Eugeenika üheks rajajaks oli Francis Galton. Liikumine pidas vajalikuks ühiskonnale kasulikeks peetavate pärilike omaduste (andekus, töökus, kohusetunne) edasikandumise soodustamist ("positiivne eugeenika") ja kahjulikeks peetavate omaduste (pärilikud haigused, kuritegelikkus) edasikandumise takistamist ("negatiivne eugeenika"). Üheks eugeenika vormiks oli Saksamaal rakendatud rassihügieen.
Eugeenika Saksamaal
Arstid püüdsid aretada meditsiiniliselt uut tervet inimrassi. Adolf Hitler arvestas oma raamatus "Mein Kampf", et pärilikest haigustest vaba rassi aretamine kestab 600 aastat. Alates 1936. aastast steriliseeriti arstide poolt psüühika- ja käitumishäiretega inimesi.
Teise maailmasõja järgsed uuringud (eelkõige geneetika) tõestasid, et paljud haigused ja evolutsiooni eripärad ei ole tingitud pärilikkusest ja inimeste tapmine pärilike haiguste kõrvaldamiseks ei vabasta meid haigustest.
Eugeenika Eestis
Eugeenikaga oli tihedalt seotud ka karskusliikumine. Arvati, et alkoholism on pärilik ning alkohoolik ei anna oma järglastele edasi häid ja terveid geene. Hans Kruus on arvanud, et Tõnissoni aktiivsus karskusliikumises oligi tingitud ainult huvist eestlaste "tõutervishoiu" vastu.
Tõsiselt sai eugeenika hoo sisse Eesti Vabariigi sünniga. Aastal 1924. asutati selts "Tõutervis", hiljem nimega Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts. Selts propageeris vaimuhaigete ja alaväärtuslike steriliseerimist. Suhtuti negatiivselt eestlaste abiellumisse muulastega, kuid see ei olnud tingitud mitte nii väga rassismist (mis oli domineeriv USA ja Saksamaa eugeenikas), kuivõrd soovist ära hoida kultuurikonflikte ja nendega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Seltsi aktiivsete liikmete hulka kuulusid Hans Madissoon, Juhan Aul, Juhan Vilms jt.
Eugeenikud tegid riigile ettepanekuid eugeeniliste seaduste vastuvõtmiseks ning 1936. aastal kroonis nende tegevust edu. 9. juunil 1933 vaatas hoolekandenõukogu läbi hoolekandeseaduse muutmisseaduse eelnõu, mille järgi võis hoolekande korras teha sigimisvõimetuks vaimuhaigeid või nõdramõistuslisi isikuid, kes hoolekande korras on paigutatud ravi- või hoolekandeasutustesse. Konstantin Päts andis 27. novembril 1936 välja riigivanema dekreedi sundsteriliseerimisest (jõustus 1. aprillil 1937). Seaduse kohaselt kuulusid sundsteriliseerimisele pärilikult vaimuhaiged, nõdrameelsed, raskelt langetõbised või päriliku kehalise veaga inimesed, kui nad on sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või kui nad võivad sigitada järglasi, kes on samade tunnustega. Eesti Vabariigis steriliseeriti teadaolevalt 41 inimest (Lätis umbes 60).
Eugeenikat õpetati sõdadevahelisel ajal ka Tartu ülikoolis. Aastail 1939–1941 oli Tartu ülikoolis eugeenika õppetool ja eugeenika instituut (paiknes Tartu botaanikaaias), seda juhatas Hans Madissoon. Nõukogude okupatsiooni tulekuga eugeeniline tegevus lõppes ja eugeenika instituut suleti, kuid Saksa okupatsiooni ajal see taastati. Siiski ei toimunud Saksa ajal Eestis selliseid asju nagu Saksamaal, samuti mitte vaimuhaigete hävitamist nagu mujal Baltikumis.
Sünnieelset diagnostikat ja sellele järgnevat valikulist aborti, kui laps pole terve, võib samuti teatud tingimustel vaadelda eugeenikana.
Tänapäeva eesti ajaloolastest on eugeenikat uurinud Ken Kalling.
