Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

reede, 15. aprill 2022

Esimene maailmasõda (1914-1918)

Esimese maailmasõja lühikokkuvõte ja tagajärjed

28. juunil tappis Serbia salaorganisatsiooni Must käsi liige Gavrilo Princip Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi. 28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. Austria-Ungari poolele asus Saksamaa, kes kuulutas 1.augustil Venemaale ja 3.augustil Prantsusmaale sõja. 4. augustil kuulutas Inglismaa Saksamaale sõja. Ameerika astus sõtta alles 1917. aastal.
PLAANID   
Saksamaa sõjaplaan oli oma olemuselt välksõja plaan. Sõjaplaan töödeldi välja kindralstaabi ülema von Schileffeni eestvedamisel.  Prantsusmaa plaan oli suunata kogu jõud kindlustusele. Venemaa soovis purustada Ida-Preisimaal  Saksa väed. Inglismaa aga kavatses saavutada oma eesmärgid teiste abiga, toetades oma liitlasi rahaliselt.
LÄÄNERINNE algas Saksa vägede tungimisega Luksemburgi ja Belgiasse. 1914.a. augusti lõpus toimus piirilahing. Prantsuse armeed ja üks inglise armee olid sunnitud taganema. Septembris lõid prantslased pariisi tunginud sakslased tagasi lahingus, Marne’I lahingu nime all tuntud lahingus. Peale seda algas positsioonisõda. 1915 kasutasid sakslased esimest korda sõjategevuses gaasi Ypres’I lahingus. 1916 ründasid sakslased Verduni kindlust. Lahing kestis 10 kuud ja algas veebruaris. Nii Saksa kui Prantsusmaa kaotas üle miljoni mehe. Kuid võitjaks tuli Prantsusmaa kindral Petain’i juhtimisel. Peaaegu samal ajal toimus Somme’i lahing inglaste ja sakslaste vahel. Selles lahingus kasutati esmakordselt lennuväge ja tanke. Võitjaks tulid sakslased.


IDARINNE      
Venemaa tahtis vallutada Ida-Preisimaad. Alguses saatis vene vägesid edu. Kuid Austria väed sundisid Venemaa taganema Karpaatidesse. 1915 aastal tahtis Saksamaa vallutada Venemaad, kuid see plaan läks luhta. 1917 tuli võimule Venemaal Ajutine Valitsus, siis vallutas saksa  vägi Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa ja Riia.
TEISED SÕJATANDRID     
Balkanil sõdisid Austria-Ungari ja Serbia. Bulgaaria tuli Austria-Ungarile appi ja  kaotajana tuli 1915-ndal aastal Serbia. 1915 kuulutas Austria-Ungari Itaaliale sõja. Saksa vägede appi tulemisel Austria-Ungarile vallutati Campretto 1917-ndal aastal. 1914-ndal aastal astus sõtta Jaapan Saksamaa vastu.
SÕDA MEREL JA KOLOONIATES      
Inglismaa osavõtt kindlustas Antandi ülemvõimu merel. 1915-ndal aastal kuulutas saksa välja allveesõja. Meri Inglismaa ümber kuulutati sõjatsooniks. 1916 proovis Saksamaa  murda läbi mereblokaadi, peeti Jüüti merelahing, kus kumbki osapool ei võitnud. 
LÕPP
1917.11. toimus Venemaal riigipööre. Bolševikud tegid sakslastega vaherahu. Kuid saksa väed alustasid 1918 pealetungi Venemaale. 1918.03 sõlmisid bolševikud Brestis Saksamaa ja tema liitlastega rahu. 1918 aasta märtsist juulini tegid sakslased 4 suurt pealetungi. 1918 .sügisel ei suutnud saksa väed Antandile vastupanu osutada. 11.11 1918 kirjutas Compiegne’I metsas Antandi vägede ülemjuhataja alla vaherahule, mis lõpetas 1.maailmasõja.
TAGAJÄRJED
1.maailmasõtta kaasatati palju riike. Mobiliseeriti 67 mlj, Atandis 42miljonit ja Keskriikide poolel 25 miljonit inimest. Surma sai 10 mlj, haavata 20 mlj inimest. Haigustesse ja nälga suri 10 miljonit . Halvenes elatustase. Toiduainete nappus (nälg), suured vaimsed kaotused, avardus inimeste maailmapilt kokkupuutes teiste riikidega. Kogu majanduselu allutati sõjavarustuse tootmisele. Kasutati naiste, vangide ja laste tööjõudu. Sõja puhkedes oli suur sõjavaimustus, kuid varsti tehti streike, demonstratsioone. Sõjapidamine: uued väeliigid (lennu-, tanki- ja õhukaitsesuurtükivägi), tsepeliin, sõda muutus kolmemõõtmeliseks (merel, maal ja õhus), autosid toodeti 5 korda rohkem. USA muutus tugevaks (poliitiline ja majanduslik seisund ja mõjukus) uus jõud: Nõukogude Venemaa,  paljud riigid iseseisvusid (ka Eesti). Suured Euroopa (koloniaal)impeeriumid lagunesid, monarhiad langesid, paljud suurriigid lagunesid, Euroopasse tekkisid (uued) vabariigid.
Esimene maailmasõda (I maailmasõda; tuntud ka kui Suur ilmasõdaSõda kõigi sõdade lõpetamiseks ja I saksa sõda) oli Euroopas puhkenud maailmasõda, mis kestis 1914. aasta 28. juulist 11. novembrini 1918. Globaalselt mobiliseeriti sõjategevuseks kokku 70 miljonit sõdurit, seehulgas 60 miljonit eurooplast, mis tegi sellest ühe ajaloo suurima sõja. See oli ka ajaloo üks ohvriterohkemaid konflikte: sõjategevuse tagajärjel hukkus üle 9 miljoni sõduri ja 7 miljoni tsiviilisiku, kuid lisaks suri sõja käigus toime pandud genotsiidide ja 1918. aasta puhkenud Hispaania gripi pandeemia tõttu veel umbes 50–100 miljonit inimest.
Sõjas osalesid kõik maailma suurvõimud, kes jagunesid vastavalt PrantsusmaastVenemaast ja Suurbritanniast koosnevaks Antandiks (hiljem laiemalt liitlasvägedeks) ning Saksamaa ja Austria-Ungari juhitud Keskriikideks. Kuigi Itaalia oli 1882. aastast olnud Saksamaa ja Austria-Ungariga sõlmitud Kolmikliidu liige, ei ühinenud ta maailmasõja puhkedes keskriikidega, sest Austria-Ungari oli alustanud sõjategevust kolmikliidu tingimuste vastaselt. Mõlemad pooled said sõja käigus uusi liikmeid: liitlastega ühinesid näiteks ItaaliaJaapan ja Ameerika Ühendriigid, ning Keskriikidega Osmanite riik ja Bulgaaria.
Sõja päästis valla 28. juunil 1914 Sarajevos toimunud Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi atentaat, mille pani toime Jugoslaavia natsionalist Gavrilo Princip. Atentaadi tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatumi, mis tekitas ka Euroopas diplomaatilise kriisi. Serbia ei nõustunud ultimaatumi tingimusi täitma, mistõttu kuulutas 28. juulil Austria-Ungari Serbiale sõja. Järgnevate nädalate jooksul kisti keerulise sõjaliste liitude võrgustiku tõttu sõtta kõik Euroopa suurriigid, hiljem levis konflikt edasi üle maailma.
29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles idarindel Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. Prantsusmaa oli nelikümmend aastat tagasi toimunud Prantsuse-Preisi sõjas Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud Elsass-Lotringi Saksamaale loovutama. Tingituna antud kaotusest ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetusekst 2. augustil välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. augustil sõja.
Saksa-Prantsuse piir oli varasemate omavaheliste konfliktide tõttu mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa Schlieffeni plaani järgides peale põhja suunalt, rünnates Prantsusmaad läbi neutraalsust deklareerinud Belgia ja Luksemburgi. Suurbritannia oli 1839. aasta Londoni lepinguga andnud Belgia neutraliteedile sõjalise garantii ning kuulutas seetõttu 4. augustil Saksamaale sõja. Pärast Saksa esmase pealetungi nurjumist septembri algul toimunud Marne'i lahingu tagajärjel muutus sõjategevus läänerindel kurnamis- ja kaevikusõjaks, milles rindejooned kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. idarindel tungis Venemaa Austria-Ungari vastu küll edukalt peale, kuid samas sissetungi Ida-Preisimaale peatasid sakslased edukalt Tannenbergi ja esimese Masuuria järvede lahingute tagajärjel, põhjustades lisaks Vene vägedele suuri kaotuseid. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega Osmanite riik, avades Antandi riikide vastu uued rinded KaukaasiasMesopotaamias ja Palestiinas. 1915. aastal ühines liitlastega Itaalia ja Keskriikidega Bulgaaria, samuti ühinesid liitlastega 1916. aastal Rumeenia ja 1917. aastal Ameerika Ühendriigid.
1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus revolutsiooni tagajärjel kokku, teine revolutsioon sama aasta novembris ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama Brest-Litovski rahulepingu, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit, sest võimaldas idarindel olevad väeüksused suunata läände. Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud Saksa pealetungi, koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes paljude järjestikuste pealetungidega sakslased lõplikult tagasi. 4. novembril 1918 nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja 11. novembril nõustus vaherahu sõlmima ka siseriiklikus kriisis olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.
Esimene maailmasõda oli märkimisväärne murdepunkt nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes. Sõja lõpuks või vahetult pärast lõppu lakkasid eksisteerimast Saksa keisririikVene KeisririikAustria-Ungari ja Osmanite riik. Samuti jaotati võitjate vahel ära endised Saksamaa kolooniad. Sõja lõppu peetakse ka 19. sajandil alanud Teine tööstusrevolutsioon ja Pax Britannica perioodide lõpuks. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil surus Suur Nelik (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid) kaotajatele peale oma rahutingimused, millest tuntuim on Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping. Diplomaatiliste lepingute ja puhkenud revolutsioonide/vabadussõdade tulemusena tekkis või taastati Euroopas üheksa iseseisvat riiki. Analoogsete konfliktide ärahoidmiseks tulevikus moodustati Rahvasteliit. Rahvasteliidu missiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis, koos globaalsete majanduslike raskuste, kaotusest põhjustatud häbi (eriti Saksamaa jaoks) ja natsionalismi tõusuga, olid muuhulgas 1939. aastal alanud teise maailmasõja põhjusteks.

