Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

teisipäev, 30. aprill 2019

Bioloogia, soo määramine

Kõikides inimese rakkudes on imepisikesed niidijupikesi meenutavad moodustised. Neid nimetatakse kromosoomideks. Eestikeelset nime pole neile veel keegi pannud. Sõna "kromosoom" tuleb kreeka keelest ja tähendab värvilist kehakest. Kromosoome saab näha ainult mikroskoobi abil, st. suurendatult.

    Igas inimese rakus on 46 kromosoomi. Kromosoomid koosnevad keerulise ehitusega ainest desoksüribonukleiinhappest (DNA). DNA on pärilikkusaine, mille abil vanemate omadused ja tunnused antakse edasi järglastele. Seepärast ongi lapsed nii ema kui ka isa nägu. Kuid kehakuju, näojooned, juuste ja silmade värv ning muu võib pärineda ka vanaemalt või vanaisalt. Rakkudes DNA kopeetitakse. Selles võib tekkida vigu. Nii võib olla, et ühel lapsel on isa nina, ema kõrvad, vanaema iseloom ja vanaisa vaimsed võimed. Mõnikord on ka nii, et lapse valimus sarnaneb hoopis onule või tädile, kes on ju ka vanaemalt ja vanaisalt saanud oma välimuse nagu ema ja isagi. Ainult emal ja isal pole neid tunnuseid näha. 

Inimese kromosoomid jagunevad 23 kromosoomipaariks. Paaris kromosoomid on täpselt ühesugused. Erandiks on ainult üks meeste kromosoomipaar. Sellest kromosoomipaarist olenebki, kas uus inimene sünnib poisi või tüdrukuna. Ühte neist kromosoomidest kutsutakse x-kromosoomiks, teist y-kromosoomiks. Nimed tulevad sellest, et kromosoomide kuju meenutab kirjatähti x ja y. Kromosoomide väikeste lõikude omavahelise vahetamisega tekib varieeruvus - tekivad inimeste eripärad. See teeb iga inimese erinevaks. Meeste keharakkudes on x- ja y-kromosoom, naistel aga kaks x-kromosoomi. Kuid vahel võivad need x- ja y-kromosoomid olla ka teistmoodi või mitte avalduda. Sellisel juhul võib juhtuda nii:

XX - mees

XY - naine

XXX - väga mehelik mees

XXY - mehelik mees või naine

XYY - naiselik mees või naine

     Inimese keharakkudes on 23 paari kromosoome. Sugurakkudes on neid aga poole vähem. Selle on loodus kavalasti välja mõelnud. Alles sugurakkude, s.o. seemne- ja munaraku ühinemisel moodustub normaalse kromosoomide arvuga rakk, mille jagunemisel kujuneb järk-järgult välja uus organism. 
    Sugurakkudes esindab iga kromosoomipaari üks kromosoom, seega on sugurakkudes 22 x-kromosoomi ja siis veel kas x- või y-kromosoom, mis määrab ära, kas arenema hakkab tütarlaps või poiss.
     Erinevusest ainult ühes tibatillukeste kromosoomide paaris, väikeses ainekübemes piisab, et suunata tulevase lapse arengut ja määrata ära tema sugu.

    Ka kõige elavama kujutlusega inimesele ei tuleks pähe otsida sarnasust inimese ja kärbse vahel. Sarnasus on aga olemas - järglaste soo määramine toimub neil ühesugusel viisil. Nähtavasti on loodus elusolendite soo määramise moodust kaua lihvinud. Võibolla isegi miljardeid aastaid.


neljapäev, 25. aprill 2019

Uued loodususundid

Uued loodususundid ehk Uuspaganlus on levinud üldnimetus neile uususulistele liikumistele, mis püüavad taaselustada või võtavad tegevuse aluseks judeokristlike 

monoteistlikemaailmareligioonide leviku eelseid (eeskätt Euroopa) muinasusundeid.

On palju inimesi, kes peavad nimetust "uuspaganlus" osatavaks ja/või halvustavaks ja leiavad, et mõiste "uuspaganlus" asemel oleks kohasem rääkida lihtsalt uususunditest. Samas on palju inimesi, kes oma usutunnistuse järgi nimetavad end meelsasti paganateks või uuspaganateks.

Huvi antiikkultuuri ning kreeka-rooma mütoloogia vastu oli kristlikus Euroopas kõrge juba hiliskeskajal. Üldine huvi muinasusundite vastu elavnes peamiselt 18.19. sajandilseoses romantismiajastu ja ka natsionalismi ideedega. Moodi läksid viikingid ja druiidid. 19. sajandi lõpul ja sajandivahetusel levis esoteerika- ja okultismiharrastus, mis omakorda juhtis inimesi "muistseid tarkusi" otsima. Innustust andis muinasusundite uurijatele Briti kultuuriantropoloogi Sir James Frazeri mahukas võrdleva mütoloogia alane teos "Kuldne oks" (1900). 1930. aastatel huvitusid germaani mütoloogiast natsid (vaata ka: Natsid ja aaria rahvuse uurimine, Adolf Hitler ja Okultism), kes jätsid kogu uuspaganlusele pikaks ajaks varjutava pitseri. 1940. aastatel tõi Gerald Gardner Ameerikas kasutusele termini wicca, mis on tänini nimeks eriti anglosaksi kultuuriruumis levinud maagia- ja looduseusule. 1960.70. aastatel kogusid Wicca jt analoogilised traditsioonid populaarsust koos New Age'iga ning mässuliste noorteliikumistega, mis vastandasid end etableerunud ideoloogiatele ja religioonile.

Erinevad grupid järgivad vanadest rahvausunditest teada olevat erineva põhjalikkusega; paljud püüavad muinasusundit ühendada New Age'i, keskkonnaliikumisefeminismi vm ideoloogiatega. Nii võib eristada rekonstruktsionistlikke ja sünkretistlikke suundi.

