Tallinna külje all Sakus valendab pargipuude all mõisahoone, mis imekombel elas üle 1905-nda aasta revolutsiooni ja härrastekodude põletamislaine ja on Eestis säilinud mõisatest Riisipere mõisahoone kõrval luksusliku kõrgklassitsismi üks paremaid näiteid. Mõisahoones elavad ka kummitused, kes remonditööde peale on aktiveerunud. Näiteks kukkusid ühel päeval kõik hoones olevad noad korraga maha ja nähtud on ka kummituslikku armastajatepaari pargi tiigi ümber jalutamas.
Kummituslik armastajapaar tekkinud niimoodi. Saku mõisa juures oli õllepruulikoda. Saku mõisnik tegi seal õlut (või õigemini talle tehti.). Kuuldused jõudsid aadlihärra von Sackenmecki kõrvu ning ta otsustas maitsma tulla. Teel juhtus tal mitmeid seiklusi ning kui ta kohale jõudis, siis leidis ta trepilt nukra tütarlapse. Kuid kui tütarlaps härrat nägi, siis puhkes ta särama ning nad armusid. Tütarlaps näitas härrale mõisat ja õllekeldrit ning pärast seda nad kadusid ära.
Ülalkorrusel kummitavat üks naine ja all mees. Remonditööde ajal kummitused elavnevad. Nad on näiteks kukutanud nuge põrandale (kõik noad korraga). Õhtuti on mõisas tunda kummituste olemasolu. Õhk on paks nagu seal oleks miski, kuigi vaadates midagi ei näe.
All saalis mängis aega ajalt klaver, kuigi uksed olid lukus ja tuled kustus. Sissemurdmise jäljed puudusid.
2. Magasime vennaga oma toas, mõlemad erinevas seinas ja meie voodite vahelt kõndis läbi tume kogu, oli kuulda samme. Need liikusid köögi poole. Meie tuba ja kööki lahutas suur üle 2 meetrine uks nagu mõisas ikka, uks oli hingedelt ära vajunud ja lohises mööda maad. Isegi emal oli tegemist kui uks oli vaja lahti saada. Varjul aga õnnestus ukse kinni-lahti tegemine nagu poleks sellel midagi viga.
3. Ema on rääkinud veel peatrepil kõndivast daamist/neiust, uhkes valges kleidis.
4. Päise päeva ajal liikus söögilauas istuva vanaema ees supitaldrik.