Euroopa poliitiline kaart aastal 1914. Kaardil eristatud neutraalsed riigid, Kolmikliidu riigid ja Antandi riigid

Sõja põhjused



Gavrilo Principi kinnipidamine pärast atentaati Franz Ferdinandile.

Esimese maailmasõja põhjustest on raske nimetada ühte ja peamist või isegi peamisi põhjusi.
Süsteem, mis lõi alused Esimese maailmasõja tekkeks, kujunes välja seoses 1789. aastast möllanud revolutsioonilistele sündmustele järgnenud Viini kongressi (18141815) restaureeritud vana korraga ning tollase tasakaaluprintsiibi nihetega 19. sajandil, mis olid peamiselt tingitud Bismarcki-aegse Preisimaa jõulisest ekspansionismist, mille tulemus oli kõigi Saksa alade (välja arvatud Austria) inkorporeerimine Preisimaa koosseisu (Saksa keisririigi loomine).
Esimese maailmasõja põhjused – ja sellest tulenevalt ka sõjasüü küsimus – on andnud ainest arvukateks debattideks nii 1920. aastatel, kui ka Teise maailmasõja järgses Euroopas. Selle küsimuse aktuaalsus on tingitud asjaolust, et Esimeses maailmasõjas peituvad ka Teise maailmasõja puhkemise juured. Erinevused Esimese maailmasõja põhjuste käsitlemisel on tingitud uurijate ja ajaloolaste erinevast metodoloogiast, poliitilistest vaadetest ja rõhuasetusest.

Taust


Napoleoni sõjad ja rahvuslus

Seoses Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadega pandi alus nüüdisaegsele arusaamale rahvuse mõistest. Rahvuse teadvustamine algas revolutsioonilisel Prantsusmaal ning laienes sõjakäikudega edasi teistele Mandri-Euroopa aladele. Ka Saksa aladel tekkis rahvuslus Napoleoni mõjul: opositsioonilise liikumisena Prantsuse okupatsioonile Preisimaal.
19. sajandi vältel kujunes kahte liiki rahvuslus: ühelt poolt opositsiooniline monarhia-vastane demokraatlik-liberaalne rahvuslus, teiselt poolt riiklik agressiivne rahvuslus (šovinism), millega õigustati imperialismi ja valmistati ette rahva patriootlikku meeleolu enne Esimest maailmasõda.