Uuspaganlikes liikumistes üldiselt puudub dogmaatika ning ulatuslik organisatsioon, mitmed järgijad võivad samaaegselt tunnistada ja praktiseerida ka teisi uske. Osalt on neis sisuliselt tegu inimese individuaalse religiooni konstrueerimisega. Enamik uuspaganlikke traditsioone on polüteistlikudvõi panteistlikud ning jumaluse mõistet käsitletakse neis üsna vabalt. Levinud on usk Maa ja looduse pühadusse, paljudes harudes usutakse looduse hingestatust, hauatagust elu või reinkarnatsiooni, mõnes praktiseeritakse maagiat. Mõistet "uuspaganlus" seovad kriitikud ja vastased mõnikord satanismiga.

On oletatud, et maailmas võib olla kokku umbes miljon uuspaganlike liikumiste järgijat.

Ameerika Ühendriigid jt – wicca

Eesti – taarauskmaausk

Briti saared – druidism

Island – ásatrú

Itaalia – religio Romana

Kreeka – hellenism

Leedu – Romuva

Läti – Dievturība

Rootsi jt – asatro (asatru), odinism

Soome – Ukko usk

Venemaa, Ukraina jt – slavjanstvorodnoverijerodoverijerodjanstvopokon


Šamanism

Šamanism on üldistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele praktikatele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine teatud ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu. Usutakse, et teatud isikutel (šamaanidel; eri rahvastel on kasutusel erinevad nimetused) on kaasa sündinud, õpitud või üleloomulike jõudude või olendite antud võime astuda ühendusse väljaspool inimeste maailma asuvate jõudude või vaimudega, tavaliselt ravimise, ennustamise või mõnele ettevõtmisele soodsate tingimuste loomise eesmärgil. Selleks viib šamaan ennast transiseisundisse (lovesse), kasutades erinevaid tehnikaid nagu laulmine, tantsimine, trummilöömine, hallutsinogeensete ainete manustamine vm. Šamaani sotsiaalne positsioon on erinevates kultuurides olnud erinev. Preestrist eristab šamaani see, et tema autoriteet tugineb pigem tema enda isikule kui formaalsele positsioonile. Siiski on Siberis olemas hierarhilisi šamaanikultuure, milles astmelt madalamad šamaanid saavad kõrgemate šamaanide käest pühitsuse.


Arvatakse, et šamanism (vaimude maailmaga suhtlemine eriliste vahendajate kaudu) on olnud üks vanimaid ja üldisemaid religioosseid praktikaid, mis oli tuntud juba hiljemalt nooremal kiviajal. Tänapäeval on šamanism teatud määral levinud väheste traditsionaalsete kultuuride juures. Suhteliselt hilise ajani oli šamanism levinud saamidel ja sealt on ka eesti rahvapärimusse jõudnud teated "lapi nõidadest". Enim uuritud on Siberi rahvaste ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste šamanismi traditsioonid.


Sõna šamaan on rahvusvahelisse kasutusse tulnud evengi keele kaudu, kuid selle etümoloogia pole lõplikult selge. Ühe versioon järgi on sõna tuletatud tüvest sa-, mis tähendab teadma ja šamaan on seega teadja. Teise hüpoteesi järgi on sõna evengi keelde laenatud hiina keele kaudu ja tuleneb algselt sanskriti sõnast šramana, mis tähendas askeeti. Vene ja saksa keele kaudu on šamaani nimi laienenud erinevate kultuuride vaimudega suhtlejatele. Mitmed uurijad (nt Alice KehoeMihály HoppalTatjana Bulgakova) on kritiseerinud šamanismi mõiste kasutamist, mis võimaldab eksitavalt panna ühte patta väga erineva algupära ja olemusega traditsioonid ja vaimsed tehnikad ning implitseerib ühtse õpetuse või distsipliini olemasolu. Alternatiivina on välja pakutud terminit šamaanlus (vene šamanstvo, inglise shamanhood), mis järgib 19. sajandi vene Siberi šamaanide uurijate kasutust.


Esimesi šamanismi tähelepanuväärseid käsitlusi Lääne-Euroopas oli Mircea Eliade1951. aastal ilmunud "Le Chamanisme et les techniques archaiques de l'extase". Šamanismi on uurinud antropoloogidfolkloristid ja usundi-uurijad, näiteks Åke HultkrantzAnna-Leena SiikalaMihály HoppálJuha Pentikäinen ja paljud teised.


Eesti teadlastest on šamanismi käsitlenud Aado LintropArt Leete ja Anzori Barkalaja.


Loodususundid

Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid, milles on keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägedehiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite austamisel.

Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20. sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ja kattub suuresti šamanismi jts kategooriatega, tihti esineb neis ka esivanematekultust, samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.

kolmapäev, 24. aprill 2019

Islam

Nüüd räägime me järgmisest usulisest ideoloogiast, islamist. Islam jaguneb mitmeks osaks nagu kõik tänapäevased usundid.

Islam (araabia keeles الإسلام (islām) 'alistumine [Allahi tahtele]' sõnast aslama'allutab end') on üks maailmareligioonidest, üks Aabrahami religioossest traditsioonist. Islam on alates oma sünnist Araabias üle 1400 aasta tagasi jõudsalt levinud ja jätnud läbi ajaloo märke nii kunsti kui ka teadusse.

Tänaseks arvatakse maailmas elavat 1,7 miljardit islamijärgijat (muslimit ehk moslemit) ja see arv kasvab jõudsalt: islam on kõige kiiremini kasvav religioon tänapäeva maailmas. Keskset usuorganisatsiooni islamil ei ole, toimivad traditsioonitruudus, autoriteedid ja vaimuliku hariduse süsteem.

Allah (araabia keeles الله‎ Allāh) on araabiakeelne sõna, mis tähendab 'Jumalat'. Sõna koosneb määravast artiklist al ja sõnast ilah 'jumal'. Seega tähendab Allah umbes sama, mis suure algustähega kirjutatud sõna Jumal eesti keeles. Seda sõna kasutavad nii muslimid kui ka araabiakeelsed aabrahamlike usundite järgijad (kristlasedjuudid) kogu maailmas.

