kogu aeg - duking see läbi Trepp Taevastop kohapeal, tavaliselt - see on enamasti Felder tööd.

"See oli esimene album Joe ja mina, kus me võiksime teha mõned harmoonia kitarri kraami ja kaubanduse off soolod, ja ma tahtsin kirjutada midagi, mis oleks mõned huvitavad kitarri kraami," ütleb Felder. "Nii et ma peaaegu dubleeritud kõike, mida sa kuuled rekord nüüd see väike nelja-track stuudio, välja arvatud paar Walsh lakub lõpus."

Felder salvestas selle demo laulust terve aasta enne seda, kui bänd albumi salvestas. "Ma tegin sellest kiire segu, panin selle kassetile koos ülejäänud 16 lauluga, andsin sellest koopia kõigile bändis ja ütlesin: "Kui keegi on huvitatud kirjutamisest või lõpetamisest, siis anna mulle teada". Andsin koopia Randy [Meisner], Joe ja Don Henley. Siis, paar päeva hiljem, sain kõne Henley ja ta ütles: "Ma kinda nagu üks, mis kõlab nagu Mehhiko reggae laul - selline Hispaania asi " - ja ma teadsin, mis lugu ta rääkis koheselt. Me hakkasime sellest rääkima ja Don ja Glenn mõtlesid selle mõtte välja..."

Kotkad: (L-R) Don Felder, Joe Walsh, Don Henley, Randy Meisner ja Glenn Frey (Image krediidi: Getty Pildid)

Aga kui ta ilmus salvestus istungid, Felder hakkas mängima erinevat soolo, ainult trummar Don Henley helistada peatada menetluse ja nõudma ta mängida täpselt sama asi, mida ta oli teinud demo. "Don Henley ütles: "Stopp, see pole õige." Ja ma ütlesin: "Mida sa mõtled, et see pole õige? Me lihtsalt tõstame need soolod üles." Ta ütles: "Ei, ei, ei, sa pead mängima neid täpselt nagu see, mis on teie demo." Felder tuli leida demo ja siis "istuda stuudio ja uuesti õppida, mida ma juba mänginud aasta enne seda."

Et ta müüs nii suurtes kogustes ütleb palju umbes 1976 kuulajad soov annus realism oma rock'n'roll, isegi kui suur enamus pigem kohaletoimetamise süsteem oleks mellifluous akustiline-elektriline pehme rock kui raucous punk.

Mitte, et Hotell California on lihtsalt mingi tuuline pop. Võtke oma unikaalse klassifikatsiooni: riik reggae, keegi? Kas ühes laulus on kunagi olnud nii ebatõenäoline vastandite kokkupõrge? Aga samas, kas kunagi on olnud kaks rida - "Pimedas kõrbes maanteel, jahe tuul mu juuksed" - nii esilekutsuv koht ja miljöö? See on tume pool California unistus kirjutada suur - kuigi see oli kirjutatud viis mitte-põliselanikud.

"Me rääkisime sellest, et keegi bändist ei olnud Californiast," ütleb Felder. "Me kõik sõitsime öösel Californiasse ja silmapiiril võisid sa näha Los Angelese tulesid umbes 100 miili kauguselt, kui te esimest korda lähenete. Ja sul on kõik need pildid, mis on meelt: palmipuud ja filmi tähte ja edu ja Hollywood Boulevard - kõik need pildid California. Ja Henley ütles, et oleks hea mõte kirjutada see laul mõiste California, liialdusi Hollywood ja kõik see kraam. Nii et tema ja Glenn [Frey] võttis lugu ja jooksis ära ja hakkas kritseldus ära padjad ja tulid välja, mida ma arvan, on mõned lihtsalt suur lyrics.

Hotell California 7" ühene

"Henley hiilis kassetidega minema ja täitis legaalsed padjad täis sõnu ja siis tulid ja laulavad, ja see oli nagu: "Vau, see on fantastiline". Ja nii palju loomingulisi asju toimus väljaspool [salvestus] ruumi."