Viini kongress ja Metternichi süsteem

Kui Napoleon oli löödud, tulid konservatiivsed monarhid Viini kongressil (1814–1815) kokku, et arutada sõjajärgse Euroopa kaarti. Riigijuhtide ülim eesmärk oli absolutismi säilitamine, mille jaoks peeti vajalikuks rahu kindlustamist, et riikide omavahelised sõjad ei ohustaks isevalitsuslikku korda ükskõik millises riigis. Selleks, et kindlustada rahu, lähtuti järgmistest põhimõtetest:

Restauratsioon

Kõikjal Euroopas taastati vana kord, Prantsusmaal restaureeriti kuningavõim ja Bourbonide dünastia upitati troonile. Igasugused liberaalsed ja demokraatlikud, põhiseadust ja parlamentaarset riigikorda nõudvad jõud otsustati maha suruda. Ühes sellega oli tarvis ka rahvuslikele liikumistele piir panna, sest nood nõudsid riigipiire etniliste piiride alusel, Viinis pandi piirid aga paika jõudude tasakaalu põhimõtte alusel.

Jõudude tasakaal Euroopas

Euroopa poliitilise tuumiku moodustas nn pentarhia ehk viie võim, mis tähendas, et Euroopa poliitikat korraldasid viis suurvõimu: SuurbritanniaVenemaaPrantsusmaa, Austria ja Preisimaa. Kuna Suurbritannia paiknes saarel ja tema huvides oli stabiilne Euroopa, oli tasakaal rajatud sellele, et (tulevikus tugevneva) Prantsusmaa ning idas esile kerkinud Venemaa vahele paigutati kaks keskmise tugevusega suurriiki – Preisi ja Austria. Need kaks riiki olid vaatamata omavahelisele konkurentsile ülemvõimu pärast Saksa aladel sunnitud tegema koostööd, kuna 1815 rajatud Saksa Liidu struktuur oli niisugune, et nimetatud suurriigid said oma otsuseid läbi viia ainult üksmeelselt Kolmanda Saksamaa vastu tegutsedes. Saksa Liit omandaski Euroopa tasakaalus võtmerolli: ligikaudu 40 Saksa riiki olid omavahel liidus nõnda, et nad olid koos liiga nõrgad väljapoole suunatud sõjalisteks rünnakuteks, samas aga piisavalt tugevad selleks, et end kaitsta Prantsusmaa või Venemaa vastu.
See süsteem, mis on oma rajaja – Austria kantsler vürst Clemens von Metternichi – järgi nime saanud, püsis idee poolest kuni Esimese maailmasõjani, ent praktikas toimusid tasakaaluprintsiibi olulised nihked.

Saksa küsimus

Lähem eellugu

Bosnia kriis 1908

I Balkani sõda


1912. aastal kuulutasid Serbia, Bulgaaria ja Montenegro nõrgestatud Türgile sõja, mille tagajärjel kaotab Türgi oma valdused Balkani poolsaarel välja arvatud Istanbuli ja osa Ida-Traakiast.

II Balkani sõda

1913. aastal ründasid Serbia, Makedoonia, Türgi, Kreeka ja Rumeenia Bulgaaria alasid, mille ta 1912. aastal I Balkani sõjas Türgi käest vallutas. Uus-vallutuse ning "reetmise" tagajärjena on Bulgaaria Serbiast võõrutatud ning hakkab vaatama Kolmikliidu (Saksamaa, Austria-Ungari, Itaalia) suunas.

Ideoloogiline taust: liberalism, sotsialism, natsionalism

Keisririikide sisemised probleemid

Prantsuse revanšism

Strateegiliste sõjaplaanide areng Euroopa riikides alates 1871


Sõja põhjused: analüüs ja järeldused



Vastuolude välispoliitilised põhjused


Suurriikide alliansside süsteem

Ajaloolaste seas valitseb konsensus selles osas, et alliansside süsteem ja kaks vaenulikku suurriikide blokki mängisid Esimese maailmasõja põhjustamises tähtsat rolli. Eespool kirjeldatud liitlaslepingud tekitasid konkurentsi, mis erinevate vastuolude ja pingete kasvamise tõttu viisid need kaks blokki sõtta. Samuti oli kahel vastandleeril põhineva korralduse probleemiks see, et nõnda mässiti ka ainult teatud kahe riigi omavahelistesse probleemidesse sellisedki riigid, kes nende kahe vaenuliku riigiga liidus olid, ent ise otseselt asjasse segatud ei olnud: seega sattusid konflikti niisugused maad, kellel muidu ei oleks olnud mingit põhjust omavaheliseks sõjaks. Nii näiteks ei olnud Venemaa ja Saksamaa elulised huvid tegelikult vastuolus, samuti nagu polnud Austria ja Prantsusmaa suhetel erilisi pingeid. Ent Saksa-Austria ja Prantsuse-Vene liitlaslepingute tõttu mässiti näiteks Austria-Ungari ja Venemaa vahelistesse Balkani probleemidesse ka nendes küsimustes täiesti neutraalsed Prantsusmaa ja Saksamaa. Seega peitub üks vastustest küsimusele, miks puhkes selline üle-euroopaline sõda, milles kõik suurriigid olid osalised, just kahes üksteisega konkureerinud riikide blokis.

Väiksemad liidud

Väiksemate liitude all mõistetakse Vene-Serbia ja Briti-Belgia omavahelisi leppeid. Nendes kokkulepetes lubasid suurriigid oma väikeriikidest partnereid agressiooni korral abistada. Niisuguste lepete olemasolu tähendas, et ka mitmesugused kohaliku loomuga konfliktid, nii nagu 1914. aastal Austria-Ungari ja Serbia vahel, võisid areneda kergesti globaalseks sõjaks, kuna nii konflikti kaasatud suurriigi (antud juhul Austria-Ungari) kui ka väikeriigi (Serbia) taga seisis kogu vastav riikide blokk.