Pronatalism. Eugeenika
Eugeenikud ületähtsustavad bioloogilist ettemääratust. Eeldatakse, et lisaks füüsilistele ja füsioloogilistele tunnustele on ka inimese võimed ja kalduvused, st koht ühiskonnas (kasutades kaasaegseid termineid), määratud tema geneetilise koodiga. Geneetika algusaegadel domineeris selline mõtteviis USA-s, Suurbritannias, Saksamaal. Oma algfaasis oligi geneetika tihedalt eugeenikaga seotud. Sotsiaalseid tegureid indiviidi kujunemisel alahinnati, vast ainult Prantsuse teaduskoolkonnad olid omal ajal erandiks – siinkohal saab põhjusena tuua lamarkistlikke ideid, mis domineerisid toonases prantsuse teadusmaailmas. (Lamarkism populaarselt väljendades tähendab seda, et eeldatakse, et ka eluajal omandatud tunnused saavad ajapikku päriliku varjundi.)
Eeltoodu põhjal on eugeenika oma meetodeilt jagatav kaheks. Pärilikkuse absoluteerijad kaldusid enam negatiivse eugeenika, s.o vähemsoovitud indiviidide, rasside ja rühmade sigimise piiramise teele, kas siis steriliseerimist, aborte, abielukeelde, isoleerimist vms rakendades. Veelgi äärmuslikumaid vahendid on need, mida nii mitmedki ühiskonnad on ellu viinud, näiteks koonduslaagrid, hukkamised jms, mida esitleti küll "eutanaasia" nime all. Keskkonna ja sotsiaalsete tegurite tähtsuse rõhutajad eelistasid nn positiivse eugeenika vahendeid (toitumine, tervishoid, kasvatus jne). Lisaks omaaegse teaduse liigsele pärilikkuse- (bioloogilise determinismi) lembusele domineerisid eugeenikas erinevad subjektiivsed tõekspidamised ja eelarvamused, kinnistades eugeenika huviorbiiti (vaimu)haigused, prostitutsiooni, kuritegevuse, asotsiaalsuse ja rasside mõiste. Eugeenika algfaasis erutasid positiivsed meetodid eugeenikute meeli kindlasti vähem kui negatiivsed. Ka tänapäeva teadusloolasi paelub rohkem selle teadusharu pikantsem pool, sest positiivse eugeenika ideed eksisteerivad ka tänapäeval – sotsiaalmeditsiinis, tervishoiupoliitikas jm.
Maailmas oli eugeenilise liikumise ja sellest omakorda lähtuva seadusandliku initsiatiivi ja seadusandluse vallas esirinnas USA, kus aastal 1907 mõnes osariigis (Indiana) võeti vastu eugeenilise sisuga õigusakte, mis reglementeerisid abiellumist, aga määrasiud ka sundsteriliseerimist ja teatavatel juhtudel kastreerimist.
Eugeenika puhul saabki ajaloolises dimensioonis rääkida kui n-ö kõrgemalt poolt algatatud ja populariseeritud liikumisest – eugeenilist sõnumit viisid ellu vastavad seltsid, ühingud jne.
Eestis muutus tõutervishoiu temaatika aktuaalseks 19. ja 20. sajandi vahetusel. Arutleti eestlaste tõuküsimuse üle laiemalt. Tõu all peeti silmas rahva nii bioloogiliste kui vaimsete omaduste kompleksi. Rahvusele bioloogiliste kriteeriumidega lähenedes ei saanud kaugel olla ka (sotsiaal)darvinismist mõjustatud mõttekonstruktsioonid. Eriti rõhutati nn. kontraselektsiooni (tagurpidise selektsiooni) ideed – eesti rahvas kaotab oma parimad liikmed ümberrahvastumise või väljarände tõttu. Mandumisest andvat tunnistust alkoholism, enesetapud, aga ka keskpärane väljanägemine, düsgraafia jne. Oma osa negativismile andis alanud Esimene maailmasõda (idee sõjast kui rahva parema osa hävitajast ei olegi nii vastuvõetamatu...). Iseseisvuseelse Eesti mõtlejate suhet tõuküsimusse saab juba kindlasti pidada eugeenika poolt mõjustatuks, s.t eugeenilise mõtlemise teoreetilised alused olid eesti ühiskonda kinnistunud. Rahvuslikku eugeenilist liikumist ei saanud Eestis veel tekkida, küll tehti juba ettepanekuid tõu parandamise osas.