Islami-eelselt võis Allah tähendada ühte Mekapaljudest paganlikest jumalatest või olla ka ühe suure naisjumaluse Al-Uzza meesvorm (Al-Lah). Igal juhul peetakse ülimalt tõenäoliseks, et Allah ei tähendanud araablaste paganlikul perioodil jumala üldmõistet.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Allah)

Islami usk õpetab, et tõelise sisemise rahu saavutamiseks peab inimene end Jumala tahtele allutama ning Tema seaduste järgi elama. Kõige tähtsam Jumalalt inimestele ilmutatud tõde on, et ei ole teist kummardamist väärivat jumalust peale Kõigeväelise Jumala ning kõik me peame Tema tahtele alluma.

Moslemeid õpetatakse teineteist tervitama öeldes „assalaamu aleikum" ehk „rahu olgu sinuga". Igapäevased palved lõpevad sama lausega. Islamis on ka Jumala üks 99-st nimest „As-Salaam” – Rahu.

(http://www.islam.

Islami 5 sammast:
Islam põhineb viiel sambal või tegevusel. Moslemi elu raamistvad usk ainujumalasse, palvetamine viis korda päevas, vaeste toetamine, paastumine ramadanikuu ajal ja kui võimalik, siis vähemalt üks kord elus palverännak Mekasse. Neid viit sammast võib kujutada kui lauda, mille pealmiseks osaks on usutunnistus, et ei ole teisi jumalusi Jumala kõrval ja Mohammed on tema saadik. Ülejäänud neli sammast on kui lauajalad, mis usutunnistust toetavad või kannavad. Kui üks neist jalgadest on katki, ehk kui üht neist ei järgita, siis ei seisa laud sirgelt. Näiteks kui inimene ei palveta, ei ole tema usk tugev. Et usku tugevana hoida, tuleb praktiseerida kõiki sambaid. 
5 samba tähendus: 
• need kujundavad moslemi eluviisi; 
• loovad pinna usklikkusele ja headusele;
• tugevdavad armastust Jumala ja tema saadiku vastu; 
• tugevdavad usklikku vastupidamisvõimet ka halbades oludes;
• julgustavad olema kaastundlikud vaeste ja orbude vastu; 
• ei tunnista hinge ja keha, vaimsuse ja mateeria, religiooni ja elu eraldamist, sest Jumal on loonud inimese tervikuks, koosnedes ühel ja samal ajal kehast ja hingest – neid ei ole võimalik eraldada; 
• loovad tasakaalu vaimse elu ja füüsiliste vajaduste vahel – kõrgendades vaimset elu ja distsiplineerides oma füüsilisi vajadusi. 
Sel moel ulatub islam kõigi elu aspektideni – individuaalne ja sotsiaalne käitumine, tööjõud ja tootmine, majandus ja poliitika, rahvuslikud ja rahvusvahelised suhted, jne. Sel moel loovad need 5 sammast tõelise islamliku iseloomu, saades indiviidi ja ühiskonna moraali aluseks.

Mõned araabiakeelsed sõnad:
allah 'akbar (araabia keeles: الله أكبر) - Allah 
on suur
9 VÄÄRARVAMUST ISLAMIST

Esimene väärarvamus: moslemid kummardavad erinevat Jumalat

Teine väärarvamus: moslemid kummardavad Muhammedi (saws)

Kolmas väärarvamus: islam on ainult araablaste usk

Neljas väärarvamus: islam alavääristab naisi

Viies väärarvamus: Muhammed (saws) kirjutas Koraani

Kuues väärarvamus: islam levis mõõgajõul

Seitmes väärarvamus: moslemid vihkavad Jeesust

Kaheksas väärarvamus: islam on fatalistlik religioon

Üheksas väärarvamus: islam tähendab ohtu - terrorismi

Esimene väärarvamus: moslemid kummardavad erinevat Jumalat

On olemas ainult üks Jumal, kes lõi universumi ja kogu inimkonna. Tihti arvatakse, et moslemid kummardavad erinevat Jumalat kui juudid ja kristlased. Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et moslemid viitavad mõnikord Jumalale kui Allahile või ka see, et läänemaailma tavakodanik reeglina islami kohta midagi ei tea. Tegelikult kummardavad moslemid Noa, Aabrahami, Moosese ja Jeesuse Jumalat, seda sama Jumalat, Keda kummardavad kristlased ja juudid. Sõna Allah on araabiakeelne sõna, mille tähendus otsetõlkes ongi „Jumal”. Seda sama sõna kasutavad ka araabia keelt kõnelevad kristlased ja juudid. Kui võtta kätte kristliku Piibli araabiakeelne tõlge, leiame sealt sõna Allah kohast, kus eesti keeles kasutatake sõna Jumal. Moslemid eelistavad sageli kasutada nimetust Allah, kuna viimane on täiuslik väljend Jumala nimetamiseks - seda sõna ei saa käänata, sellest ei eksisteeri ei nais- ega meessoo vormi, ega saa seda panna ka mitmusesse.

 

Üles tagasi

 

 


Teine väärarvamus: moslemid kummardavad Muhammedi (saws)