Balkani küsimus

Elsass-Lotringi küsimus

Koloniaalvalduste küsimused

Sõjaväe küsimus: relvastumine ja laevastik


Vastuolude siseriiklikud põhjused



Vastuolusid süvendanud sündmused


Prantsuse-Preisi sõda 1870–71

Vene-Türgi sõda 1877–78 ja Berliini kongress 1879

Vene-Jaapani sõda 1904–05

Maroko kriisid

Bosnia kriis 1908

Balkani sõjad 1912–13


Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km2) ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75% tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid suurriikide vastuolud: võitlus turgudetooraineallikatekapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol ajal oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879. aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 18911893 sõlminud liidu Venemaaga1904. aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902. aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepingud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi.
Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada BaltimaadPoola ja UkrainaAustria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tšernogooriat. Türgi tahtis endale Taga-Kaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia. Prantsusmaa tahtis tagasi saada Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis omada Galiitsiat ja kontrollida Musta mere väinasid ning suurendada oma võimu Balkanil, kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.

1914

28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Ka sel perioodil (16.–23. juulil) Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.
23. juulil, 25 ööpäeva pärast atentaati, esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga noodi, mille punktides nõuti muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnal. Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaadid soovitasid noodi tingimustega nõustuda, kuid Venemaa oli kategooriliselt selle vastu, lubades Serbiat sõjalise konflikti korral aidata. Nii järsk seisukoht suutis muuta serblaste seisukohti ning 25. juulil noodile saadetud vastuses esitas Serbia mitmetele punktidele omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama (ametisikute lubamine Serbia territooriumile) tagasi. Järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 mitte eriti tugevat, kuid kõrge moraaliga diviisi ning Venemaa mobiliseeris riigi läänepoolsetes sõjaväeringkondades nooremad reservväelased.
28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algas ametlikult I maailmasõda. 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni, sama tegi 31. juulil Austria-Ungari. 31. juulil saatis Saksamaa Venemaale ja Prantsusmaale 18-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, milles teavitati Venemaad Saksamaa mobiliseerumisest, kui too ei lõpeta Saksamaa ja Austria-Ungari vastast sõjategevuse ettevalmistamist. Prantsusmaad aga hoiatati sõjaga, kui too ei jää Saksa-Vene konfliktis neutraalseks. 1. augustil kuulutasid Prantsusmaa ja Saksamaa tunniajalise vahega välja üldmobilisatsiooni ning Saksamaa andis Venemaale üle noodi sõjakuulutusega.
Saksamaal ettevalmistatud sõjaplaani alusel pidi peamine löök Prantsusmaale antama läbi Belgia, mistõttu esitati 2. augusti õhtul erapooletule Belgiale 12-tunnilise tähtajaga ultimaatum, milles süüdistati Prantsusmaad kavatsuses tungida Belgia territooriumile ning nõuti endale luba Belgiasse väed sisse viia. 3. augustil kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja. Pärast ultimaatumile keelduva vastuse saamist ületasid Saksa väed 4. augustil Belgia piiri. Kuna 1839. aasta lepingu järgi pidi Suurbritannia sekkuma, kui rikutakse Belgia neutraliteeti, siis esitasid nad samal päeval Saksamaale ultimaatumi vägede väljaviimiseks Belgia territooriumilt. Kuna Saksamaa ei kavatsenudki sellele vastata, siis olid riigid alates 5. augusti keskööst ametlikult sõjas. Samal päeval kuulutas Austria-Ungari Venemaale sõja ning 12. augustil kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Austria-Ungarile sõja. Kuigi mitme riigi juhid polnud asjaolude sellise käiguga rahul, võeti need sõjakuulutused inimeste poolt Euroopa pealinnades vastu juubeldustega.
Itaalia kuulutas ennast sõjategevuses erapooletuks.
Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre), Briti ekspeditsiooniväed (87 000 meest, ülemjuhataja John French) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I).
Kuigi Saksa armee peaeesmärgiks oli Pariis, siis takistasid vägede edasiliikumist Belgia kindlused, tol ajal Euroopa moodsaimad Liège ja Namur, mis takistasid Maasi jõe ületamist. Väike, kuid tänu kolooniatele rikas Belgia Kuningriik investeeris märkimisväärsel hulgal raha oma neutraliteedi kaitsmiseks. Mõlemad kindlused koosnesid 40 km ümbermõõduga kaitserajatistest ja sõltumatutest fortidest, mis pidid vastu panema 210 mm suurtükkide mürskudele. Kaitserajatised olid osaliselt maa-alused ning ümbritsetud ligi 10 meetri sügavuste kraavidega. Kindluste garnisonide suurus oli ligi 40 000 meest. Tugevatele fortidele vaatamata suutsid sakslased need kindlused mõne päevaga vallutada tänu 420 mm Kruppi ja 305 mm Škoda hiidhaubitsatele, mis pommitasid raudbetoonist forte kuni 900 kg mürskudega. Liège langes 15. augustil ja Namur 24. augustil.

Läänerinne 1914. aastaks
14. augustil alustasid prantslaste 6 korpust (Dubail' 1. armee ja de Castelnau' 2. armee) pealetungi Lotringis. Nelja päevaga liiguti edasi kuni 40 km ulatuses. 20. augustil asusid 8 sakslaste korpust (6. ja 7. armee) vastupealetungile. Kolme päevaga paisati prantslased tagasi positsioonidele, kust nad rünnakut olid alustanud. Põhja pool asuvad prantslaste 3. ja 4. armee üritasid anda sakslastele lööki läbi Ardennide metsade, kuid löödi rohkete kaotustega tagasi.
Septembriks oli Saksa sõjavägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.6. septembril 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid Joseph Joffre juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.

Sõjategevus idarindel

Next.svg 

Tannenbergi lahingus vangivõetud Vene sõdurid
Venemaa sõjaplaan idarindel oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal, mida jäeti kaitsma vaid Saksa keiserliku armee üks armee kaheksast. 8. armee koosnes neljast korpusest ja ühest ratsaväediviisist ning seda juhatas Max von Prittwitz und Gaffron, kes vahetati pärast esimesi kokkupõrkeid välja Paul von Hindenburgi vastu. 8. armeel tuli vastu seista ülekaalukamale Vene 1. ja 2. armeele, mis koosnesid kokku üheksast korpusest ja seitsmest ratsaväediviisist. 1. armeed juhatas kindral Aleksandr Samsonov ja 2. armeed kindral Paul Georg von Rennenkampff.