Muidugi, istungid ei olnud ilma nende pingeid. "Pinge oli, mida laulud ei kavatse olla rekord - seal oli ka mõned pinged umbes inimesed on tõesti hilineb istungid, sest nad ei ilmu kuni 14:30 või 15:00," mäletab Felder. "Nii et see oli lihtsalt inimeste ärritusi rohkem kui pingeid loominguline kraam. Aga seal oli paar korda, nagu siis, kui me lõpuks lõpetanud rekord ja meil oli taasesituse poole plaadifirma. Nad olid juba kuid meie uksel peksnud ja me ütlesime: "Sa saad selle, kui see on tehtud".

"Nii et me lõpuks kutsus neid üle ja panna kahe-track kõik segud ja ma arvan, viimane laul asi, ajal, oli Hotel California. Henley pööras ümber ja ütles: "See on meie esimene singel". Ja ma ütlesin: "Jumal, ma arvan, et see on vale: see on vale formaat raadio - see on kuus minutit pikk, sa ei saa tantsida seda ja see peatub keskel. Me peame välja panema midagi sarnast ühega neist öödest,mis on suunatud raadiole – alla kolme minuti ja 30 sekundi". Ta ütles: "Ei, see on kõik".

"Ma ei ole kunagi osutunud nii imeliselt vale [naerab]. Oli aegu, mil me ei nõustunud otsuste ja asjadega, aga tal oli õigus [sellest]."

Laul on siin: (You Tube)

Tüüfuse Mary

Mary Mallon (23. september 1869 - 11. november 1938), tuntud ka kui tüüfuse Mary, oli Iirimaal sündinud kokk, kes arvatavasti nakatas 53 inimest tüüfusesse, kellest kolm surid ja ta oli esimene inimene Ameerika Ühendriikides, kes oli tuvastatud haiguse asümptomaatilise kandjana. Kuna ta jätkas kokatööd, mille tulemusel ta nakatas oma haigust edasi teistele inimestele, pandi ta kaks korda võimude poolt sunniviisiliselt karantiini ja ta suri üksinduses pärast ligikaudu kolme aastakümmet teistest eraldatuna.

Mary Mallon
Mallon 1909. aastal
Sündinud	23 september 1869 Cookstown, Tyrone maakond, Iirimaa
Surnud	11 november 1938 (69-aastasena) Riverside haigla, North Brother saar, New York, Ameerika Ühendriigid
Maetud	Saint Raymondi Kalmistu, The Bronx, New York, Ameerika Ühendriigid
Rahvus	Iirlane
Teised nimed	Mary Brown   Tüüfuse Mary
Töökoht	Kokk
Tuntud	Tüüfilise palaviku asümptomaatiline kandja

Elulugu

Varajane elu

Mary Mallon sündis 1869. aastal Tyrone'i maakonnas Cookstownis praeguse Põhja-Iirimaa piirkonnas. Eeldatavastioli ta tüüfusega sündinud, kuna tema ema oli raseduse ajal nakatunud. 15-aastaselt rändas ta Ameerika Ühendriikidesse. Ta elas mõnda aega oma tädi ja onu juures ning töötas toateenijana, kuid lõpuks sai temast jõukate perede kokk.

Karjäär

Aastatel 1900–1907 töötas Mallon New Yorgi piirkonnas kokana kaheksa pere jaoks, kellest seitse haigestus tüüfusesse. 1900. aastal töötas ta New Yorgis Mamaroneckis, kus kahe nädala jooksul pärast tema tööleasumist tekkis elanikel tüüfus. 1901. aastal kolis ta Manhattanile, kus pereliikmetel, kelle heaks ta töötas, tekkisid palavikud ja kõhulahtisus ning pesupesija suri. Seejärel läks Mallon advokaadi juurde ja lahkus pärast seda, kui kaheksa selle leibkonna inimest seitse haigestus.

