Ta oli 20. sajandi üks innovaatilisem ja tähtsam moelooja.
Biograafia
Chanel ise on oma lapsepõlve ja noorpõlve kohta levitanud ilustatud versioone.
Ta sündis rändkaupmees Albert Chaneli ja tema armukese Jeanne Devolle'i teise abieluvälise tütrena Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast. Ema oli pärit Courpière'ist.
Sünnitunnistusele kanti eksikombel nimi Chasnel, ja see viga jäigi parandamata.
Vanemad abiellusid 1883.
Gabrielle'il olid õed Julia (sündis 1882) ja Antoinette (1887) ning vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Lapsepõlves ei pandud Gabrielle'i kasvatusele erilist rõhku.
16. veebruaril 1895, kui Gabrielle oli 12-aastane, ema suri. Isa jättis lapsed maha ja läks Ameerikasse õnne otsima. Gabrielle ja tema õed pandi Aubazine'i kloostri orbudekodusse, vennad anti taludesse. Aubazine'is veetis Gabrielle seitse aastat, õppides õmbleja ja õmbluskaupade müüja ametit. Seejärel õppis Coco kaks aastat Moulinsis Aubazine'i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaadis Moulinsi Notre-Dame'i Instituudis.
20-aastasena töötas ta koos oma isa õe Adrienne'iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisiliselt õmblejatööd. Moulinsis esines Gabrielle ka lauljana varietees Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu'a vu Çoco dans l' Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et tema hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdsid teda laulude järgi nii. Tal oli armulugu ühe ohvitseriga.
Aastal 1904 tutvus ta Pariisi töösturipoja Etienne Balsan'iga (1880–1953), kes viis ta seltskonda ning kellega ta elas 1906–1910 Royallieus koos. Tema rahalise abiga avas ta 1910 Pariisis naistekübarate ateljee.
Kui Natsi-Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, oli Chanel armusuhetes Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Pärast Prantsusmaa vabastamist liitlasvägede poolt pidi Chanel põgenema Šveitsi. Kümne aasta pärast naasis ta Prantsusmaale ning hoolimata kõrgest vanusest, jätkas edukat moeloojakarjääri kuni oma surmani.
Moelooja
Coco Chaneli esimesed riided ilmusid müügile pärast Esimest maailmasõda. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas Chanel kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks.
Pärast suhet lahke ja varaka mehe – sõjaväeohvitseriga, Étienne Balson'iga ja hiljem Inglise vabrikandi, Arthur Cappeliga – avas ta oma esimese butiigi Deauville 1913. aastal ja järgmise – Couture House'i – aastal 1915.
Aastal 1921 esitles Coco oma esimest ja hinnatuimat parfüümi Chanel No. 5. See oli esimene parfüüm, mida müüdi kogu maailmas. Praegugi müüakse seda parfüümi üks pudel iga kolmekümne sekundi jooksul.
Isiklikku
Chanelil oli palju armusuhteid, kuid ta jäi vallaliseks.
Muud
Edmonde Charles-Roux kirjutas temast elulooraamatu ja režissöör Anne Fontaine lavastas teose põhjal filmi "Coco enne Chaneli", mis kandideeris mitmele rahvusvahelisele filmiauhinnale, teiste seas kuuele Césarile, neljale Briti filmiauhinnale BAFTA ja Oscarile parima kostüümi kategoorias (vaata 2010. aasta Oscari auhinnad).
Vastuoluline moelegend Coco Chanel: orbudekodu, comeback, allakäik ja surm Ritzi hotelli sviidis
Coco Chaneli kui moerevolutsionääri teekond saigi alguse kübaratest – ta valmistas neid endale ja peagi ka oma tutvusringkonna daamidele. Tollases kontekstis isegi talupoeglikuna mõjunud õlgkübarad olid uudsed ja lihtsad, kuid ometi šikid. Need kübarad said kiiresti paljude lemmikuks, nagu ka Chaneli 60aastase elutöö teised uuendused: naise “vabastanud” siluett, lihtsa lõikega riided, müütiline parfüüm, uudne ehtemood ja palju muud. Temalt on pärit ka tsitaatide kuldvaramusse kuuluv lause “Mood aegub, kuid stiil on igavene”.
1883. aastal sündinud Chanel oli tuntud mütomaan, kes jutustas oma minevikust ilustatud lugusid. Nii nagu seda tänapäeval teeb tema mantlipärija Karl Lagerfeld. Mine tea, on see temalgi veres või imiteerib ta teadlikult surematut meistrit?
Näiteks meeldis Chanelile rääkida, et ema surma järel aastal 1895 lahkus ta isa Ameerikasse õnne otsima, tema aga saadeti elama õelatest vanatüdrukutest tädide juurde. Kord proovis ta end isegi kümme aastat nooremaks valetada. Tegelikult veetis Chanel ülejäänud teismeea – pärast seda, kui ema suri ja rändkaupmehest isa pere maha jättis – karmi korraga katoliiklikus orbudekodus nunnade järelevalve all.
