Iisrael (vanaaja riik)
Iisrael, heebrea hõimude liidust 11. sajandil eKr kujunenud vanaaja riik (esimene kuningas Saul). Pärast Taaveti ja Saalomoni valitsemisaega lõid 10 põhjapoolset hõimu Jerobeam I juhtimisel umbes 926 eKr sellest lahku ja asutasid Palestiina põhjaosas omaette riigi, mille nimeks jäi Iisrael. Ehkki lõunapoolsest Juudast suurem, ei olnud Iisraeli riik nii ühtne ning allus kergemmi välismõjudele (eriti Foiniikia omadele). Riigi tõusuajad olid 9. sajandi I pool eKr (kuningad Omri ja Ahab) ja 8. sajandi I pool eKr (Jerobeam II); ta võitles pidevalt Juudaga ning aramealaste Damaskuse riigiga. 722 eKr vallutasid assüürlased Iisraeli pealinna Samaaria ja asustasid suure osa Iisraeli rahvastikust Mesopotaamiasse ja Meediasse ning asemele asustati elanikke Mesopotaamiast ja Araabiast.
Iisraeli (ehk põhja-) kuningriigi valitsejad
- Jerobeam I (922–901 eKr)
- Naadab (901–900 eKr)
- Baesa (900–877 eKr)
- Eela (977–876 eKr)
- Simri (876 eKr)
- Omri (876–869 eKr)
- Ahab (869–850 eKr)
- Ahasja (850–849 eKr)
- Jooram (849–842 eKr)
- Jehu (842–825 eKr)
- Joohas (815–801 eKr)
- Joas (801–786 eKr)
- Jerobeam II (786–746 eKr)
- Sakarja (746–745 eKr)
- Sallum (745 eKr)
- Menahem (745–738 eKr)
- Pekahja (738–737 eKr)
- Pekah (737–732 eKr)
- Hoosea (732–722 eKr)