1904. aasta juunis võttis ta tööle jõuka advokaadi Henry Gilsey. Nädala jooksul nakatus pesupesija kõhutüüfusse ja peagi olid seitsmest sulasest neli haiged. Ükski Gilsey pereliige ei olnud nakatunud, sest nad elasid eraldi ja sulased elasid oma majas. Uurija dr R. L. Wilson jõudis järeldusele, et pesupesemine põhjustas haiguspuhangu, kuid tal ei õnnestunud seda tõendada. Kohe pärast haiguspuhangu algust lahkus Mallon ja kolis Tuxedo parki, kus ta palkas George Kessler. Kaks nädalat hiljem nakatus tema leibkonna pesupesija ja viidi Püha Joosepi piirkondlikku meditsiinikeskusesse, kus tema kõhutüüfuse juhtum oli üle pika aja esimene.

1906. aasta augustis asus Mallon New Yorgi jõuka pankuri Charles Henry Warreni perega Long Islandil Oysteri lahes. Mallon läks Warrenitega kaasa, kui nad üürisid 1906. aasta suveks Oysteri lahes maja. 27. augustist kuni 3. septembrini langes kuus perekonna 11 inimesest kõhutüüfusse. Kolme seal praktiseerinud meditsiiniarsti sõnul oli see haigus Oysteri lahes tol ajal "ebatavaline". Üürileandja, mõistes, et tüüfuse mainega maja on võimatu rentida, palkas nakkusallika leidmiseks mitu sõltumatut eksperti. Nad võtsid veeproove torudest, segistitest, tualettruumidest ja süvendist, mis kõik olid tüüfuse suhtes negatiivsed.

Uurimine

1906. aasta lõpus võttis Malloni tööle Walter Bowen, kelle perekond elas Park Avenue'l. Nende neiu haigestus 23. jaanuaril 1907 ja peagi haigestus Charles Warreni ainus tütar ja suri. See juhtum aitas tuvastada Malloni kui nakkuste allikat. Pärast Oysteri lahe puhangut Warreni palgatud uurija George Soper oli püüdnud välja selgitada kõhutüüfide puhkemise hästitoimivates peredes, kui oli teada, et haigus tabas tavaliselt ebasanitaarses keskkonnas. Ta avastas, et Iiri naiskokk, kes sobis talle antud füüsilise kirjeldusega, oli seotud kõigi haiguspuhangutega. Ta ei suutnud teda leida, kuna ta lahkus pärast haiguspuhangu algust ilma edasisuunamisaadressi andmata. Seejärel sai Soper teada aktiivsest haiguspuhangust Park Avenue'i katusekorteris ja avastas, et Mallon oli kokk. Kaks leibkonna teenijat hospitaliseeriti ja peretütar suri tüüfusesse.

Soper kohtus Malloniga esimest korda Bowensi köögis ja süüdistas teda haiguse levitamises. Ehkki Soper ise meenutas oma käitumist võimalikult "diplomaatiliselt", vihastas ta Malloni ja naine ähvardas teda nikerdushargiga. Kui Mallon keeldus proove andmast, otsustas Soper koostada viieaastase tööajaloo. Ta leidis, et kaheksast perekonnast, kes Malloni kokaks palkasid, väitsid seitsme liikmed, et neil on kõhutüüfus. Siis sai Soper teada, kus Malloni väljavalitu elab, ja korraldas seal uue kohtumise. Ta võttis dr Raymond Hoobleri, püüdes Mary veenda andma neile analüüsimiseks uriini ja väljaheite proove. Mallon keeldus taas koostööst, uskudes, et tüüfus on kõikjal ja haiguspuhangud on juhtunud saastunud toidu ja vee tõttu. Sel ajal ei olnud tervislike kandjate mõiste teadmata isegi tervishoiutöötajatele.

Soper avaldas oma leiud 15. juunil 1907 ajakirjas American Medical Association. Ta kirjutas:

Leiti, et pere vahetas kokka 4. augustil. See oli umbes kolm nädalat enne tüüfuse epideemia puhkemist. Uus kokk Mallon jäi perre vaid lühikest aega ja lahkus umbes kolm nädalat pärast haiguspuhangu tekkimist. Mallonit kirjeldati kui umbes 40-aastast iirlast, pikka, rasket, vallalist. Tundus, et ta oli täie tervisega.