Vastavalt islami tõekspidamisele oli prohvet Muhammed (saws) Jumala viimane sõnumitooja. Nii nagu kõik Jumala prohvetid ja sõnumitoojad, nagu näiteks Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus, oli ka tema vaid lihtsurelik. Kristlased jõudsid läbi oma vääranaloogi järeldusele, et moslemid kummardavad Muhammedi (saws), kuna nad ise kummardavad Jeesust. Alates keskajast on Euroopas moslemeid kutsutud muhameedlasteks. Muhammed (saws), nagu Jeesuski, ei nõudnud iial endale jumalikku seisust. Ta kutsus inimesi kummardama vaid Kõigevägevamat Jumalat ja rõhutas pidevalt oma inimlikku staatust, et inimesed ei teeks tema suhtes sama viga, nagu kristlased Jeesuse suhtes tegid. Et ära hoida enda ülistamist, palus prohvet Muhammed (saws) alati temale viidates kasutada fraasi „Jumala sõnumitooja ja Tema sulane“. Moslemid armastavad ja austavad teda väga, kuna ta oli kõrge moraaliga inimene ja tõi Jumala tõe selgest ainuusust inimkonnani. Juba islami väga varajastel algusaastatel ilmutas Jumal, et Muhammed (saws) saadeti halastuseks kogu inimkonnale, andes selle kaudu meile teada, et sõnum islamist levib laialt. Moslemid püüdlevad selle poole, et järgida prohvet Muhammedi (saws) suurepärast eeskuju, kuid nad ei kummarda teda mitte mingil moel. Lisaks õpetab islam austama kõiki Jumala prohveteid ja sõnumitoojaid, kuid nende austamine ja armastamine ei tähenda nende kummardamist, mis peab olema suunatud vaid otse Kõigevägevamale Jumalale. Muhammedi (saws) või ükskõik kelle teise Jumala kõrval kummardamine on üks suurimaid patte islamis.

 

Üles tagasi

 

 


Kolmas väärarvamus: islam on ainult araablaste usk

Ainult 15-18% kogu maailma moslemitest on araablased. Indias elab rohkem moslemeid kui Araabia poolsaarel ja Indoneesias veelgi rohkem kui Indias. Uskumus, et islam on vaid araablaste usund on pelgalt müüt. See valearusaam põhineb tõenäoliselt faktil, et enamus esimese põlvkonna moslemeid olid araablased, et Koraan on araabiakeelne ja et prohvet Muhammed (saws) oli araablane. Siiski näitavad nii islami õpetused kui selle leviku ajalugu, et islam on levinud paljudele rahvastele, rassidele ja inimestele. Mitte kõik moslemid pole araablased ja mitte kõik araablased pole moslemid. Araablane võib olla nii moslem, kristlane, juut, ateist või misiganes teise religiooni või ideoloogia järgija. Egiptuse elanikkonnast on 10% koptid (kristlased), enam-vähem samad arvud kehtivad ka Süüria ja Palestiina kohta. Liibanon on koguni 40-50% kristlik maa. Samuti ei tohiks unustada, et mitmed riigid, mida peetakse araabia riikideks, pole seda üldsegi mitte, nagu näiteks Türgi, Afganistan ja Iraan (Pärsia). Inimesed räägivad neis maades emakeelena keeli, mis ei kuulu araabia keelega ühte keelkonda ja nad on araablastest erineva etnilise päritoluga. Juba Muhammedi (saws) misjoni algusaastatest olid tema järgijad pärit väga erinevatest kohtadest: nendeks olid näiteks Aafrikast pärit ori Bilal, Bütsantsi roomlane Suhaib, juudi rabi Ibn Salam ja pärslane Salman. Islam on mõeldud kõigile inimestele, olenemata rassist, rahvusest ja keelelisest taustast. Moslemimaailm Nigeeriast Bosniani ja Malaisiast Afghanistanini on piisav tõestus, et islam on universaalne sõnum kogu inimkonnale, rääkimata tõsiasjast, et märkimisväärne arv erinevatest rassidest ja erineva rahvusliku taustaga eurooplasi ja ameeriklasi pöördub islamisse iga päev.

 

Üles tagasi

 

 


Neljas väärarvamus: islam alavääristab naisi

Tänu hoolimatusele ja valeinformatsioonile ning valedele järeldustele tuginedes, on kõige karmimalt koheldud naise staatust islamis. Mitmed värsid Koraanis teevad selgeks, et Jumala silmis on naine mehega võrdne. Vastavalt islami õpetustele, eristab inimesi Jumala silmis ainult nende teadlikkuse tase Jumalast. Tänu sellele on mitmed inimesed üllatunud, kuuldes fakti, et islami seadus andis juba umbes 1400 aastat tagasi naistele õigused, mis alles hiljuti Euroopas ja Ameerikas saadi. Näiteks õpetab islam selgelt, et naine on seaduse silmis täisväärtuslik inimene ja on vaimselt mehega võrdne. Samuti on vastavalt islami seadusandlusele naistel õigus omada vara, luua oma äri ja saada võrdset palka sama töö eest. Naistel on õigus hääletada, omada täielikku kontrolli oma vara üle, neid ei tohi panna paari nende tahte vastaselt ja neil on õigus jätta oma perekonnanimi, kui nad abielluvad, kuna naine ei ole vara, mis läheb isalt abikaasale üle. Lisaks on neil õigus pärida vara ja nõuda abielulahutust. Samuti ei pea islam naist õelaks ahvatlejaks ja seetõttu ei süüdista ka naist esimeses pattulangemises. Islamis on naistel õigus kõigile hüvedele, milledele meestelgi. Õigused, mille islam andis naistele juba üle 1400 aasta tagasi, olid Läänes midagi arusaamatut kuni 20. sajandi alguseni. Näiteks Inglismaal ei saanud naine veel 20. sajandi alguses osta ei maja ega autot ilma mehe või isa kaasallkirjata. Lisaks on islamis naiste austamisel ja nende ühiskondlikul rollil oluline koht. Samuti tuleks mainida, et prohvet Muhammedi (saws) misjon tegi lõpu mitmetele naiste suhtes jubedatele tavadele, mida sel ajal praktiseeriti. Näiteks tegi Koraan lõpu tavale, mida praktiseerisid paganlikud araablased, kes tapsid oma imikutest tütreid. Lisaks piiritles islam selle ajastu araablaste seas leviva lõputu mitmenaisepidamise. Islam tõi kaasa mitmed naiste heaolu arvestavad seadused. Ka majanduslikust küljest vaadatuna on naine igati kaitstud, kuna temal ei lasu mingeid materiaalseid kohustusi. Naise raha on naise raha ja mehe raha on pere raha! Seega – on naisel õigus oma mehelt raha nõuda, mees ei või aga kopikatki naiselt välja pressida. Kui perekonnas on kaks tütart ja üks poeg ning vanemad surevad, siis saavad tütred kumbki 25% varast ning poeg 50%, kuid tütred võivad oma varaga teha, mida soovivad, osta kasvõi tuhat paari kingi, kui tuju tuleb, poeg peab aga oma vara tarvitama perekonna hüvanguks. Kui moslemimaailma naistel puuduvad õigused, ei tulene see sellest, et islam neile seda ei andnud. Probleem on pigem selles, et mitmes paigas on võõrad traditsioonid kas siis tänu hoolimatusele või kolonisatsioonile varjutamas islami õpetusi. Kuid tänapäeval teevad isegi Araabia poolsaare riikides naisõiguslased agaralt tööd ning naised saavad oma õiguste taastamisel palju abi just islamist. Kui aga rääkida kõiki väga huvitavast naiste katmisest ehk hidžaabi kandmist, siis seegi seadus on kehtestatud vaid naiste enda heaolu silmas pidades ja mitte abikaasade või isade meeleheaks. Islam kohtleb naist kui täisväärtuslikku indiviidi, kelle puhul on palju olulisem sisemine kui välimine ilu. Seega ei pea naine end kuhugi jõudmiseks lihatükina müütama. Hidžaabi kandmisele vasturääkijad ei mõtle kunagi sellele, kuidas meie ühiskond naisi kohtleb – kui sa ei ole ilus ega kõhna, kui sa oma võlusid meestele ei demonstreeri, siis ei jõua sa ainult mõistuse najal reeglina eriti kaugele. Samas käivad mehed alati rohkem kaetult ringi kui naised. Võtame kasvõi meie tsivilisatsiooni koorekihi koosviibimised - mehed ikka kaelani kinninööbitult frakkides, naised kõrval küll dekolteedega, küll seljad paljad, küll jalgu demonstreerimas. Teadma peaks kindlasti ka seda, et islam ei ole ainuke religioon, mis naist võõraste pilkude eest kaitsma kipub. Paljudele on tänapäeval teadmata, et nii kristluses kui ka judaismis on naiste katmine oluline teema.