Sõjategevus idarindel 1914. aastal, kuni 26. septembrini
15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Peale Saksa vägedele edutuid 17. augusti Stallupöneni lahingut ja 20. augusti Gumbinneni lahingut eraldas Vene armeesid 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimaldas sakslastel anda löök mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.30. augustil) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Selliseid "katlaid" või "kotte", mis moodustusid sageli Teise maailmasõja ajal, esines Esimese maailmasõja ajal üsna harva. Lahingu käigus kaotasid venelased ligikaudu 92 000 meest vangilangenuna ja ligikaudu 50 000 tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung Sileesia tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti Masuuria järvede lahingute käigus Ida-Preisimaalt lahkuma.

Lahinguskeemid Galiitsia rindel
1. septembril nimetati Peterburi ümber Petrogradiks. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) GaliitsiasGaliitsia rindel taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.

Serbia sõdurid
Austria-Ungari (260 000 meest) alustas pealetungi Serbias 12. augustil, kuid Serbia diviisid (247 000 meest) lõid vaenlased 24. augustiks oma piiridest välja ja vallutasid seejärel omakorda Ida-Bosnia. 6. novembril alustasid Austria-Ungari väed vastupealetungi, surudes serblased rasketes lahingutes omakorda taganema ja vallutasid 2. detsembril Serbia kuningriigi pealinna Belgradi. 3. detsembril alguse saanud vastupealetungis ajasid serblased Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga oma riigi territooriumilt välja. Serbia vastu sooritatud karistusaktsioon ei toonud 1914. aastal Austria-Ungarile mingit edu ning nende väed kaotasid surnutena üle 40 000 mehe.
Kui Osmanite riik astus sõtta Keskriikide poolel tekitas see KaukaasiaEgiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad. 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingdao kindluse, mis kuulus Saksamaale.

1915


Läänerinne, 1915–1916

Positsioonisõda läänerindel

1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel peamiselt kaitsega. 22. aprillil kasutasid sakslased Teises Ypres'i lahingus kloori sisaldavat mürkgaasi, mis põhjustab lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku tõttu. Kloori pihustati survepaakidest allatuult ning tunni ajaga jäeti selle tõttu maha üle 7 km pikkune rindelõik. Gaasimürgistuse sai 15 000 sõdurit, nendest 5000 suri. Siiski suutsid liitlased end kiiresti koguda ja sakslased ei olnud valmis olukorda ära kasutama. Sõja ajal kasutati ka hiljem gaasirünnakutes fosgeeni ja sinepigaasi, kuid tuulesuunast sõltumise ning tõhusate gaasimaskide kasutamise tõttu ei andnud kunagi need rünnakud otsustavat tulemust.

Saksa vägede edu idarindel


Saksamaa-Venemaa idarinne 1915. aastal, pärast Gorlice-Tarnówi pealetungioperatsiooni
Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54% Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma. Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.
Keskriigid vallutasid pärast Gorlice'i operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa alad. Oktoobris tasakaalustus idarinne Riia-Daugavpilsi-Baranovitši-Dubno-Ternopoli joonel.

Sõjategevus Osmanite riigiga


Briti vägede pealetung Lähis-Ida sõjatandril Mesopotaamias
Vene sõjaväge ei suudetud purustada, Kaukaasia rindel oli see koguni edukas: Osmanite riigi sõjavägi tõrjuti Kaukaasia rindel Kaukaasiast välja. Liitlaste alustatud Dardanellide operatsioon Gallipoli poolsaarel (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Osmanite vastu lõppes edutult. Sõjalises mõttes lõppes see operatsioon läbikukkumisega, liitlased kaotasid lahingutes umbes 265 000 ja Osmanite sõjavägi umbes 300 000 sõdurit. Samas olid Osmanite sõjavägi sunnitud Dardanellide piirkonda koondama 36 diviisi, mida muidu oleks kasutatud Mesopotaamias, Egiptuses või Kaukaasias.
Mesopotaamia piirkonnas tungis Briti ekspeditsioonivägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Osmanite sõjaväel ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.

Austria-Ungari mägikütid

Balkani rinne


Serbia kuningriigi vallutamine Keskriikide poolt
Kui Itaalia kuningriigi (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650 000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Serbia taanduvad väed (ligi 140 000) ületasid Albaania ja Montenegro piiri ning transporditi itaallaste abil Kerkyra saarele.
Püüdes Serbiat aidata, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Salonikis suure liitlasvägede baasi ja ületasid oktoobris Serbia lõunapiiri. Nende tee tõkestasid aga Bulgaaria väed ja liitlaste kaks diviisi pöördusid tagasi Salonikisse. Kuigi liitlased tõid Salonikisse vägesid juurde (kokku oli 512 km2 suurusel alal inglastel 5 ja prantslastel 3 diviisi) ei andnud see neile mingeid strateegilisi eeliseid. See ei aidanud vägesid lääne- ega ka idarindel, sest bulgaarlased ja sakslased hoidsid piiril väga väikseid jõudusid. Lahingutegevusest oluliselt suuremat kahju tekitas selles piirkonnas tavaline malaaria, mille tõttu kaotasid liitlased üheksa korda rohkem sõdureid.

Sõjategevus Aafrikas

Aafrikas ründasid Antandi väed Saksamaa asumaid (vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).