Esimene karantiin (1907–1910)

Mary Mallon (esiplaanil) haigla voodis

Soper teavitas New Yorgi tervishoiuosakonda, mille uurijad mõistsid, et Mallon oli tüüfuse kandja. Suur-New Yorgi harta paragrahvide 1169 ja 1170 alusel arreteeriti Mallon rahvatervise ohuna. Viis politseinikku ja dr Josephine Baker sundisid teda kiirabisse minema, kes mingil hetkel pidid tema ohjeldamiseks Mallonil istuma. Mallon transporditi Willard Parkeri haiglasse, kus teda vaos hoiti ja sunniti proove andma. Neli päeva ei lastud tal isegi iseseisvalt püsti tõusta ja vannituba kasutada. Tema väljaheideproovides avastatud tohutu kogus tüüfuse baktereid näitas, et nakkuskeskus oli tema sapipõies. Ülekuulamise käigus tunnistas Mallon, et ei pesnud peaaegu kunagi käsi. See ei olnud tol ajal ebatavaline; haiguse iduteooriat ei aktsepteeritud endiselt täielikult.

19. märtsil 1907 mõisteti Mallon Põhja-Venna saarel karantiini. Karantiinis olles andis ta väljaheite- ja uriiniproove kolm korda nädalas. Võimud soovitasid tema sapipõie eemaldada, kuid naine keeldus, kuna ei uskunud, et kannab seda haigust. Sel ajal oli sapipõie eemaldamine ohtlik ja inimesed olid protseduuri tõttu surnud. Samuti ei soovinud Mallon lõpetada kokatööd - see töö teenis talle rohkem raha kui ükski teine. Oma kodu puudumisel oli ta alati vaesuse äärel.

Pärast Soperi artikli avaldamist American Medical Associationi ajakirjas pälvis Mallon meedias ulatusliku tähelepanu ja sai hüüdnime "tüüfuse Mary". Hiljem kutsuti tüüfust määratlenud õpikus teda taas "tüüfuse Maryks"

Soper külastas Malloni karantiinis ja ütles talle, et ta kirjutab raamatu ja annab talle osa autoritasudest. Naine lükkas tema ettepaneku vihaselt tagasi ja lukustas end tema lahkumiseni vannituppa. Ta vihkas hüüdnime ja kirjutas oma advokaadile saadetud kirjas:

Ma ei tea, kuidas mainitud doktor William H. Park sooviks, et teda solvataks ja ta ajakirjasse pandaks ning teda või tema naist Tüüfus William Parkiks kutsuks.

Kõik meditsiinieksperdid ei toetanud otsust Mallon sunniviisiliselt karantiini panna. Näiteks väitsid Milton J. Rosenau ja Charles V. Chapin mõlemad, et teda tuleb lihtsalt õpetada oma seisundit hoolikalt ravima ja tagama, et ta ei levitaks tüüfust teistele. Mõlemad pidasid isolatsiooni tarbetuks, liiga rangeks karistuseks. Mallon kannatas pärast vahistamist ja sundtoomist haiglasse närvisüsteemi. 1909. aastal üritas ta New Yorgi tervishoiuosakonda kohtusse kaevata, kuid tema kaebus lükati tagasi ja New Yorgi ülemkohus lõpetas juhtumi. Advokaadile saadetud kirjas kurtis ta, et teda koheldi kui "katsejänest". Ta oli kohustatud andma analüüsimiseks proove kolm korda nädalas, kuid kuus kuud ei tohtinud ta silmaarsti juures käia, kuigi silmalaud oli halvatud ja ta pidi seda öösel siduma. Tema meditsiiniline ravi oli kirglik: talle manustati aastaks urotropiini kolmekuuliste kuuridena, ähvardades neerud hävitada. See muudeti üha suuremates annustes õllepärmiks ja heksametüleenamiiniks. Esmalt öeldi talle, et tal on kõhutüüfus sooletraktis, seejärel soole lihastes, seejärel sapipõies.