 

Üles tagasi

 

 


Viies väärarvamus: Muhammed (saws) kirjutas Koraani

Ükski teine religioosne tekst ei väida sisaldavat jumalasõna in toto nii selgelt ja tihti kui teeb seda Koraan. Koraanis on selgelt kirjas: „Kui see oleks kirjutatud inimese poolt, oleksid sa leidnud sellest palju ebatäiust.” Ajal, mil Koraan ilmutati, täheldasid araablased, et Koraanis kasutusel olev araabia keel on ainulaadne ja erineb märgatavalt prohvet Muhammedi (saws) igapäevasest keelekasutusest. Selle ajastu araablased olid tuntud oma heade poeetiliste oskuste poolest (igal klannil oli oma poeet ning sageli lahendati klannidevahelised probleemid nii, et mõlema klanni poeedid deklameerisid võidu ning lahing jäigi pidamata, kui üks teisest palju paremini deklameeris ning seega teise poole häbiga koju saatis) ja oli teada, et Muhammed (saws) oli kirjaoskamatu mees. Koraanis on selgelt väidetud, et Muhammed (saws) ei osanud ei lugeda ega kirjutada, nii et kui see poleks olnud tõsi, oleks tema kaaslased kindlasti selle väite vastu protesteerinud ja ta hüljanud. Muidugi leidus inimesi, kes hülgasid Muhammedi (saws) sõnumi, täpselt nagu hüljati ka teisi prohveteid, kuid kedagi ei hüljatud sel põhjusel. Vastupidi, Muhammedil (saws) oli sadu ustavaid järgijaid ja nende ponnistuste tulemusena levis islam ühe sajandi jooksul Hispaaniast Hiinani. On samuti huvitav märkida, et kuigi Koraani puhul ei ole tegu poeesiaga, loobusid araablased peale Koraani ilmumist suuremal või vähemal määral luuletuste kirjutamisest. Koraan on araabia kirjanduse tähtteos par excellence ja Muhammedi (saws) kaasmaalased mõistsid, et seda ei ole võimalik imiteerida ega midagi enam ilusamini kirjutada. Lisaks on lihtne tõestada, et Muhammedil (saws) puudus suurem osa teadmistest, mis on kirjas Koraanis, nagu näiteks info ajalooliste sündmuste, varasemate prohvetite, loodusnähtuste, loote arengu kohta emaüsas jne kohta. Koraanis on mitmes kohas kirjas, et Muhammed (saws) ja tema kaaslased ei teadnud neid fakte. Kui see poleks olnud tõsi, oleksid ta vaenlased selle vastu protesteerinud ja ta väited maha teinud. Võib veel vaid lisada, et Koraan ei ole mitte ainult kõige rohkem päheõpitud ja paremini säilinud kirjutis maailmas, vaid on ka võrdlematu oma ilmekuse, vaimse mõju, sõnumi selguse ja tõepuhtuse poolest.

 

Üles tagasi

 

 