1916

Sõjategevus läänerindel

1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksamaa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270 000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest, aga Prantsusmaa pidas vastu). Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100 000 mehest 430 000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise.
Läänerinne oli Esimese maailmasõja peamine sõjatanner, mille avas pärast sõja algust 1914. aasta augustis Saksa keisririigi armee. Sakslased tungisid Schlieffeni plaani järgi läbi Luksemburgi ja Belgia Kirde-Prantsusmaale, et hõivata sealsed olulised tööstuspiirkonnad koos pealinna Pariisiga ja Prantsusmaa kiiresti sõjast välja lüüa, pealetungi kulg pöördus aga drastiliselt Marne'i lahingus. Pärast järgnenud Merevõidujooksu, milles käigus mõlemad pooled üritasid järjest vastasest põhjapoolt mööda tungida, olid mõlemad vaenupooled valmis kaevanud Põhjamerest Šveitsini ulatuvad kaevikuliinid, mis nihkusid kuni 1917. ja 1918. aastani vähesel määral.
Läänerinne (Esimene maailmasõda)
Osa Esimesest maailmasõjast
Western Front (World War I) 2.jpg
Päripäeva ülevalt vasakult: Kuningliku Iiri jalaväe sõdurid kaevikus Somme'i lahingu ajal; Briti sõdur kandmas haavatud kaasvõitlejat; Noor Saksa sõdur; Ameerika Ühendriikide sõdurid lahinguväljal; Saksa õhuväe raskepommitaja Gotha G.IV; Ameerika Ühendriikide sõdurid Renault FT-17 tankidel Argonne'i metsa lähistel.
1915. ja 1917. aasta vahel toimus rindel mitu suurt pealetungi, mis hõlmasid tihti massiivseid suurtükilööke ja suuri jalaväerünnakuid. Kohati tugevasti kindlustatud positsioonid, kuulipildujapesad, okastraat ja suurtükituli põhjustasid pealetungide ja vastupealetungide käigus korduvalt väga suuri kaotusi, ning tihti ei saavutatud nende operatsioonidega üleüldse mingeid märkimisväärseid eesmärke. Veriseimad nendest pealetungidest olid 1916. aastal toimunud Verduni lahing ligi 700 000 kaotusega, samal aastal toimunud Somme'i lahing ligi miljoniga, 1917. aasta Passchendaele lahing (kolmas Ieperi lahing) ligi 500 000.
Murdmaks kaevikusõjast tulemusena tekkinud patiseisu, asusid mõlemad pooled sõjategevuses katsetama erinevaid uusi tehnoloogiaid, seehulgas mürkgaasid, lennukid ja tankid. 1918. aasta saabudes hakkas rindejoon uuesti liikuma, tänu kasutatavate taktikate parandamisele ja Antandi armeede nõrgenemisele. Samal aastal alanud Saksa kevadpealetung sai võimalikuks tänu Brest-Litovski rahulepingule, mis lõpetas Keskriikide sõja Venemaa ja Rumeenia vastu idarindel. Kasutades lühikesi intensiivseid suurtükilööke ja erinevaid sisseimbumistaktikaid, liikusid Saksa väed ligi 100 kilomeetrit läände, mis oli suurim edasitung kumbagi poole poolt 1914. aastast saati, kuid kokkuvõttes pealetung luhtus.
1918. aasta teisel poolel alanud jõuline liitlaste vastupealetung põhjustas lõpuks Saksa vägede kokkuvarisemise ja veenis Saksa väejuhatust, et kaotus on vältimatu. 11. novembril 1918 sõlmis Saksa valitsus liitlasvägedega Compiègne'i vaherahu ja 1919. aastal sõlmiti sõja lõpetanud Versailles' rahuleping.
Schlieffeni plaan oli Saksamaa armee peastaabis Alfred von Schlieffeni juhtimisel välja töötatud sõjaline plaan Prantsusmaa ja Venemaa purustamiseks. Plaani põhijooned said paika 1905. aastal, kuid seda täiendati ja muudeti kuni Esimese maailmasõja alguseni.
Schlieffeni plaani põhiideeks oli Prantsusmaa kiire alistamine, misjärel saanuks Saksamaa suunata kõik oma jõud Venemaa purustamiseks, sest sõja alguses loeti potentsiaalselt ohtlikumaks vastaseks esimest, mis suutnuks mobilisatsiooni Venemaast tunduvalt kiiremini läbi viia (Saksa ja Prantsuse mobilisatsiooniaega arvestati kahele, Venemaa oma aga kuuele nädalale). Prantslaste kiireks võitmiseks töötas Schlieffen välja hiiglasliku ümberhaaramisoperatsiooni, mis pidi lähtuma Saksa-Belgia piirist, kus Saksa sõjaväe parem tiib tungib läbi Belgia ning marsib laial rindel läände, pöördudes Pariisi kohal lõunasse, püüdes Prantsuse armeesid hiiglaslikku kotti võtta või hävituslahingutes purustada. Et saavutada parema tiiva võimalikult suur ülekaal, otsustas Schlieffen vähendada vasaku tiiva armeede arvu miinimumini, need pidid esialgu asuma vaid kaitses ning kui parema tiiva haarang oleks õnnestunud, pidanuks need võimaluse korral asuma pealetungile, et läbi viia Prantsuse armeede täielik ümberhaaramine.
Idarindele Venemaa vastu planeeris Schlieffen vaid ühe armee, mis pidi seal Prantsusmaa purustamiseni Ida-Preisimaad kaitsma. Kui prantslased oleks aga alistatud, olnuks sakslaste järgmiseks ülesandeks oma suurepärast raudteedevõrku kasutades Läänerinde väed võimalikult kiiresti itta liigutada, et Venemaa puruks lüüa.
Kui Schlieffen 1905. aastal peastaabi juhi kohalt lahkus, oli plaan üldjoontes valmis ning see rõhus vaid sakslaste parema tiiva tugevusele. Kuid Schlieffeni järglane Helmuth von Moltke hakkas kartma, et prantslased võivad liialt nõrgast vasakust tiivast läbi murda ning hakkas plaani muutma, paigutades üha enam vägesid paremalt tiivalt vasakule. Siiski jäi parem tiib vasakust tunduvalt tugevamaks ning ka Moltke arvas, et sõja korral suudetakse prantslased ikkagi purustada. Esimese maailmasõja alguses püüdiski Saksamaa Schlieffeni plaani ellu viia, kuid lahingute käigus tehti mitmeid möödalaskmisi ning kuu aega pärast sõja algust sisuliselt loobuti plaanist, kuna arvati, et prantslased on juba alistatud. Ent selle asemel, et end lööduks tunnistada, algatasid prantslased vasturünnaku, mis on tuntud Marne'i lahingu nime all, ning tõrjusid sakslased Pariisi alt tagasi. Schlieffeni plaani nurjumine tekitas Läänerindel patiseisu, mida sõdivad pooled ei suutnud lahendada järgneva nelja aasta jooksul.
Plaan XVII oli Prantsusmaa sõjaplaan Esimeses maailmasõjas. See plaan nägi esiteks ette Preisi-Prantsuse sõja katastroofi vältimist, teiseks Prantsuse-Saksa piirile tugeva kindlustuste süsteemi rajamise (kuid Belgia-Prantsuse piirile jäetakse see rajamata!), kolmandaks Lotringi ja Elsassi hõivamise sakslaste käest ning seejärel sissetungi Saksamaale.