Mallon ise ei uskunud kunagi, et ta on kandja. Sõbra abiga saatis ta mitu proovi New Yorgi sõltumatusse laborisse. Kõik olid tüüfuse suhtes negatiivsed. North Brotheri saarel olid ka peaaegu veerand tema analüüsidest märtsist 1907 kuni juunini 1909 negatiivsed. Pärast 2 aastat ja 11 kuud kestnud Malloni karantiini otsustas New Yorgi osariigi tervishoiuvolinik Eugene H. Porter, et haigusekandjaid ei tohiks enam isoleerida ja et Mallon võib vabaneda, kui ta nõustub kokana töötamise lõpetama ja astuma mõistlikke samme, et vältida tüüfuse levikut teistele. 19. veebruaril 1910 ütles Mallon, et on "valmis oma (koka) ametit muutma ja annab kinnitusega kinnituse, et ta võtab vabastamisel sellised hügieenilised ettevaatusabinõud, mis kaitsevad neid, kellega ta kokku puutus, nakkusest. " Ta vabastati karantiinist ja ta naasis mandrile.

Vabastamine ja teine karantiin (1915–1938)

"Tüüfuse Mary" plakatil kujutamine

Pärast vabastamist anti Mallonile pesupesija töökoht, mis maksis vähem kui söögitegemine - 50 dollari asemel 20 dollarit kuus. Mingil hetkel haavas ta käsi ja haav nakatus, mis tähendab, et ta ei saanud kuus kuud üldse töötada. Pärast mitut ebaõnnestunud aastat hakkas ta uuesti süüa tegema. Ta kasutas võltsitud perekonnanimesid nagu Breshof või Brown ja asus kokana tööle tervishoiuametite selgesõnaliste juhiste vastu. Ükski agentuur, kes palgaks kõrgekvaliteediliste perede teenistujaid, ei pakuks talle tööd, seega kolis ta järgmise viie aasta jooksul massisektorisse. Ta töötas mitmes köögis restoranides, hotellides ja spaakeskustes. Peaaegu kõikjal, kus ta töötas, esinesid tüüfuse puhangud. Kuid ta vahetas töökohta sageli ja Soper ei suutnud teda leida.

1915. aastal alustas Mallon tööd New Yorgis Sloane'i naistehaiglas. Varsti nakatusid 25 inimest ja kaks surid. Sünnitusabi peaarst dr Edward B. Cragin helistas Soperile ja palus tal uurimisel abi olla. Soper tuvastas Malloni teenijate suuliste kirjelduste järgi ja ka tema käekirja järgi.

Mallon põgenes taas, kuid politseil õnnestus ta leida ja arreteerida, kui ta Long Islandil sõbrale toitu viis. Mallon viidi 27. märtsil 1915 tagasi Põhja-Venna saarele karantiini.

Tema elust teise karantiini ajal on vähe teada. Ta püsis North Brotheris üle 23 aasta ja võimud kinkisid talle privaatse ühekorruselise suvila. Alates 1918. aastast lubati tal ette võtta ühepäevareise mandrile. Aastal 1925 tuli saarele praktikale dr Alexandra Plavska. Ta organiseeris kabeli teisel korrusel labori ja pakkus Mallonile tööd tehnikuna. Mallon pesi pudeleid, tegi lindistusi ja valmistas patoloogidele klaase.

Surm

Mallon veetis ülejäänud elu karantiinis Rothersiide haiglas North Brotheri saarel. Kuus aastat enne surma tabas teda insult. Ta ei taastunud kunagi täielikult ja pool tema kehast jäi halvatuks. 11. novembril 1938 suri ta 69-aastaselt kopsupõletikku. Malloni surnukeha tuhastati ja tema tuhk maeti Bronxi Saint Raymondi kalmistule. Matustel osales üheksa inimest.

Mõned allikad väidavad, et surmajärgne surm leidis tõendeid elusate tüüfusbakterite kohta Malloni sapipõies. Soper kirjutas aga, et lahkamist ei toimunud - väide, mille teised teadlased viitasid vandenõu kinnitamiseks avaliku arvamuse rahustamiseks pärast tema surma.

Pärand

Ajalooline plakat, mis hoiatab tüüfuse Mary moodi käitumise eest

Tagajärjed

Mallonile omistati vähemalt kolm surma, kuid tema varjunimede kasutamise ja koostööst keeldumise tõttu pole täpne arv teada. Mõni on hinnanud, et ta võis põhjustada 50 surma.