Iseseisvunud Eestis algas kohe ka eugeenilise mõtte levik ja propageerimine. Algselt oli sellega seotud peamiselt Karskusliit (Villem Ernits olles ühendavaks lüliks nii karsklaste kui eugeenikute, nii iseseisvuseelse kui ka -järgse mõtte vahel) aga ka Tartu Ülikool – nagu mujalgi maailmas kandsid eugeenilist mõtet peamiselt arstid ja bioloogiateadusega seotud inimesed.
1924. aasta mais võeti vastu Eesti Eugeenika Seltsi Tõutervis töökava. Tõutervise siht oli võidelda Eesti rahvatõu omaduslise tasapinna langemise vastu, samuti kaasa aidata üldtervishoidu puudutavates ettevõtmistes. Kava nägi ette teadustööd, emade ja lastekaitse korraldamist, tervishoiu propagandat, tõuküsimuse uurimist jne. Seltsi eestseisus asus Tartus Eesti Karskusliidu majas. Detsembris 1924 valiti eestseisuse esimeheks prof. A. Rammul, (abiks prof. A. Lüüs, kassapidajaks dr. A. Audova, kirjatoimetajaks dr. J. Vilms, ametita liikmeiks J. Kõpp, pr. M. Kurs-Olesk ja P. Treiberg).
Alates 1925. aasta jaanuarinumbrist oli Eesti Karskusliidu ajakiri Tulev Eesti (vastutav toimetaja V. Ernits, tegevtoimetaja J. Vilms) ka Eesti Eugeenika Seltsi Tõutervis häälekandja. (Toimetuse kommentaaris ühinemisele leitakse, et see on loomulik, kuna karskusliikumine on osa tõutervishoiust. Ka töömeetodid – kasvatustöö – on samad. Seega on palju ühist põhjustes, sihtides ning abinõudes.)
Esimeses Tulev Eesti ühisnumbris on toodud "Tõutervise" peakoosoleku poolt vastu võetud eugeenilise sihiga juhtlaused. Kokku oli neid 43 ning nad põhinevad saksa eeskujul (Deutsche Gesellschaft fur Rassen-Hygienie). Oli siiski ka mõningaid erinevusi, näiteks segaabielude käsitlemisel.
Juhtlausete peamine sõnum oli jätk sõjaeelsele retoorikale – rahvas võib kiduda, s.t head ja väärtuslikud rahvaosad võivad arvulisse vähemusse jääda. Üldistatakse, et praegusel ajal on kultuurrahvaste juures ebasoodne valik harilik nähtus – alamaist kihtidest kõrgemale tõus toob endaga paraku kaasa perekonna väljasuremise hädaohu – sündivus väheneb just väärtuslikes perekondades. Mõningad mõtted juhtlausetest: Eesti seadused on puudulikud abiellumise takistamise võimaluste kohalt; nõutakse kõigi alaväärtuslike ja vaimuhaigete seaduslikku sigimisvõimetuks tegemist; soovitatakse ühiskonnale vastuvõetamatute ja üldse väljasurevate isikute sigimise ärahoidmiseks viimased töökolooniatesse suunata; kutsutakse üles konkreetsete sammude astumiseks eugeenilise hariduse levitamisel – kõrgematesse koolidesse oleks vaja sisse viia tõutervise loengud, koolide viimastes klassides peaks tõutervishoid olema sunduslik aine (üldtervishoiu raames). Vastav haridus oleks vajalik ka kirikuõpetajatele. Ning kokkuvõtteks: Rootsi riigi eeskujul oleks vajalik luua eugeenika instituut. Juhtlausetega sarnastest seisukohtadest lähtus ka Tõutervise töökava.