Nagu filmi nimigi vihjab, kujutab see perioodi, mil Chanel polnud veel SEE Chanel, kelle nimetähed meetrikõrgustena poefassaade kaunistasid. Nii algabki lugu sellest, kuidas 18aastane Chanel pärast orbudekodust lahkumist ühes õmblustöökojas tööle asus. Kuid kindlameelne ja ambitsioonikas noor daam ei kavatsenud jätkata oma vanemate jälgedes ega jääda elu lõpuni suvaliseks õmblejannaks. Chanel vihkas vaesust, mis teda lapsepõlves ümbritsenud oli.
Gabrielle’ist saab Coco
Kuigi Chanel polnud mitte kõige musikaalsem, pidas ta piisavalt viisi, et saada õmblemise kõrval varsti tööd ühes revüükohvikus, kus ta hakkas õhtuti meesklientuuri silmarõõmuks kupleesid esitama. Tema leivanumbriks kujunes “Qui qa’a vu Coco?”, kergelt kahemõtteline lauluke, mis jutustab tüdrukust, kes kaotanud Coco-nimelise koerakese.
Sealsamas kohtus Coco rikka ohvitseri Étienne Balsaniga. Kohtumisest kasvas välja armulugu ja sellest edasi sõprus. Just tänu Balsanile sai Coco tuttavaks “rikaste ja ilusatega”, kelle hulgast ta leidis oma kübaratele esimesed “stiilisaadikud”. Just Balsani kaudu tutvus Chanel ka Arthur “Boy” Capeliga, keda peetakse tema elu armastuseks ja kes õhutas teda oma äri alustama.
1909. aastal avas naine Balsani Pariisi korteris oma kübarakoja. See läks küll peatselt pankrotti, kuid edasipürgiv Chanel ei lasknud end sellest heidutada ja üüris uue armsama abil Pariisis Camboni tänaval varsti uued ruumid. Seekord kirjutas ta juba ka oma nimetähed vitriinile.
Chanel astus ellu ajal, mil naised endiselt nipsasjakesi meenutasid. Kuigi tolle aja suurim staarmoelooja Paul Poiret oli vabastanud naised korsetist, mähkis ta nad vastukaaluks ahenevasse seelikusse, milles sai vaid pisikeste sammukeste kaupa ringi tippida. Chaneli uudseid siluette nähes kommenteeris Poiret mürgiselt, et too muudab naised alasöödetud telegrafistideks. Selle peale olevat Chanel vastanud, et ta ei soovi, et naised meenutaksid haaremist põgenenud orje.
Karmi korraga orbudekodus kasvanud Chanelile imponeerisid praktilisemad meesterõivad ning rustikaalsemad materjalid. Coco oli harjunud näppama oma austajate garderoobist ideid ja riideesemeid, mida ta enda kehale sobivaks kohandas. Polomängijast Capelilt võttis ta üle spordiriided, suurvürst Dmitri inspireeris teda kokku kuhjama eksootilisi juveele ning Westminsteri hertsogilt tulid tviidid ja Šoti kudumid.
Kui esimese menu tõid Chanelile kübarad, siis laialdasem edu saabus jersey-kudumitega, mille ta avastas mereäärsetes kalurikülades puhates. Enne kui Chanel selle materjali šikiks kandis, polnud meeste alusrõivaste valmistamiseks kasutatud riie naistemoes veel rakendust leidnud.
Chanel oli ise oma stiili parim saadik. Tema kõhetud, androgüünsed vormid ja sportlik siluett, lühikeseks lõigatud juuksed ja päevitunud nahk olid midagi seninägematut ja revolutsioonilist, mis mõjusid äkki väga šikilt ning mida teised naised pühendunult jäljendama hakkasid.
Chaneli filosoofia oli muuta naine ilusaks lihtsate, mugavate ja praktiliste rõivastega, anda talle iseseisvust ning – kuigi see võib tunduda irooniline – vabastada ta moedisainerite diktaadi alt. Chaneli rõivad pidid olema loodud naise jaoks, mitte vastupidi. Ehk nagu Coco ise ütles: “Lihtsus on võti tõelise elegantsi juurde.”
Eelkõige oli Chanelil hea vaist, et ühiskonnas toimuvaid muutusi ära tunda. Esimese maailmasõja saabudes olid ka seni rantjee-elu nautinud ilunaised üha sagedamini sunnitud tööle asuma ning vajasid seetõttu muidugi ka mugavamat riietust. Nii sobis Chaneli kehasõbralikum siluett ideaalselt uue ajastu vaimuga – naise emantsipatsiooni, džässi ja tšarlstoniga.
Maailma kuulsaim lõhn
Vene balletiteatri Pariisi-gastrollid eelmise sajandi teisel kümnendil avaldasid Prantsusmaa pealinna loovseltskonnale suurt mõju. See mõju kasvas veelgi, kui Oktoobrirevolutsiooni järel kolisid Valguse Linna arvukad Vene emigrandid. Paljud neist ümbritsesid 1920. aastail ka Chaneli. Nende kaudu tutvus ta parfüümilooja Ernest Beaux’ga, kes pakkus talle võimalust luua omanimeline parfüüm. Nii sündiski 1921. aastal Chanel N° 5, millest sai maailma ilmselt kõige kuulsam lõhn.