Lahingu kaart
Marne'i lahing, tuntud ka kui Esimene Marne'i lahing, oli Esimese maailmasõja lahing 5.–12. septembril 1914.
Ühel poolel võitles Saksamaa, teisel poolel Prantsusmaa ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik.
Prantsusmaa kaotas selles lahingus umbes 85 000 meest, Suurbritannis 1701 meest ja Saksamaa umbes 67 700 meest.
Lahing nurjas Schlieffeni plaani vallutada Pariis, Prantsusmaa pealinn.

Idarinne, Brussilovi läbimurre


Sõjategevus 1916. aasta kevadel idarindel
Maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurret Galiitsias. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia.

Briti sõdurid läänerinde Somme'i lahingus
1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1,3 miljonit meest) ainult 180 km2 suurusel alal.

Itaalia rinne

15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Venemaa oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.

Rumeenia rinne


Sõjategevus Rumeenia rindel 1916–1917
Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia, (umbes 250 000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banaadile. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene vägede vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.

Kaukaasia rinne


Kaukaasia rindejoon 1917. aastal
Vene väe jaanuaris alanud pealetung (Kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund.
Mesopotaamias Kut al-Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti (admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Keskriigid suuremat toidu-, tooraine- ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud, slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi. 1916. aastaks oli Saksamaa kaotanud kõik oma kolooniad.

1917Re

1917. aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärast asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). Saksa välisministeeriumi saadetud kiri Mehhikole pani Ameerika Ühendriike keskriikidele sõda kuulutama (6. aprillil), sest seal kirjas pakuti Mehhikole 19. sajandil USA-le kaotatud territooriume, kui nad astuvad sõtta nende vastu. Seoses sellega, kuulutasid Saksamaale sõja 11 Ladina-Ameerika riiki.

Positsioonisõda läänerindel

Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai linna juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrini).

Rindejoon 1917. aastal idarindel

Revolutsioon Venemaal ja juunipealetung


Juunipealetung Galiitsias
Venemaa Ajutine Valitsus tahtis ka pärast Veebruarirevolutsiooni sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril (ukj) vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril Bresti vaherahu. 9. detsembril sõlmis Focșani vaherahulepingu Rumeenia.

Itaalia rinne

Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni, vangi langes üle 250 000 itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20 000-mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Saloniki rindele.

Lähis-Ida rinne


Briti vägede pealetung Palestiinas
Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma.
Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.

1918 ja sõja lõpp


Prantsusmaa sõdurid Teises Marne'i lahingus

Vaherahu lepingu sõlmimine Compiègne'i metsas
1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Mandri-Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otsustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. Jätnud itta 40 teisejärgulist diviisi, koondas Saksa väejuhatus läänerindele 192 diviisi liitlaste 178 diviisi vastu. Samas moodustasid need sakslaste diviisid riigi viimase elavjõu reservi ning inglaste ja prantslaste olukord oli samaväärne. Vaid ameeriklased võisid koondada läänerindele veel sadu tuhandeid sõdureid. Seega üritas Saksa väejuhatus võita sõda enne, kui rindele saabuvad ameeriklased.[13]
21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja viimase poole aasta jooksul oli Saksa armee suurus kahanenud 5,1 miljonilt 4,2 miljonile. Lisaks lahingutes hukkunutele langes gripi tõttu rivist välja ligi pool miljonit kurnatud ja nälgivat meest. Ameeriklased tõid aga suveperioodil Prantsusmaale 250 000 meest kuus ning neil oli juulis lahingupiirkonnas või tagalas 25 täiskomplekteeritud diviisi. Veel 55 diviisi olid formeerimisel kodumaal.[13]
15. juulil alanud II Marne'i lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiens'i lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918). Augusti lõpuks paisati sakslased tagasi kaitseliinini, kust nood märtsipealetungi alustasid.
15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. septembril Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.
24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3. novembril Austria kapituleerus.
28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919 Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.

Tulemused

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevresi rahu Türgiga.
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid AustriaUngari ja TšehhoslovakkiaSerbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid PoolaLeeduLätiEesti ja SoomeSaksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km2, kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma. 1921. aastal oli nende võlg USA-le 21 miljardit dollarit.
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias, Poolas, Soomes ja Argentinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja BulgaariasVersailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.
Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 miljonit, Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.
Esimeses maailmasõjas hukkus ligikaudu 10 miljonit inimest ning kaudseid ohvreid oli veel ligikaudu 10 miljonit – need, kes nakatusid mitmesugustesse haigustesse, sest sõda ja nälg olid inimeste immuunsüsteemi nõrgendanud. Ligikaudu 20 miljonist haavatust jäi ligikaudu 3,5 miljonit vigaseks.
Verduni lahing oli Saksamaa ja Prantsusmaa vägede vaheline lahing Esimeses maailmasõjas 1916. aastal Verduni kindluse ümbruses Prantsusmaal. See oli kogu sõja üks suuremaid maismaalahinguid.
Verduni lahing
Osa Esimese maailmasõja läänerindest
Battle of Verdun map.png
Verduni lahingu kaart
Toimumisaeg21. veebruar – 16. detsember 1916
ToimumiskohtVerdunPrantsusmaa
49° 12′ 29″ N5° 25′ 19″ E
TulemusPrantsusmaa võit
Osalised
Flag of France.svg PrantsusmaaFlag of the German Empire.svg Saksa keisririik
Väejuhid või liidrid
Joseph Joffre
Noël de Castelnau
Fernand de Langle de Cary
Frédéric-Georges Herr
Philippe Pétain
Robert Nivelle
Adolphe Guillaumat
Auguste Hirschauer
Charles Mangin
Erich von Falkenhayn
Kroonprints Wilhelm von Hohenzollern
Scmidt von Knobelsdorf
Ewald von Lochow
Max von Gallwitz
Georg von der Marwitz
Jõudude suurus
  • Algselt
  • 30 000
  • Kokku
  • 1 140 000 (75-78 diviisi)
  • Algselt
  • 130 000
  • Kokku
  • 1 250 000 (ca 50 diviisi)
Kaotused
  • 315 000–542 000
  • (156 000–162 000 langenut)
  • 281 000–434 000
  • (ca 143 000 langenut)

Eellugu

1916. aasta alguseks oli Läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. Aastal 1915 kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.
Saksa armee kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid – vana Verduni kindlus oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed.
Rünnakuks koondati varjatult peaaegu pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale 13 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks BerthaVerduni ümbritsevate fortide lõhkumiseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks. Verdunis võtsid sakslased esmakordselt kasutusele Stahlhelm'i (teraskiivri). Saksa ülemjuhataja Erich von Falkenhayni arvates sobis just Verduni eend prantslaste vere väljalaskmiseks.
Prantslaste poole pealt vaadatuna oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste kiire alistamise tõttu 1914. aastal leidsid prantsuse väejuhid, et püsikindluste aeg on läbi ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Väedki olid nõrgapoolsed, sest sakslaste senine pressing oli langenud läänepoolsele rindele – Champagne'i ja Artois' kanti.