Mainimist leidis nii negatiivse kui positiivse eugeenikaga seotu. Juhtlausete 25. lause ütleb: "Liig sage eestlaste abiellumine muulastega ei ole perekondliselt ega tõupuhtuse seisukohalt soovitav." Kas rassihügieen selle sõna otseses tähenduses mängis eesti ühiskondlikus mõttes olulist osa? (Seda küsimust esitama ajendab ka eestikeelne termin "tõutervis" = Rassenhygienie.) Saab siiski konstateerida, et Eestis ei saanud rassiteadus sellist tähelepanu nagu USA-s või Saksamaal. Kuigi juba iseseisvuseelsed mõtlejad olid arutlenud eestlaste rassi üle, ei pääsenud võidule frenoloogilised teooriad ja rassilised eelarvamused. Võib-olla oli siin oma osa sellel, et kuigi sajandivahetusest alates hakkas Euroopa teadus läänemeresoomlasi tasapisi rassiliselt europiidseiks pidama, oli eesti teadlasil endil mingi kahtlus hinges – veel tänapäevalgi on eesti antropoloogide meelisteemaks meie etniline ajalugu. Samuti oli oma osa eestlaste rassilisel dualismil (millise fakti lõplikult kinnitas iseseisvusajal juba J. Aul). Viimatimainitud põhjusel ei tekkinud eestlastel kiusatust end mingisse ideaalsesse rassilisse sängi suruda. (Soomlastel see mõte ida-balti rassitüübi suhtes isegi oli.). Segaabielude eitus sisaldab pigem kartust võimalike perekonnasiseste kultuurikonfliktide ja nendega kaasneda võiva vaesuse ja vaimselt ebaterve õhkkonna üle. Eugeenikud Eestis soovitasid vältida eestlastel abiellumist sakslaste ja venelastega, nonde tugev kultuurikontekst pidada eesti oma alla suruma. Küll aga soovitati segaabielusid teiste soome-ugri rahvastega, sest need pidid "verd parandama".
Eugeenika areng Eestis oli pidev kuni iseseisvusaja lõpuni. Eestist sai üks väheseid maailma riike, kus võeti vastu steriliseerimise seadus, Eestis loodi Tartu Ülikooli juurde eugeenika instituut ning tõutervishoist räägiti esinduslikel riigi arengut kajastavatel foorumitel – Rahvusliku Kasvatuse Kongressidel. Nende faktidega seoses peab rääkima mõnest institutsioonist ning isikust.
Analoogselt karskusliikumisega tegid ka eugeenikud koostööd Tartu Ülikooliga. Alates 1926. aastast finantseerisid eugeenikud aastas ühte arstiteaduskonna auhinnatööd – mõned teemad: Perekonna koosseisu uurimine mõne seltskonna kihi üle Eestis, Segaabielud mõnes Eesti piiriaarses maakonnas ja nende mõju rahvusse, Mitmendat last perekonnas tuleb eluvõimelisemaks pidada. (Auhinnatööde institutsioon loodi 1922. Karskusliit kasutas seda võimalust juba 1923. aastal, mil teemaks oli "Alkohol ja tõu tervis".) Alates 1930. aastast auhinnatöid eugeenikute poolt enam ei pakutud. Ilmselt hakkas valdkond väljuma oma esialgsest, propagandatööd nõudvast faasist, asudes nautima võimude tähelepanu.
Eugeenika Seltsi juhatusse kuulujaist oli enamik Tartu Ülikooli õppejõud. Kahe säilinud nimekirja kohaselt kuulus seltsi vähemalt 41+53 inimest (esimene nimekiri tartlastest, teine tallinlastest.). Nimekirjad on perioodist pärast 1930. aastat, sest siis kujundati selts ümber Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsiks – võib-olla on nende nimekirjade näol tegemist 1930. aastal uude moodustisse kuulujate/astujatega ning see nimekiri hiljem suurenes. (Genealoogiat tuleb siin vaadelda kui ühte eugeenilise uurimistöö metoodilist aspekti – perekonnauuringute abil üritati kindlaks teha erinevate haiguslike, vaimsete, kuid ka antropoloogiliste tunnuste pärandumist.)
Tartu Ülikooli õppejõududest/teadlastest olid eugeenika alal ühed aktiivsemad Hans Madissoon ja Juhan Aul – mõlemad muide ÜS Raimla liikmed.