Armastatud Capeli surmale järgnesid Chaneli üha aristokraatlikumad meesseiklused. Lisaks Vene suurvürstile Dmitrile oli tema saatjaks üks tolle aja Euroopa rikkamaid mehi, Westminsteri hertsog. Abielusadamasse ei purjetanud Chanel aga kellegagi. Ta olevat põhjenduseks maininud, et Westminsteri hertsoginnasid on palju, Coco Chanel aga ainult üks.
1926. aastal esitles Chanel oma kollektsioonis esimest korda väikest musta kleiti. Legend räägib, et mademoiselle lõi kuulsaks saanud kleidi Capeli mälestuseks, et panna kogu maailm teda leinama. Praktilise inimesena taipas Chanel musta värvi universaalsust ja ühendas selle lihtsama kleidisiluetiga. USA Vogue nimetas kleiti Chaneli Fordiks – nii nagu viimane muutis inimeste eluviisi kõigile kättesaadava autoga, suutis sama korda saata väike must kleit.
Sõjaaegsed möödalaskmised
Chaneli impeerium aina kasvas ning andis näiteks 1935. aastal tööd 4000 inimesele, kes tootsid aastas 28 000 eset. Tuline sõda Elsa Schiaparelliga, kellest oli saanud Pariisi kõrgmoe uus favoriit ning Poiret’ allakäigu järel Chaneli rivaal, innustas olema leidlikum ja uuenduslikum.
Teine maailmasõda tõi aga Chaneli ellu mustema perioodi. Sõja saabudes sulges ta oma moemaja, kuid jäi elama Saksa okupatsiooni alla langenud Pariisi – Ritzi hotelli, mis asus tema endisest ateljeest peaaegu et üle tänava. Sealsamas hotellis rullus lahti Chaneli armulugu natsiohvitseriga. Sõjaaeg aitas valla päästa ka Chaneli antisemiitlikud vaated ja homofoobia. Parfüümiäri kiirendamiseks oli ta müünud oma nime kasutusõiguse Bourjois’ kosmeetikafirma omanikele vendadele Wertheimeritele, saades vastu 10% osaluse. Sõjaolukorda ära kasutades üritas ta oma nime täielikult tagasi saada, viidates Wertheimerite juudi päritolule.
Pärast sõda pääses Chanel üle noatera, et teda kohtu alla ei antud, ja seda just tänu tema lähedastele suhetele Briti kuningaperega. Kuid prantslased ei andestanud Chanelile tema sõjaaegset tegevust ning nii oli ta sunnitud kolima Šveitsi.
Comeback ja allakäik
1947. aastal raputas moemaailma uus revolutsioon – Diori new look. Chanel jälestas uut stiili ning ahastas nähes, et kõik tema saavutatu niimoodi üleöö vastu taevast lendas. Ta võttis end kokku ja naasis 1954. aastal moeärisse. Prantsuse press aga suhtus temasse väga leigelt, ainult USA ja Inglise ajakirjanduse ning kaubamajade entusiastlik toetus innustas teda jätkama.
Nii sündis uus siluett, mis koosnes põlvini seelikust, tviidjakist ja kettsangaga käekotist. Praeguseks on need muutunud rohkemgi Chaneli firmamärgiks kui tema jersey-kudumid. Uus stiil vallutas ruttu naisterahvaste südamed. Chanelil õnnestus korda saata uus moerevolutsioon ja teha uhke comeback.
Kuid 1960.–70. aastate vabadusevaimu ei suutnud Chanel enam vastu võtta. Tema, kes ta oli jälestanud “süsteemi” ja selle vastu võidelnud, oli muutunud ise selle osaks – vanaks ja natuke aegunud moedinosauruseks. Prantsusmaal näidatakse teleris aeg-ajalt vanu intervjuusid 80. eluaastates Chaneliga, kes laitis karmisõnaliselt uut noorsugu ning teatas, et ükski seelik ei tohiks tõusta üle põlve, sest põlved on lihtsalt niivõrd koledad. Elu lõpuaastail muutus ta veelgi tujukamaks ja isegi kibestunuks, ning natuke unustatu ja piredana ta 1971. aasta jaanuaris Ritzi hotelli sviidis ka suri.
Kuid Chaneli lugu polnud sellega veel lõppenud. Wertheimerid pärisid tema moemaja ning värbasid 1983. aastal disaineriks Karl Lagerfeldi, kes andis sellele kiiresti uue aja vaimuga sobiva lihvi. Nüüdseks on Chanelist saanud legendaarne, kuid samas salapärane luksusinstitutsioon, mida kohati võrreldakse isegi sektiga. Näiteks ehib Chaneli Camboni tänava moemaja tualettruumi värsivormis silt “Si tu pisses partout, t’es pas Chanel du tout” (kui sa pissid igale poole, pole sa üldse Chaneli moodi).
Nii et Chanel pole enam ainult inimene, temast on saanud elustiil ja filosoofia.