Lahingu käik

21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast 9-tunnist tuleettevalmistust (umbes miljon mürsku) korraga kolme armeekorpusega rünnakut23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois des Cauresis 5 kilomeetri kaugusele, olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Émile Drianti juhitud kaks pataljoni. Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux', Beaumonti ja Ornesi juurde, taipas prantsuse väejuhatus rünnaku tegelikku ulatust ja kaalu.
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Edouard de Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffre'il saata Verduni alla appi 2. armee Philippe Pétaini juhtimisel. 25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumonti fordi – osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumonti küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.
Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral Philippe Pétain (hilisem marssal ja veel hiljem Prantsusmaa reetur) kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) – massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duci raudteejaamast Verduni viivat teed. Autode voor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.
Siit sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli, mille vesine talv suisa mudamereks muutis – tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool küngast, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme ('Surnud Mees') ja 8. märtsil idas Vaux' forti. Järgneva mõne kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks. 2. juunil alistus pärast pikaajalist lootusetut vastupanu Vaux' fort. Major Raynal'i juhitud garnison oli selleks ammendanud nii laskemoona- kui veevarud.
Pétain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Nimelt tundus Prantsuse vägede ülemjuhataja Joffre'ile, et Pétain on oma sõdurite vastu liiga leebe, ega innusta vägesid ründama. Nivelle oli aga juba tuntuks saanud kui halastamatu väejuht.
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskelt, sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõivanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla, jäi Verduni viimane kaitseliin – Souville – neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski sügiseni podisema, kuni saksa väed olid lõplikult välja kurnatud ning uus ülemjuhatus Paul von Hindenburgi ja Erich Ludendorffi näol pöörasid pilgu mujale.
21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.

Tulemus

Üle 714 000 surnud sõdurit mõlemalt poolelt. Lisagem haavatud ja teadmata kadunud – kokku rohkem kui 1,2 miljonit. Saksa pool ei saavutanud mitte midagi. Prantslased ei jooksnud verest tühjaks, Verdun jäi hõivamata. Tõsi, kaudsete tagajärgedena võib "Verduni hakkmasina" kraesse kirjutada mässud Prantsuse armees 1917. aastal.
Somme'i lahing toimus Esimeses maailmasõjas 1916. aastal prantslaste, inglaste ja sakslaste vahel.
Somme'i lahing
Osa Esimese maailmasõja läänerindest
Map of the Battle of the Somme, 1916.svg
Toimumisaeg1. juuli – 18. november 1916
ToimumiskohtSomme'i jõgi, SommePrantsusmaa
50° 1′ 0″ N2° 41′ 0″ E
TulemusKumbki pool ei saavutanud märkimisväärset edu
Osalised
Flag of the United Kingdom.svg Briti Impeerium
Flag of France.svg Prantsusmaa
Flag of the German Empire.svg Saksa Keisririik
Väejuhid või liidrid
Flag of the United Kingdom.svg Douglas Haig
Flag of France.svg Ferdinand Foch
Flag of the United Kingdom.svg Henry Rawlinson
Flag of France.svg Émile Fayolle
Flag of the United Kingdom.svg Hubert Gough
Flag of France.svg Joseph Alfred Micheler
Flag of the German Empire.svg Baieri kroonprints Rupprecht
Flag of the German Empire.svg Max von Gallwitz
Flag of the German Empire.svg Fritz von Below
Jõudude suurus
  • 1. juuli
  • Flag of the United Kingdom.svg 390 000 (13 diviisi)
  • Flag of France.svg 330 000 (11 diviisi)
  • Juuli – november
  • Flag of the United Kingdom.svg 1 530 000 (50 diviisi)
  • Flag of France.svg 1 440 000 (48 diviisi)
  • 1. juuli
  • Flag of the German Empire.svg 315 000 (10 1⁄2 diviisi)
Juuli – november
  • Flag of the German Empire.svg 1 500 000 (50 diviisi)
Kaotused
Flag of the German Empire.svg ca 434 000–
500 000[6][3][5]

Inglased kaevikus Somme'i lahingus
Somme'i lahing peeti 1. juulist 18. novembrini 1916 Somme'i jõe kallastel Põhja-Prantsusmaal. Inglased ja prantslased ründasid kokku 86 diviisiga, sakslastel oli vastas 67 diviisi. 15. septembril kasutasid inglased Somme lahingus esimest korda tanke. Liitlaste pealetung takerdus ja nad kaotasid 794 000, sakslased 538 000 meest surnute, haavatute, vangide ja teadmata kadunutena. Kumbki pool ei saavutanud edu. Lahing oli osavõtjate arvult ja inimkaotustelt suurim Esimeses maailmasõjas.
Cambrai lahing toimus Esimeses maailmasõjas 1917. aastal Briti ja Saksa vägede vahel.
Lahing toimus 20. november 1917 – 7. detsember 1917 Prantsusmaa linna Cambrai lähedal.
See oli esimene suurim tankirünnak, mille sooritasid britid 400 tankiga.
Compiegne'i vaherahu oli 11. novembril 1918 Esimese maailmasõja ajal Antanti ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Compiegne'i linna lähedal sõlmitud kokkulepe (vaherahu), mis lõpetas sõjategevuse Läänerindel. Lepe sõlmiti kell 11.00 ehk 11. kuu 11. päeva 11. tunnil.
Ametlikult ei kuulutatud leppega Saksamaad alistatuks. Saksamaa nõustus Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni Neljateist teesiga. Teeside põhinõudeks olid vaenutegevuse lõpetamine, Saksamaa vägede taandumine oma riigipiiri taha, vangide vahetamine, kahjude hüvitamine, taristu taastamine, Saksamaa sõjalaevade ja allveelaevade loovutamine ning vaherahu pikendamise või lõpetamise tingimuste kinnitamine.