Pärast Tulev Eesti ilmumise lakkamist 1926. aastal sai peamiseks eugeenika alaste kirjutiste avaldamise kohaks ajakiri Eesti Arst. Sel moel muutus tõutervishoid rohkem erialateadlaste pärusmaaks. Innukaim kirjutaja eugeenika teemadel tundub olevat olnud H. Madissoon, kes olles ise kohtuarst, huvitus sotsiaalmeditsiinist ja kriminaalantropoloogiast ning luges Tartu Ülikoolis eugeenikat (Pärilikkus ja konstitutsioon ning tõutervishoid) juba 1928. aastal. Läbivaks teemaks Madissooni artiklites on sterilisatsioon, tegemist oli niisiis negatiivse eugeenika pooldajaga. Oma hilisemates kirjutistes tõdeb Madissoon siiski, et geneetika areng (kaksikute meetodi rakendamine) on tõestanud keskkonna olulist mõju isiku kujunemisele, seega tuleb lisaks probleemile indiviidi tasandilt lähenemisele rohkem tähelepanu pöörata ka ühiskonna harimisele ja kasvatamisele (positiivne eugeenika).
Juunis 1939. aasta saab Madissoon samal aastal asutatud Tartu Ülikooli eugeenika instituudi juhatajaks. Säilinud on instituudi õppekava, kus põhirõhk on füüsilisel antropoloogial ja geneetikal. Käsitleti soomeugrilaste tõulisi isearasusi, valikut inimese juures. Palju tähelepanu oli pööratud tervishoiule. Tänapäeval mõjub räigena steriliseerimise ja sigimisvõime tõkestamise/piiramise teema. Instituudi tööplaanis peeti kõiki loenguaineid sunduslikeks eksamiaineiks arstiteaduse ja usuõpetuse üliõpilastele ning kodanikuõpetuse-, loodusloo- ja tervishoiuõpetaja kutse taotlejatele. Teistele olid need valikained.
Juhan Aul on Eesti teaduslukku läinud kui antropoloog ja zooloog. Antropoloogilise mõõtmise tehnikat õppis ta H. Madissooni käest. Oma mitmetes sõjaeelsetes elulugudes ei ole Juhan Aul ennast ise otseselt eugeenikuks pidanud, andes mõista vaid mõningatest populaarteaduslikest aspektidest oma töödes. Ometi on tema bioloogia-, eriti geneetikaalastes kirjutistes palju toonasele teadusele omast. Aul kuulus oma vaadetelt sellesse bioloogide kategooriasse, kes bioloogilisi tegureid inimese arengus tugevasti tähtsustasid. Olles aktiivne teaduse propageerija ja pedagoog, on Auli bibliograafias piisavalt suhteliselt selgeid seisukohavõtte, mis lubavad teda nüüd Eesti üheks juhtivaks eugeenikuks pidada. Füüsilise antropoloogia juures rõhutas Aul näiteks indiviidi antropoloogilise jõudluse mõistet – tegemist võiks olla kehaliste ja vaimsete võimete või vastavate eeldustega – maakeeli siis lihtsalt tugevuse ja tublidusega. Kuna Aul hindas oma tööde rakendusliku külje tähtsust, siis jõudluse puhul nägi ta antropoloogide soovitusi tulevikus vajalikuna näiteks Eesti asustuspoliitika rakendamisel. Ka pedagoogiline ja kriminaalantropoloogia pidanuksid Auli meelest rakendusteadustena olema seotud eugeenikaga.
Eugeenika propageerijate üheks kõige kuuldavamaks väljundiks Eesti ühiskonnale olid 1927. ja 1935. aastal korraldatud Eesti Rahvusliku Kasvatuse kongressid (kolmas oli planeeritud 1940. aasta sügiseks, kuid jäi olude muutudes ära ning toimus alles 1990. aastate keskel). Tegemist oli madala iibega riigi rahvastiku arengu ja saatuse pärast muret tundvate jõudude koosolekutega, millel jõuti arutleda laia teemaderingi üle. Kõnesolevatel kongressidel domineerisid kindlasti positiivse eugeenika ideed. Ilmselt peeti steriliseerimise jms. temaatika ülesvõtmist piisavalt erialakeskseks, jätmaks see asjatundjate lahendada.