Kuues väärarvamus: islam levis mõõgajõul

Paljud mittemoslemid kujutavad, mõeldes islami peale, ette usufanaatikuid kaamlite seljas võitlemas, mõõk ühes ja Koraan teises käes. See müüt, mida populariseeriti Euroopas ristisõdade ajal, on täiesti alusetu. Esiteks, on Koraanis selgelt kirjas: „Usus pole sundi.” Lisaks sellele õpetab Koraan, et inimese usk peab olema puhas ja siiras, nii et see ei saa kindlasti olla midagi pealesunnitut. Ajalugu näitab, et legend fanaatilisest moslemist, tuiskamas mööda maailma, sundides islamit mõõgajõul peale vallutatud rahvastele, on üks absurdsemaid, mis kunagi omaks võetud. Moslemid valitsesid Hispaaniat umbes 800 aastat. Kogu selle aja jooksul, kuni viimaks moslemid olid sunnitud maalt lahkuma, elas seal palju mittemoslemeid. Lisaks sellele on kristlikud ja juudivähemused Lähis-Ida islamimaades elanud sajandeid. Riikides nagu Egiptus, Maroko, Palestiinia, Liibanon, Süüria ja Jordaania leidub palju kristlikke ja/või juudi kogukondi. Liibanonis on ligi 45% rahvast kristlased, Egiptuses 10%, Süürias 10%, Jordaanias 6% jne. Kui islam oleks õpetanud, et kõik inimesed tuleb kas tappa või sundida moslemiks hakkama, kuidas siis jäid sajandite jooksul ellu kõik need mittemoslemid, kes elasid islamiimpeeriumi aladel? Lisaks, kui mõelda sellele väiksele arvule moslemitele, kes algselt levitasid islamit Hispaaniast ja Marokost läänes kuni India ja Hiinani idas, on arusaadav, et neid oli kaugeltki liiga vähe, sundimaks inimesi vastu nende tahtmist ühinema selle religiooniga. Lisaks oli sellel suurel moslemite rajatud impeeriumil ja tsivilisatsioonil tugev säilimisjõud. On samuti huvitav märkida, et kui mongolid vallutasid islamiimpeeriumi suuri alasid, siis selle asemel, et see religioon hävitada, võtsid nad selle omaks. See on ajaloos ainukordne nähtus, et vallutajad võtavad omaks vallutatute religiooni. Kuna nad olid võitjad, ei saanud kindlasti keegi neid sundida moslemiteks hakkama. Suurim moslemiriik maailmas on Indoneesia ja seal pole iial ühtki lahingut peetud. Islam, kui õiglane ja tagab oma riigipiirides elavatele kristlastele ja juutidele (monoteistidele) täieliku kaitse. Ka on mittemoslemid vabastatud zakaat'i (2,5% tuludest) maksmisest vaeste heaks. Mittemoslemid, kes elavad islamiriigis, maksavad vaid riigimaksu, mis on tunduvalt madalam kui moslemitel. Selle eest on tagatud nii nende õigused kui ka turvalisus. Neil ei ole islamiriigi ees ka sõjaväelisi kohustusi. Samuti on neil õigus omavaheliste tülide lahendamiseks pöörduda oma religiooni järgsesse kohtusse, st. islamiriigi kohus tegeleb vaid tülidega, mis on moslemite endi või moslemi ja mittemoslemi vahel.

 

Üles tagasi

 

 


Seitmes väärarvamus: moslemid vihkavad Jeesust

Paljud mittemoslemid on üllatunud, kuuldes moslemite uskumust, et Jeesus, Maarja poeg, on üks austatumaid Jumala prohveteid islamis. Moslemitele õpetatakse Jeesust armastama ja keegi ei saa olla moslem, kui ta ei usu neitsist sündi ja Jeesus Kristuse imetegusid. Moslemid usuvad neid asju mitte tänu Piiblile või mõnele muule religioonile, vaid lihtsalt, kuna Pühas Koraanis on need asjad kirjas. Siiski rõhutavad moslemid alati, et Jeesuse ja teiste prohvetite imeteod said sündida vaid tänu Jumalale. Koraanis on selgelt kirjas, et Jumalal ei ole poega, ei allegooriliselt, füüsiliselt, metafüüsiliselt ega metafooriliselt. Islam on puhas monoteism, mis eitab Jumalale kaaslaste omistamist (mida tegelikult kujutab endast kristlik kolmainsus) öeldes, et keegi on nagu Jumal või palvetades kellegi teise kui Jumala poole. Samuti õpetab islam, et tiitlid nagu Is(s)and ja Päästja on omased vaid Jumalale. Kui moslemid kritiseerivad Piiblit või kristlikke õpetusi, ei ründa nad Jeesust ega Jumala Sõna. Moslemid usuvad, et eelnevad Jumala sõnumid on aja jooksul korrumpeerunudLisaks kritiseerivad moslemid kristlikke doktriine kolmainsusest ja karistusest just seetõttu, et need ei pärine Jeesuselt.

 

Üles tagasi

 

 


Kaheksas väärarvamus: islam on fatalistlik religioon

Moslemid tänavad alati Jumalat, ka siis kui midagi halba juhtub. Seda seetõttu, et moslemid teavad, et kõik saab alguse Jumalast, kes on Kõiketeadja universumi Valitseja ja kuna moslemid peaksid end täielikult usaldama Jumala kätesse, siis iga halb on millegi jaoks hea. Siiski ei tähenda see seda, et moslemeid ei õpetataks elus aktiivselt osalema. Islam nõuab mitte ainult usku, vaid ka tegusid. Inimese teod on osa tema usust. Islam on vastu mõne religiooni ekstreemsetele uskumustele, et näiteks haige olles ei tohiks minna arsti juurde, vaid tuleb oodata ravi Jumalalt. Islami õpetab, et inimesel on võimalus asuda tegutsema, et muuta oma elu positiivses suunas. Seda õpetas ka prohvet Muhammed (saws) oma järgijatele ja nende teod olid niivõrd positiivseid, et tänu sellele levis islam ilma sundluseta väga lühikese aja jooksul laialdaselt. Kuigi islam õpetab, et Jumal teab inimeste tegusid enne, kui inimesed neid sooritavad, ei vähenda see siiski inimese tahte olulisust. Jumal lihtsalt teab ette, mida me tahame. Kui inimestel ei oleks vaba tahet, oleks ebaõiglane neid halbade tegude eest karistada, kuid Jumal on Õiglane. Islami perspektiivis ei tähenda tõeline vabadus kõigile oma inimlikele ihadele järeleandmist, vaid võimet kontrollida oma algelisi ihasid. See loob inimese ihade ja Jumala soovide vahele harmoonia ning ainult sellisel juhul saab inimene olla tõeliselt vaba.

