- Klassikaline poliitökonoomia ehk klassikaline majandusteadus on majandusteooria.
- Klassikaline poliitökonoomia. David Ricardo (1772–1823) Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.
Klassikaline majandusteadus ehk klassikaline poliitökonoomia on mõtteviis majandusteaduses, mis tegeles majanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekut merkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele.
Klassikalise majandusteooria peamisteks arendajateks peetakse Adam Smithi, David Ricardot, Thomas Malthusi ja John Stuart Milli. Mõnedes käsitlustes loetakse klassikalisteks majandusteadlasteks ka William Petty, Johann Heinrich von Thünen ja Karl Marx.
Klassikalised majandusteoreetikud uskusid isereguleeruvatesse turgudesse ilma välise sekkumiseta. Adam Smith viitas nii-öelda "nähtamatule käele", mis juhib turge oma loomuliku tasakaalu suunas nii, et puudub vajadus valitsuse sekkumiseks.
Vastandudes keinslikule majandusteooriale, eeldab klassikaline majandusteooria nii hüviste kui ka hindade paindlikkust. Teine põhiline eeldus tugineb Say seadusele: pakkumine loob enesele vastava nõudluse, see tähendab, et tootmine tekitab piisavalt tulu, et ostetakse ära kõik toodetud hüvised. Veel üks klassikalise teooria alustalasid on säästude ja investeeringute võrdsuse eeldamine, mille peaks tagama paindlikud intressimäärad.
Adam Smithi 1776. aastal kirjutatud The Wealth of Nations peetakse klassikalise majandusteaduse alguseks. Nad olid aktiivsed 19. sajandi keskpaigani ja neile järgnes neoklassikaline koolkond Inglismaal umbes 1870.
William Petty, kes tegutses 17. sajandil, oli Inglismaa klassikalise majandusteaduse tähtsaim esindaja. Ta rõhutas, et eri valdkondades tehtav töö pole ühesuguse väärtusega.
Pierre Boisguillebert Prantsusmaalt leidis, et riigi rikkuse ja võimu aluseks on põllumajandus. Keskendas peatähelepanu kauba tõelisele ehk õiglasele väärtusele. Tõeline väärtus on teine selline kaup, mille valmistamiseks on kulutatud sama palju tööaega. Mõneti oli ta naturaalmajanduse ideoloog ja leidis, et väärtuste võrdlemisel raha ainult segab.
Sama ajastu majandusteadlasi on teise jaotuse järgi liigitatud ka poliitilise ökonoomia teadlaste alla ning seda lähtuvalt majandusteaduse tolleaegsest seotusest riigiga.