Seadusandluse alal saavutasid eugeenikud osa oma eesmärkidest 1936. aasta 27. novembril välja antud riigivanema dekreediga, mis seadustas steriliseerimise. Steriliseerimise seadus jõustus 1937. aasta 1. aprillist ning nägi sundusliku steriliseerimise (raseduse katkestamise) ette juhul kui pärilikult vaimuhaiged, nõdramõistuslikud, raskel kujul langetõbised ning pärivuse teel edasikantavate raskete kehaliste vigadega isikud on kas sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või nad võivad sigitada järglasi juba mainitud tunnustega. Keelatud oli steriliseerida alla 10aastasi lapsi ning juhtudel, mil see võiks osutuda eluohtlikuks. Vastavaid ettepanekuid võisid teha asjaosalised ise, ametlikud arstid, hooldajad, hoolekodude ja raviasutuste juhatajad. Seaduse teostamise ja elluviimise eest vastutas sotsiaalminister.
Seaduses kajastus siiski vähem kui 1925. aasta Eesti arstide päeval valitud spetsiaalne komisjon – Brezowsky, Lüüs, Fischer, Klemens, Vilms – oli soovitanud. Ja nimelt, sundusliku steriliseerimise alla kuuluksid:
a) Lapsed, kes ei suuda omandada I klassi programmi ning on ilmne, et vajakajäämine on päritud. Sel juhul tuleks steriliseerida hiljemalt 10 aasta vanuselt. Siia rühma kuuluksid ka sünnilt kurttummad, pimedad ja nõdrameelsed;
b) Vabalt elavad idioodid, pimedad, kurttummad, epileptikud, kui väärareng on pärilik;
c) Eelmisse rühma kuulujad hoolekandesutustest välja laskmisel või enne abiellumist;
d) Psühhopaatilised kurjategijad, retsidivistid, kroonilised alkohoolikud kui nende viga on pärilik. Vabatahtliku steriliseerimise võimalust soovitati vaimuhaigetele, "vagabundidele", raske tiisikuse põdejatele, süfiliitikutele, kehaliselt vigastele.
Lätis, kus sundsteriliseerimine samuti seadustati, on teada vähemalt umbes 60 juhtumit. Eestist on seni teada umbes 20 juhtumit. Patsientideks olid enamasti naised. Viimane tendents on üldine – kui steriliseerimisseadusi ja kastreerimist karistusvahendina naisliikumised üldiselt toetasid, siis nüüd on steriliseerimistemaatika üheks feministliku ajalookriitika lemmikteemaks, sest steriliseerimiste ohvriks langesid eelkõige naised.
Fakte maailmast (eugeeniline (sund)steriliseerimine arvudes):
Taani 1929–1960 u 11 000
Soome 1935–1960 u 4300
Norra 1934–1960 u 7000
Rootsi 1935–1960 u 17 500
Saksa 1934–1945 u 360 000
USA 1907–1940 u 40 000
Märkimisväärset diskussiooni steriliseerimise eetiliste ja meditsiiniliste külgede üle Eestis ei tekkinud. Kas küsimus oli Eesti teadlas- ja arstkonna küllaltki üksmeelses suhtumises bioloogilisse determinismi (väike ühiskond ning vähe teaduskoolkondi ning üldine saksa teaduse mõju – viimast kinnitab saksa perioodika valdav ülekaal eugeenika instituuti tellitud kirjanduse hulgas – Volk und Rasse, Der Erbarzt, aga ka eugeeniline suhtumine tuberkuloosihaigetesse jms.) või saabunud vaikiva olekuga, on praegu veel vara öelda. H. Madissoon küll hoiatab, et eugeenilise mõtte taga on kogu progressiivne teadlaskond ning seda vastustavad üksnes kommunistid, katoliiklased ja usulised sektandid.[viide?] See lause võiks iseloomustada ühiskonna ja teaduse suhteid, mis kujunesid välja toonases Eestis. Diskussiooni eugeenika alal võiks otsida eespool mainimist leidnud Rahvusliku Kasvatuse Kongressi stenogrammidest, milles leidub H. Madissooni tõdemus, et kahe kongressi vahelisel ajal on ühiskond steriliseerimise alal märgatavalt aktsepteerivamaks muutunud. Kongress siiski ei kujunenud vastandlike seisukohavõttude demonstreerimiseks (võib-olla ainult sugupoolerolle käsitledes tekkis teatav diskussioon). Negatiivse eugeenika alal on sõnavõtjad vastastikku üksteise spetsialiteeti ilmselt respekteerinud. Diskussiooni ei tekkinud ka ajakirjas Eesti Arst. Mõne üldise kriitilisema sõnavõtu, mis pühendatud pärilikkuse ja keskkonna rollile indiviidi arengus, võib leida pahempoolsest perioodikast ja ajast enne vaikivat olekut.