20. sajandi esimesel veerandil tuvastati veel tervislikke tüüfuse kandjaid, näiteks Itaalia immigrant Tony Labella, kelle arvatavasti põhjustas üle 100 juhtumi (viie surmaga); "Tüüfuse Johni" nime kandev Adirondacki juhend, mis eeldatavasti nakatas 36 inimest (kahe surmaga); ning restoranipidaja ja pagariäri omanik Alphonse Cotils.

Ajastu tervisetehnoloogial ei olnud täiesti tõhusat lahendust: infektsiooni vastu võitlemiseks ei olnud antibiootikume ja sapipõie eemaldamine oli ohtlik, mõnikord surmaga lõppenud operatsioon. Mõned kaasaegsed spetsialistid väidavad, et tüüfuse bakterid võivad integreeruda makrofaagidesse ja seejärel elada soole lümfisõlmedes või põrnas.

Eetilised ja õiguslikud küsimused

Malloni juhtumist sai esimene, kus asümptomaatiline kandja avastati ja sunniviisiliselt isoleeriti. Tema juhtumi tõstatatud eetilisi ja õiguslikke probleeme arutatakse endiselt.

Kultuuris

Tänapäeval on fraas "tüüfuse Mary" kõnekeelne termin kõigile, kes teadlikult või mitteteadlikult levitavad haigusi või mõnda muud ebasoovitavat asja.

Malloni linnalegendi staatus New Yorgis inspireeris räppgrupi nime Hail Mary Mallon.

Rundalé lossi dekoratiivkunsti näitus

Dekoratiivkunsti näitus „Gootikast juugendstiilini“ Rundāle lossi esimesel korrusel annab külastajatele võimaluse tutvuda ajalooliste kunsti- ja arhitektuuristiilide põhijoontega ajavahemikus 15. sajand-esimene maailmasõda (1914-1918).

Pildil olev ruum on kaunistatud juugendstiilis esemetega.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kennedyte needus

REDIGEERI

 COMMENTS SHARE

---

Kennedyte perekond 1931. aastal Massachusettsis. Vasakult paremale: Robert F. Kennedy, John F. Kennedy, Eunice Kennedy, Jean Kennedy (isa süles), Joseph P. Kennedy seenior, Rose Fitzgerald Kennedy (ootas tol hetkel üheksandat last, Edward "Ted" Kennedyt), Patricia Kennedy, Kathleen Kennedy, Joseph P. Kennedy juunior (taga), Rosemary Kennedy.

Kennedyte needus on väidetav needus, mis saadab Ameerika Ühendriikide Kennedyte poliitikute suguvõsa. Kuna Kennedyte suguvõsas on aastekümnete jooksul juhtunud nii palju õnnetusi, on avalikult hakatud arutlema Kennedyd saatva väidetava needuse üle.

Esimesena mainis Kennedyte needust avalikult 1969. aastal pärast Chappaquiddicki saarel juhtunud õnnetust Ted Kennedy. Skeptikud on väitnud, et paljuliikmelises suguvõsas võibki õnnetusi rohkem esineda.