 

Üles tagasi

 

 


Üheksas väärarvamus: islam tähendab ohtu - terrorismi

Viimastel aastatel on meedias üles näidatud suurt huvi ohu vastu, mida nimetatakse islami fundamentalismiks. Moonutatud sisuga Lääne meedia artiklite ja mõnede hoolimatute moslemite tegude tõttu, on sõna islam saanud peaaegu sünonüümseks sõnaga terrorism. Analüüsides seda olukorda, peaks meil tekkima küsimus: kas islami õpetused õhutavad terrorismile? Islam keelab täielikult terroristlikud teod. Igas religioonis leidub sekte ja eksiteel olevaid järgijaid. Tuleks vaadata hoopis õpetust, mitte üksikute indiviidide tegusid. Kahjuks on nii, et alati, kui mõni moslem sooritab jubeda teo, nimetatakse ta kohe moslemist terroristiks. Samas kui serbalsed sooritasid Bosnias jubedaid tegusid, tappes ja vägistades süütuid naisi, ei kutsunud keegi neid kristlikeks terroristideks, nagu ka mitte Põhja-Iirimaa aktiviste ega Baski äärmuslasi. Kui paremäärmuslikud kristlased pommitasid abordikliinikuid USA-s, ei kutsutud neidki kristlikeks terroristideks. Neile tõsiasjadele mõeldes jõuab igaüks järeldusele, et meedias valitseb kakskeelsus. Kuigi religioossed tunded mängivad suurt rolli eelnevalt mainitud kristlikes konfliktides, ei kleebi meedia neile külge religioosseid silte, kuna eeldatakse, et sellistel barbaarsetel tegudel pole mingit seost kristliku õpetusega. Sellest hoolimata, kui midagi sünnib moslemite käe läbi, süüdistatakse kohe islamit, mitte eksiteel olevat inimest. Muidugi lubab islami seadus sõda - ükski tsivilisatsioon ega religioon, mis selle oleks keelustanud, poleks säilinud. Kuid kindlasti ei kiida islam heaks süütute inimeste, naiste ja laste vastu sooritatud rünnakuid. Araabiakeelne sõna džihaad, mida tõlgitakse tihti kui püha sõda, tähendab tegelikult vaid püüdlust, võitlust või vastuhakku, eelkõige isiku sisemist võitlust endas peituva kurja välja juurimiseks, aga ka ühiskonna ja enda elu muutmist islami ideaalidele vastavaks. Sisemine võitlus ongi inimese suurim katsumus – seda nimetatakse suureks džihaadiks. Araabia keeles on sõja jaoks väljend harb, mitte džihaad. Võitluse ehk džihaadi pidamine on islamis loomulikult lubatud (nagu ka ükskõik millises muus religioonis või poliitilise korra all), et kaitsta islamit, moslemeid või vabastada maa, kus moslemid on alla surutud. Sellegipoolest tuleb kõikide selliste tegude sooritamisel järgida islami õpetusi. Prohvet Muhammed (saws) on öelnud, et džihaad keele või sulega on mõõgaga peetavast džihaadist kõrgem ning kõige tähtsam džihaad on inimese võitlus iseendas oleva kurja vastu. Samuti keelab islam inimesi seadust endi kätesse võtmast, mis tähendab, et moslemitest indiviidid ei tohi iseseisvalt otsustada, keda nad tahavad tappa, karisada või piinata. Kohut  mõista ja karistada võib üksnes kas seadusandlik asutus või asjatundlik kohtunik. Kui rääkida inimestest, kes end usu nimel õhku lasevad, siis tekib ka nende puhul küsimus, sest Koraanis on öeldud selgelt, et enesetapp on üks suurimaid patte. Tänapäeval valitsevad paljusid islamiriike türannid, kellel on islamiga sama palju ühist, kui oli Hitleril kristlusega. Tegelikult suruvad paljud Lähis-Ida valitsuskorrad, mida peetakse islamlikeks, oma riikides islami järgimise maha. Eks tulevik näitab, kas neist türannidest suudetakse ka vabaneda.

 

Üles tagasi

 

 

 
    
 

 

teisipäev, 23. aprill 2019

Teadus kui usund, mõtlemine ja religioon

Teadus ja religioon on omavahel seotud. Teadust on võimalik uskuda. Seetõttu on ka Teadus Usuline Ideoloogia ja religioon ehk usund. Kõik, mida või millesse usutakse on usulised ideoloogiad.
Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.
Teaduse uskumine on usk, mis muutub ajas päris palju. Seda muudavad teadlaste avastused. Usund põhineb (kindlatel) tõenditel, asjade ja maailma toimimisest.

Teaduse varajases arengujärgus olid religioon, filosoofia ja loodusteadused sünkretistlikult põimunud. Teadusliku maailmapildi ja teadusliku meetodi areng tõi kaasa vastuolud religioossete õpetustega. Tänapäeval on täheldatav usulise ja teadusliku maailmavaate teatav leppimine ja lõimumine, kuid on ka fundamentalistlikke usulisi liikumisi, kes eitavad näiteks evolutsiooniteooriat. Levinum on siiski seisukoht, et religioon püüab anda vastuseid nendele küsimustele inimese ja universumi suhtest, millele teadus ei suuda vastata. Mõned mõtlejad on püüdnud religiooni mõisteid ühendada füüsika uusimate uurimissuundadega, nii on sündinud niinimetatud kvantmüstikaSuure Paugu seostamine loomisaktigaJumala 

käsitlemine varjatud aine või energiana jms.


Religioon ja mõtlemine

Religiooni ja mõtlemist on nähtud teineteisele vastandlikuna ning mõtlemist on peetud religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks. Hegeli järgi see ei saa nii olla, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane. Religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas, mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2). Nii religiooni kui ka filosoofia ese on tõde kui Jumal(samas, § 1).


Jehoova tunnistajad

Jehoova tunnistajad on 19. sajandil Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmne uususund, millel 2016. aasta seisuga oli maailmas üle 8,5 miljoni aktiivse liikme.

Jehoova tunnistajatel on millenaristlikud (usk tänase ühiskonna rikutusse ja selle jumalikku asendamisse uue rikkumatu ühiskonnaga), primitivistlikud (veendumus, et liikumine kujutab endast tagasipöördumist puhta algkristluse juurde) ja antitrinitaarsed (kolmainsuse doktriini eitamine) seisukohad. Õpetuste alustekstiks peavad Jehoova tunnistajad Piiblit. Kasutatakse enam levinud piiblitõlgete asemel oma tõlkekuju (Piibel. Uue maailma tõlge).