Maailmas on see temaatika ja meetodid ikka vastuseisu tekitanud – eelkõige oli selle taga katoliku kirik.
1940. aasta tõi pöörde ka Eesti eugeenikasse – viimasele ei olnud enam kohta. Eugeenika instituut muudeti 1941. aasta veebruaris üldbioloogia laboratooriumiks. Saksa okupatsiooni ajal asutus küll taastati, kuid 1944. aasta suleti taas. Represseeriti ka H. Madissoon. J. Aul pääses pärast sõda väljasaatmisest, kuid töölt lahkuda tuli temalgi, süüdistatuna "mendelistlik-morganlikus" geneetikas. Eesti teaduslikus mõtlemises oli saabunud uus periood, kus bioloogilise determinismi pooldajail oli vähe sõnaõigust.
Kokkuvõtteks võib rõhutada mõningaid aspekte Eesti eugeenilise mõtte ja teo arengus. Eestis algas organiseeritud eugeeniline liikumine iseseisvuse alguses. Esialgu tehti tihedat koostööd karskusliikumisega, et siis mingil ajal ilmselt riiklikus kontekstis elulisem ja realistlikum eugeenika oma teed läheks. Eugeenilise mõtte taga Eestis seisid peamiselt bioloogilist või meditsiinilist tausta omavad isikud, neist paljudki seotud Tartu Ülikooliga. Pühendunumatest olgu mainitud J. Aul ja H. Madissoon, eriti aga Juhan Vilms. Madissoon luges eugeenikat Tartu Ülikoolis, ning oli 1939. aasta asutatud eugeenika instituudi juhataja.
Rassilised aspektid ei saanud Eesti eugeenilise liikumise peamiseks huvialaks. Eesti abielutakistuste ja eugeeniline seadusandlus ei käsitlenud rahvust ega rassi riskigrupina. Kuigi muuhulgas telliti Eugeenika Instituuti saksa rassihügieeni alast kirjandust ning osteti antropoloogilisi mõõteriistu ja fotoaparaat (nii rahvastiku kui pärivuse küsimuste uurimiseks), jäi peamiseks huvialaks siiski meditsiiniline külg – tervise ja iibepropaganda, negatiivsete pärilike nähtuste vastu võitlemine. Viimaste alla kuulunuksid küll ajastu arusaamade kohaselt ka mõned sellised nähtused, mille vastu tänapäeval valdavalt sotsiaalsete abinõudega püütakse toimida, sest ka nende põhjustajana nähakse ühiskondlikke tegureid.
Rakendusantropoloogia eugeenilise distsipliinina ei jõudnud Eestis veel välja kujuneda. Eesti juhtiv antropoloog J. Aul omas küll juba nägemust valdkondadest, kus seda lähenemist ellu viia. Nendeks pidid olema eeskätt asustuspoliitika, kuid ka pedagoogika ja kriminoloogia.
Positiivse eugeenika valdkonda kuuluv omandas küllaltki hästi organiseeritud kuju. Kindlasti võib siin taga näha Eesti kolmekümnendate aastate lõpu suundumusi: autoritaarne riik oma demograafilisi probleeme lahendamas. Oluline oli tervishoiu- ja iibepropaganda. Eugeenika vastu oli olemas riigipoolne huvi – eugeenika instituudi rajamist toetas otseselt Sotsiaalministeeriumi Tervishoiu ja Hoolekande valitsuse Rahva Juurdekasvu ja Heaolu Komisjon. 1935. aastast käivitati rahvatervishoiu kuusaastak, alustati emadepäeva riiklikku tähistamist jne.