Õnnetused Edit

• 1941 – Rose Kennedy ja Joseph P. Kennedy seeniori kolmas laps ja esimene tütar Rosemary Kennedy arvati olevat vaimse alaarenguga. Usuti, et meeleolukõikumiste ja vahepealse agressiivse käitumise tõttu võib ta Kennedyte mainet kahjustada, mistõttu otsustas isa salaja, et tema peal viiakse läbi neurokirurgiline operatsioon lobotoomia (ajusagaralõikus), mida oli sel ajal veel vähe tehtud. Lobotoomia tagajärjel ei suutnud Rosemary enam kõndida ega korralikult rääkida, mistõttu viibis ta aastakümneid erapsühhiaatriahaiglas. Ta suri 2005. aastal loomulikku surma.
• 12. august 1944 – Kennedyte perekonna vanim laps Joseph P. Kennedy juunior hukkus Teise maailmasõja ajal Inglismaal, kui tema lennuk operatsiooni "Aphrodite" käigus plahvatas.
• 13. mai 1948 – Kennedyte perekonna neljas ja teine tütar Kathleen Cavendish, Hartingtoni markkrahvinna hukkus lennuõnnetuses Prantsusmaal.
• 9. august 1963 – John F. Kennedy ja tema abikaasa Jacqueline Kennedy viimane laps Patrick Bouvier Kennedy suri kaks päeva pärast enneaegset sündi.
• 22. november 1963 – USA president John F. Kennedy mõrvati Texase osariigis Dallases. Kennedy tapmise eest vahistatud Lee Harvey Oswald tapeti kaks päeva hiljem enne kohtu alla minemist. 1964. aastal jõudis Warreni komisjon järeldusele, et Oswald oli tegutsenud üksinda. Hiljem on kerkinud üles palju väiteid selle kohta, et Kennedy tapeti vandenõu käigus ja Oswald ei tegutsenud üksi.
• 19. juuni 1964 – Kennedyte perekonna noorim laps, senaator Ted Kennnedy sattus lennuõnnetusse, milles hukkus üks tema abilistest ja piloot. Kennedy tõmbas lennukivrakist välja kaassenaator Birch Bayh. Pärast õnnetust taastus Kennedy vigastusest mitu nädalat haiglas.
• 5. juuni 1968 – Palestiinlane Sirhan Sirhan tappis California osariigis Los Angeleses senaatori ja presidendikandidaadi Robert F. Kennedy, kes oli saavutanud äsja võidu California eelvalimistel. Sirhan tunnistas end Kennedy mõrvas süüdi ja ta kannab Californias Richard J. Donovani vanglas eluaegset vanglakaristust.
• 18. juuli 1969 – Chappaquiddicki intsident: Ted Kennedy sõitis Massachusettsi osariigis Chappaquiddicki saarel autoga kitsalt ja piirdeta sillalt alla. Õnnetuse tagajärjel paiskus auto ümber. Kennedy suutis autost välja pääseda, kuid tema kaasreisja, 28-aastane Mary Jo Kopechne jäi autosse lõksu ja hukkus. Kennedy tunnistas end süüdi sündmuskohalt lahkumises ja talle mõisteti karistuseks kaks kuud tingimisi vangistust.
• 13. august 1973 – Robert F. Kennedy ja tema abikaasa Ethel Kennedy teine laps Joseph P. Kennedy II sattus Jeepiga sõites õnnetusse, mille tagajärjel jäi tema kaasreisja Pam Kelley halvatuks.
• 25. aprill 1984 – Robert F. Kennedy ja Ethel Kennedy neljas laps David A. Kennedy suri Florida osariigis Palm Beachis hotellitoas kokaiini ja petidiini üledoosi tagajärjel.
• 31. detsember 1997 – Robert F. Kennedy ja Ethel Kennedy kuues laps Michael LeMoyne Kennedy hukkus suusaõnnetuses Colorado osariigis Aspenis.
• 16. juuli 1999 – John F. Kennedy ja Jacqueline Kennedy poeg John F. Kennedy juunior hukkus lennuõnnetuses, kui tema juhitud väikelennuk Piper PA-32R Massachusettsi osariigis Martha's Vineyardi saare lähedal alla kukkus. Õnnetuse põhjusteks loeti piloodieksimust ja ruumitaju kaotamist. Samuti hukkusid õnnetuses Kennedy abikaasa Carolyn Bessette-Kennedy ja tema õde.
• 16. september 2011 – Ted Kennedy ja tema abikaasa Joan Bennett Kennedy kolmas laps Kara Kennedy suri Washingtonis 51-aastaselt tervisespordiga tegeledes südamerabanduse tagajärjel.
• 16. mai 2012 – Robert F. Kennedy ja Ethel Kennedy kolmanda lapse Robert F. Kennedy juuniori endine abikaasa Mary Richardson Kennedy sooritas oma kodus New Yorgi osariigis Westchesteri maakonnas enesetapu.
• Võib arvata, et see needus pole veel lõppenud. Kennedysid on veel elus ja needus ilmselt jätkub.
• Samasugune (või vähemalt sarnane) needus on taanud veel ühte perekonda