Nimi "Jehoova tunnistajad" põhineb kirjakohal "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova" (Jesaja 43:10) ja võeti kasutusele 1931. aastal.

Jehoova tunnistajad on rangelt tsentraliseeritud juhtimisega hierarhiline organisatsioon, mida juhib tänapäeval seitsmest liikmest koosnev, New Yorgispaiknev vanemate kogu, millel on ainuõigus sõnastada ja muuta Jehoova tunnistajate õpetusi. Jehoova tunnistajatel on üle 8,5 miljoni liikme, kes tegelevad aktiivselt kuulutustööga, lisaks külastab nende kogunemisi enam kui 20 miljonit ja iga-aastasi mälestusteenistusi, millega mälestatakse Jeesuse surma.

Jehoova tunnistajad annavad välja ajakirju Vahitorn (Watchtower, ilmub enam kui 190 keeles) ja Ärgake! (Awake!, ilmub rohkem kui 80 keeles), mõlemad ilmuvad ka eesti keeles.

Jehoova tunnistajate koosolekukohti nimetatakse kuningriigisaalideks.

Piiblit tõlgendatakse sõna-sõnalt. Jehoova tunnistajad usuvad Kõikväelisse Jumalasse Jehoovasse, taeva ja maa Loojasse, ning tunnistavad tema loodud poega Jeesust Kristust. Nad eitavad kolmainsustpõrgutuld ja surematut hinge, pidades õpetust nendest algkristlikule õpetusele hiljem lisandunuks ja seda moonutavaks. Algse kristluse taastamise põhjendusel tarvitavad Jehoova tunnistajad omaenda piiblitõlget, milles on olulisi erinevusi teiste kristlike konfessioonidetõlgetest.

Nad on suitsetamise ja vereülekande vastu. Igal Jehoova tunnistajal on kaasas verekaart, mis keelab vereülekande. Arusaam tugineb piibli käsul hoiduda verest (Apostlite teod15:20, 15:29), mida laiendatakse ka vereülekandele.

Vahitorni publikatsioonides juhendatakse Jehoova tunnistajaid keelduma doonoritelt kogutud ja töödeldud täisvere ja/või selle nelja põhikoostisaine punalibledevalgeliblede,
 vereliistakute või vereplasma ülekandest.

Vereülekandest keeldumise tõttu on Jehoova tunnistajatel olnud konflikte arstidega. Eestis keelas 1997. aastal Jehoova tunnistajast ema usulistel põhjustel arstidel teha oma reesuskonfliktiga sündinud tütrele vereülekannet, kolm päeva hiljem vastsündinu suri. Puhkes skandaal ja algatati kriminaalasi. Kohus aga vanemate ja arstide käitumises süüd ei leidnud ja nad mõisteti õigeks. 2010. aastal muudeti Eesti seadusandlust. Kui lapsele on vaja elu päästmiseks teha vereülekannet, vanemad seda aga mingil põhjusel ei luba, on nüüd loodud õiguslik protseduur, mis võimaldab arstidel vanemate keeldumist eirata.

Kuna Jehoova tunnistajad keelduvad sõjaväeteenistusest ning 
riigilippudele auandmisest, on see tekitanud mitmetes riikides konflikte. Neid on taga kiusatud, nende tegevust on piiratud ja keelustatud. Samas on nende juriidiliste probleemide tõttu mitmes riigis muudetud ka inimõiguste alaseid seadusi.

Jehoova tunnistajaid on kritiseeritud piiblitõlgete, doktriini, seksuaalse kuritarvitamise ja liikmete sundimise tõttu. Kriitikute väitel on usu juhtkond autokraatlik ja totalitaarne.

Jehoova tunnistajad Eestis


15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduse aadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios Jehoova tunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest.

Endised Jehoova tunnistajad

Endised jehoova tunnistajad on mitmel pool maailmas loonud sekulaarseid vabatahtlike ühendusi ja organisatsioone, mille eesmärk ei ole kuulutada mingit religioosset sõnumit ega toetada ühtegi usuliikumist, vaid esitada endiste liikmete arvamust Vahitorni Ühingu ja Jehoova tunnistajate kohta. Eestis on alates 2013. aasta lõpust tegev endiste ja praeguste liikmete ühendus, mis kajastab Vahitorni Ühingu ning selle ajaloo varjukülge, pakub tuge ja abi lahkunutele ja lahkuda soovijatele ning tõlgib ja avaldab välismaiste endiste Jehoova tunnistajate ühenduste infomaterjale.

Jehoova tunnistajad Eestis on ülevaade Jehoova tunnistajate tegevusest Eestis.

AjaluguRedigeeri

Esimesed Jehoova tunnistajate organisatsioonid tekkisid Eestis 1930. aastatel.

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduseaadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios jehoovatunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest[1][2].

Jehoova tunnistajad jätkasid tegevust ka Nõukogude okupatsiooni ajal ning pärast seda.

Seisuga 26. aprill 2017 elab Eestis 4065 Jehoova tunnistajat ja tegutseb 55 kogudust, kogudusemaju ehk nn kuningriigisaale on umbes 15.

VastuoludRedigeeri

Eesti lähiajaloo tuntuim Jehoova tunnistajatega seotud skandaal on seotud 1997. aastal aset leidnud surmajuhtumiga, kus Jehoova tunnistajatest vanemad keeldusid reesuskonfliktiga sündinud lapsele vereülekande lubamisest. Selle tulemusena muudeti Eesti seadusi, lubades arstidel vereülekannete tegemine ka ilma vanemate loata.

Eesti elanike suhtumine Jehoovi tunnistajatesse on tolerantne. Probleeme eriti ei ole ka Jehoova tunnistajatest noormeeste soovimatusega osaleda Eesti kaitseväe ajateenistuses. Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealune on kohustatud läbima asendusteenistuse.