Ajalukku läheb Eesti aga negatiivse eugeenika viljelejana. Eestis vastu võetud steriliseerimisseadus nägi sundusliku steriliseeerimise (raseduse katkestamise) ette juhul kui pärilikult vaimuhaiged, nõdramõistuslikud, raskel kujul langetõbised ning pärivuse teel edasikantavate raskete kehaliste vigadega isikud on kas sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või nad võivad sigitada järglasi juba mainitud tunnustega. Sellise seaduse taga oli suuresti Eesti arstkond, kes oli vastava programmi vastu võtnud juba 1925. aastal. Viimases oli sundsteriliseerimise alla kuuluvate isikute ring laiem ja tänapäeva seisukohalt ka enam diskuteeritav.
Eestis sundsteriliseeriti seni teadaolevalt 41 inimest. Põhjamaade ja Läti analoogia põhjal võiks kõnesolevaid indiviide otsida hoolde- ja lastekodude patsientide seast.
Karistusvahendina steriliseerimist ega kastreerimist Eestis küll ette ei nähtud, kuid 1937. aastal vastu võetud steriliseerimisseadus on maailmas iseenesest küllaltki unikaalne, asetades meid (ka Lätit) arenenud maadest ühte ritta Skandinaavia maade, mõnede USA osariikide ja Šveitsi kantonite ning hitlerliku Saksamaaga. Eesti võiks kuuluda sellesse seltskonda (analoogselt Saksamaaga) ühest küljest oma toonase autoritaarse riigikorra poolest. Eestis ei tekkinud arvestatavat diskussiooni steriliseerimisseadusandluse rakendumise koha pealt – võib-olla oli põhjuseks Eesti teadlaskonna väike arv ja erimeelsuste puudumine (loe: vähe teaduskoolkondi). Näiteks tiisikushaigete või kurttummade steriliseerimise soovitamine oleks veidi laiemat arvamuste ringi omavas riigis kindlasti pidanud vastuseisu tekitama. Ilmselt tuleks lahendust otsida ka märksõnadest "suletud ühiskond" ja "suletud teadus". Ja loomulikult puudus Eestis katoliku kiriku mõju – mainitud tegur on olnud peamiseks eugeenilise mõtteviisi vastukaaluks maailmas.
Teiselt poolt annab steriliseerimisseaduse olemasolu märku Eesti kuulumisest riikide rühma, mis sõdadevahelisel perioodil pani aluse nn Põhjamaade heaolumudelile. Viimases oli eugeenikal kindlasti oma üllatav/veider roll, sest sundsteriliseerimine kehtis Rootsis-Soomes veel 1970. aastatel. Kui siin veel kord ühiskonna suletuse ja avatuse juurde tulla, siis Karl Popper on oma avatud ühiskonna ühe mudelina näinud just Rootsit... Põhjamaade uurijad on oma riikides esinenud tugevat toetust eugeenilisele maailmavaatele põhjendanud kolme teguriga. Need oleksid tugevad sotsialistlikud traditsioonid, protestantism ja suhteliselt monoetniline ühiskond. Säärase ülesehitusega ühiskond peaks omama soodumust teadussaavutuste ilma liigsete südametunnistusepiinadeta rakendamiseks tulevaste põlvede õnne nimel.
Usk pärilikkusest tingitud ettemääratusse elab ühiskonnas edasi. Siinkohal ei tahetagi eitada paljude oluliste nähtuste – nii haiguslike kui vaimsete – geneetilist tagapõhja. Keeruliseks teeb inimeste lahterdamise bioloogilisel alusel aga see, et pole selge pärilikkuse täpne osakaal erinevate isikuomaduste väljakujunemisel. Ka on muutunud ühiskonna suhtumine vähemusrühmade ja indiviidi õigustesse. Seni kuni vastavatel teemadel toimub arutelu, võngub determinismipendel ühest äärmusest teise. Eestil on võimalus olnud olla ühe sellise äärmuse tunnistajaks.
